Category Archives: Ajaveeb

Indrek Tarandi kodulehe juurleht.

Gandhi

Seoses India Vabariigi rajaja Mahatma Gandhi 150. sünniaastapäevaga annab India Vabariigi välisministeerium välja eksklusiivse raamatu „Gandhi antoloogia”.  Raamatusse on koondatud peamiselt endiste ja praeguste riigipeade ja valitsusjuhtide ning mõjukamate poliitikute mõtisklused Mahatma Gandhi elu ja töö, vägivalla ja vägivallatuse ning Gandhi mõjude kohta konkreetse riigi ajaloos. Kokku on raamatul autoreid 150st riigist, igaühest üks. Eestist palus India välisministeerium kirjutajaks Euroopa Parlamendi saadiku Indrek Tarandi.

Indrek Tarand ütles, et ettepanek oli talle suureks auks ning teksti kirjutamine positiivsetest tunnetest kantud tegevus.  „See andis mulle ka võimaluse meenutada hea sõnaga oma väga tarku õppejõude Tartu Ülikoolist – Linnart Mälli ja Olaf-Mihkel Klaassenit, ning Robert B. Evansit Bolognas õppimise päevilt, aga ka Eesti Kongressi ja vägivallatu vastupanu printsiipe, mida kasutati Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks,” ütles Tarand.

Küsimusele, kas India valitsuse otsust võis mõjutada Toompeal toimunud meeleavaldusel Tarandi vastu tarvitatud vägivald, vastas eurosaadik Tarand: „Nii oleks ilus mõelda, aga tegelikkuses olin selle sündmuse ajaks juba nõusoleku andnud ja mustandki oli valmis!”

Tarand lisas, et teiste autorite nimed on esialgu veel mitteavalik informatsioon. Praeguste kavade kohaselt peaks raamat ilmuma 24. veebruaril 2019, saades seega ka omamoodi kingituseks Eesti Vabariigile viimase 101. sünnipäeval.

Seotud postitused

Vahva külalisgrupp Pärnu-Jaagupist

Mul käis eelmine nädal külas vahva seltskond õpilasi Pärnu-Jaagupist. Siin on üleskirjutised nende reisimuljetest.

9. klassi koolipäevad Brüsselis

22.-23. jaanuaril olid Pärnu-Jaagupi põhikooli üheksandikud õppereisil Belgia pealinnas Brüsselis. Reis sai teoks tänu Euroopa Parlamendi saadikule Indrek Tarandile.

Siinkohal jagavad õpilased oma reisimuljeid.

Kadi: Meie reis algas küllaltki vara. Pärnu-Jaagupist startisime kl 3.30. Kell 8.10 tõusis Nordica lennuk tunnise hilinemisega viimaks õhku. Lennu ajal võisime imetleda tõusvat päikest. Kell 9.20 astusime esimest korda Brüsselis maapinnale ning meie seiklused võisid alata. Lennujaamas võttis meid vastu naerusuine Indrek Tarandi abi Thorwald-Eirik Kaljo, kes mulle kohe oma rõõmsameelsuse, sõbralikkuse ja sümpaatse välimusega muljet avaldas. 

Anita Ly: Nagu ikka, oli mul enne reisi veidike ärevust sees. Ja tänu sellele ma ka ei maganud enne reisile asumist. Mõtlesin küll, et kuidas ma selle päeva üle elan ilma magamata. Oli meil ju planeeritud terve pikk päev uudistamist ja kõndimist mööda Brüsseli tänavaid. Kuid kohale jõudes oli mul energiat küll ja olin põnevusest hulluks minemas.

Iris: Thorwald andis meile rongipiletid ja juhatas meid hotelli juurde, milleks oli Hotel des Colonies, mis asus Rue des Croisades 6-10 tänaval. Hotellis registreerisid õpetajad meid ära,  saime panna oma kotid ja kohvrid hotelli hoiule. Tubadesse veel ei pääsenud, kuid sellest polnud midagi. Nüüd asusime oma kodutööd (rühmatöid) teoks tegema. Selleks oli giiditöö: tuli tutvustada klassikaaslastele Brüsseli vanalinna vaatamisväärsusi. Ilm meie ringikõndimist ei soosinud – sadas laia lobjakut.

Anita Ly: Esimesena otsisime üles Grand Place`i. Seal võlus mind kõige rohkem ümbritsevate majade arhitektuur ja suurus. Kõik väikesed kullast detailid, akende kuju – need olid lihtsalt imeilusad. Sealt suundusime edasi Pissiva Poisi juurde. Sinna kõndisime me küll väga kaua. Vahepeal eksisime ära, sest Brüsseli kaart oli veidi segane ja Google Maps ajas vist midagi sassi. (Õpetajad otsustasid hoiduda tagaplaanile, valmis vajadusel appi tõttama. Nad tahtsid näha, kuidas me hakkama saame.) Õnneks oli meie seas julgeid poisse, kes olid valmis kohalikelt teed küsima. Jõudsime Pissiva Poisi juurde lõpuks kohale. Seal algas muidugi photoshoot. Läheduses oli ka mitu Belgia šokolaadi poodi, kuhu otsustasime sisse põigata – külakosti on ju samuti vaja viia.

Stella: Suur Väljak (Grande Place) oli arhitektuuriliselt nii vapustavalt kena. See pissiv poiss pani õlgu kehitama. Jah, see on sümboliseeriv „värk“ – sai nähtud, aga muljet küll ei avaldanud.

Aigar: Olin koos Anabeli (parima Google Maps-i liigutaja) ja Käthriiniga hea teejuht. Jõudisme läbi paksu lumesaju käia veel Rue Haute-l, imetlemas Galerie St-Huberti võlvlage, jalutada läbi kuningliku kvartali.

Iris: Peale mitmetunnilist jalgsimatka hakkas meil ikka täiega külm. Õpetaja Merike sai nüüd oma kavatsuse ellu viia – kõik lapsed muusikariistade muuseumi! Kuna olime päris läbikülmunud, tuli siseruumides aja veetmine kasuks. Ja oli tõesti vahva muuseum. Võtsime audiogiidi. Majal oli palju korruseid, kus oli väga palju erinevaid pille, alustades väga vanast ajast ja lõpetades keelpillide ning kontsertklaveritega. See muuseum oli just minu jaoks. Tundsin end sealt väga hästi.

Anne Marie: Muuseumis käidud, võtsime suuna hotelli poole. Panime omad asjad tuppa ja sealt edasi saime vaba aja. Läksime ostutänavale ja astusime läbi Starbucks-st. Tänavad olid õhtul eriti ilusad, sest nende kohal rippusid veel jõuluvalgustused. Täpselt 20.00 pidime olema oma tubades, sest algas n-ö turvakontroll. Õpetajad kuulasid meie rõõmud ja mured ära ning soovitasid peatselt magama minna. Nii me (tegelikult!) tegime, sest päev oli olnud tõesti pikk.

Anita Ly: Teisel päeval, pärast hommikusööki, panime asjad kokku ja sõitsime metrooga Euroopa Parlamenti. Läbisime europarlamendi turvakontrolli ja läksime istungi-loengusaali.  Jana Jalvi-Robertson tutvustas meile lähemalt EL loomislugu ja parlamendi tööd. Varsti ühines meiega härra Indrek Tarand. Kui enne olime väsinud, siis härra Tarandi sisseastumisel lõi kogu ruum kihama. Olime ju ikkagi elevil kohtumise üle hiljuti skandaali sattunud mehega. Härra Tarandist jäi mulle väga positiivne mulje. Tema jutt köitis mind väga, sest ta oskas oma jutu sees andekalt nalja visata. Samuti ei hakanud ta midagi ilustama, vaid rääkis nii, nagu asjad on ja mida tema teeks paremaks. 

