All posts by Indrek Tarand

YUVAL NOAH HARARI: “MAAILM PÄRAST KOROONA-VIIRUST”

Inimkond seisab silmitsi globaalse kriisiga. Võimalik, et meie põlvkonna suurima kriisiga. Otsused, mida inimesed ja valitsused teevad järgmise paari nädala jooksul kujundavad järgnevate aastate maailma. Need ei muuda mitte ainult meie tervishoiusüsteemi, vaid ka majandust, poliitikat ja kultuuri. Me peame tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Aga peame ka arvestama oma tegude pika-ajaliste järelmõjudega. Kaalutledes erinevate alternatiivide vahel, ei pea me endalt üksnes küsima, kuidas ületada vahetu oht, vaid ka seda – missuguses maailmas me elama hakkame kui torm ükskord möödas on. Tõepoolest, torm möödub, inimkond pääseb ja enamik meist jääb ellu. Kuid me hakkame elama väga erinevas maailmas.

Paljud lühiajalised kriisimeetmed muutuvad elu pärisosaks. Nad mööduvad kiiresti ajaloo kulgemisest. Otsuseid, mida normaaloludes vormistataks aastaid, võetakse vastu vaid paari tunniga. Pooltooreid ja isegi ohtlikke tehnoloogiaid võetakse lennult kasutusse, sest mittemidagi tegemise riskid on suuremad. Terved riigid muudetakse laiaulatuslike sotsiaalsete eksperimentide merisigadeks. Mis juhtub kui kõik töötavad kodukontoris ja suhtlevad vaid kaugteel? Mis juhtub kui kõik koolid ja ülikoolid lähevad e-õppele? Normaalaegadel valitsused, ettevõtjad ja hariduskogud ei lubaks ealeski selliseid eksperimente. Aga me ei ela normaalsel ajal.

Sel kriisihetkel on meie ees kaks eriti olulist valikut. Esimene on valik totalitaarse jälgimise ja kodanike võimestamise küsimus. Teine on rahvusliku isoleerumise ja globaalse solidaarsuse küsimus.

Naha-alune jälgimine

Epideemia tõkestamiseks peavad terved populatsioonid järgima teatavaid reegleid. Selle saavutamiseks on kaks peamist viisi. Esimene meetod on et valitsused monitoorivad inimesi ja karistavad reeglite rikkujaid. Täna, esimest korda inimkonna ajaloos, võimaldab tehnoloogia jälgida kõiki inimesi kogu aeg. Veel 50 aastat tagasi ei suutnud KGB jälgida kõiki 240 miljonit nõukogude inimest 24/7. Ammugi polnud KGB võimeline töötlema kõiki kogutud andmeid. KGB agendid ja analüütikud olid inimesed, ei olnud võimalik paigutada agenti iga inimese taha nuhkima. Aga täna ei pea valitsused tuginema lihast ja verest spioonidele, vaid kasutavad kõikjalolevaid sensoreid ning võimsaid algoritme.

Võitluses koroonaviiruse epideemiaga on mitmed valitsused juba võtnud tarvitusele uusi jälgimismeetodeid. Kõige märgatavamalt muidugi Hiina. Tähelepanelik inimeste nutitelefonide jälgimine, sadade miljonite näotuvastuskaamerate kasutamine, inimeste kohustus mõõta oma terviseseisundit ja kehatemperatuuri ja neid andmeid edastada – need meetmed ei võimalda Hiina võimudel mitte ainult koroonaviiruse kandjate kiiret identifitseerimist, vaid ka jälitada inimeste liikumist ja tuvastada kõiki inimkontakte.

Sellise tehnoloogia kasutamine ei piirdu vaid Ida-Aasiaga. Peaminister Netanyahu käskis Iisraeli julgeolekuteenistusel koroonoviiruse ajal kasutada tehnoloogiat, mis tavaoludes on lubatud vaid terroristide jälitamiseks. Kui vastav parlamendikomisjon keeldus sellist meedet heaks kiitmast, rammis Netanyahu otsuse läbi viidates „eriolukorra seadusele”.

