Category Archives: Ajaveeb

Indrek Tarandi kodulehe juurleht.

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Seotud postitused

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Seotud postitused

Lugu Malta kirjanikult

PIERRE J. MEJLAK

Suursaadik. (L-ambaxxiatrici)

Matused polnud suured, kuid neist piisanuks, et tõugata terve riik tõsisesse poliitilisse kriisi – umbes nagu mõne vähetõenäolise sündmuse, näiteks kiriku pommitamise puhul. Lisaks vabariigi presidendile ja peaministrile olid kohal kõik valitsusliikmed ja mitu tosinat parlamendi liiget. Ning kogu diplomaatiline korpus.

Suursaadik oli olnud väga armastatud, sest diplomaatilise karjääri redelil ronides polnud ta kunagi kaotanud oma loomulikku sotsiaalset sära. Ning alati oli tal varuks mõni lugu, mida jutustada, isegi kui sa põrkusid temaga kokku täiesti juhuslikult, jõudis ta ikka mõne loo rääkida. Pärast väljapaistvat, teda ühest saatkonnast teise viinud teenistuskäiku polnud tal loomulikult lugudest puudust.

Suursaadiku andeka jutuvestmisega võrreldes oli matusetalitus sama kaasahaarav kui kella tiksumine unetul ööl. Kas nad tõesti ei leidnud kedagi pisut paremate oraatorivõimetega? Isegi mina oleksin ilma mingi kahtluseta selle ilusa inimese kohta sobivamaid sõnu leidnud. Ta vääris paremat ja ühel hetkel tundsin tungivat vajadust leida tee kantslisse ning võtta asi oma kontrolli alla. Selle asemel aga lipsasin kiriku ette suitsu tegema. Randolph ühines minuga mõne mahvi järel. Ta töötab nüüd The Times`is, kuid nagu ikka matustel ikka juhtub, veeres meie jutt kadunukesele.

„Ta on läinud,” kaebles ta nagu mõni preester. „Kas tundsid teda kaua?”

„Head mitmed aastad,” vastasin ma ja ulatasin talle välgumihkli.

„Ma tundsin teda väga hästi.” ütles tema. „Intervjueerisin teda mitmel korral. Ta oli väga huvitav naine. Nii kahju, et nii noorelt suri. Vähk ja kõik. Nad lihtsalt ei suuda sellele ikka veel ravi leida.”

Ta on läinud. Huvitav. Suri nii noorelt. Vähk. Ravi. Ma oleksin samahästi võinud kirikusse jääda, seal oleksin vähemalt saanud silmad sulgeda ja mõtte uitama lasta.

Ma ei tahtnud Randolphile rääkida, kuidas ma suursaadikuga tuttavaks sain. Olime Randolphiga koos ülikoolis, kuid polnud kunagi lähedased ning isegi kui oleksime olnud lähedased, oli minu isiklik lugu suursaadikuga kaugelt liiga isiklik, et seda matustel rääkida. Ma oleksin võinud siis tajuda tema silmi mind vaatamas, nagu minuga matustel ikka juhtub. Kui näiteks mu vanaema suri, siis ma ei suutnud kirstu suunas vaadata. Olin kindel, et vanaema teadis nüüd äkki kõike, mis tema eluajal juhtus. Isegi sündmusi, kus ta kohal ei viibinud. Ta näeb kõiki hetki, mil ma talle valetanud olen; hetki, mil tema rahakotist peenraha varastasin ja mis veel hullem – mil tema suurel voodil masturbeerisin. Vanaema matuste ajal tundsin, kuidas ta silmad puurivad mind, näidates mulle, et ta teab nüüd: ma pole ingel, kellena soovisin näida. Sama tunne oli suursaadikuga. Loomulikult ei hakka ma oma lugu rääkima. Las Randolph arvab, et ta tundis Suursaadikut minust paremini. Mis tähtsust sel on? Mõelgu pealegi, et ta jättis oma intervjuudega Suursaadikule sügava mulje. Idioot.

Kui ma esimest korda Suursaadikuga kohtusin olin 27-aastane – mis oli kahtlemata parim aeg mu elus. Magasin iga päev erineva tüdrukuga ja taskuraha oli piiramatult. Ning kui esimesed paar kuud tüdrukuga on suhte parim aeg, uskuge mind, siis kümme aastat liikumist ühest suhtest teise nende esimeste kuude nimel on veel palju parem. Isegi tolles vanuses välgatas mulle aeg-ajalt, et mu elu on suurepärane. Nii et võite ette kujutada, kui kõrgelt ma nüüd tagantjärele neid noorusaastaid hindan.

Minu lugu juhtus märtsis. Päevad venisid pikemaks, aga ilm oli veel külm. Nõnda ei tahtnud ma lahkuda hästi köetud saatkonnast, kus igas nurgas küdes kamin. Peaaegu kõik olid lahkunud, kuid minul polnud kiiret tühja hotellituppa, kus keegi mind ei oodanud. Ma ei mäleta, kuidas meie vestlus tol õhtul seksile pöördus. Võis olla, et minu luule pärast, mis oli küllastunud seksist. Mäletan aga, et olin tema kontoris selleks, et signeerida mõned oma raamatud ning mingil hetkel ta mainis luuletust Chopinist. Selle olin kirjutanud Varssavi lennuväljal, lugu mehest ja naisest, kes kohtuvad lennujaamas, saavad viietunnise lennu hilinemise jooksul tuttavaks ning lõpetavad meeste tualetti sulgudes. Suursaadik ütles, et see luuletus puudutas teda kõige enam. Et lood inimestest, kes esmakohtumisel seksivad, vaimustavad teda.

Kui ta mind uksel tervitas, näisid ta silmad õrritavalt vidukil. Kuid nende väheste Chopini kohta lausutud sõnade ajal muutusid need suuremaks ja meie pikk vestlus algas. Olime nagu kaks lähedast sõpra, kel pole teineteise ees saladusi, kuid samas ka paarike oma esimesel õhtusöögil, kus on nii paljust rääkida. Tund möödus, kuulates vaimustavaid lugusid tema intiimsuhetest. Siis tõigi ta mängu Printsi.