Anabel: Nii ta saabus, päikseprillid peas, ametlik riietus seljas, mingi raamat kaenlas. Seejärel asusime küsimusi küsima. Mulle meeldis, kuidas Indrek rääkis. Lihtsalt ütles nii, nagu asjad on, mitte ei hakanud ilustama. Tema enesekindlus jäi kohe silma ning sain oma küsimustele vastused, et miks ta asus poliitika juurde jms. Pärast sain pisut pikemalt vestelda. Ta rääkis minuga nagu täiskasvanuga.

Hanna Maria: Juba esimesest pilgust tundus meid külla kutsunud eurosaadik väga tore inimene. Me saime temalt küsida erinevaid küsimusi ja küsisime ka. Näiteks, milleks ta neid prille kannab. Saime ilusa ja selge vastuse. Rääkisime erinevatel poliitilistel teemadel. Pikk arutelu oli samuti Pärnu Lennujaama teemal. Tema puhul on see hea, et ta on hästi otsekohene ja aus. Ja ta ütles, et parlamendis on ainult 15 inimest, kes suudavad kogu saali naerma ajada ning tema on üks nendest. Edasi läksime istungisaali, kus härra Tarand näitas, kus tema istub. Meil oli tõesti väga tore. Reisi alguses ma mõtlesin, et Euroopa Parlamendi külastus on reisi kõige igavam osa, aga lõpuks jõudsin arusaamale, et see oli reisil kõige ägedam.

Iris: Tuligi härra Indrek Tarand saali uksest sisse, päikeseprillid peas ja veidi väsinud nägu ees. Kuid ajapikku läks tal olemine paremaks ja ta naljatas ikka päris korralikult. See oli tore. Saime küsida temalt palju küsimusi ja kuulda, mida ta erinevatest asjadest arvas..

Käthriin: Loengu lõpu poole sisenes ruumi hr Indrek Tarand. Kohe pidi ta õp Merikesele „aru andma“, miks ta hilines. Ta seletas asja ilusasti ära. Meie õpetaja sai ka ninanipsu: Indrek luges ette ühe e-kirja, öeldes, et see on meie emakeeleõpetaja kirjutatud, aga tegelikult see nii polnud. Nüüd oli meil võimalus esitada küsimusi, millele eurosaadik põhjalikult vastas. Mina küsimust ei küsinud, kuid mulle meeldisid teiste meie klassi õpilaste poolt esitatud küsimused. Minule jäi Indrek Tarandist väga hea mulje. Ta oli piisavalt humoorikas, meeldiv ja aus. 

Iris: Külastasime ka parlamendi istungite saali, mis oli väga suur. Ta näitas, kuskohas tema tavaliselt istub ja kus tõlkimiskabiinis on eesti keelde tõlkijad. See oli 13. kabiin. 

Anabel: Saime näha parlamendi täiskogu istungisaali, mis oli üüratult suur, kuid ma ei imesta – kuskile tuleb ju 751 saadikut mahutada. Üleval on kõigi 28 Euroopa Liidu riigi tõlgid. Kokku peaks olema seal u 800 kohta. Saadikuid on 751. Brexit toob ka palju segadust majja.

Anita Ly: Nägime istungisaali ning väga huvitavat skulptuuri parlamendihoones. Tegime paar pilti ning suundusime koos Indreku ja Thorwaldiga Itaalia restorani lõunale. Seal saime veidike rohkem juttu puhuda ka Thorwaldiga. Selgus, et ta on väga tore ja huvitav inimene (öige töeline saarlane), kes vaatamata oma noorusele on nii palju käinud ning näinud. Lõunalaua teises otsas jutlesid Indrek ja õpetajad (meie Hendrik ka) nii ägedalt, et neil polnud aega pastatki suhu pista.

Marcus: Enne restorani sisenemist tegid meie õpetajad ulakust. Nad kirjutasid ühe lumme mattunud auto peale lumekirja „Eesti 100“. Mina kortsutasin selle peale kulmu. (Õp Merike ütles enne reisi, et kui ta peaks reisi jooksul meie pärast kasvõi ühe korra kulmu kortsutama, ei anna ta seda meile kunagi andeks. Tegelikult ei pidanud ta seda kordagi tegema. Me olime lihtsalt nii head lapsed.).

Annabel: Me laulsime Indrekule sünnipäevalaulu sõnadega „soovime jõudu ja edu“. Tundus, et ta oli sellest päris liigutatud. Thorwaldki ei jäänud tänulauluta. Poolteist tundi läks väga ruttu. Meie vastuvõtjad pidid tõttama oma tegemiste juurde.

Anne Marie: Peale lõunasööki jäi meil veel tunnike vaba aega. Seejärel krabasime hotellist kaasa oma pagasi, istusime rongile ja suundusime lennujaama. Ma ei ole nii suures lennujaamas varem kunagi olnud. Mõne tunni pärast istusime lennukis ja lendasime Eesti poole. Olime väga väsinud, aga õnnelikud ja kurvad samal ajal. Reis jättis mulle väga sügava mulje. Mälestused jäävad sellest ainult positiivsed. Mul on hea meel, et mul on sellised üliägedad klassikaaslased ja väga vinged õpetajad.

Reimo: Brüsseli reis oli väga kogemuslik. Ma sain uusi teadmisi europarlamendi tööst ja sain üle oma lennu- ning suurlinnahirmust.

Anita Ly: Reis oli väga lahe ja möödus kahjuks väga kiiresti. Mina oleksin meeleldi veel paar päeva Brüsselit avastanud. Kuid ikkagi sain väga palju uut teada nii Brüsseli, Euroopa Parlamendi ning klassikaaslaste kohta.

Kadi: Kogu reisi eest peame tänama meie armsaid õpetajaid Merike Mäemetsa ja Helen Ilvest ning härra Indrekut ja Thorwaldi. Loodame, et selliseid toredaid seiklusi tuleb mul veelgi elus ette – kas oma praeguse klassiga või siis juba uute inimestega.

Reisimuljeid toimetas Merike Mäemets

Seotud postitused

Epiloog – möödunud aasta Euroopa Parlamendis

Tundub väga sedamoodi, et radikaalne pessimism on Euroopa Liidus (EL) hääbumas. Toetudes Robert Kennedy põhimõttele, et SKT-ga ei saa kõike mõõta ning majanduskasv ei ole ainus faktor ühiskonna heaolu paranemise taga, peegeldub heaolu kasv minu jaoks ka selles, et inimeste loomingulised ja väärtuslikud mõtted leiavad üle terve liidu aina rohkem rakendust.
Teisalt on vähem abstraktsema näitena seda näha ka 2018.aasta vältel 6,7% langenud töötuse määrast.
Kuna EL-i kodanike maailmavaade ja erihuvid teatud teemades peegeldavad erinevate tendentside rööbiti esinemist meie ühiskonnas, siis ei pea tihtipeale paika lõhed Vana ning Uue Euroopa vahel ning ka sotsiaalmajanduslikel teemadel lähtutakse aina rohkem poliitilisest ideoloogiast, mis on Euroopa Liidu teemadel piiriülesed ning järjest mosaiigistuvad.
Möödunud aasta näitas, et Euroopa Parlament on kontinendil (ja miks ka mitte maailmatasemel) võtnud enda kätte juhtohjad keskkonnakaitse ning taastuvenergiale ülemineku ja demokraatia säilimise osas.
Proovin siinkohal informeerida täpselt ja üksikasjaliselt, kuidas sellesse oma panuse andsin.