Võib vastu vaielda ja ütelda, et selles pole midagi uut. Et valitsused ja ettevõtted on kasutanud isegi veel peenemaid tehnoloogiaid inimeste jälitamiseks, jälgimiseks ja manipuleerimiseks. Siiski, kui minetame valvsuse, võib see epideemia saada oluliseks veelahkmeks jälitamise ajaloos. Mitte ainult seepärast, et võimaldab tuua kasutusse massijälituse tehnoloogiad riikides, kus sellest poliitikast seni hoidutud on. Vaid ennekõike seepärast, et märgib dramaatilist üleminekut väliselt jälitamiselt nn. naha-alusele jälitamisele. 

Senini on olnud, et kui su näpp puudutab nutiseadme ekraani ja vajutab linki, siis valitsus on tahtnud teada, mis linki sa ikkagi vajutasid. Koroonaviiruse ajal nihkub valitsuse huvi mujale, ta tahab teada mis on selle näpuotsa kehatemperatuur ja milline on näpuomaniku vererõhk.

Eriolukorra puding

Üks probleemidest jälgimisühiskonna mõtestamisel on, et keegi meist täpselt ei tea, kuidas meid ikkagi jälgitakse ja mida võivad tuua eelolevad aastad. Jälitamistehnoloogia areneb kaelamurdva kiirusega ning mis veel 10 aasta eest tundus ulme, on täna vananenud uudis. Mõtteharjutusena – kujutlege hüpoteetilist valitsust, mis kohustab oma kodanikke kandma biomeeetrilist randmevõru, mis mõõdab kehatemperatuuri ja südamerütmi 24 tundi ööpäevas. Saadud andmeid analüüsib valitsuse algoritm. Algoritm saab teada, et oled haige veel enne kui sa ise. Ning ta teab ka kellega oled kohtunud ja kus viibinud. Nii saab efektiivselt nakkusahelaid lühendada ja koguni katkestada. Võib väita, et niisugune süsteem suudab epideemia juba paari päevaga peatada. Kõlab ju suurepäraselt, kas pole?

Asja tumedam pool aga peitub selles, et nii me legitimiseerime kohutava uue jälitamissüsteemi. Kui teada, et ma klikkisin näiteks Fox News-i ja mitte CNN-i, saab vaevata otsustada mu poliitiliste eelistuste üle ja võimalik, et isegi minu isiksuse üle. Kui lisada võimalus monitoorida mu kehatemperatuuri, südamerütmi ja vererõhku samal ajal, siis saab ka teada, mis ajab mind nutma või naerma. Ja mis ajab mind väga, väga vihaseks.

On oluline meeles pidada, et viha, rõõm, igavus ja armastus on bioloogilised nähtused nagu ka palavik ja köha. Sama tehnoloogiat, mis tuvastab köha, võib kasutada ka naeru tuvastamiseks. Kui valitsused ja suurfirmad hakkavad massiliselt tuhnima meie biomeetriliste andmete baasis, siis saavad nad meie tundeid mitte üksnes ennustada, vaid ka nende tunnetega manipuleerida. Ning selle alusel müüa meile, mida nad vaid soovivad. Olgu toodet või poliitikut.

Bioloogiline massmonitooring muudab Cambridge Analytica andmevarguse taktika justkui kiviaegseks nähtuseks. Kujutlegem Põhja Koread aastal 2030, mil kodanikel on kohustus kanda biomeetrilist randmevõru kogu aeg. Ja kui nüüd Suure Juhi kõne kuulamise ajal lähtub sinu võrust signaal, mis märgistab vihatunnet. Siis on randmeomanikuga lõpp.

