All posts by Indrek Tarand

Eesti meeskonnale valitakse kaptenit

Ungari.Kaks miljonit eurot maksnud 5,7 kilomeetri pikkune kitsarööpmelise raudtee ehitati peaminister Viktor Orbani käsul tema kodukülla, kus on samuti euroraha eest ehitatud 20 000 pealtvaatajat mahutava jalgpallistaadioni. Fotol on eurosaadikud tutvumas raudteega: ega euroraha pole juhuslikult valesti kasutatud? Nagu kontrollsõidul selgus, pole Eesti ekspresident ainus riigitegelane, kel oma ja eurorahakott sassi läksid Foto: erakogu

Jah, paljusid need valimised ei huvita ja veel rohkemad on valimismaratonidest tüdinenud ning kisuks nagu käega lööma. Et mis meil sellest…
Aga see oleks vale, loidus ja apaatsus ei tohi võimust võtta ning iga ratsionaalne kodanik kasutab oma õigust valida. Võõrandamatust õigusest pole tolku kui seda õigust ei realiseeri.

Indrek Tarand

Europarlamendi saadik 

Tänu minule on Euroopa valimised alati veidi erilised ja ennekõike oma absoluutselt avatud nimekirjade pärast. Seetõttu ei tasugi kaasa minna spordikommentaatorite kombel käituvate ajakirjanike, politoloogide ja muude arvamusliidrite lihtsustusega, et kõik on määratud esinumbritega. Või parteilise kaubamärgi tugevusega. Jah, ka neil on oma tähendus ning teatud predestinatsioon, kuid vabade valikute tegemise võimalus on neist suurem.

Me tegelikult valime Eesti koondist, esindust teiste euroopa rahvaste esindajatega Euroopat arendama ning seepärast pole klubidel (loe erakondlikel kaubamärkidel) suuremat tähtsust. Loevad mängija omadused, tema võimed ja oskused. Tema soov pingutada. Viimase hetkeni. Lõpuvileni.

Mistõttu võib rahulikult pilku visata ka sellele, kes on nimekirjade viimased (peale Indrek Tarandi veel ka näiteks Kelam, Reinaas, Gräzin ja Pevkur). Tasub mõelda, eks ole?
Valija parema informeerimise huvides refereerin kiirelt kahte edetabelit, mis lõpetava parlamendi kohta tehtud. Need on erapooletud MEPranking.eu ja Votewatch.eu.

Indrek Tarand 114,1 punkti ja 94. koht.
Yana Toom 94,9 punkti ja 146. koht.
Urmas Paet 64,25 punkti ja 259. koht.
Tunne Kelam 14,5 punkti ja 620. koht.
Igor Gräzin 0 punkti ja 745. koht.
Hannes Hanso 0 punkti ja 746. koht. 

Votewatch tegi oma algoritmide järgi ka tabeli, millest uudiskünnise ületas esisada. Sestap jäi tähelepanuta, et Indrek Tarand on parima Eesti esindajana 129 kohal. Meiekandi esindajatest järgneb Yana Toom (440. koht) ning ülejäänud paraku lendavad radari all, ehk ei pääse esimese 500 hulka. Niipalju siis juttudest, et peab olema „suures parteis” ja muidu midagi teha ei saa. Saab, ja kuidas veel! Mina olen teinud!

Muide, 15 aasta jooksul on Eesti saatnud Europarlamenti 18 inimest koos asendusliikmetega. Need 18 on kokku andnud oma nime 38 raportile. Neist tervelt pooled – ehk 19 raportit – on minu nimel. Vaat see on just see, mida 2014. aasta valimiskampaanias lubasin – A-klassi energia! Tõhusus. Mis tuleneb oskustest, mänguvälja tajumisest, kaaslaste austamisest ning professionaalsest suhtumisest.

Nii et pangem tähele – ükskõik kui tublid ei saaks olema Marina Kaljurand ja Yana Toom ning Urmas Paet. Tähtis on, et koondisel oleks kogenud kapten, kes mängijaile eeskujuks ja innustajaks on. Selline inimene olengi mina. Ning parteilinegi palett on parem kui maailmavaadete seas on esindatud ka 21. sajandi olulisim – roheline. Seega võivad ka kõik Elurikkuse ja Roheliste pooldajad julgelt hääletada numbri 121, s.t. Indrek Tarandi poolt.

Eriti Harjumaal. Sest Korkare talu Padise Vallas Harju-Risti kihelkonnas on ainsa eesti taluna kasvatanud kaks põlvkonda eurosaadikuid. Vajadusel kasvatab kolmandagi.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

Eesti on oma esindajaid Euroopa Parlamenti saatnud juba 15 aastat ning ukse ees seisavad valimised, mis järjekorranumbrilt neljandad. Piisavalt pikk periood, et püüda kirjeldada, kuidas eestlased on hakkama saanud ning kuidas Euroopa Liit ning tema asutused selle aja jooksul muutunud on. Ikka ideid ja ideaale poliitikasündmuste ning nende loodud reaalsusega kohandada püüdes.

Meenutagem lugejaile igaks juhuks, kes Maarjamaalt MEP tiitlit kodanike valiku alusel neil aastail kandnud on. Esimestena lähetati kuuik Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko, Andres Tarand, Tunne Kelam, Toomas Savi ja Siiri Oviir. Ilvese presidendiks valimise järel asendas teda Katrin Saks. Oviir ja Kelam jätkasid ka järgmised 5 aastat, lisaks nendele osutusid valituks veel Vilja Savisaar, Kristiina Ojuland, Ivari Padar ning Indrek Tarand. Viimane üksikmehena, väljaspool parteilisi kinniseid nimekirju ja siiani Euroopa rekordit tähistava 25,6% häältest. Kolmandas vahetuses jätkasid Kelam ja Indrek Tarand ning uute liikmetena said kohad sisse võtta Marju Lauristin, Andrus Ansip, Kaja Kallas ning Yana Toom. Hiljem lisandusid asendusliikmete pingilt kaua kõhelnud Urmas Paet ning Ivari Padar. Kui K.Kallas viimaks reformierakonda juhatama tuli, sai „käe valgeks” ka Igor Gräzin ning Padari Riigikokku mineku järel paariks nädalaks ka Hannes Hanso. Seega 15 aastaga 18 inimest. Katkematu staažiga on Tunne Kelam, kuid Tarandid kokku on teeninud sama kaua. Naljatlemisi võiks lausuda, et Europarlament ilma ühe Tarandita polegi justkui päris…