Minu roll Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni (Eesti Riigikontrolli või Euroopa Kontrollikoja sarnaste ülesannetega; EL-i argoos tuntakse seda oma lühendi CONT-i või prantsuskeelse lühendi COCOBU järgi) aseesimehena ning eelarvekomisjoni roheliste fraktsiooni koordinaatorina on andnud mulle laialdase arsenali, et mõjutada otsuste tegemist ainukeses üle-Euroopalises otsevalitud institutsioonis. Lasen siinkohal MEP Rankingu portaali statistikal Eestist valitud parlamentääride töö kohta enda eest kõneleda …

Väljavõte MEPrankingu edetabelist, 27. jaanuar 2019

Töö neis kahes komisjonis annab mulle parima ülevaate sellest, millises suunas EL tüürib, kuhu tehakse väärtuslikumad rahasüstid ning kust kaudu loobitakse raha ahju. Ning eelkõige eelarve järelevalve kaudu saab lihvida seda, et Euroopa Liit oleks liikmesriikidele ning ka väljapoole EL-i eeskujuks kui parim ning efektiivseim masinavärk, kus pettused ning valskus paistavad hästi välja. 

Eelarvekontrollikomisjonis on loomulikel põhjustel kevad huvitavaim aeg. Kohe aasta alguses uurisin raportöörina Euroopa Toiduohutuse Agentuuri (EFSA) lõppenud majandusaastat ning nende rolli pestitsiidide, seekord glüfosaadi hindamise juures ning seda, mil määral on EFSA Monsanto haardes. EFSA kaardivägi kohtus minuga 31. jaanuaril enda peakontoris Parmas ning tegi kõik, et tõestada oma sõltumatut ekspertiisi pestitsiidide valdkonnas.

Eelarvekontrollikomisjoni töölauale sattus aasta vältel märkimisväärselt palju juhtumeid, kus Euroopa Komisjoni ametnikud või volinikud on käitunud eetikakoodeksit ning poliitiku – sama käib tegelikult ka ametnike kohta –  kutsumuse põhitõdesid eirates.
Juba oli uurimise all volinik Cañete aplus võtta  lisaks oma voliniku palgale ka pensionit Euroopa Parlamendi pensionifondist ning siimkallaslik käitumine endiselt Komisjoni presidendilt Jose Manuel Barrosolt, kes lobis Goldman Sachsi nimel volinik Jyrki Kataineni, olemata kirjas kohustuslikus läbipaistvusregistris.
Aasta mannetuma skeemi auhind läheb sellegipoolest Martin Selmayrile, kes eelistas mitte karta ega ka kahetseda ning lasi end blitzkrieg taktikaid kasutades Euroopa Komisjoni kõrgeimaks ametnikuks upitada.
Selmayr, olles praeguse Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülem ning tundes CDU härrana masinavärki väga hästi, lõi erakorralise konkursi tingimused Komisjoni peasekretäri positsioonile, kuna sellisel juhul saab ilma konkursita järeltulija ametisse määrata. Ka nõue, et Komisjoni peasekretäri kandidaat peab olema eelnevalt pidanud asepeasekretäri ametit lahendati JOKK-skeemiga:
Komisjoni volinike kolleegiumi koosolekul määrati ta asepeasekretäriks ning minuteid hiljem juba peasekretäriks. Kusjuures see punkt oli strateegilistel põhjustel lisatud istungi päevakorda viimasel minutil, et ükski volinik ei jõuaks selle osas midagi ette võtta.
Peale juhtumi põhjalikku uurimist leidsid eelarvekontrollikomisjoni saadikud ning EL-i Ombudsman, et „hädaolukord“ oli tehislikult tekitatud, kuna eelmise peasekretäri pensionile mineku kavatsust oli teiste eest juba mõnda aega varjatud, kuigi asjaosalised olid sellest teadlikud.
Juncker varsti läheb, aga tema mees jääb Komisjoni kõrgeimaks ja mõjukamaks ametnikuks veel aastakümneteks. Äkki see ongi Junckeri pärand – mitte „Junckeri plaan“, mis äsja nimetati ümber Invest EU-ks.
Üks põhilisi problemaatilisi elemente selle Selmayri võimupolüfaagia juures on ka see, et järgmine Komisjoni president ei saa uut peasekretäri määrata just sellepärast, et tehniliselt pole tegemist “poliitilise ametikohaga”, vaid eluaegse karjääriametniku kohaga.
Junckeri juhtimisel on Komisjon oluliselt poliitilisemaks muutunud: Selmayer sekkus aktiivselt komisjoni direktoraatide töösse juba siis, kui ta Junckeri kabinetiülem oli, praalides eos välja ära initsiatiive, mis talle poliitiliselt ei meeldinud. Ei ole põhjust arvata, et ta nüüd Komisjoni peasekretärina oluliselt neutraalsem oleks.
Selliseid juhtumeid käsitletakse just eelarvekontrollikomisjonis, kuna eelarve täitmisele heakskiidu andmise protseduuri kaudu saab Parlament teisi institutsioone ning agentuure pitsitada. See ongi põhiline instrument, millega Parlament oma järelvalvefunktsiooni teostab.
Mind kutsuti muuhulgas Selmayri kaasusest rääkima ka Prantsusmaa ühe suurima telekanali France 24 saatesse “Talking Europe”.

Kuigi Komisjonile otsustas Parlament lõpuks ikkagi eelarve täitmise heakskiidu anda, siis Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) seda kevadel õigeaegselt ei võimaldatud, kuna nende tegevdirektor oli Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise all psühholoogilise vägivalla kasutamise eest oma töötajate suhtes. Eelarve kontrolli komisjon näitas taaskord oma mõju ning juunis astuski EASO tegevdirektor Jose Carreira tagasi. Muuhulgas juhatasin möödunud aasta jooksul kahel korral CONT komisjoni istungeid, kus Federica Mogherini kaitses Euroopa välisteenistuse (EEAS) strateegiat ja kulutusi ning tuleb möönda, et EEAS liigub õiges suunas – panustasin ka 2019. aasta eelarve koostamisel nende strateegilise kommunikatsiooni osakonna tugevdamisesse. Selleks otstarbeks eraldatakse EEAS-ile 2019. aasta eelarves kokku 3.1 miljonit eurot, eesmärgiga palgata uusi töötajaid ning tegeleda strateegilise teabe vahetusega ning väärinfovastase võitlusega. Lisaks on EEAS lõpuks oma praktikantidele mõistlikus ulatuses stipendiumeid maksma hakanud.