„Sellepärast ma magasingi prints Charles`iga,” poetas ta. „Mitte et ta oleks olnud eriliselt ilus, isegi mitte ilusam kui mees, kellega ma parasjagu koos olin. Aga ta oli Prints, pagan võtaks, ja ta pidi paari nädala pärast Dianaga abielluma. Mulle ei tundunud, et teeksin midagi valet. Ja temaga magamine oli nagu, ma ei oska hästi kirjeldada, nagu ajalooliste mõõtmetega sündmus.”

Ta näis tajuvat, et ma võin tahta küsimusi esitada, ning kiirustas jätkama, vormides huultega naeratuse, mida ei saanud varjata.

„Aga olgu, ma vaevu tunnen teid. Miks ma küll kõike seda teile räägin. Te olete inimene, kes on harjunud saaama, mida tahate. Eks ole?”

Sellest meenus mulle üks mu sloveenist sõber, kes võis saada iga naise ükskõik kus. Isegi siis, kui see naine oli peol koos oma abikaasaga. Tal oli anne vaimustada naisi vestlusega ja nood tahtsid, et see vestlus ei lõpeks iialgi. Kuigi see sloveen polnud just kõndiv entsüklopeedia, erines ta siiski inimestest, kes teavad palju vähestest asjadest või õigemini mitte midagi mitte millestki. Mu sõber teadis nii mõndagi üsna paljudest asjadest. Jumal ise teab, kui palju tülisid ta põhjustanud oli, kui palju paare olid tema pärast teineteise peale karjunud ja koduteel autos vanu haavu lahti rebinud. Aga sellel hetkel oli mu sõber juba mõne uue naise ümber oma võrke kudumas.

Mulle tundus, et mu sloveenist sõber oli mulle palju õpetanud. Näiteks seda, et oma veetlusoskuste arendamiseks ei tohi praktiseerida ainult nende naistega, kes sulle meeldivad. Au contraire, sa pead alustama töödeldes neid naisi, kes sulle eriti ei meeldi. See võimaldab sul olla kohtuniku positsioonis, kelle käes on vile. Sa saad mängu seisma vilistada igal hetkel kui sa seda soovid. Sa näitad, et sind ei huvita kumb mängu võidab. Ning pole miskit, mis avaldaks naistele rohkem muljet kui mees, kellele pole lihtne muljet avaldada. Järkjärgult teenid oma auastmed välja ning hakkad ponnistama rohkemat, lähenema naistele, kes sulle tegelikult meeldivad. Ning alles seejärel, kui oled oma oskused täiuseni viimistlenud, hakkad jahtima naisi, kes sind hulluks ajavad.

Ma pean tunnistama, et tol õhtul saatkonnas, oli Suursaadik just oma parimas vormis. Mõnikord olen mõelnud, et tahaksin minna sinna tagasi ja elada kõik uuesti läbi ilma ühtegi pisiasja muutmata. Või kui, siis mõnd tähtsusetut pisiasja.

Seal ma siis olin Suursaadikuga. Me olime kohtunud vaevalt viis tundi tagasi. Mõni nädal enne seda oli saatkond palunud mul tulla ja mõned oma viimase kogu luuletused lugeda. Kogust, mida oli tõlgitud mitmesse keelde ja mille positiivne vastuvõtt üllatas isegi mind. Suursaadikule meeldisid samuti mu luuletused. Piisavalt, et mind kutsutaks saatkonna järgmisele kirjandusõhtule.

Enne saabumist teadsin temast vähe, vaid seda, et teda austatakse kõrgelt tänu pikaajalisele diplomaadikarjäärile. Kuid niipea, kui ma teda nägin, avaldas ta mulle muljet. Mõned naised omandavad vanusega teatud võlu. Võlu, mida neil noorena ehk polnudki. Sa märkad seda võlu nende silmis. Pilk, mis väljendab veidike kannatusi, vihjet pettumusele ning suurel määral kirge. Aga üle kõige väljendab see pilk võimalust sekeldusse sattuda.

Suursaadik oli ikka veel ilus naine. Pikk. Sale. Sirged juuksed, meeldiva pruunika varjundiga, milles mõni juhuslik hallikasblond salk. Seljas viimseni kinninööbitud mummuline mantel, mis sobiks pigem viieaastasele. Tal oli pikk ja kahvatu nägu ja nina, mis lausa kutsus suudlusele. Täidlased, ümarad huuled, mis kitsenesid, kui ta naeratas, paljastades valged hambad. Samal ajal õhetasid ta põsed ning silmad särasid.

Mulle meeldivad naised, kel on õnnestunud end sellises vormis hoida veel neljakümne seitsme või viiekümneaastaselt. Seega ma lähenesin ja kui me kätlesime, suudlesin teda mõlemale põsele. Korraks tundsin tema parfüümi lõhna, piisavalt, et veenduda puhtuses, kõrgklassis, ilus ja heas maitses. Tundus, et ta ei kasuta liiga palju kosmeetikat. Võib-olla veidike, et katta mõnda pisikest kortsu kuskil silmade ümbruses. Mingit märgade puulehtede värvi. Raske on sellise naisega vestelda ja talle mitte silma vaadata. Kuid sama raske on silmavaatamist jätkata, sest on tõsine risk lakata kuulamast, mida ta räägib. Need olid silmad, mis olid mind uksel, kus ta mind vastu võttis, õrritades rabanud. Kui tähelepanu vaid silmadele keskendada, võis hõlpsasti kujutleda neid silmi mistahes vanuses ihaldatavate naiste näos.

Mu sloveenist sõbra teooriates oli koht ka provokatiivsete silmade jaoks. Ta oli jõudnud järeldusele, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei tähenda seesugused silmad nagu Suursaadiku omad, et naine on sel konkreetsel ajahetkel orienteeritud seksile. Sellise ilme näole manamine võib olla ka pikaajaline harjumus, et veetlus muutuks osaks tema loomulikust ja igapäevasest väljanägemisest. Niisuguste naistega peab olema ettevaatlik, sest nad ei pruugi tegelikult seksist huvitatud olla, oli mu sõber mind hoiatanud. Ning hooletus võis kaasa tuua probleeme.