Kuigi poliitiline igapäeva-konkurents on Brüsselis ja Strassburgis vähemintensiivne kui Riigikogus, võisteldakse siiski omavahel, et kes on tublim, aktiivsem, olulisim, „mõjukam” jne. Selleks on mitmeid võimalusi. Näiteks võib väljastada pressiteateid oma saavutuste kohta, kultiveerida teesi, et „vaid suures fraktsioonis” on võimalik midagi ära teha, „kodustada” mõni Politico ajakirjanik, kes siis copy-paste meetodil sind pahatihti „mõjukaks” tembeldab. Näiteks põhjusel, et „sinust saab kohe-kohe valitsusjuht”… 

Üldiselt võib öelda, et Eesti ajakirjandus on samuti kasvanud ja küpsenud ning esialgse pinnapealsuse ja sensatsioonilisuse asemele on astunud vägagi asjatundlikke käsitlusi. Esile sooviksin tõsta Arp Müllerit ja Mirko Ojakivi (ERR), kel sageli on raadiosaade sel tasemel ette valmistatud, et isegi raportöör võib mõne küsimusega kimpu jääda. Oma kohatisest konservatiivsusest hoolimata on ka Evelyn Kaldoja kirjutised täpsed, konteksti tundvad ja lugejat intrigeerivalt informatiivsed. Loetelu võiks pikendada, kuid piirdume esikolmikuga. Paraku leidub ka hirmus asjatundmatut rapsimist: näiteks ei saanud hulk uudistetootjaid aru, et kui MEP hääletab ACTA-teemalise resolutsiooni poolt, siis ta ei toeta ACTA-t, vaid hoopis vastupidi. Sest resolutsioon kritiseerib ACTA-t esitatud kujul ning ei luba sel rakenduda. On ridamisi selliseid näiteid, kus ei saada või ei taheta saada aru, kuidas Euroopa Parlament funktsioneerib. Kuna ajakirjanikel on võõrandamatu õigus, suisa kohustus parlamendiliikmete tehtud otsuseid analüüsida ja kritiseerida, siis kasutan siinkohal võimalust vastuteeneks. Nimelt kritiseerin Eesti ajakirjandust selle eest, et ta vaikis maha minu jaoks olulise tunnustuse: mulle ja mõnele teisegi riigi saadikule anti Euroopa Maksumaksjate Liidu aukiri – Euroopa Maksumaksjate huvide eest seismise eest, eraldi rõhuasetusega sellel, et olen erivajadusega inimeste õiguste eest seisnud ja vastavateemalise intergrupi asepresident. Ma ei kritiseeriks seda vaikimist (uudiseid on ju palju), kui ma samal ajal ei märkaks, et uudis „Urmas Paet sai MEP Award`i” ilmub täiesti üks-ühese pressiteatena. Fakt on, et MEP-auhindadele esitavad kandidaate MEPid ise ja ka otsustavad ise, sestap on tegu pigem siseringi viisakusega, mitte erapooletu tunnustusega. Mina pole oma assistente kunagi sundinud enda nime sellele konkursile saatma…

Kuid nüüd suurematest asjadest ja hoovustest. Ei, mitte pentagonaalsest kriisist Euroopas, mis väljendub viies teemas: 1) euroala kriis ja jätkuvad ohud, 2) Venemaa agressiivsus ja diversioonid, 3) Brexit ja rändekriis, 4) laienemisest ja osaliselt inertsusest põhjustatud institutsionaalne kriis, 5) julgeoleku ja keskkonnapoliitikate ebapiisavuse kriis. Neist kõigist olen eri aegadel nii peavoolumeedias kui ka oma blogis (www.tarand.ee) piisavalt kirjutanud. Ning kirjutan edaspidigi. 

Tänane lähtenurk on Eesti ja tema esindajad Euroopa Parlamendis. Esimeste valimiste õhin asendus teiseks korraks nn „kinniste nimekirjade” probleemiga, kuid mõlemal korral sooritati valimistoimingut ennekõike sisepoliitika võtmes. Meenuvad loosungid „Rohkem seksikaid mehi!” ning „Eesti vajab Euroopa tasemel tegijaid”. Viimase saavutuseks kujunes valitud MEP Ojulandi äpardumine kodukamaral, kui ta soovis hääletustulemusi võltsida. Aastatega on aga kodanikkonna teadlikkus kerkinud ja kandidaatidele ollakse võimelised esitama väga asjatundlikke poliitikaküsimusi. Taibatakse ka kogu dilemmadepaketi nüansse. Nüüdsed valimised tulevad juba puhtakujuliselt Euroopa tulevikust. Kas hääletatakse Euroopa Liitu pooldavaid või eurovastaseid kandidaate. Ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Soomes, Taanis jne. 