Eelarvekontrollikomisjoni kohtumise juhatamine

Samamoodi on mul seoses tööga eelarvekontrollikomisjonis olnud võtmeroll Euroopa Kontrollikoja (samas peab tõdema, et Euroopa Liit saaks ka ilma selle trükikojata väga hästi hakkama) liikmete ametisse nimetamisel.
Möödunud aastal olin kolme Kontrollikoja liikme ametisse nimetamise raportöör. Kuivõrd tehniliselt ei ole ametisse määramiseks eelarvekontrollikomisjoni heakskiitu vaja, on praktikas välja kujunenud printsiip, et kandidaat vastab enne komisjoni ette ilmumist kirjalikult küsimusele: “kas taandate end juhul, kui eelarvekontrollikomisjon ei anna Teile positiivset hinnangut?” Kuna ükski kandidaat enne oma ülekuulamist eitavat vastust anda ei taha, tähendab see, et nad on isikliku lubaduse andnud.
Belgia kandidaadi Karel Pinxteni osas avaldati kahtlust, kuna ta oli taasesitamise hetkel OLAF-i uurimise all. Tundub, et Belgia valitsus võttis seda hinnangut tõsiselt kuna nad vahetasid oma kandidaadi välja, ning nii saigi hoopis Annemie Turtelboom sellesse ametisse kinnitatud.

Eelarvekontrollikomisjoni tegevus oli hoogne ka lisaks tööle, mis tõi meid rohkem avalikkuse silme ette – olin variraportöör paljude oluliste ühisettevõtete ning eelarvete täitmise protsesside raportitel, sealhulgas jälgisin Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Arengufondide kulutusi ning  menetlesin arenguid, rahvusvahelise projekti „ITER“ (mis tegeleb tuumasünteesienergia tehnoloogia arendamisega) tegevuskavades.
Kaitse- ja julgeoleku teemadest tooksin välja oma panuse Euroopa Kaitsefondi rahastuse olulisesse suurenemisesse. Kui käesoleva eelarveraamistiku all on fondi määratud 600€ miljonit, siis järgmises, 2021-2027 perioodis on ette nähtud 13€ miljardit. Liidu ühine kaitsepoliitika vajab reformi ning suurendatud koostööd, seetõttu aitab see rahasüst meid viia konkurentsivõimelisele tasemele militaarvaldkonna teadusuuringutes.
Käisin eelarvekontrollikomisjoni aseesimehe rollis mitmel korral ka Parlamendi komisjonide esimeeste konverentsil, mis on Parlamendi üks kahest tähtsaimast otsustuskojast.

Mündi teine pool on eelarvekomisjon (niinimetet BUDG komisjon), kus töö olemus roheliste fraktsiooni koordinaatorina on eriilmeline. Selles rollis on võimalik välja kujundada, kuidas poliitiline grupp teatud teemade puhul hääletab ning tüürida grupi seisukohti poliitiliste fraktsioonide vahelistel koordinaatorite kohtumistel.
2019. aasta eelarve läbirääkimised valmistasid üldjoontes pettumust, kuna mitmes võtmevaldkonnas – muuhulgas kliimakulutused ja regionaalpoliitika –  jäid eesmärgid lahjaks ning üks läbirääkimiste pidepunktiks kujunenud pisidetail jättis eelarve vastuvõtmise viimasele minutile.
Kuid tänu Parlamendi läbirääkimistedelegatsiooni jõupingutustele saadi programmi „Life“ jaoks 558 miljardit eurot vahendeid.
Töövõitudena saab ka lugeda Erasmus+ tugevdamise – tingisime siia juurde 240 miljonit eurot, saades selle programmi eelarveks kokku 2,8 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni programmile Horisont 2020 kokku eraldatud 12,3 miljardit ja oluline on ka Euroopa Parlamendi roll Euroopa Ühendamise rahastu eelarve suurendamises 3,8 miljardile eurole.
Alanud aasta eelarve tugineb eeldusele, et Ühendkuningriik jätkab panustamist ning osalemist ELi eelarvete rakendamisel kuni 2020. aasta lõpuni kooskõlas Ühendkuningriigi ja ELi vahel läbi räägitud väljaastumislepingu eelnõuga.
Lisaks said EL-i kaitse- ja julgeoleku küsimused väärilised ressursid: Euroopa kaitsealase tööstusarengu programmi jaoks on ette nähtud 245 miljoni euro väärtuses eraldisi ning Sisejulgeolekufondi tarbeks 534 miljonit eurot. Sisejulgeolekufond mängib olulist rolli terrorismi vastu võitlemisel ning on seega Euroopas hiljuti toimunud sündmuste valguses märgilise tähendusega.

Eelarvekomisjonis seirasin ka iga-aastaste rahaülekannete (transfeeride) elluviimist: kohtusin Leuveni Ülikooli professoriga, kes antud teemal uurimust kirjutab, et leida viis, kuidas seda ELi eelarve seisukohast võttes teha. Olgugi, et tegemist on globaalses (st. ELi) kontekstis väikeste summadega, on tegemist kokkuhoiu võimaluste leidmisega ning vahendite eesmärgipärase kasutamisega. Igal aastal kannavad institutsioonid (eriti agarad on seda tegema Kontrollikoda, kes 2017. aastal tegi kõige rohkem rahaülekandeid, kuid ka ELi kehandid nimega Regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee) ülekandeid erinevate eelarveridade vahel – tasaarveldatakse valdkondi, kust jääb üle ning vahendeid pannakse sinna, kus puudu jääb. Minu panus kokkuhoiupoliitika välja kujundamisse sai alguse 2016. aastal, kui olin 2017. aasta EL-i eelarve raportöör.
Töötasin siis välja lähenemise, mille alusel kõrvutatakse eelmiste aastate rahaülekanded ja järgneva aasta eelarve, et leida valdkonnad, kust kokku hoida. Nüüdseks on seda lahendust kasutatud kolm aastat ning selle abil on kokku hoitud miljoneid eurosid.

Olin ühtlasi mitmete EL-i paranduseelarvete variraportöör, millest üks näiteks tegi ettepaneku anda EL-i Solidaarsusfondist mitmele liikmesriigile abiraha, et tulla toime  looduskatastroofide ja -õnnetuste tagajärgedega.
Seekord lisasime 2017. aasta juhtumite (Kreekas, Poolas, Leedus ja Bulgaarias) tagajärgede likvideerimiseks 34 miljonit eurot.
Et rõhutada kliimapoliitika tähtsust eelarve küsimustes, korraldasin 24. aprillil Parlamendis ürituse “The EU Budget and Paris Climate Agreement”.
Lisaks sai ka selle “Cambridge Analytica” laadsete seikade aasta vältel eelarvekomisjoni töö kaudu tugevdada ENISA ehk EL-i küberturvalisuse ameti mandaati.

On kurb tõdeda, et EL-i idasuunapoliitikas jääb puudu terviklikkusest ning ka Euroopa Parlamendis on sellel teemal liidreid vähe. Sellegipoolest on tugevad Parlamendi resolutsioonid, milles Ukraina Kertši väina ja Aasovi mere ning Aserbaidžaani kohta olin algatajate seas, vastu võetud kõva häälteenamusega.
Kertši väina puudutav resolutsioon võeti vastu enam kui kuu aega enne kriisi algust.
Lisaks koostasin enne suviseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi FIFA-le avaliku kirja, milles koos kümmekonna saadikuga nõudsime Venemaalt turniiri korraldamisõiguse ära võtmist.
Algatasin eelarvekomisjoni kaudu ka Euroopa välisteenistuse Moskva esinduse kinnisvara tegeliku omaniku ja kasusaaja identiteedi välja uurimist, eesmärgiga teha kindlaks, et selle inimese nimi ei figureeriks EL-i sanktsioonide nimistus. Töö viimase kallal veel käib.

Jätkuvalt tegelen Parlamendis aktiivselt puuetega inimeste õiguste eest seismisega ning panustan ka õiglasesse seadusloomesse “Disability Intergroupi” aseesimehena.