Suursaadiku küsimus minust kui mehest, kes saab mida tahab, näis olema retooriline. Seega ma ei vastanud, vaid manasin vastuse asemel näole naeratuse, nagu soovinuks peita seda annet, mille Suursaadik oli just avastanud. Andmata talle aimu, kui hästi ma oma võimetest teadlik olen.

„Teate,” jätkas Suursaadik, „asjad mis juhtuvad filmides, juhtuvad ka tegelikus elus. Kes oleks osanud mõelda, et ma magan printsiga sel ööl? Ma olin… kui vana ma olingi? Vist kahekümne viiene, jah, sellest on palju aega möödas.”

Ta oli just saabunud Pariisi, saatkonna teise sekretärina. Vaid mõni kuu hiljem oli ta kaljukindel, et diplomaatia on tema kutsumus. Talle meeldis saatkondade maailmas kõik: iga väiksemagi asja jaoks protokoll, oma riigi välismaal esindamise tunne, abi ja kaitse, mida sa hätta sattunud kaasmaalastele osutad, sinu mõju koduriigi ja asukohariigi suhetele. Ja nii edasi ja nii edasi. Algusest peale võttis ta kursi glamuurile: ametlikud õhtusöögid, peod, näituste avamised, teatrietendused, uued kontaktid, elegantsed riided – aastaringne pingeline kalender. Ja üle kõige – võimalus elada välismaal, õppida keeli ja sukelduda teise kultuuri. Elu täis kohtumisi inimestega, kes võivad muuta sind ja su elu.

Sel õhtul, 1981. aastal, seisis ta 25-aastasena Elysee palee fuajees, mis sädeles põrandakividelt vastu peegelduvate kõrgel laes rippuvate lühtrite valguskiirtes. Saadikud ja nende abikaasad olid saalis president Mitterrandi vastuvõtul. President oli veel värskes võidujoovastuses mõne nädala eest peetud valimiste järel. Võis kuulda viiulite ja harfide helisid, klaaside kokkukõlistamist, kõnekõminat ja selle vahele Dom Perignoni pudelikorkide paugatusi. Nende jaoks, kes seisid fuajees, polnud mitte midagi, isegi klaasikest aniisiviina mitte. Nende ainus ülesanne oli oodata, kuni suursaadikud viimaks vastuvõtult tulevad ja saata neid teekonnal läbi Elysee õue seal ootava ametiautoni. See oli kõik. Loomulikult oleks ta tahtnud olla hoopis peosaalis külaliste keskel. Kuid veelgi enam tegi talle haiget, et toonane suursaadik ei olnud tahtnud teda enda kaaslaseks võtta, – isegi mitte mulje avaldamiseks, tõrjumaks jutte kapis olemisest, – vaid oli läinud peole üksi ning jätnud tema allkorruse fuajeesse ootama.

Nii ta siis seisis seal koos ühe Ungari saatkonna sekretäriga, keda oli kohanud mõni kuu varem investeerimiskonverentsil. Mõlemad panid tähele, et enesekindlalt sisse marssivatelt külalistelt ei küsinud tegelikult keegi mingit kutset. Tundus, et kui sa sammuksid fuajeest palee peatiiba viivate usteni, siis kaardiväelased lihtsalt avavad need sinu ees.

Nimetage seda nooruslikuks hoolimatuseks või ajage see Pariisi suveöö süüks, aga võib-olla nad ka arvestasid, et neid saadetakse ukselt tagasi. Mis iganes see ka polnud, küpses nende kahe peas plaan ning õlgu sirgeks ajades ja ülbevõitu ilmed näol liikusid nad ukse suunas. Kui nad olid jõudnud uksest umbes viie jala kaugusele lõid sõdurid, kes olid riides nagu mingid peigmehed pulmatordil, uksed pärani valla. Ja nad sisenesid naeratades.

„Tere tulemast Elyseesse!” lausus tema ungarlane erutatult ja prantsuse aktsendiga „Pole paremat viisi vanglast põgenemiseks kui läbi peasissepääsu!”

Nad ronisid üles peatrepist, mida kaunistasid Alexandre Cabaneli varase perioodi maalid, ning jõudsid ülemise ukseni, kus oli veel teisigi külalisi. Taas avasid valgetes kinnastes käed samasuguse lihvitud õukondlikkusega neile uksed. Nüüd leidsid nad end juba peavestibüülist, mida katsid punased ornamentidega vaibad, akende ees sametkardinad, maalitud laed, pildid seintel ning küünlad, mis valgustasid kõike. Muusika kõlas nüüd juba palju meeldivamalt ning Debussy meloodiat oli võimalik ära tunda, ehkki see segunes klaaside kõlina ning külaliste jutusuminaga.

Vaevalt olid nad sisenenud kui nad nägid Mitterrandi kätlemas vasakule, paremale ja keskele. Kui rahul iseendaga ta paistis, nautides end kui meest, kelle oskused tõid sotsialistid tagasi Elysee paleesse. Tema kõrval oli Margaret Thatcher, sinises põlvini ulatuvas kleidis, hoides käes shampanjaklaasi, mis aga ei näinud talle huvi pakkuvat. Ka meie kaks sissetungijat olid nüüd klaasid pihku saanud ning tegid rahvamassis endale teed, jäädes ühes rahulikumas nurgakeses hetkeks puhkama. Ungari saatkonna sekretär sosistas midagi mehest, kes just nende ees mingi blondiiniga flirtis.

„Hispaania opositsiooni liider Felipe Gonzales. Arvatakse üsna üksmeelselt, et ta võidab järgmised valimised,” briifis ungarlane, hoides nüüd juba tühjaks joodud shampanjaklaasi, arvates ilmselt, et ta noor kaaslanna kobab pimeduses.

Samuti silmasid nad vastvalitud Itaalia peaminister Giovanni Spadolinit vaid mõni meeter neist eemal. Ta vestles kaunis konarlikus inglise keeles külalisterühmaga, kes tundusid olema Hiina saatkonnast.