Kuid valijail on abi ka sellest, kui kättesaadav on adekvaatne info ka senitehtust, niiöelda saadikute efektiivsuse andmestik. Sellekohast statistikat leiab paadunud friik ka Euroopa Parlamendi kodulehelt, kuid normaalne inimene ennast sellise massi töötlemisega ise kurnama ei peaks, sest selleks on olemas London School of Economics`i loodud veebileht www.votewatch.euning Barcelonas paiknev andmeanalüüsi keskus www.mepranking.eu.Esimene avaldas hiljuti edetabeli 100 mõjukama MEPi kohta, ning Eestigi meedias tehti sellest juttu. Veidi minoorses võtmes, et eestlasi seal saja seas pole. Pisut lisauuringuid oleks andnud teada, et näiteks selle artikli autor paikneb vägagi hinnataval 129. kohal. Selles koosseisus läbivalt teist positsiooni hoidev Yana Toom on 440. ja ülejäänud paiknevad tagapool. Spordikommentaari võtmes – kui keegi näiteks suusatajaist tuleb võistlustel esimese kuuendiku hulka tabelis, siis kirjeldavad spordispetsid seda tavaliselt tubli tulemusena. MEPRankingu kohaselt on eestlaste esikolmik hetkel järgmine: Tarand 80., Toom 121., Paet 214. kohal. Lauristin ja Padar oleksid kindlasti samuti esimese 250 seas, kuid neil kummalgi pole teenistusaeg terve mandaadi pikkune. Mõnede meelest (näiteks Anvar Samost ja Ivo Rull) pole nendel näitajatel mingit tähtsust ja tegelikkus olla ikka „teistsugune”. Nõustudes teesiga, et kvantitatiivsus pole mitte ainus elu keerukuse kirjeldamiseks vajalik kriteerium, osutan siiski, et need algoritmid on teadlasrühmade poolt koostatud. Ja mitte selleks, et need arvutaksid mingeid täiesti ebaolulisi asju. Vastupidi, igale parlamentaarsele tegevusele on antud „erikaal” ning seetõttu on näiteks 1 raportööriks olemine tähtsam kui üks hääletusmotiive selgitav kõne plenaaristungi protokollis. Lisan artiklile illustratsiooniks väikese tabeli viimase 15 aasta jooksul eestlaste poolt toimepandust. Loomulikult võib alati lausuda, et „eestlaste elu sellest kuidagi paremaks ei läinud”, aga mingi seos Eesti esindajate tegevusel/tegevusetusel ja võimekusel/võimetusel ometigi on ka eestlaste elule. Sest Europarlament reguleerib kaasseadusandjana 500 miljoni eurooplase õiguskeskkonda.

Läbi aegade on eestlased olnud parlamendi 22st komisjonist tervelt 20 liikmed ning kuulunud 6 eri- või ajutisse komisjoni.Kõrgeimaks ametipositsiooniks on olnud komisjoni asepresidendi koht (T.H.Ilves väliskomisjonis, I.Tarand eelarvekontrolli komisjonis), kõrgeimat poliitilist positsiooni omas Marju Lauristin SDE grupi ühe asepresidendina. Koordinaatori rahutut ja töömahukat ametit on pidanud 2 esindajat – Y.Toom ja I.Tarand. Raporteid on eestlased kokku kirjutanud 38, neist pooled ehk 18 on minu nimel (vt tabel). Resolutsioone loendamatul hulgal. Aga resolutsiooni algatajaid on tavaliselt 50-120 MEPi, kes kõik allkirjastavad kompromissi, mis väliskomisjonis heaks kiidetud. Kirjalikke deklaratsioone enam õigupoolest ei tehta, seoses uue kodukorra rakendumisega. Seega jääb ainsaks ülekaalukalt vastuvõetuks Indrek Tarandi ja Romana Cizelj`i (Sloveenia) algatatud deklaratsioon maailmakoristuse Let`s Do It World (Teeme ära!) toetuseks. Tänaseni on selle üle hea meel, et ette võetud sai. Kirsiks tordil ka toonase EP presidendi Jerzy Buzeki allkiri.

Euroopa Parlament muutub ja areneb ning ka nooreneb. Uues parlamendis ei ole enam Elmar Brokki (Saksamaa, EPP), kes kokku 35 aastat järjepanu oma valijaid esindas. Aga umbes 50% kehtiva koosseisu saadikuid valitakse tagasi. Mis on järjepidevuse garantiiks. Ka eestlaste esindajad ja nende rollid muutuvad. Kuna olen ainsa eestlasena kandideerinud ka parlamendi juhatuse liikmeks ning selles koosseisus arvestatava ja kasvava toetuse saanud, siis usun et kolmandal katsel suudaksin meie riigi parlamendisaadiku viimaks ka 15 tähtsaima MEPi hulka viia. Aga, elame – näeme!

Väga isiklikus plaanis rõhutaksin, et tänu Eesti valijatele, kes mind toetanud on, sain teoks teha ka ühe 40 aastat vana unistuse. Kui 15-aastaselt lugesin esmakordselt Rootsis välja antud pagulaskirjanik Karl Ristikivi „Lohe Hambaid”, siis tundus et see raamat tuleks tõlkida katalaani keelde. Eelmisel aastal see Mirjam Johannese tõlgituna ja Euroopa Parlamendi poolt rahastatuna ka Barcelonas ilmus ning leidis head ning sooja vastuvõttu. Ristikivi on ehk kõige enam Euroopat mõtestada püüdnud Eesti kirjanik (andku Lennart Meri, Jaan Kross ja teised mulle andeks) ning ma leian et tema püüdluste vääristamiseks võiksid kodanikud sellelgi korral valida ennast Brüsselisse esindama asjalikke ning efektiivseid naisi ja mehi.


Votewatch andmeil on EEstil mõjukaid eurosaadikuid

Votewatchi pressiesindaja saatis täpsustuse Eesti eurosaadikute mõjukuse osas. Nende andmeil on Eestil kaks mõjukat saadikut — Indrek Tarand 129.-ndal ja Yana Toom 440.-ndal kohal.

Thank you for reaching out to us. As discussed over the phone, I forwarded your request to my colleagues researchers. 

The top 2 Estonian MEPs are: 

1) Indrek Tarand – 129th – 32 points 
2) Yana Toom – 440th – 13.75 points

Since we prefer to focus on the upper part of the ranking, as the more you go towards the middle and the bottom the higher the concentration of MEPs is (ie. they are tied or the difference between them is very small), we will not be able to provide you with the order of the other 4 missing of the Estonian MEPs. 

Best wishes,

Dorian Obreajan,
Communication Officer

Office address:  Avenue de Tervueren 32-34, Box 1, B-1040 Brussels, Belgium
E-mail address:[email protected]
Website:www.votewatch.eu


sisepoliitiline tõmblus euroametite ümber

Olulised euroliidu ametikohad paistavad uute liikmesriikide sisepoliitika seisukohalt ülima tähtsusega, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand rahvusvahelises meedias palju poleemikat tekitanud Euroopa prokuröri määramise valguses.

Euroopa Prokuratuur on äsjaloodud institutsioon, mistõttu on nüüd vaja valida inimene, kes saab esimeseks Euroopa prokuröriks. See ametikoht sai loodud selleks, et hõlbustada võitlust laialatuslike piireüleste finantskuritegude vastu. Seoses Danske, Deutsche ja Swedbanki rahapesu kahtlusega on see Eestigi jaoks ülimalt aktuaalne asjaajamine.