Disability Intergroup kohtumine

Paljud kaudselt või otseselt Eestiga seotud tegevused jõudsid minu töölauale Brüsselis, näiteks Danske Panga kaasus.
Bill Browder korraldas sellega seoses viiele eurosaadikule õhtusöögi, kus arutasime Danske rahapesu küsimust ning üle-Euroopalise Magnitsky nimekirja koostamist.

Külalisgruppidest käisid Brüsselis nii Nõva Selts, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajateks õppijad kui ka Türi Poistekoor.

Kultuuridiplomaatia ja rahvamälu edendamise vallas oli erakordselt aktiivne aasta.
Avaldasin Eesti XX sajandi ühe aumehe Enn Sarve raamatu “Mäletamise kohustus“ (esitlused Tallinnas ja Tartus), Paul Collieri teesi rändeteemadest nimega “Exodus” (esitlus Pärnu Keskraamatukogus) ning korraldasin esimese eestikeelse kirjandusteose – Karl Ristikivi teose “Lohe hambad” (“Les dents del drac”) – katalaani keeles avaldamise ning sellega seoses ka raamatu tutvustusürituse Barcelonas.
Tagatipuks palus India välisministeerium minult mõtisklust Gandhi pärandi üle – viiteks mainin, et Gandhi sünnist on möödunud 150 aastat ja on oodata India valitsuse poolt avaldatavat antoloogiat, kuhu on valitud üks väljapaistev mõtleja iga 162 Indiaga diplomaatilisi suhteid omava riigi kohta.

2019. aasta esimesed kuud toovad samamoodi mitmeid olulisi raporteid eelarvete täitmisele heakskiidu andmiste kohta. 

Seotud postitused

Enn Sarv “Mäletamise kohustus”

Austatud raamatusõbrad, kes me oleme täna kogunenud Okupatsioonide Muuseumisse!

Minu büroo juhataja Epp Eglajs, sündinud Sarv, palus mul mõne minuti jooksul tutvustada oma vanaisa Enn Sarve täna ilmuvat raamatut. Ta ütles, et tehku ma seda 3-5 minutiga.

Tavaliselt ma täidan kõik Epu käsud, sest need on sedavõrd läbimõeldud ja täpsed, et pole mõtet vaieldagi. Ainult väga olulistes asjades ma Epu korraldusi revideerin ja täna on just selle kaliibriga asi.  Sest Epp oma tagasihoidlikkuses jätab kõneaja-arvestuses tähelepanuta, et tema vanaisa, Enn Sarv polnud mitte lihtsalt üks mees, vaid kahtlemata Eesti XX sajandi üks suurmehi. Millist asjaolu meil kõikidel on kohustus mäletada.  Nii et ärge pange pahaks ega võtke vihaks, aga ma räägin veidike üle kolme minuti.

Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, EV Riigivapi ja Valgetähe II klassi aumärkide kavaler, Stutthofi koonduslaagri ning GULAGI Vorkuta osakonna veteran, oli läbi nõukogude okupatsiooni ja taastatud iseseisvuse ajal kindlameelseks tõsiasjade päevavalgele toojaks ning õigusliku järjepidevuse teoreetikuks, millest johtuvalt loomulikult ka poliitvangide ja teistel viisidel represseeritute õiguste kindel kaitsja.  Käesolevasse raamatusse „Mäletamise kohustus” ongi tema enda valikul koondatud olulisimad kõned, artiklid ja publitsistika, mis neil teemadel kõneldud ja kirjutatud ning millest olulisimad on arendatud täiemahulisteks teemakäsitlusteks juba ilmunud raamatutes, näiteks „Õiguse vastu ei saa ükski” ja „Tõotan ustavaks jääda: EV valitsus 1940-92”.

Meist paljud on omal ajal neid kõnesid oma kõrvaga kuulnud ja artikleid oma silmaga näinud. Seda parem, et nüüd – tänu EÜS-i kirjastusele ja toimetaja Toomas Hiio ning keeletoimetaja Anne Velliste tööle on nemad kõik ühest kohast kätte saadavad.

Kui Eesti ajaloo selgrooks XX sajandil oli omariikluse loomine ja selle kindlustamine võiduga Vabadussõjas ning seejärel nendesamade saavutuste kaotamine Molotov Ribbentropi pakti tagajärjel alanud okupatsioonidele, siis Enn Sarve, nagu paljude teiste tema põlvkonna eestlaste osaks jäi neis ajaloo mustades tormides kannatamine ja tormide välja kannatamine. Ning et natuke õnne pidi selles ka olema – tema õnn seisnes ehk selles, et ta nägi ära kuidas tõde tõusis ja vale vajuma hakkas… Ning mõistes oma õnneseeneks olemist ja selle tähtsust pühenduski ta oma pika elu lõpuaastail tõsiselt mäletamise kui kohustuse realiseerimisele. Mitte ainult kirjutades, vaid ka elavalt meeldejäävate ettekannete ja vestluste kujul Eesti Üliõpilaste Seltsis ja mujal…

Kui lubate, teen siinkohal ühe kõrvalepõike ja tsiteerin kirjandusklassikat, üks teine inimene, samuti nende keeruliste aegade tunnistaja, samuti ajendet mäletamise kohustusest, kirjutab nii:

Peaaegu neli nädalat pole ma neid märkmeid edasi kirjutanud, olin esiteks hingeliselt kuidagi kurnatud pärast eespool toodud mälestusi, ühtlasi takistasid mind aga ka üksteist lausa tagaajavad, oma loogilises järgnevuses etteaimatavad, teataval määral igatsetud ja ometi uskumatut õudu tekitavad päevasündmused, mida me õnnetu rahvas, viletsusest ja hirmust pea kaotanud, võimetu mõistma, nüris fanatismis kannatlikult talub, ning mille võimusesse minugi kunagisest leinast, kunagisest kohutavast hirmust väsinud meel nüüd abitult üksi on jäetud.

Juba märtsi lõpust alates- praegu on meil selle saatusliku 1945 aasta 25. aprill – paistab meie vastupanu maa lääneosas täielikult soikuvat.  Pooleldi köidikuist vabastatud ajalehed registreerivad tõde, vaenlase raadioteadetest ja põgenike jutustustest toituvad kuulujutud ei tunne enam mingit tsensuuri ning kannavad kiiresti leviva katastroofi üksikasju mööda riigi veel allakugistamata, veel vabastamata piirkondi laiali, kuni minu erakutoani välja.  Enam pole pidamist, kõik annavad end vangi ja jooksevad laiali.  Meie purustatud ja rusudes linnad langevad nagu küpsed ploomid.  Darmstadt, Würzburg, Frankfurt on läinud, Mannheim ja Kassel, koguni Münster ja Leipzig kuulavad juba võõraste sõna.  Ühel heal päeval olid inglased Bremenis, ameeriklased Ülem-Frankimaal. Nürnberg, see mõistmatuid südameid ülendavate riigipidude linn, alistus.  Rezhiimi vägevate hulgas, kes võimu, rikkuse ja ülekohtu sees on püherdanud, möllab kohut mõistes enesetapp.

Vene väed, Königsbergi ja Viini okupeerimisega Oderi forsseerimiseks vabanenud, alustasid miljonilise armeega pealetungi rusudes lamavale riigipealinnale, kust kõik ametiasutused juba ammu on evakueeritud, viisid oma raskesuurtükiväega lõpule õhust sooritatud hävitustöö ja lähenevad praegu kesklinnale….