„See oli nii uskumatu!” meenutas Suursaadik. „Seal ma olin, noor teine sekretär, ümbritsetud Euroopa tipp-poliitikutest. Ühel hetkel ma lausa astusin Gaston Thorni, kes oli siis Euroopa Komisjoni president, varvastele. Mäletan siiani, kuidas ta pöördus ja palus minult vabandust. Kas suudad seda ette kujutada? Aga ma tundsin end siiski ebamugavalt ja otsisin pidevalt oma saadikut, keda aga polnud kuskil näha. Minu ungarlasest kaaslane oli seevastu rahulik ning tal õnnestus ka minu ärevus hajutada, öeldes et kui ka saadikud meid avastaksid, nad arvatavasti naeraksid ja lööksid Elysee turvameetmete terviseks klaase kokku.”

Nii jäid need kaks peosaali, haarates ikka ja jälle shampust kandikutelt, mida kelnerid kui kerjused linnaväljakul keset turistide summa saalis ringi kandsid. Peamisele baarilauale diskreetselt lähenenud ungarlane haaras hõrgu magustoidu, aga tema hoidis tagasi üritades ära arvata, missugune paljude delikatesside seas on kuulus foie gras. Just sel hetkel tajus ta kellegi lähenemist.

„Kui oleksin teie asemel, ei jätaks ma mingil juhul austreid proovimata. Need olid pea sama head kui need, mida pakutakse Whitstable`is”

Ta pööras ringi ning leidis end seismas silmitsi prints Charlesiga, kes kandis valget ülikonda ja punast kikilipsu ning kes osutades taldrikule, kus ujusid sidrunimahlas austrid. See oli küll viimane inimene, kellega ta oleks lootnud kohtuda ja loomulikult kaotas ta hetkeks kõnevõime. Kuid selle asemel, et talle vastust oodates otsa jõllitada, heitis prints pilgu hoopis oma klaastaldrikule, millel lebas erkoranži koorega pooleldi söödud hiiglaslik juustuviil. Ta hammustas seda ning sõnas üllatusega hääles: „Ahh, Boulette d`Avesnes . Te lihtsalt peate seda maitsma!”

„Ma maitsen,” suutis meie peategelane kuuldavale tuua, häbelikum kui eales varem.

„Prantsuse juustu võrdkuju,” jätkas prints. „Tugevam ja vürtsikam kui mistahes teine juust. Kas te teate kuidas prantslased Boulette d`Avesne`i kutsuvad?” küsis prints, lõigates noaga juustust uue tüki.

Loomulikult polnud tal aimugi.

„Le suppositoire du diable!”. Seda öelnud, pistis prints juustutüki talle suhu ning purskas naerma. „Muide, mu nimi on Charles,” tutvustas ta end veidi neelatades. „Väga meeldiv teiega kohtuda.” Ta sirutas käe.

„Elena,” vastas naine kätt ulatades.

„Kui armas nimi. Teile nii sobiv”

„Tänan teid!” ütles ta pisut kohmetult ja ühtlasi hirmu tundes nüüd järgneva küsimuse ees.

„Ning te olete siin esindamas…?”

„No tegelikult ei peaks ma siin olemagi. Olen lihtsalt teine sekretär saatkonnas, aga ma nägin kõiki sisenemas ja mõtlesin, et ehk proovin ka õnne”

Prints lausa purskas naerma, kuid kogus ennast kiiresti ja hakkas vestlema. Et kuidas ta ennast välismaal elades tunneb, kas ta tahab jääda või mitte, küsis tema riigi kohta.

Kui Elena pöördus, et otsida pilguga oma Ungari kaaslast, ei leidnud ta teda kusagilt. Võib-olla oli ungarlane kohtunud oma saadikuga, kes üllatas alluvat pahameelepuhanguga ning käsutas ta allkorrusele tagasi. Tal polnud aega mõelda, kus ta enda suursaadik võiks olla, sest prints Charles puudutas teda õrnalt õlast, nagu lugenuks ta mõtteid ja sõnas: „Ärge muretsege. Kui me kohtame teie bossi, ütleme, et olete siin minu kaaslasena. Nüüd aga lubage, ma tutvustan teid oma hea sõbra Helmutiga.”

Ning nad suundusid Saksamaa kantsleri poole, kes parasjagu teeskles, et pühib oma pintsakult puru, ilmselt soovimata tunnistada, et tegemist oli kõõmaga.

„Võid vaid kujutleda, kuidas ma end seal saalis tundsin,” pihtis Suursaadik. „See oli nagu unenäos. Prints tutvustas mind nii paljudele inimestele. Isegi Mitterrandile endale. Mäletan, et Charles rääkis presidendiga Michel Platinist, kes oli siis veel noor ja paljulubav jalgpallur. Tema klubi oli Prantsusmaa meister, see oli mingi rohelistes särkides mängiv meeskond, mis oli just võitnud. Ma mäletan, et nende fännid vehkisid roheliste lippudega. Kõik olid kindlad, et Platini viib Prantsusmaa maailmameistriks. Kuigi hiljem, kui ma ei eksi, võitis hoopis Itaalia.”

Ma kuulen end ütlevat, et tõepoolest, need olid itaallased, kes võitsid ning ka Platini liikus veidi hiljem Itaalia klubisse.

Lugu, mida Elena mulle tol õhtul jutustas oli täiesti uskumatu ja vaimustav. Ma olin lahkunud kodumaalt 19-aastasena, huvitavamat elu otsima ning just selliste lugude kuulamine oligi põhjuseks, miks ma mitte kusagil ei kodunenud. Aga loost veelgi uimastavama loomuga oli selle jutustaja ise.

Ma ei oska öelda, kas see oli vein, mida me jõime või poeesia, mis meid uimastas – mida oli ka sündmuse kutse lubanud – aga seal me olime. Suursaadik rääkimas oma lugu, justkui oleksin ma tema lähim usaldusisik. Mingil hetkel vaatasin maha ja märkasin, et ta oli ühe oma kinga peaaegu jalast ära võtnud. Piilusin vargsi tema paljaid varbaid, märgates, et ta ei kanna sukkpükse. Tema nahk oli kui mingil kahekümneaastasel, ei mingeid sinakaid veene, mis lookleks kui jõed maakaardil. Ei mingeid tumedaid täppe, mis viitaksid varsti tagasikasvavatele karvadele. Ainult puhas nahk. Ning nende paari sekundi jooksul, mil ma ta jalgu vahtisin, kujutlesin ma teda alasti, pabervalged rinnad, roosade nibudega. Suured ja ilusad.