Nii Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjon kui ka kodanikuvabaduste ning justiits- ja siseasjade komisjon otsustasid toetada Rumeenia kandidaati Laura Kövesit. Prantslane Jean-François Bohnert jäi teiseks ja häältearvult kaugelt kolmandaks jäi sakslane Andrés Ritter. Kövesi on pidanud kuus aastat Rumeenia peaprokuröri ametit (2006-2012) ja lisaks oli ta üle viie aasta Rumeenia riiklik korruptsioonivastane prokurör (2013-2018). Rumeenia on aga riik, kus mõned parlamendisaadikud soovivad korruptsiooni dekriminaliseerida.

Iseenesest on ju äärmiselt meeldiv, kui selline koht läheb väikesema liikmesriigi (et mitte öelda Ida-Euroopa) esindajale. Üllataval kombel ei võitle aga kõige karmimalt tema ametisse määramise vastu konkurentide riigid, vaid hoopis kandidaadi kodumaa Rumeenia.

Miks Rumeenia?

Eks kodumaal halastamatult korruptsiooni vastu võidelnud inimene on oma töö käigus mõnele tähtsale tegelasele varba peale astunud. Tema töö tulemusel mõisteti valimispettuses ja korruptsioonis süüdi Rumeenia võimul oleva Sotsiaaldemokraatliku partei juht Liviu Dragnea. Ei saa välistada ka seda, et kardetakse mingite asjade luubi alla võtmist või päevavalgele jõudmist.

Saatuse tahtel jõudis ka Euroopa Nõukogu roteeruva eesistumise järg just Rumeenia kätte. Seda kasutasid nad ära nõukogu mõjutamise eesmärgil, et takistada Kövesi ametisse määramist. Üks asi on võimukuluaarides sosistamine ja lobistamine, kuid sellega asi ei piirdunud. Nagu juhuslikult ilmusid kusagilt välja mitmed süüdistused tema enda suhtes ja kõigele lisaks kehtestati talle reisikeeld ning pressiga suhtlemise keeld.

Tegemist on pehmelt öeldes julgete ja jõuliste meetmetega, mis Rumeenia kui õigusriigi mainele kõige paremini ei mõju. Reisikeeld ning ajakirjandusega suhtlemise keeld tühistati nädal tagasi Rumeenia ülemkohtu poolt ning vastavasisulise pöördumise tegi Euroopa Parlament.

Kuna prokuröri üle valiku langetamiseks on parlamendil ja nõukogul vaja jõuda üksmeelele, on hetkel läbirääkimised seiskunud. Kuid antud olukorras on ka teisi nuppe malelaual.

Kuidas Bukarest käitub?

Nimelt tahab Rumeenia määrata oma asepeaministrit, härra Viorel Ștefanit, audiitoriks Euroopa Kontrollikotta ning selliseid kandidaate küsitletakse Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjonis.

Neutraalsuse huvides, et iga kandidaadi puhul ei oleks poliitilist võitlust selle üle, kes haldab määramise ja kuulamise protseduuri, on eelarvekontrollikomisjonil olemas üks raportöör. Tema menetleb kõiki kandidaate (peale oma kaasmaalase). Selles parlamendis on püsiraportööriks siinkirjutaja ehk komisjoni asepresident Indrek Tarand.

Selles mõttes mängis Rumeenia valitsus ohtlikku mängu: nad ahistasid avalikult prokurörikandidaati, aga samal ajal oli «nende mehe» kontrollikotta määramine parlamendis menetluses. Eelarvekontrolli komisjonis läkski nii, et andsime Rumeenia audiitorikandidaadile negatiivse hinnangu (mis läheb täna Euroopa Parlamendi täiskogule kinnitamiseks). Tegu ei olnud mingi üks ühele kättemaksuga, vaid kandidaat oligi nõrk ja mittesobilik.

Siinkohal peab nentima, et parlamendi hinnang ei ole juriidiliselt siduv ning teoreetiliselt võib nõukogu Ștefani ikkagi ametisse ära määrata. Kuid see ei oleks sugugi kooskõlas heade tavadega. Vastupidi, tavaliselt kandidaat kas taandab ennast või tema riik määrab asemele kellegi teise. Näiteks belglasele Karel Pinxtenile pidime 2017. aasta sügisel samuti negatiivse hinnangu andma, kuna ta oli parajasti Euroopa pettusevastase ameti uurimise all. Sel korral taandas Belgia valitsus Pinxteni ise ja esitas uue kandidaadi. Nüüd on pall aga Rumeenia valitsuse väravas, saame näha kas nad otsustavad aumeheliku või jultunud lähenemise kasuks.

Lõpetuseks võin nentida, et nii palju parteipoliitilist tundlemist ja survet selle ametiposti täitmise juures pole ma pidanud kordagi varem taluma, isegi mitte sisepoliitiliselt vastuoluliste (näiteks Soome ja Eesti) ning ametkondlikkesse intriigidesse segatud (Belgia) kandidaatide korral. Tundub, et ametikoht Luksemburgis on uute liikmesriikide sisepoliitika seisukohalt ülima tähtsusega ning tänu sellele olen saanud unikaalse kogemuse Euroopa personalipoliitika toimimisest.

Artikkel ilmus Postimehes 16.04.2019
Viide:https://arvamus.postimees.ee/6569984/indrek-tarand-sisepoliitiline-tomblus-euroametite-umber

Vahva külalisgrupp Pärnu-Jaagupist

Mul käis eelmine nädal külas vahva seltskond õpilasi Pärnu-Jaagupist. Siin on üleskirjutised nende reisimuljetest.

9. klassi koolipäevad Brüsselis

22.-23. jaanuaril olid Pärnu-Jaagupi põhikooli üheksandikud õppereisil Belgia pealinnas Brüsselis. Reis sai teoks tänu Euroopa Parlamendi saadikule Indrek Tarandile.

Siinkohal jagavad õpilased oma reisimuljeid.