Võib väita, et biomeetriline jälitus on vaid ajutine meede eriolukorra ajal. See kaob koos hädaolukorra lõppemisega. Aga ajutistel asjadel on vastik omadus muutuda püsivateks, eriti kui horisondil on varitsemas uusi hädaohte. Minu kodumaa Iisrael näiteks kuulutas välja eriolukorra 1948. aasta Iseseisvussõjaga seoses. Eriolukord õigustas tervet rida erakorralisi meetmeid – pressivabaduse piiramist, maaomandi konfiskeerimist ja – ma ei tee nalja – eriregulatsiooni pudingi valmistamiseks. Iseseisvussõda on ammugi võidukalt lõppenud ajaloosündmus, kuid Iisrael ei ole loobunud eriolukorrast. Ei ole seadustatud eriolukorra lõppu ega paljusid sellest johtuvaid meetmeid. Tõsi, eripudingi valmistamise kohustus tühistati armulikult aastal 2011.

Isegi kui koroonaviirusse nakatunute arv on null, võivad mõned valitsused ikkagi jälitusmeetmed säilitada, põhjendades seda näiteks vajadusega valmistuda uue viiruspuhangu vastu või siis Aafrikas paisuva ebolaviirusega või siis ükskõik millise väitega…Viimastel aastatel on peetud suuri lahinguid inimeste privaatsuse küsimuste üle. Koroonaviirus võib kujuneda selle lahingu otsustavaks momendiks. Sest kui inimestele anda valik privaatsuse ja rahvatervise kindlustamise vahel, valivad nad enamikul juhtumitel tervise.

Seebipolitsei

Nõuda inimestelt valikut tervise ja privaatsuse vahel ongi probleemi juurikaks. Sest on sundimine valevalikule. Me peaksime nautima nii tervist kui privaatsust. Me võiks valida tervisekaitse ja koroonaviiruse peatamise poolt. Kuid mitte totalitaarse jälitamisriigi loomise hinnaga. Me peaksime pooldama hoopis kodanike võimestamist. Viimastel nädalatel on olnud kõige edukamad koroonaviiruse piiramisel Lõuna Korea, Singapur ja Taiwan. Need riigid on teatud määral kasutanud jälgimisseadmeid, kuid tuginenud ka väga laialdasele testimisele ja ausale andme-edastusele koostöötahtelise ja hästi-informeeritud kodanikkonna poolt.

Keskne jälitamine ja karmid karistused pole ainsaks võimaluseks panna inimesi järgima kasulikke reegleid. Kui inimestele rääkida teaduslikest faktidest ja rääkijateks on asutused, keda inimesed usaldavad, siis inimesed teevad õigeid asju isegi ilma hirmuta, et Suur Vend kogu aeg üle õla kiikab. Motiveeritud ja hästi-informeeritud elanikkond on tavaliselt palju efektiivsem ja võimsam kui politseiriigi ignorantne elanikkond.

Võtame näiteks seebiga kätepesemise. See on hügieeni suureks edusammuks. Igal aastal päästab see lihtne tegevus miljoneid elusid. Ning ehkki me peame seda nüüd loomulikuks, siis teadlased tõestasid seebiga pesemise vajalikkuse alles XIX sajandil. Enne seda liikusid arstid ja medõed ühelt lõikuselt teisele käsi pesemata. Täna pesevad miljardid inimesed käsi seebiga mitte seetõttu, et neid varitseb seebipolitsei, vaid seepärast, et mõistavad teaduslikke tõsiasju. Ma pesen käsi seebiga, sest olen kuulnud viirustest ja bakteritest ning mõistan seost mikroorganismide ja haiguste vahel ning tean, et seep on kaitsevahend.

Sellise vabatahtliku allumise ja koostöö saavutamiseks on tarvis usaldust. Inimesed peavad usaldama teadust, avalikku võimu ja meediat. Viimase paari aasta jooksul on vastutustundetud poliitikud teadlikult lõhkunud usaldust avaliku võimu, teaduse ja meedia suhtes. Nüüd võivad needsamad vastutustundetud poliitikud tunda kiusatust liikuda autoritaarsuse kiirteele, väites et avalikkust ei või usaldada, sest inimesed ei taipa õiget otsust teha.