„Uskumatu jah,” suutsin lausuda justkui kommentaariks ning proovisin mõtteid alasti ilust eemale tõrjuda ning taas jutule keskenduda.

„Aga usu või mitte, kõige uskumatum osa on alles ees.”

Nad jäid kokku kogu vastuvõtu ajaks ning pärast kolmandat või neljandat šampanjaklaasi hakkas Elena tegelikult nautima kohtumisi inimestega, keda ta muidu oli näinud vaid televiisoris või ajalehes. Prints nautis tema seltskonda. Kes poleks nautinud? Eminentselt esinduslik noor naine, kes suutis end hästi ülal pidada ükskõik kellega. Kui kell lõi üksteist ja külalised Elyseest lahkuma hakkasid, vaatas ka prints oma randmele ning küsis „Kas liigume?” Ta noogutas nõusolekuks.

Nad ütlesid nägemist neile vähestele, kes veel paigale jäid, teiste seas ka Mitterrand. Viimane ütles: „Oli au teid kohata.” Nad läksid välja lossihoovi. Tal ei olnud tekkinud võimalust kasvõi ühe sõna vahetamiseks oma ülemusega, kes küllap oli lahkunud varakult ning mitte nähes teist sekretäri fuajees, lihtsalt minema kõndinud. Või oli teda äkki tähele pandud prints Charlesi endaga suhtlemas? Mis iganes ka poleks olnud, see ei teinud talle hetkel muret. Paar julgeolekuohvitseri asusid kiiresti positsioonidele, kui nad presidendipalee õuest läbi kõndisid.

Nad jõudsid rue de Faubourg Saint-Honore peale ja siis juhtus midagi hämmastavat. Ta oli arvanud, et prints suudleb lihtsalt ta kätt, nagu ta oli teinud vastuvõtul iga viimase kui daamiga, keda kohtas. Ning tema jalutab siis Champs Elysee Clemenceau metroojaama suunas. Kuid printsil olid teised plaanid ja need tabasid ootamatult.

„Ta vaatas mulle sügavalt otsa ning küsis, kas ma ei sooviks ehk veel väikest napsi hotellis. Kuidas ma oleksin saanud keelduda?”

Ta istus ekstravagantsesse autosse ning see võttis kohalt. „Ma imestan, miks Francois ei taha kolida Elyseesse elama. See on nii maaliline palee,” sõnas prints.

Hotell de Marigny oli sõna otseses mõttes nurga taga ja õige pea olid nad kohal. Prints veenis ühte oma diskreetsetest ja härrasmehelikest ihukaitsjaist, et preili on ajakirjanik ning perekonnatuttav ning ta sooviks veidi omavahel aega veeta. „Ta oli nii võluv. Ütles oma ihukaitsjaile, et ma kirjutan raamatut inglise poliitikast. Suudad sa seda uskuda?”

Nagu filmi vaadates mõnikord juhtub, et samastad end peategelasega, pean minagi tunnistama, et mõtlesin ennast printsi asemele. Mul oli palju küsimusi, ma tahtsin rahuldada oma uudishimu, aga Suursaadik ei andnud mulle vähimatki võimalust. Ühe korra ma segasin vahele, et pärida, kas olin õigesti aru saanud et Suursaadikul oli tollel perioodil keegi.

„Jah muidugi,” vastas ta mulle otsa vaadates. Siis naeratas ta laialt ja kummaliselt, nentides: ”Aga tead, see oli kõigest poiss-sõber. Me olime koos olnud viis kuud, aga tema pidi minema Itaaliasse õppima. Muidugi olin ma truu, ära saa minust valesti aru. Aga teisalt, ka mina olen üksnes inimene.”

Iga minutiga tundus Suursaadik mulle aina veetlevam. Meenus tema jalastvõetud king ning ma piidlesin alla, et näha kas ta paljas jalg on ikka seal. Ning see oli seal. Tõstsin silmad taas ta silmadele, peatudes mõne hetke ta kätel. Ta sõrmed olid pikad ja peened nagu klaverimängijal. Aga õrnad ja graatsilised. Täiuslikud. Ta kandis väikest siledat sõrmust, mille keskel oli auk.

„Tol ööl ei olnud meil mingit juttu poiss- ega tüdruksõpradest,” jätkas Suursaadik. „Ma teadsin leedi Dianast ja abielust, kuid oli ilmselge, et ta polnud armunud. Ning kui ma hiljem telest laulatust vaatasin, oli mul neist kahju. Aga see on hoopis nende lugu.”

Sel ööl läksime tema sviiti ning ta tegi mu olemise hästi mugavaks. Tundus, nagu kohtuksime viiekümnendat korda.”

Mina ei küsinud midagi, kuid mu silmad lausa kerjasid jutu ülejäänud osa. Suursaadik naeratas, tundes minu huvi üle rahuldust.

„Ma leidsin pudeli Martini Biancot ja valasin endale klaasikese.”

Siis võttis ta kaks jääkuubikut laual olevast hõbedasest jahutajast ning poetas need klaasi, samal ajal, kui Charles võttis kaelst lipsu ning viskas oma pintsaku voodile. Ka tema valas endale Elena leitud pudelist klaasikese.

„Nad on nüüd maailma parimate rummitegijate hulgas ka,” lausus Charles klaasi käes hoides. „Ma käisin eelmisel aastal Mehhiko visiidil nende vabrikus La Galarzas. Andy Warhol oli ka seal, et anda üle margi asutaja Don Bacardi Masso portree. Vaimustav portree, ma pean tunnistama.”

Prints oli uskumatult kultuurne, seletas Suursaadik. Ühel hetkel rääkis ta Bacardist, siis juba Warholist, kes maailma rikkamaid inimesi oma pilte ostma meelitas. Kõigist neist: Iraani šahh, Liza Minelli, Brigitte Bardot. Ja juba järgmisel hetkel rääkis ta maalist, mida Elena talle väga meenutas.

„Missugusest maalist,” jõudsin ma küsida.