Need sõnad pärinevad Serenus Zeitblom`ilt, Thomas Manni raamatu „Doktor Faustus” tegelaselt. Thomas Mannile ei saa pahaks panna, et tema alter ego Zeitblom ei teadnud, et vene raskesuurtükiväe arjergardina liikus Berliini poole ka „vabatahtlikult marssal Rokossovski Punaarmee ratsaväega” liitunud Enn Sarv.  Mees, kes vaevu-vaevu oli kosunud Stutthofist saadud tüüfuse tüsistustest.  Mees, kes veel vaid aastapäevad varem oli saatnud salakullerite abiga Eestist Rootsi olukorrakirjeldusi ja infot, võiks isegi ütelda luureinformatsiooni.  Eesmärgiks luua mingisugunegi võimalus demokraatliku omariikluse taastamiseks Atlandi Harta aluspõhimõtteile ja EV Rahvuskomitee demokraatlikule legitiimsusele tuginedes. 

Tegelikult ongi need Rootsi arhiivis säilinud ülevaated raamatu vaat et kõige põnevam osa. Sest vaid 22 aastasena sai Enn Sarv võimaluse olla küllaltki lähedasel orbiidil keskusele, mis vaatamata meeletutele ajaloo vastutuultele ikkagi üritas.  Üritas just antitotalitarismi ja demokraatia alusel midagi, mis sai tõeks alles 50 aastat hiljem.  Kuid mille tõeks saamise seemned olid külvatud ikkagi just Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse poolt, mis idanesid kaua eestlaste vaikiva vastupanu  mullas.  Mullas, mis pealt paistis kidur ja vaene, kuid mille sisu oli rikkalik. Mullas, mis pealiskaudsel vaatlemisel kasvatas vaid kollaborante ja kommuniste, kuid mille tekstuuris ootasid oma aega hoopis vägevamad võrsed.  Ma ei saa salata, et Enn Sarve selged seisukohad nii esimese, teise kui ka kolmanda generatsiooni kommunistide kohta on olnud minule väga olulised iseenda tõekspidamiste kujundamisel. Selles hirmsas küsimuses, et olla või mitte olla.  Küsimuses, mida iga okupatsiooni all elav kodanik peab vähemalt ühel korral oma elu jooksul lahendama ning inimesed, nagu me teame, on erinevad.  Ja oma valikutes kuigipalju vabad. Isegi nõukogude okupatsiooni oludes oli nõndapalju vabadust, et Eesti Vabariigile truuks jäämise optsioon polnud olematu….

Thomas Manni meenutasin ma täna ennekõike sellepärast, et eks tema ja Enn Sarve arusaamad totalitaarsetest süsteemidest ei olnud ju kujunenud üksnes isikliku kogemuse põhjal, vaid paiknesid tugeval hariduslikul ning seega vältimatult humanistlikul vundamendil.  Ning just see vundament võimaldaski neil, ühel siis ilukirjanduslikus žanris ja teisel teaduslikus žanris, jõuda antitotalitarismi kaitsjate ning demokraatia edendajate sekka. Inimlikkuse ideaalide nimel…

Ning inimlikkuse mõistega ma tahaksingi oma jutu kokku võtta.

See inimlikkuse lugu algas 70 aasta eest kaugel polaarjoone taga, sest Tartu Ülikoolis Enn Sarv ja Helmut Tarand ei kohtunud, oli ju viimane siiski 10 aastat vanem mees. Aga kuidagiviisi, kas siis Vorkuta kaevanduses või hiljem asumisel nemad seal kohtusid ja teineteist mõistsid.  Igatahes teadsin mina vanaisa juttudest Enn Sarve enne kui ma tema poegade Lauri ja Priiduga päriselus kokku sain ja seda muidugi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastamise raames.  Ning ilmselt nagu mina nende isaga, said ka nemad minu isaga lähemalt tuttavaks just selle protsessi käigus. 

Muide, ehk seepärast, et Laur on sündinud Vorkutas, paigas kus mõnikümmend aastat hiljem mu vend Kaarel ameerika lennukeid piieldes nõukogude impeeriumi piiri kindlustas, saavadki nemad kui tõelised poljarnikud omavahel ideaalselt läbi 🙂

Nii et siit saame me kaks põlvkonda koostegutsemist. Muide, minu teadmistes olid kõik, kel perekonnanimi Sarv, matemaatikud või äärmisel juhul füüsikud, sestap mahtusid Laur ja Priit mudelisse väga kenasti ja alles nende kaudu sain ma teada, et vana Enn oli algselt hoopiski juurat tahtnud tudeerida…Aga et kaks ei jää ilma kolmeta – ning tegelikult oli ju ka Lauri ja Priidu vanaisa, omaaegne Tallinna linna-arst Nikolai Sarv ju EÜSi vilistlane, siis hakkasime aegsasti silma peal hoidma ka nendel põnnidel, keda Laur ja Priit Seltsis suvepäevadele tassisid. Piret ja Krista ning Ott, Epp ja Kai… Ning kui minu lapsed olid väikesed ja vajasid järelvalvet vahetevahel, siis peaaegu perfektne ema-asendusaine oligi Epp, kes vist alles gümnaasiumi viimases klassis õppis. Ning vaat see viimane viis usalduse astme meite perede vahel selle punktini, mida soovi korral võiks nimetada absoluudiks. Ning kui oli aeg leida hea ja tarmukas kabinetiülem Euroopa Parlamendi liikme jaoks, tuligi otsekohe helistada Epule, kes sobivasti ülikooli esimese astme selleks ajaks sooritanud oli.  Seega on minu lapsed meie suguvõsade vahelises koostöös juba neljandaks põlveks ning kui ma nüüd vaatan kõiki neid Lauri ja Priidu lapselapsi, siis ma ei kahtle põrmugi, mitte kübemegi võrra, et nemad võivad loota ja eeldada eluteedel samasugust mõistmist ja koostööd minu lastelt. Eriti loomulikult pisike Paul, kelle kaudu on taastatud ka need muistsed sidemed, mis valitsesid Eesti Rahvuskomitee ja Läti demokraatliku vastupanuliikumise vahel.  Viimas elause krüptilise sisu mõistmiseks peab jällegi lugema vastavat peatükki Enn Sarve raamatus.

Head kokkutulnud – selle raamatu ilmumisele on abiks olnud paljud, kel oli õnn ja rõõm autorit tema eluajal tunda.  Aga ennekõike on see ikkagi Epu raamat.  Kui tema poleks oma iseäralikult delikaatsel moel mind utsitanud, siis me täna siin nendel asjaoludel ei koguneks. Aga on vastupidi – me oleme siin ja me mäletame.  Täites nõndaviisi oma kohustust mäletada, kuid ka tundes selle kohustuse kandmisest suurt ja varjamatut rõõmu.

Aitäh kõikidele ja raamatut saab kaasa võtta siit lahkudes. Selle eest on hoolitsetud!