Kadi: Meie reis algas küllaltki vara. Pärnu-Jaagupist startisime kl 3.30. Kell 8.10 tõusis Nordica lennuk tunnise hilinemisega viimaks õhku. Lennu ajal võisime imetleda tõusvat päikest. Kell 9.20 astusime esimest korda Brüsselis maapinnale ning meie seiklused võisid alata. Lennujaamas võttis meid vastu naerusuine Indrek Tarandi abi Thorwald-Eirik Kaljo, kes mulle kohe oma rõõmsameelsuse, sõbralikkuse ja sümpaatse välimusega muljet avaldas. 

Anita Ly: Nagu ikka, oli mul enne reisi veidike ärevust sees. Ja tänu sellele ma ka ei maganud enne reisile asumist. Mõtlesin küll, et kuidas ma selle päeva üle elan ilma magamata. Oli meil ju planeeritud terve pikk päev uudistamist ja kõndimist mööda Brüsseli tänavaid. Kuid kohale jõudes oli mul energiat küll ja olin põnevusest hulluks minemas.

Iris: Thorwald andis meile rongipiletid ja juhatas meid hotelli juurde, milleks oli Hotel des Colonies, mis asus Rue des Croisades 6-10 tänaval. Hotellis registreerisid õpetajad meid ära,  saime panna oma kotid ja kohvrid hotelli hoiule. Tubadesse veel ei pääsenud, kuid sellest polnud midagi. Nüüd asusime oma kodutööd (rühmatöid) teoks tegema. Selleks oli giiditöö: tuli tutvustada klassikaaslastele Brüsseli vanalinna vaatamisväärsusi. Ilm meie ringikõndimist ei soosinud – sadas laia lobjakut.

Anita Ly: Esimesena otsisime üles Grand Place`i. Seal võlus mind kõige rohkem ümbritsevate majade arhitektuur ja suurus. Kõik väikesed kullast detailid, akende kuju – need olid lihtsalt imeilusad. Sealt suundusime edasi Pissiva Poisi juurde. Sinna kõndisime me küll väga kaua. Vahepeal eksisime ära, sest Brüsseli kaart oli veidi segane ja Google Maps ajas vist midagi sassi. (Õpetajad otsustasid hoiduda tagaplaanile, valmis vajadusel appi tõttama. Nad tahtsid näha, kuidas me hakkama saame.) Õnneks oli meie seas julgeid poisse, kes olid valmis kohalikelt teed küsima. Jõudsime Pissiva Poisi juurde lõpuks kohale. Seal algas muidugi photoshoot. Läheduses oli ka mitu Belgia šokolaadi poodi, kuhu otsustasime sisse põigata – külakosti on ju samuti vaja viia.

Stella: Suur Väljak (Grande Place) oli arhitektuuriliselt nii vapustavalt kena. See pissiv poiss pani õlgu kehitama. Jah, see on sümboliseeriv „värk“ – sai nähtud, aga muljet küll ei avaldanud.

Aigar: Olin koos Anabeli (parima Google Maps-i liigutaja) ja Käthriiniga hea teejuht. Jõudisme läbi paksu lumesaju käia veel Rue Haute-l, imetlemas Galerie St-Huberti võlvlage, jalutada läbi kuningliku kvartali.

Iris: Peale mitmetunnilist jalgsimatka hakkas meil ikka täiega külm. Õpetaja Merike sai nüüd oma kavatsuse ellu viia – kõik lapsed muusikariistade muuseumi! Kuna olime päris läbikülmunud, tuli siseruumides aja veetmine kasuks. Ja oli tõesti vahva muuseum. Võtsime audiogiidi. Majal oli palju korruseid, kus oli väga palju erinevaid pille, alustades väga vanast ajast ja lõpetades keelpillide ning kontsertklaveritega. See muuseum oli just minu jaoks. Tundsin end sealt väga hästi.

Anne Marie: Muuseumis käidud, võtsime suuna hotelli poole. Panime omad asjad tuppa ja sealt edasi saime vaba aja. Läksime ostutänavale ja astusime läbi Starbucks-st. Tänavad olid õhtul eriti ilusad, sest nende kohal rippusid veel jõuluvalgustused. Täpselt 20.00 pidime olema oma tubades, sest algas n-ö turvakontroll. Õpetajad kuulasid meie rõõmud ja mured ära ning soovitasid peatselt magama minna. Nii me (tegelikult!) tegime, sest päev oli olnud tõesti pikk.

Anita Ly: Teisel päeval, pärast hommikusööki, panime asjad kokku ja sõitsime metrooga Euroopa Parlamenti. Läbisime europarlamendi turvakontrolli ja läksime istungi-loengusaali.  Jana Jalvi-Robertson tutvustas meile lähemalt EL loomislugu ja parlamendi tööd. Varsti ühines meiega härra Indrek Tarand. Kui enne olime väsinud, siis härra Tarandi sisseastumisel lõi kogu ruum kihama. Olime ju ikkagi elevil kohtumise üle hiljuti skandaali sattunud mehega. Härra Tarandist jäi mulle väga positiivne mulje. Tema jutt köitis mind väga, sest ta oskas oma jutu sees andekalt nalja visata. Samuti ei hakanud ta midagi ilustama, vaid rääkis nii, nagu asjad on ja mida tema teeks paremaks. 

Anabel: Nii ta saabus, päikseprillid peas, ametlik riietus seljas, mingi raamat kaenlas. Seejärel asusime küsimusi küsima. Mulle meeldis, kuidas Indrek rääkis. Lihtsalt ütles nii, nagu asjad on, mitte ei hakanud ilustama. Tema enesekindlus jäi kohe silma ning sain oma küsimustele vastused, et miks ta asus poliitika juurde jms. Pärast sain pisut pikemalt vestelda. Ta rääkis minuga nagu täiskasvanuga.

Hanna Maria: Juba esimesest pilgust tundus meid külla kutsunud eurosaadik väga tore inimene. Me saime temalt küsida erinevaid küsimusi ja küsisime ka. Näiteks, milleks ta neid prille kannab. Saime ilusa ja selge vastuse. Rääkisime erinevatel poliitilistel teemadel. Pikk arutelu oli samuti Pärnu Lennujaama teemal. Tema puhul on see hea, et ta on hästi otsekohene ja aus. Ja ta ütles, et parlamendis on ainult 15 inimest, kes suudavad kogu saali naerma ajada ning tema on üks nendest. Edasi läksime istungisaali, kus härra Tarand näitas, kus tema istub. Meil oli tõesti väga tore. Reisi alguses ma mõtlesin, et Euroopa Parlamendi külastus on reisi kõige igavam osa, aga lõpuks jõudsin arusaamale, et see oli reisil kõige ägedam.