Aastatega hävitatud usaldust ei saa tavaliselt üleöö taastada. Aga praegu aeg polegi tavaline. Kriisihetkedel võib meeleolu kiiresti muutuda. Sul võib olla sugulastega pikaaegseid erimeelsusi ja vastuolusid, ent tõelise häda tunnil avastad äkki peidetud sõpruse ja usalduse reservuaari ning tõttad neile appi. Seega – jälitamisrezhiimi loomise asemel peame keskenduma teaduse, avaliku võimu ja meedia suhtes usalduse taastamisele. Veel pole liiga hilja. Mõistagi peame kasutama ka uuenevat tehnoloogiat, kuid kodanike võimestamiseks. Mul pole midagi oma kehatemperatuuri ja vererõhu mõõtmise vastu, kuid neid andmeid ei tohi kasutada võimupiirideta valitsuse loomiseks. Pigemini peaks need andmed soodustama teadlikumaid isiklikke valikuid. Sealhulgas valitsuste muutmist vastutavaks valitsuste otsuste eest.

Kui saaksin ise jälgida oma tervise seisundit kogu aeg, siis ei ilmneks mulle üksnes hetk mil olen ohuks teistele inimestele, vaid ma saaksin teadlikuks ka tegevustest ja harjumustest, mis on mu tervisele kasulikud. Ning kui mul oleks ligipääs usaldusväärsele statistikale koroonaviiruse levikust, siis saaksin ka otsustada kas valitsus kõneleb mulle tõtt ja kas teeb õiget poliitikat viiruse peatamisel. Alati kui räägitakse jälgimisest, siis peab meeles pidama, et seda tehnoloogiat ei pea kasutama üksnes valitsusepoolseks inimeste jälgimiseks, vaid saab kasutada ka vastupidiseks. Inimesed jälgiksid valitsust.

Koroonaviirus on seega suur kodanikuksolemise test. Lähiajal peab igaüks otsustama, kas ta usaldab teadusandmeid ja tervishoiueksperte ning eelistab nende teadmisi konspiratsiooniteoreetikute ja eneseküllaste poliitikute avaldustele. Kui me ei oska teha õiget valikut, siis võime märkamatult allkirjastada otsuse loobuda oma kõikidest hinnatud vabadustest, uskudes et vabadusest loobumine on ainus tervisekaitse võimalus.

Vajame üleilmset plaani

Teine oluline otsus on valik rahvusliku isoleerumise ja globaalse solidaarsuse vahel. Nii epideemia ise kui ka sellest johtuv majanduskriis on globaalsed probleemid. Neid saab lahendada vaid üleilmse koostööga.

Esiteks ja ennekõike – viiruse peatamine eeldab üleilmset infojagamist. Selle jagamine on inimese suur eelis viiruse ees. Koroonaviirus Hiinas ja koroonaviirus USAs ei saa vahetada kasulikke vihjeid, kuidas paremini inimesi nakatada. Kuid Hiina saab anda USA-le kasulikke õppetunde viiruse ja sellega võitlemise asjus. Itaalia arsti hommikune avastus võib juba õhtul päästa inimelusid Teheranis. Kui Briti valitsus kõhkleb keeruliste valikute tegemisel, siis abiks saab olla Lõuna Korea, kus sarnased valikud tehti juba kuu aja eest. Et see juhtuks on tarvis ülemaailmset koostööd ja usaldust. Riigid peavad jagama informatsiooni ning tagasihoidlikult nõuandeid küsima. Nad peavad saama usaldada andmeid ja ideid, mida neile jagatakse. Vajame üleilmset pingutust meditsiinivahendite tootmiseks ja laialijaotamiseks, eelkõige hingamisaparaatide ja testkomplektide osas. Seeasemel, et iga riik eraldi katsub mida iganes kokku hamsterdada, peab koordineeritud globaalse ponnistusega suurendama toodangut ning tagama elupäästva tehnika jaotamist õiglasemalt. Nagu riigid natsionaliseerivad sõja ajal võtmetööstusi, nii peaksime koroonaviiruse vastu peetavas sõjas „inimlikustama” olulisi tootmisahelaid. Rikas riik, kus on vähem koroonaviirust peaks suunama abivahendeid vaesemasse ja viiruses raskemalt kannatavasse riiki. Usaldades teisi, et kui endal häda käes, tulevad teised appi.