Young Woman Drawing. Marie-Denise Villers. Ma kandsin sel õhtul ilmselt oma kõige pikemat kleiti, ehk seetõttu. Või mu juuste pärast. Me istusime nagu me sinuga istume praegu. Ja äkki ta ütles mulle, et ma olen väga ilus ja kummardus mind suudlema.”

Nüüd sain ma teadlikuks, et minu põlv ja Suursaadiku põlv puutuvad kokku ja nõnda on olnud juba mitu minutit. Kumbki meist ei tõmbunud eemale. Ja kui ta jutustas mulle veel asju oma kireööst printsiga, tundsin järjest rohkem tema lõhna. Võib-olla veini ja jookide mõjul, igatahes ma nihkusin lähemale. Ning äkki ma tundsin, et tahan teda suudelda. See peab olema õrn, mitte jõuline või kobav. Ja siis ma võtan talt riided vähehaaval ning justkui homme oleks väga kaugel, hellitaksin iga ta kehaosa oma huultega.

Näis, et Suursaadik soovib sedasama, kuid ikkagi kulutasin terve minuti oma Sloveenia sõbra teooriale mõeldes. Mis siis, kui ma proovin ja muutun ohvriks, mille eest sloveen oli hoiatanud. Mulle meenus taas et keegi, kas suursaadik või keegi teine, ma olin nüüd segaduses, oli ütelnud, et ta on abielus. Nüüd oli aeg teha oma käik, mängida välja õige kaart. Ma segasin ta jutule vahele selge otsese küsimusega, näidates talle, et ma olen valmis võtma täiesti uut kurssi.

„Ja kuidas on teie abikaasaga?”

Ta ei ütelnud midagi, aga ta vastus kaikus ruumis. Tema huulekurv. Tema silmis kasvav iha. Ta astus veel lähemale ja pani oma käe mu puusale.

Mu käed olid ümber ta näo, mis oli värske ja ilus ning ma suudlesin teda.

Alguses suudlesin ainult mina. Siis võttis ka tema mu näo käte vahele ja suudles vastu. Me seisime, huuled jälle ja jälle vastamisi ning riietasime teineteist aeglaselt lahti. Kaminas põles tuli ja selle kõrval seisid emotsioonitud lipud. Valged pitsid. Ta keha oli täpselt niisugune nagu olin ette kujutanud. Rinnad, suured ja soojad. Pehmed reied, nagu soe savi ümber mu keha. Aroom.

Kui ma ta sisse sain, tuli mulle meelde, et ka prints on samas kohas olnud. Kuid esmakordselt mind ei häirinud, et keegi teine on seal olnud enne mind. Selle asemel mu ego paisus, sest olin kui keegi, kes kaitseb kõigi tavaliste inimeste au, esitades väljakutse neile, kes petavad end kujutelmaga, et miski sünnipära teeb nad eriliseks. Ja iga kord, kui Elena oigas, näis mulle, nagu tahaks ta sellega öelda, et ta ihkas mind võtta selsamal hetkel, kui ta nägi mind taksost väljumas.

Sellest päevast alates pole ma saanud prints Charlesi enam tajuda nii nagu varem. Ta pole enam tegelane teistsugusest maailmast. Ta on lihtsalt kutt, kes on maganud sama naisega, kellega mina. Suursaadik oli mind juhatanud eksklusiivsesse klubisse. Meie, Charles ja Diana, tegelikult kogu kuninglik perekond. Ma hakkasin asju teisiti nägema. Võib olla Suursaadik ei tajunud, et ta oli minuga midagi sellist teinud.

Kuidas ma saaksin kõike seda rääkida Randolphile, kes tuiab kiriku ees ringi nagu lapse mänguvurr? Ta ei usuks seda ju kunagi. Las Randolph naudib fakti, et ta on Suursaadikut intervjueerinud, et suursaadik lubas ta mõne väikese saladuse ligi. Vaene mees see Randolph. Mille üle ta veel head meelt tunda võiks, vilets vennike selline. Miks lõhkuda tema mullike, jutustades talle, kuidas Suursaadik tol ööl mind oma katusekorterisse viis ja me peaaegu ühtegi hingetõmbe pausigi ei teinud.

„Ja tead, Suursaadik hoidis väljalõiked minu intervjuudega alles,” uhkustab Randolph, sigarett käes ja toob mind tagasi maa peale. „Kui jutustaksin sulle ühe loo, sa ei usuks seda eales.”

„Mmhh,” pomisen vastu, näidates ehk pisut huvi üles.

„Viimane kord, kui tegime intervjuud, ta oli pisut joonud. Tal oli parasjagu keeruline periood elus. Sa ei tea ehk, aga sel ajal kulistas ta pool pudelit viskit iga päev. Aga ükskõik, tol päeval jutustas ta mulle täiesti uskumatu loo.”

„Ja mida ta sulle siis jutustas?”

„Sa ei usu seda iialgi.”

Ma tunnen oma südant kiiremini põksumas. Kas Suursaadik võis tõesti jutustada Randolphile sama loo?

„See juhtus ajal, mil ta teenis Pariisi saatkonnas ja ta läks vastuvõtule Elysee palees, kuhu ta lipsas sisse ilma kutseta.”

Niisiis, Suursaadik oli ka talle seda lugu jutustanud.

„Ning sa ei arva iialgi ära, kellega ta seal lõpuks kokku sai!”

Ma tahan Randolphile näidata, et tema lugu ei üllata mind mitte sugugi, olgu ta neetud. Randolph käib mulle nüüd täiega närvidele.

„Kas mitte ehk prints Charlesiga?” pakun ma hooletult võltsnaeratusega näol, mis peab talle sisendama „Ma tean seda lugu, sa idioot!”

„Mis prints Charles, kuradi päralt. Loomulikult mitte. See oli Arafat. Ja see öö, mis peole järgnes. See lugu oli nii rabav, mida Suursaadik mulle rääkis. Sa poleks seda iial ära arvanud, kuid sa oleksid pidanud kuulma. Suursaadik tsiteeris Arafati kõnelemas Andy Warholist, Michel Platinist ja nii edasi. Mees. Pärast vastuvõttu tahtis Arafat, et ta jääks ööseks ning ütles oma turvameestele, et Elena on ajakirjanik, kes kirjutab raamatut Lähis-Idast ja et turvamehed võiksid neile tagada privaatsuse. Ning sa oleks pidanud kuulma, kuidas ta kõneles sellest, mida Arafat siis kõike tegi. Seal ta istus, minu vastas, Suursaadik. Kallates ühe viski teise järel…”

Randolph jäi vait ja nähes ta näol uut ilmet, tundsin värinat oma selgroogu pidi jooksmas.