Seotud postitused

Reformierakonna raev ja vihane vallavanem

Pole teada, kas Reformierakond kergitas ÜRO ränderaamistiku allakirjutamise päevakorda lihtsalt Isamaa plaanitavast tegevusest teadlikuks saades või oma võimaliku valija tundeid peljates. Motiivist olenemata – nad tegid seda ja on nüüd iseenese vahvast võttest maadlusmatil väga keerulises asendis, sest ühest küljest
tahaks end näidata nii rahvusvahelise elu asjatundja kui välispoliitilise konsensuse hoidjana ja samal ajal ka raudse rahvuspuhtuse eest seisjana. Sedasama tahaks tegelikult ka Isamaa. Seega on tarbijal koguni kolm erineva sildiga sama jooki (ekre, ekre-light ja ekre-zero). Müük tõotab hästi kulgeda…
Kui ekre ja Isamaa seisukohad on enam vähem klaarid ja mingil määral loogilised (ehkki loogika tuletatakse mitte-faktidest või siis poolfaktidest), siis Reformierakonnaga on lugu halvem. Nende mantra koosneb korraga vastandlikest nõuetest. Esiti tehti hundikarja kohanud lambukeste hädakisa ja kurdeti parlamentaarsuse printsiibi rikkumist. Nüüd, kui valitsus on asja parlamenti suunanud, soovitakse kõigest jõust teha parandusettepanekut, mis põlistaks parlamendi kui kummitempli rolli ja sedastaks: parlament ei taha osaleda Eesti välispoliitika kujundamises ja põrgatab kõik asjasse puutuvad küsimused valitsusele tagasi. Ehk voonakesed soovivad hoopis vaikida…

Ootan huviga hääletust, eriti puudujate ja pissilkäijate nimekirja…

Kui juhtub, et Riigikogu võtab vastu parandusettepaneku, mille kohaselt delegeerib Marrakechi kohtumisel osalemise otsustuse taas valitsusele, siis loomulikult ei taha enam mitte ükski valitsus
tulevikus midagi teada parlamendi rollist välispoliitikas. Olgu küsimuse all piirileping Venemaaga või mõni NATO missioonil osalemine, Mihkelsoni ja Ligi pretsedent on valitsusele aluseks keeldumisel.
„Pole tarvis, deputaadid! Teie võimete piir on saata asi sisulise arutluse ja hääletuseta valitsusse tagasi. Seega pühkige suu puhtaks pretsedendi alusel!” Eesti Parlamendi ajaloos läheb niisugune lähenemisviis kindlasti kirja musta esmaspäevana…

Loomulikult peab valitsus seadusandja tahet arvestama ja otsustama. Liia Hänni on kirjutanud, et asjakohane seadus kohustab valitsust hääletama. Kui valitsus hääletaks, siis praeguse info põhjal saab president enamushäältega voli minna Marrakechi tarbeks sobivaid riideid kohvrisse pakkima. Aga peaminister on seisukohal, et valitsus seadusest hoolimata ei hääleta. Sest asi nimega
„Koalitsioonileping” sedastavat, et otsuseid peab tegema konsensuse põhimõttel. Minu väikese karupoja aru leiab, et koalitsioonileping ei saa kunagi olla kangema kraadiga kohustaja kui seda on parlamendis vastu võetud seadus, aga parteiline paralleelmaailm muidugi näeb asja vastupidi. Niisiis võib ka juhtuda et härra Riisalo peab oma liibuva jooku-kombeka kohvrist riiulile tagasi tõstma ja Marrakechi maraton jääb sedapuhku vägevate võistlejate poolest vaesemaks…:)

Kui valitsus hääletab, on arvata, et Isamaa peab lahkuma kabinetist, sest sedavõrd printsipiaalne on nende soov päästa Eesti miljonitest illegaalsetest immigrantidest. Võimalik, et Reformierakond korraldab peaministri umbusaldamise ja saab tarvilised hääled kokku. Võimalik, et Jüri Ratas peab nn hoolekandevalitsusega valitsema kuni valimisteni. Sest kui vaadata parlamendi kalendrit, siis advendiajast küünlapäevani ei toimu mitte midagi. Siis peab president tegema kellelegi ettepaneku valitsuse moodustamiseks… Kaja Kallase suutmatust poliitikast aru saada ja poliitilisi protsesse ohjata oleme saanud nautida juba aasta otsa. Vaevalt et ta soovib ajalukku minna kui peaminister, kes sai ametis olla neli nädalat… Teisi variante pole mõtet hetkel nimetama hakatagi, kuid just nimetatud variandi ja seda põhjustanud eelduste kirgas ilmnemine ongi ilmselt raevu ajanud Viimsi Vallavanema, kes kirjutab naljakaid följetone, kuidas tema Edgar Savisaarega võitles kui Kalevipoeg Sarviktaadiga. Sellest grotesksem on olnud vaid Kaja Kallase sõnavõtt EP plenaaristungil, kus ta jutustas oma noorpõlvest, mis möödunuvat „pidevas hirmus, et koputatakse uksele ja isa viiakse ära…” Viidatud aastanumbriks oli 1988 siis….

Seotud postitused

Seitsmesed – Indrek Tarand kandideerib riigikokku sotside nimekirjas

Europarlamendi liige Indrek Tarand, kes küll kandideerib riigikogusse sotsiaaldemokraatide ridades, kinnitas täna Seitsmestele, et jätab ikkagi käed vabaks ja parteisse astuda kindlasti ei kavatse. Plaanid on mehel suured ja sihikul Euroopa Komisjon – tee sinna sillutaks tubli tulemus riigikogu valimistel. Autor: Eve Heinla

Seotud postitused

Indrek Tarand kandideerib riigikokku sotside ridades

Europarlamendi liige Indrek Tarand teatas täna Pärnus, et osaleb riigikogu valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) Pärnumaa esinumbrina.

„Sotsidega seob mind eelkõige ühine arusaam sellest, mis on Eestile järgmistel valimistel kaalul,“ kommenteeris Tarand oma otsust. „Mulle imponeerib, et sotsid on alati oma väärtustele truuks jäänud, kaitstes isikuvabadusi ja seistes nõrgemate eest. Mis on minu jaoks aga eriti tähtis: oleme täiesti ühel meelel selles, et Euroopa on meie kodu ning kõigile, kes tahavad meie kodu kahjustada, tuleb julgelt vastu seista.“

Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Jevgeni Ossinovski avaldas heameelt, et sotside meeskond on saanud järjekordse tugevduse. „Indrek on liialdusteta meie poliitikaelu üks võimekamaid tegelasi. Mul on rõõm, et hakkame neil parlamendivalimistel temaga vaba, hooliva ja sõbraliku Eesti eest seisma,“ ütles ta.

Viimased kaks korda on Indrek Tarand Euroopa Parlamendi valimistel üksikkandidaadina märkimisväärse häältesaagi korjanud. Esmalt 2009. aastal, kui ta sai 102 460 valija toetuse. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osales Tarand uuesti üksikkandidaadina ja osutus taas valituks, kogudes 43 369 häält.

Seotud postitused

Autorikaitse eelnõu artikkel 13 hääletamisest

Tere!

Hakatuseks peab märkima, et minu eesmärk on mitte liituda ühe või teise äärmusseisukoha esitatava hüsteeriaga. Ei tulene autoritasude tasumise vajadusest totaalset interneti tsenseerimist Euroopas ning samuti ei saa ütelda, et kehtivas regulatsioonivaakumis näiteks Sir Paul McCartney vaesuks metsiku kiirusega. Probleeme peab püüdma lahendada Eesti vanasõna „hundid söönud, lambad terved” vaimus.