Iris: Tuligi härra Indrek Tarand saali uksest sisse, päikeseprillid peas ja veidi väsinud nägu ees. Kuid ajapikku läks tal olemine paremaks ja ta naljatas ikka päris korralikult. See oli tore. Saime küsida temalt palju küsimusi ja kuulda, mida ta erinevatest asjadest arvas..

Käthriin: Loengu lõpu poole sisenes ruumi hr Indrek Tarand. Kohe pidi ta õp Merikesele „aru andma“, miks ta hilines. Ta seletas asja ilusasti ära. Meie õpetaja sai ka ninanipsu: Indrek luges ette ühe e-kirja, öeldes, et see on meie emakeeleõpetaja kirjutatud, aga tegelikult see nii polnud. Nüüd oli meil võimalus esitada küsimusi, millele eurosaadik põhjalikult vastas. Mina küsimust ei küsinud, kuid mulle meeldisid teiste meie klassi õpilaste poolt esitatud küsimused. Minule jäi Indrek Tarandist väga hea mulje. Ta oli piisavalt humoorikas, meeldiv ja aus. 

Iris: Külastasime ka parlamendi istungite saali, mis oli väga suur. Ta näitas, kuskohas tema tavaliselt istub ja kus tõlkimiskabiinis on eesti keelde tõlkijad. See oli 13. kabiin. 

Anabel: Saime näha parlamendi täiskogu istungisaali, mis oli üüratult suur, kuid ma ei imesta – kuskile tuleb ju 751 saadikut mahutada. Üleval on kõigi 28 Euroopa Liidu riigi tõlgid. Kokku peaks olema seal u 800 kohta. Saadikuid on 751. Brexit toob ka palju segadust majja.

Anita Ly: Nägime istungisaali ning väga huvitavat skulptuuri parlamendihoones. Tegime paar pilti ning suundusime koos Indreku ja Thorwaldiga Itaalia restorani lõunale. Seal saime veidike rohkem juttu puhuda ka Thorwaldiga. Selgus, et ta on väga tore ja huvitav inimene (öige töeline saarlane), kes vaatamata oma noorusele on nii palju käinud ning näinud. Lõunalaua teises otsas jutlesid Indrek ja õpetajad (meie Hendrik ka) nii ägedalt, et neil polnud aega pastatki suhu pista.

Marcus: Enne restorani sisenemist tegid meie õpetajad ulakust. Nad kirjutasid ühe lumme mattunud auto peale lumekirja „Eesti 100“. Mina kortsutasin selle peale kulmu. (Õp Merike ütles enne reisi, et kui ta peaks reisi jooksul meie pärast kasvõi ühe korra kulmu kortsutama, ei anna ta seda meile kunagi andeks. Tegelikult ei pidanud ta seda kordagi tegema. Me olime lihtsalt nii head lapsed.).

Annabel: Me laulsime Indrekule sünnipäevalaulu sõnadega „soovime jõudu ja edu“. Tundus, et ta oli sellest päris liigutatud. Thorwaldki ei jäänud tänulauluta. Poolteist tundi läks väga ruttu. Meie vastuvõtjad pidid tõttama oma tegemiste juurde.

Anne Marie: Peale lõunasööki jäi meil veel tunnike vaba aega. Seejärel krabasime hotellist kaasa oma pagasi, istusime rongile ja suundusime lennujaama. Ma ei ole nii suures lennujaamas varem kunagi olnud. Mõne tunni pärast istusime lennukis ja lendasime Eesti poole. Olime väga väsinud, aga õnnelikud ja kurvad samal ajal. Reis jättis mulle väga sügava mulje. Mälestused jäävad sellest ainult positiivsed. Mul on hea meel, et mul on sellised üliägedad klassikaaslased ja väga vinged õpetajad.

Reimo: Brüsseli reis oli väga kogemuslik. Ma sain uusi teadmisi europarlamendi tööst ja sain üle oma lennu- ning suurlinnahirmust.

Anita Ly: Reis oli väga lahe ja möödus kahjuks väga kiiresti. Mina oleksin meeleldi veel paar päeva Brüsselit avastanud. Kuid ikkagi sain väga palju uut teada nii Brüsseli, Euroopa Parlamendi ning klassikaaslaste kohta.

Kadi: Kogu reisi eest peame tänama meie armsaid õpetajaid Merike Mäemetsa ja Helen Ilvest ning härra Indrekut ja Thorwaldi. Loodame, et selliseid toredaid seiklusi tuleb mul veelgi elus ette – kas oma praeguse klassiga või siis juba uute inimestega.

Reisimuljeid toimetas Merike Mäemets

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Verhofstadti raport

Raporti täistekst

Kuigi pealkiri nimetab ettepanekut Euroopa institutsionaalse ülesehituse kohandamiseks ja evolutsiooniks, on see pisut petlik.  Sest ilma liigse ajakirjandusliku lokulöömiseta saab ettepanekuile ka revolutsioonilise sildi külge riputada.  Vaatlen teksti tema olulisemate punktide kaudu ning lisan omapoolseid kommentaare ja küsimusi, mis kerkivad.

Nagu iga raport, algab seegi põhjendustega (ingl. keeles recitals), mis tähestikuliselt järjestatud. Esimene suur muutus tuleb põhjenduses Q, milles Verhofstadt rõhutab EL omatulude vajadust.  Viimaste tarbeks on loodud Mario Monti juhitud Kõrgetasemeline Töörühm (HLGOR- High Level Group on Own Resources), kelle koostatud esimest raportit eelmise aasta lõpus Parlamendi eelarve- ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetele tutvustati.  Monti raportist peaks eraldi kirjutama, Verhofstadti tekstis nõutakse lihtsalt omatulu  õigust.