Peaksime kaaluma sarnast üleilmset meditsiinipersonali koondamist samuti. Vähemhaavatud riigid võiksid suunata medpersonali raskemalt kannatavatesse riikidesse. Nii selleks, et osutada otsest abi, kuid ka selleks et omandada vajalikke kogemusi. Kui epideemia fookus nihkub teise kohta, siis abivood järgnegu sündmusele.

Ka majandusrinnetel on oluline üleilmne koostöö. Majandus ja tarneahelad toimivad globaalselt ning kui iga valitsus püüab ise tegutseda, naabritest ja teistest hoolimata, siis tulemuseks on vaid kaos ja süvenev kriis. Vajame üleilmset tegevusplaani ja me vajame seda kiiresti.

Üks asi on saavutada globaalne kokkulepe reisimiseks. Kogu rahvusvahelise reisimise keelustamine pikkadeks kuudeks põhjustab suuri raskusi ning pidurdab võitlust viirusega. Riikidevaheline koostöö peab võimaldama kasvõi mingi osa inimeste reisimist. Teadlased, arstid, ajakirjanikud, poliitikud ja äri-inimesed peavad saama piire ületada. Seda saaks teha kui lähteriigid ennetavalt skriiniksid reisijaid. Teadmine, et lennureisijad on kodumaal hoolika kontrolli läbinud võimaldab neid lihtsamalt vastu võtta saabumiskohas.

Paraku, antud ajahetkel riigid ei tee midagi ligilähedastki. Rahvusvahelist kogukonda on haaranud kollektiivne halvatus. Näib nagu poleks selles ruumis ühtegi täiskasvanut. Juba mitme nädala eest oleks eeldanud maailma liidrite kriisikohtumist, mille tulemuseks ühine tegevusplaan. G7 juhid pidasid küll videokonverentsi sel nädalal viimaks, aga ühtki plaani seal ei sündinud.

Eelmistel kordadel, nagu näiteks 2008. aasta finantskriisi ja 2014. aasta ebola epideemia ajal, võtsid Ameerika Ühendriigid vastutuse ja juhtiva rolli. Praegune USA administratsioon on loobunud liidritroonist. Ta on signaliseerinud väga selgelt, et hoolib ainult ameerika „suurusest”, mitte inimkonna tulevikust.

Trumpi valitsus on hüljanud ka oma kõige lähemad liitlased. Keelates kogu lennuliikluse USA ja Euroopa vahel ei andnud see valitsus mitte mingit eelhoiatust Euroopa Liidule, rääkimata siis konsulteerimisest liitlasega, mida selline drastiline samm kaasa võiks tuua. USA pakkumine saksa farmaatsiakompaniile, osta miljardi dollari eest monopoolsed õigused uuele Covid-19 vastasele vaktsiinile on põhjustanud Saksamaal skandaali. Isegi kui USA nüüd äkisti muudaks kurssi ja pakuks välja üleilmse plaani kriisiga toimetulekuks, siis vaid vähesed järgneksid liidrile, keda ei saa usaldada. Liidrile, kes kunagi ei tunnista vigu, kes eales millegi eest ei vastuta ning kes sageli kahmab kogu tunnustuse iseendale, veeretades süü alati teiste õlule.

Kui teised riigid ei täida USA poolt tekitatud tühimikku, siis on viiruse peatamine aina keerukam, kuid see hakkab mürgitama ka rahvusvahelisi suhteid tulevikus. Ometi peitub igas kriisis ka võimalus. Peame lootma, et epideemia aitab inimkonnal mõista ohtu, mis peidab ennast rahvusvahelise korra lagunemises.