„Ma lahkusin saatkonnast järgmisel hommikul. See oli mu elu parim kepp. Aga kui ma seda peatoimetajale rääkisin, siis naeris ta mu välja. Tuli välja, et kõik, kes eales sellisel kellaajal Suursaadiku residentsi sattusid, said kuulda sama loo erinevaid versioone ja nad kõik jäid residentsi kogu ööks.”

Selleks ajaks oli rahvast kirikuesisele juurde tulnud, plats oli täitunud inimestega. Särav mahagonipuust kirst oli oma viimsel teel kirstukandjate õlul. Ja ma olin võimeline tegema seda, mida ma oma vanaema matustel polnud julgenud. Ma vaatasin otse kirstu poole.

Seotud postitused

Resolutsioon Ungari asjus

Kui mina isaga Euroopa Parlamenti jõudsin, olid poliitilised rühmad ehk Euroopa-parteid juba moodustatud. On kristlikud demokraadid ja sotsialistlikud demokraadid, kommunistid, natsionalistid ja liberaalid. Aga kuna täitevvõimu liikme ametist vallandamiseks pole parlamendile kihvu antud, siis pole opositsiooni ja koalitsiooni tegelikult väga selgepiiriliselt eristada võimalik. Ning parlamendienamus moodustub (või jääb moodustumata) sõltuvalt hääletusel olevast dokumendist. Nii juhtus ka Ungarit käsitleva resolutsiooniga.

Panin juba ammu tähele, et suuremad parteid olid liikmelisuse asjus küllaltki kinnised. Kui näiteks liberaalide hulgas oli Reformierakond juba Eesti komponendina olemas, siis Keskerakonda sinna pikki aastaid ei võetud. Alles kodukamaral tärganud koalitsioonikallistuste soojuses lipsasid ka kesikud ALDE rühma. ALDE on üldse paindlik, nende hulka kuulub kaks parteid nii Soomest kui Hollandist, prantslasi on lausa kolmest erinevast poliitgrupeeringust. Sotsiaaldemokraadid sellist paindlikkust ei tunne ja Euroopa Rahvaparteigi enamasti mitte. Välja arvatud juhtumil kui mõni rahvuspartei pooldub ehk lõheneb ja mõlemad jäävad siis ikka EPP liikmeteks.  Pikantse intsidendina võib siia lisada, et EPP rühm viskas poolaka Jacek Saryusz-Wolski otsekohe oma ridadest välja, kui viimane söandas avaldada, et „juhul kui Poola valitsus mind esitab, olen valmis kandideerima Donald Tuski asemele”. Mis tähendab, et kandideerimisõigust väljaspool „tagatuba” ei tunnista euroopa konservatiivid mitte üks raas…

Lisaks on neil parteidel oma assotsiatseerunud sõbrad. Näiteks sotsid toetasid Gruusias Ivanishvilit ja konservatiivid Shaakashvilit. Sama nähtust võis märgata Ukraina puhul, kus jaotuti Janukovichi ja Tõmoshenko pooldajaiks. Ning alati kui keegi soovis näiteks viimast vanglast vabastada ja valitsusele seda kohtuasja ette heita, võitlesid teise poole poliitikud meeleheitlikult vastu. Esimesed osutasid õigusriigi ja inimõiguste rikkumisele, teised leidsid ohtralt õigustusi.

Sama joont hoitakse enamasti ka iseenda ridadesse kuuluva partei käsitlemise korral. Olgu teemaks siis näiteks korruptsioon Rumeenias või Bulgaarias. Sõltuvalt sellest, mis partei parajasti valitsuses on, siis teine osapool toob ikka süüdistusi esile ka Euroopa Parlamendis ning asju aeg ajalt ka menetletakse. Aga et ei mindaks liiale, lepivad sotsialistid ja kristlikud demokraadid tavaliselt kokku mingi leebe ja vähemõjuka sõnastuse, resolutsioon võetakse vastu ja elu läheb edasi, nagu öeldakse. Olen ka ise ühe Itaalias juhtunud meediavabaduse probleemi arutelul osutanud probleemi suurele sarnasusele Tallinna linnameedia ja Keskerakonna kõlvatute tegudega. Tavaliselt päädivadki seesugused dokumendid suurema või vähema kasutusega vastava riigi sisepoliitikas, kus nende abil mingeid rünnaku- ja kaitsemanöövreid siis tehakse.

Ungariga on lugu veidi teistsugune. Euroopa Rahvapartei on viimase nelja aasta jooksul kaitsnud Victor Orbanit ja Fideszi päris raudse kilbiga ning nõnda on vaid väga harva saadud tegeliku arutelu algatamiseni. Viimasel ajal on aga midagi muutunud ja kerget kriitikat kostab selle partei juhi Manfred Weberi suust lausa plenaaristungite saalis. Ma ei tea, kas seda olukorda haistes otsustasid neli parlamendirühma oma esindajate kaudu resolutsiooni ettepaneku teha või oli tõepoolest Kesk-Euroopa Ülikooliga lahvatanud probleem ajastuse tingijaks. Igatahes lubati resolutsioon saali. Ahjaa, ühtegi Eesti saadikut algatajate seas ei leidu, küll aga mõistagi Ungari opositsionäär Benedek Javor, kes kuulub roheliste rühma. Ungari sotsid, nagu eelpool viidatud, hoiavad siiski eelviidatud „suurt koalitsiooni” kristlike sotsialistidega. Resolutsiooni tekstiga võivad soovijad ülalpool ise tutvuda, kuigi vaevalt et kõiki juhtumeid, millele viidatakse meie ajakirjanduses, valgustatud oleks. Oluline on resolutiivne osa. Ja see, erinevalt mõningates uudistes edastatust, ei vallanda Euroopa Lepingu artikkel 7 menetlust, vaid vastupidi – paneb alles vastavale parlamendikomisjonile ülesande selline eelnõu ette valmistada. Mida omakorda hääletab plenaar. Ning kui selline peaks vastu võetama, siis liikmesriikide valitsuste esindajad peavad Euroopa Nõukogus samuti otsuse tegema. Kui nad jäävad parlamendiga eriarvamusele, siis Euroopa Komisjon protsessi ei algata. Antud oludes hääletasin mina (ja veel väga paljugi saadikuid) selle otsuse poolt.