Senistest liikmesriikide maksudest (1% rahvuslikust kogutulust) saadavast tulust jäävat väheks ning tuleks suurendada muude tulude osakaalu. Saksa ajakirjanduses on seda juba nimetatud uueks Euroopa maksuks, mis kahtlemata suurendab ettepaneku esitajate populaarsust 🙂 Ehkki inimesed unustavad, et just liikmesriigid võitlevad küüned veriseks selle nimel, et võimalikult rohkem ELi eelarvesse sissemakstud raha iseenda territooriumile tagasi tuua.  Seda nimetatakse lihtsustatult iga-aastaseks eelarveprotseduuriks.

On olemas netomaksjad ja netosaajad (sealhulgas Eesti, kus iga 5. valitsuse kulutatud euro tuleb EL kassast). Lihtsalt öeldes saab Eesti ELilt rohkem raha kui ta sisse maksab. Ning loomulikult on igal valitsusvõimul õigus koguda makse, selle õiguse osaline puudumine Euroopa Liidul tõestab taas, et ta pole tegelikult Võim. Või pole tal „unikaalset ja sui generis iseloomu”, kui kasutada euro-eufemismi.

Sammukese kaugemale läheb maksupoliitikast, õigemini siis maksude ühtlustamisest (mis Euroopa pealinnades on pea täielikult tabuteema) rääkiv põhjendus S.  Ometi lausub ka iga algajatelegi mõeldud majandusõpik, et ühtset rahapoliitikat peab toetama maksupoliitikaga. See ebakõla Saksamaa ja Kreeka, aga ka Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel jne just nimelt ongi eurotsooni hädade alus.

Maksupoliitika osas takistab ühehäälsuse nõue eelkõige võitlust maksuparadiiside ja liidule kahjulike maksupoliitika meetmete vastu. Paljud neist tavadest/praktikatest moonutavad siseturu toimimist, ohustavad liikmesriikide tulusid ja lükkavad maksukoormuse kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete õlule.

Hiljutised näited on olnud Luksemburg ja Iirimaa – liikmesriigid, kes on maksuparadiisidena pannud teised liikmesriigid ning nende kodanikud ebavõrdsemasse seisu. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et Iirimaa andis Apple`le kuni 13 miljardi euro väärtuses põhjendamatuid maksusoodustusi.  See on vastavalt ELi riigiabieeskirjadele ebaseaduslik, kuna võimaldas Apple’il maksta teistest ettevõtjatest oluliselt vähem tulumaksu. Iirimaa peab ebaseadusliku ”abi” nüüd tagasi nõudma.  Luksemburgi kohta tuli paar aastat tagasi päevavalgele hulk dokumente, mis osutasid väga suuremahulise maksusoodustusvõrgustiku olemasolule.

Olukorra teeb üsna keeruliseks see, et Luksemburgi ja Iirimaad ei saa vähemalt eelmainitud kaasuste raames käsitelda kui klassikalises mõttes maksuparadiise ehk siis riike, mis määravad endale võrreldes teiste riikidega väga madala maksumäära.  Antud juhul määrati madalam maksumäär vaid väga konkreetsetele ettevõtetele, tekitades sellega ebavõrdse konkurentsieelise.  Veel keerulisemaks teeb olukorra see, et riikidel, kes otsustavad teha ettevõtetele taolisi maksuerandeid, pole suurt midagi kaotada. Nende jaoks on asi üsnagi win-win, kui kasutada inglisekeelset väljendit. Kui riik annab mõnele ettevõttele taolise soodustuse, siis ühtpidi tekitab see töökohti juurde ning toob riigile rohkem raha sisse. Kui asi aga hapuks läheb, siis peab ettevõte, kellele soodustust tehti, selle lihtsalt hiljem tagasi maksma.

Eesti seadused juriidilise isiku tulu maksustamise osas võiks olla üheks näiteks ja abivahendiks ELi maksupoliitika ühtlustamisel, sest siin maksustatakse ainult jaotatud kasumit ja mitte uuesti ettevõttesse investeeritud kasumit. Näis, kas valitsus soovib seda teemat eesistumise ajal menetleda.  Asi muutub oluliseks, sest raporti resolutiivosa punkt 16 otsesõnu nõuab ühtset maksupoliitikat.

Kõigi nende muutuste esile kutsumiseks nõuab Verhofstadt Euroopa Komisjonile uut struktuuri, kus seniste asepresidentide pead pandaks pakule ja neist jääks alles vaid kaks. Üks tegeleks välispoliitikaga (kelleks hetkel on ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini) ja teine maksupoliitikaga (raportis p.25). Koos recital AA-s esitatud nõudega volinike arvu vähendamiseks tunduvad need mõtted mulle igati meelepärased.

Olen ise korduvalt (kahjuks siiani tulutult) teinud ettepaneku volinike arvu vähendamiseks 15 isikuni, kusjuures liikmesriigid esitaksid kandidaate kordamööda. Ning alati esitataks Rangeli raporti kohaselt kandidaadiks nii mees kui naine. Usun, et just see vormel võimaldaks leida ilusa ja kasuliku kompromissi. Paraku ei saa ma nõustuda Verhofstadti järgneva sammuga (p. 37), milles nõutakse asepresidentidele õigust nimetada poliitilisi abilisi ehk nn abiministreid. Minu hinnangul on parteilisi ametikohti juba niigi liiast, pigem peaks abi otsima professionaalsete diplomaatide ja rahandusteadlaste seast.  Muide, Komisjoni vähendamise kõrval leiab Verhofstadt (minu meelest õigustatult), et ka Luksemburgis paiknevat Kontrollikoja liikmete arvu tuleks vähendada (p. 48), sest  igast liikmesriigist ühte läbipõlenud parteipoliitikut eurorahal pidada pole tõesti otstarbekas. Sellist lähenemist toetan ma taas igati.

Raportöör ei jäta puudutamata ka Euroopa kaitsepoliitikat, nõudes kaitsekulu suurendamist Euroopa eelarves. (p.39 ja põhjendus Z). Ka see sobib minu kõrvadele, ehkki raport piirdub vaid pealiskaudse sooviga kulud võrdsemalt jaotada. Ideaalis peaks Euroopa Liit looma oma relvajõud (vt. ka https://www.diplomaatia.ee/artikkel/saksa-kindral-inglise-keel-ja-uhendatud-relvatoostus/) ning need tuleb integreerida NATO struktuuri. Kõik, kes siinkohal oigama hakkavad ja rahvusriikide suveräänsusest pajatama pistavad, võiksid tutvuda uuema debatiga Saksamaal, mis tasapisi selle riigi rolli ja vastutust mõtestada püüdes ei välista ka Saksa tuumaheidutuse loomist. Mis omakorda ilmselt miljonites Saksamaa naabrites luupainajaid tekitab, kuid mis Euroopa ühtse kaitsepoliitika seisukohalt on oluline selgeks rääkida.