On imperatiivne, et vaimse sisu loojad peaksid saama mingit tasu oma töö eest. Mind vaevavad levimuusikute dilemmast isegi rohkem demokraatia nurgakivi – ajakirjanduse – probleemid. Kui hea ajakirjanduse tootmine miskit siiski maksab, aga praeguste tarbimisharjumuste juures selle eest piisavalt sissetulekut ei saa, siis ärimudel ei tööta. Kuid ilma hea agoraata avalikuks diskussiooniks liigub demokraatia täiuslikult veebigigantide haldusalasse ning selline monopolism kahtlemata arvamuste paljusust ei esinda (vrdl kasvõi hiljutisi EKRE-inimeste blokeeringuid sotsiaalmeedias). Mis omakorda ei tähenda, et Facebookis ja Google otsingutulemustes kuvatud snippeti, ehk pealkirja ja esimese lause, maksustamine sellele probleemile mingi lahendus oleks. On võimalik, et selline tsitaatide maksustamine küll suurendaks ajakirjanduse sissetulekut, aga samas riivaks see jälle ülejäänud kodanike huve sõnavabaduse osas; näiteks praegune autorikaitserežiim lubab tasuta tsiteerimist ning ei kaitse koguteose nii väikese osa taaskasutust.

Niipalju taustadest. Konkreetse sätte olukord on esitatud alljärgnevalt:

Artikkel 13 puhul on hetkel laual mitu versiooni: Axel Vossi praegune kompromiss õiguskomisjonis (JURI) ning siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) kompromissettepanek; mõlemad on täiskogule hääletamiseks esitatud. Kuna paljud ei toeta Vossi JURI kompromissi, siis hetkel käivad veel viimase minuti läbirääkimised, kuna Voss saab rapporteurina oma kompromissi enne hääletust muuta.

Isiklikult toetan hetkeseisul siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) versiooni artikkel 13 osas, kuna see saavutab õige tasakaalu nii loomeinimeste ja muusikute kui ka ülejäänud ühiskonna huvide vahel. Tekst nõuab, et internetiplatvormid (nagu YouTube) sõlmiksid litsentsilepingud muusikute või nende õigusi esindavate ühendustega ning seega tagab autoritele õiglase tasu teoste eest, mis on platvormil kättesaadavad (tavakasutaja jaoks ei muutu midagi, YouTube peab lihtsalt osa reklaamitulust autoritega jagama). Samas on äärmiselt oluline, et siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni versioon artikkel 13st ei kehtesta platvormidele filtreerimiskohustust, mis võib omakorda ohustada nii sõnavabadust kui ka tugevdada suurte platvormide jõupositsiooni ja monopoli.

Täpsemalt:

  1. Suurte vahendajate jõupositsiooni ja monopoli osas: kuna filtrite arendamine on tohutult kallis, siis on see taskukohane ainult suurtele mängijatele nagu Google, YouTube ja Facebook. Väiksematel vahendajatel ei jää muud üle kui uksed sulgeda või filtreerimistehnoloogiat sisse osta (ja ka sisse ostmine ei pruugi tingimata taskukohane lahendus olla, ning miski ei kohusta suuri mängijaid seda tehnoloogiat õiglase hinna eest müüma). Kui nendel suurtel mängijatel konkurentsi ei ole, siis suureneb veelgi nende jõuvahekord loomeinimeste ja autorite suhtes.
  2. Filtreerimiskohustus oleks ohustanud sõnavabadust: Isegi ÜRO eriraportöör sõnavabaduse osas mõistis antud variandi hukka. Nimelt on praegune filtritehnoloogia liiga primitiivne: näiteks teavitab praegu kasutusel olev tehnoloogia YouTube-i autoriõiguste “rikkumisest”, kuigi on tegemist filmistuudio enda YouTube lehel oleva filmi treileriga. Lisaks kehtivad demokraatlikes ühiskondades autoriõigustele teatud erandid: üks nendest on parodeerimise õigus. Masin aga nii peent vahet teha ei oska ning seega eemaldaks filter automaatselt legaalse materjali. Kuna ainuüksi YouTube-i laetakse igal minutil üles 300 tundi videomaterjali, siis ei saa filter olla inimene, vaid ainult algoritm.

Kokkuvõtvalt: Artikkel 13 puhul toetan hetkel siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) versiooni, aga ei välista ka Axel Vossi kompromissi toetamist juhul, kui see peaks läbirääkimiste käigus veel muutuma.

Siin on siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni versioon:
Artikkel 13
1. Kui infoühiskonna teenusepakkujad pakuvad kasutajatele teenust, et talletada sisu ja võimaldada üldsusel sellele juurde pääseda, ning kui see tegevus ei ole hõlmatud erandiga direktiiv 2000/31/EÜ ettenähtud vastutuskorrast, võtavad nad asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid, et tagada õiguste omajatega sõlmitud litsentsilepingute toimimine. Selliste lepingute puhul tuleb järgida kasutajate põhiõigusi ja nendega ei tohi kehtestada üldist kohustust infoühiskonna teenusepakkujatele kontrollida teavet, mida nad edastavad või salvestavad kooskõlas direktiivi 2000/31/EÜ artikliga 15.
1 a. Et tagada litsentsilepingute toimimine, nagu on osutatud lõikes 1, teevad infoühiskonna teenusepakkujad ja õiguste omajad omavahel koostööd. Õiguste omajad määravad infoühiskonna teenusepakkujate jaoks täpselt kindlaks teosed või materjali, mille suhtes nad näevad endal olevat õigusi autoriõiguse alusel. Infoühiskonna teenusepakkujad teavitavad õiguste omajaid võetud meetmetest ja sellest, kui hästi need toimivad ning, kui see on asjakohane, annavad regulaarselt aru teoste ja muu materjali tuvastamise ja kasutamise kohta.

Lõpetuseks – poliitiliselt on enamik poliitilisi parteisid selles küsimuses riigispetsiifiliselt lõhenenud ja sestap on raske ennustada, kuidas hääletused välja kukuvad. Eesti saadikud kalduvad võtma nn internetikogukonna lobi tõsisemalt kui muusikaprodutsentide ja suurte kirjastuste lobi, ning kõige nõrgem hääl on autorikaitse ühingute lobil. Aga kuna poliitiline vastutus käib kaasas iga hääletusega, siis minu isiklik vastutus lähtub lõpuks ilmselt sellest – kas anda mandaat läbirääkimisteks ehk triloogiks (ja loota, et need annavad kõiki rõõmustava ja lahendusele orienteeritud tulemuse) või mandaati mitte anda (lükates regulatsiooni käsitlemise edasi teab-kui-tundmatusse tulevikku).

Seotud postitused

Kiri FIFAle

Kirjutasime FIFA president Gianni Infantinole kirja, tehes ettepaneku viia jalgpalli MM turniir Venemaalt Suurbritanniasse. Kirjutasime parimate europarlamendi žanrinõuete kohaselt. Ta lasi oma alluval vastata, mis on kena. Kahjuks vastus vaatab meelega mööda asja sisust. Vaatame, mis saama hakkab.

 

Seotud postitused

IT at France24: “Bursting the Brussels bubble: Transparency in the EU under fire”

France24: Whether you’re a Europhile or a Eurosceptic, you’ll probably have heard the same criticisms of Europe: that it’s too bound up with bureaucracy; a Brussels bubble with supposedly unelected officials calling the shots for half a billion people. Recently, the sceptics got some new ammunition – in the shape of the lightning-fast promotion of a lifelong civil servant called Martin Selmayr to one of the most powerful jobs in the EU.

On today’s programme we’ll be finding out why so many lawmakers at the European Parliament are up in arms about this case, but also asking whether the critics might not have a point – and if European institutions across the board might not have some work to do… to make their work more transparent for ordinary citizens.

Linked from France24

Seotud postitused