Esiteks seepärast, et iga probleemi lahendamine parlamendi diskussioonides on eelistatavam kui tuim teineteise põrnitsemine ja vastastikku mürgistuv suhe. Euroopa Liit on dialoogi ja diskussiooni jumalakoda ning selle mahasurumine oleks mõttetu. Aga teiseks ka seepärast, et Euroopa Liit on klubi, mille liikmed on kohustunud vabatahtlikult kokku lepitud reegleid täitma. Kui need ei meeldi, võimaldab Leping liidust lahkuda (kaasus Brexit). Kui aga on soov edasi liikmeks olla, tuleb täita vahel vägagi karme kohustusi (kaasus Grexit). Aga niimoodi, nagu Victor Orbani valitsus viimastel aastatel harrastanud on, ei ole võimalik. Ei saa korraga kasutada EL rahavoogu, kuid ignoreerida teiste liikmete vajadusi ja soove. Olgu selleks siis energiapoliitilised „erisused” Ungari ja Venemaa vahel, vastandina ühisele energiapoliitikale. Või demonstratiivsed keeldumised ühispoliitikast kriitilistel hetkedel. Muide, Euroopa Parlament on ka 2015. aastal võtnud vastu resolutsioonid Ungari asjus 2015/2700(RSP)2015/2935(RSP) ning mulle ei meenu, et see oleks kuidagiviisi Eestis uudisekünnise ületanud.

Eks juristide hulgad saavad palju piike murda, mida täpselt ja kas ikka rikuti Ungari valitsuse poolt. Kuid selge on, et Ungari on ammendanud suure osa sellest heast tahtest, mida partnerid on ilmutanud ja talle heidetakse ette samasugust sõgedat ülbust, mida viimased viis aastat on ette heidetud Reformierakonnale Eestis. Ja viimane asjaolu on muidugi emotsionaalne. Teiste sõnadega: see on poliitiline kriteerium, mitte niivõrd juriidiline vaidlus. Ning meil Eestis tasuks ka tähele panna, et üks suurimaid hungarofiile ning Ungari aukonsul Eestis – Mall Hellam – loobus oma auametist. Ka tema põhjendusi võib parlamendiliige oma hääletusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kõikidele, kes a priori nõuavad „hõimurahva toetamist Brüsseli monstrumi vastu” meenutan, et Orban sulges saatkonna Tallinnas. Rahapuuduse tõttu. Samas saatkonda Castro juures Kuubal ei suletud. Niipalju kommunismivastasusest ja hõimupoliitikast.

Meenub, et kunagi nõukogude ajal kogunesime toonaste tudengitega Tartu Ülikooli „kella alla”, et 1934. aasta sündmust akadeemilise vabaduse kaitseks taaselustada. Jah, hoopis teise riigi ja teise rezhiimi vastu protesteerides kui tegid meie studentidest eelkäijad 1934. Aga pidagem meeles, et akadeemiline vabadus on universaalne ja igikestev printsiip, milleta inimkond roomaks endiselt lamedal maakeral ning teaduse ja tehnoloogilise arengu võimalustest poleks keegi kuulnudki. Süvenemata kõikidesse resolutsioonis viidatud kohtulahenditesse ja muusse, lausun rahulikult: akadeemiliste vabaduste (väidetavat) piiramist peab uurima ja ma hääletan alati uurimise poolt. Recital D:

whereas the Charter provides that the arts and scientific research shall be free of constraint and that academic freedom shall be respected; whereas it also guarantees the freedom to found educational establishments with due respect for democratic principles;

Muide, mõned Fideszi MEPid on mulle eraviisiliselt lausunud, et tegutsevad oma juhi ülikoolipoliitika normaliseerimise nimel… Elame, näeme.

P.S. Igasuguse kriitika ja käratsemise sotsiaalmeedias kannatan ka ära. 🙂 Kriitikutega püüan dialoogi pidada, käratsejatega toimin vastavalt nende müra suurusele… Võin ilma guugeldamata kihla vedada, et teiste eesti MEPide poolt valitseb hääletusmotiivide osas vaikus… 🙂

Seotud postitused

Resolutsioon “protestantide” kaitseks

Taheti võtta seisukoht “protestantide” (nende, kes korruptsiooni vastu protesteerivad) kaitseks Venemaal. Tekst lepiti kokku Joint motion for a resolution on Russia, the arrest of Alexei Navalny and other protestors, kuid enne hääletust tekkis kahes fraktsioonis soov see siiski edasi lükata, kuna Peterburi terroriaktide leinaperiood pole veel lõppenud. Ka Roheliste rühm kaldus toetama S&D ning GUE edasilükkamise plaani…

Osutasin plenaaril sellise lähenemise mõttetusele, sest metroorünnaku ohvrid ei saa kuidagi õigustada kogunemisvabaduste rikkumist, eriti kuna Moskvast on juba tulnud signaale, et võimud kavatsevad just seda ettekäändena kasutada oma surve suurendamiseks. Vt ka mulle Venemaalt saabunud meili:

This duma decision is important and should be criticised in the debate!!!

Source reliable!
Duma proposes to ban political protests “for a while” because of the terrorist attack in SpB)

Niisiis, kuna tegu oli kodukorra kohaselt “kiireloomulise resolutsiooniga” (urgency), siis kiireloomulist asja ei saa muuta “edasilükatavaks” (adjournment).  Minu vastu kõneles Helmut Scholz (Saksamaa, die Linke), minu poolt Michael Gahler (Saksamaa, CDU). Hääletuse tulemus oli ülinapp 282 edasilükkamise poolt, 290 vastu. Seega läks kiri resolutsiooniga ka Kremli poole teele.

Seotud postitused

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->

Seotud postitused

Vahetame viisakusi

Seotud postitused