Raportis puudutatakse põgusalt ka selliseid teemasid nagu asüüli- ja migratsioonipoliitika, energialiit ning parlamentarismi kui sellist. Kuigi punkt 32 jääb pisut ebamääraseks, loen mina siit välja siiski soovi Dublini süsteemi tugevalt reformida. Kuhu suunas, jääb selgusetuks. Energialiidu ridade vahelt saab teiste seas aga selge sõnumi ka Eesti põlevkivitööstus (p. 30). Verhofstadti mudelisse põlevkivienergeetika ei sobi, tulevik on taastuvenergia, kuid taas on tarvis muuta printsiipi, mis määratleb energeetika riigi enda otsustega, kuhu Euroopa Liidul asja justkui poleks.

Ses kontekstis võiksin mainida ka hiljutist Krasnodebski raportit (mille variraportöör ma olin), mis tegi sammukese edasi just energiakandjate ostmiseks tehtavate riikidevaheliste lepingute õigeaegse avastamise suunas – et need ikka vastaks Euroopa energialiidu ja kliimamuutusega võitlemise poliitika eesmärkidele.

Kuid Verhofstadti raporti peamised seisukohad on siiski seotud parlamentarismi teemaga.  Seoses Brexitiga on kerkinud jutuks kaks varianti Euroopa Parlamendi kohtade arvu osas. Ma ise olen arvamusel, et kui britid lahkuvad, on EP lihtsalt 73 tooli võrra väiksem.  Kuid seda seisukohta ei jaga mitmed nn keskmise suurusega riikide esindajad, kellelt enne 2014. aasta valimisi kohti vähemaks võeti ning nemad nõuavad tühjade toolide jagamist just nende vahel. Verhofstadt sooviks iga valimise eel kohad demograafilisel alusel määratleda. Mis on küll loogiline, aga Eesti, Luksemburgi, Malta ja Küprose puhul poleks selgust, kas meie kaitseks jääb nn tillukeste riikide regressiivne proportsionaalsus või mitte. Puhas rahvaarvu arvestamine võib teha korrektiivi ka meie esindajate arvus (raport, p. 51).  Loomulikult on Verhofstadt õigel kursil nõudes punktides 63, 64 ja 65 Euroopa Parlamendile vabanemist impotentsusest, see tähendab, et parlament peab saama ka ise seadusi algatada, mitte ei peaks käed rüpes ootama kuni Komisjon armulikult mõne asja algatab.

Huvipakkuv on kindlasti ka eurotsooni saadikute privilegeerimine sellega, et eurot ja eelarveid ning rahapoliitikat puudutavates otsustes oleks teist vääringut kasutavate riikide saadikutel kõigest nõuandev hääl. (p.59). Siin muidugi on vastuargumendiks, et parlamenti valitud liikmetel peavad olema võrdsed õigused ja jutul lõpp. Kuid see ehk ongi mõeldud survevahendina nii Ungari , Tšehhi kui ka Poola, aga ka Rootsi jaoks, kel teatavasti liitumislepinguga võetud kohustus eurorahale üleminekuks täitmata. Ning kaugema kaarega ka ühtse maksupoliitika ja omatulu tekitamise nõude päevakorras hoidmiseks.  A propos, Ungari ja Poola suunal (neid küll nimetamata) on raport suhteliselt karmi joone pooldaja – Recital U sedastab, et senised võimalused hääleõiguse äravõtmiseks on kasutamata, kuid neid tuleks kasutada.

Teadagi on just referendumid olnud Euroopa Liidu õudusunenäoks, olgu see siis Hollandis, Taanis, Prantsusmaal või Iirimaal, Suurbritanniast kõnelemata. Verhofstadt pakub, et nende korraldamise asemel võiks teha otsused kehtivaks 4/5 valitsuste enamushääletusega,  mis leiab kindlasti kriitikat rahvusriikide ja nende kodanike õiguste absolutiseerijate poolt, on aga ometi ratsionaalne.  Sest nn liberum veto süsteemiga kaugele ei purjeta.  Nagu selle süsteemi leiutajad poola slahtitshid hästi teavad – just see süsteem võimaldas Austrial, Preisi- ja Venemaal võimsa Poola riigi likvideerida.

Punktid 52 ja 53 on õiged, osutades tarvidusele, et parlament peab oma töökoha ise määratlema. Kuid Strassburgist lahkumine nõuab lepingute muutmist… Ning mina pole kindel, et kolima peaks Brüsselisse. Krakow või Praha on geograafiliselt palju paremad paigad ning mõlemal on Teise Maailmasõja ning sellejärgse Euroopa üles ehitamisest rohkemgi jutustada kui laienenud Euroopa suhtes perifeersel Belgia pealinnal.

Ning last but not least –  Verhofstadt paneb lootused uuele Euroopa Konvendile, mis lepingus muutusi teeks ja lepingu tõlgenduspraktikaid kohendaks ja evolutsioneeriks (p.5).  Mina nii pidulikuks ja keeruliseks ei läheks, eriti arvestades eelmise konvendi ebaõnnestunud kogemust. Pigem tuleb usaldada kodanike poolt valitud Euroopa Parlamenti ja juba 2019. aastal erinevaid poliitilisi jõude selle põhjal, mida nad teha tahavad, ning parlamenti valides anda kodanikele voli oma kontinendi üle otsustada.

Kuna viimasel ajal on Marine le Pen`i immuniteedi hääletusega mitmed eesti sotsiaalmeedikud esitanud soovi, et antaks teada, kuidas hääletati, siis panen siia juurde protokolli väljavõtte: kuidas Eesti Mepid hääletasid Guy Verhofstatdi raporti lõpliku teksti vastuvõtmisel: poolt: 5, (Kallas, Lauristin, Paet, Tarand, Toom); vastu: 0; erapooletuid: 1 (Kelam).

Loe edasi ->