Inimkond peab tegema valiku: kas reisime allamäge globaalsesse eraldatusse või vastupidi – valime üleilmse solidaarsuse raja. Valides esimese ma mitte üksnes ei pikenda käimasolevat kriisi, vaid paneme idanema veel hullemad katastroofid tulevikuks. Kui valime teise, siis pole see üksnes võit koroonaviiruse üle, vaid kindlustuspoliis kõigi võimalike tulevikuepideemiate ja kriiside vastu.

NB! Yuval Harari autoriõigusi on rikutud, tuginedes usaldusele, et ta ei hakka oma heade mõtete tõlkimist ühte väikesesse kultuurkeelde antud ajahetkel copyrighti abiga takistama.:) 

Hoides kurssi õiglasema, turvalisema ja keskkonnasõbralikuma Euroopa suunal

Thorwald Kaljo kirjutab ajalehes Meie Maa järgmist:

“Eestist tuleks Strasbourg’i läkitada valikus olevatest võimekamad ja kõrgelennulisemad poliitikud, jätta koju lammutajad ning keelepeksjad, kes soovivad teha koostööd isikutega, kes on poliitika kujundamises ja seadusloomelises töös diletandid. Kuna eestlane on loomult sõbralik ja siiras, siis eestlasliku olemisega võib Euroopas läbi lüüa – seal tehakse poliitikat, naeratus näol. 

Saadikute tööd hindava portaali Votewatch andmetel on Eesti saadikud Euroopa keskmisest vähem aktiivsed ning esimesse viiendikku kuulub vaid Indrek Tarand.” Lugege lähemalt siit.

Indrek tarand osales täna err-i uudisteportaali korraldatud ingliskeelsel debatil

Ingliskeelsel debatil osalesid:

  • Lauri Hussar (Eesti 200)
  • Peep Mardiste (Eestimaa Rohelised )
  • Erik Orgu (Üksikkandidaat)
  • Urmas Paet MEP (Reformierakond)
  • Anti Poolamets (EKRE)
  • Indrek Tarand MEP (Sotsiaaldemokraatlik erakond)
  • Kätlin Kuldmaa (Isamaa)
  • Yana Toom MEP (Keskerakond)

Keeleoskus ei ole Euroopa Parlamendi töös mitte vähe tähtis, ei maksa lasta end eksitada jutust, et kõik istungid tõlgitakse jne. Suur osa tööst tehakse siiski silmast-silma vestlustes, info liigub inimeselt inimesele. Palju oleneb isiklikest kontaktidest, suhtlemisoskusest. Debatti saab järelvaadata siit.

Eesti eurosaadik sai Euroopa maksumaksjate ühenduse auhinna

Euroopa parlamendi saadik Indrek Tarandile anti täna Strasbourgis toimunud auhinnatseremoonial üle Euroopa Maksumaksjate Assotsiatsiooni auhind tänamaks teda selle ametiaja jooksul puuetega inimeste õiguste kaitsmise eest.

Auhinda annab välja Euroopa Maksumaksjate Assotsiatsioon (ingl.k. European Taxpayers Association) koostöös Euroopa Majandussenati (ingl.k. European Economic Senat) ning VKE’de esinduskoguga (ingl. k. SME Connect). Auhinnaga pärjatakse saadikuid, kes on andnud seadusloome protsessis märkimisväärse panuse Euroopa maksumaksjate hüvanguks. 

Euroopa Maksumaksjate Assotsiatsioon koondab enda alla kahekümne üheksa riigi ühendused, esindades üle miljoni liikme. Eestist on assotsiatsiooni liikmeks Eesti Maksumaksjate Liit. Euroopa Majandussenat (European Economic Senat) on väljapaistvalt edukate üksikisikute kogu, kelle ettevõtted ja tooted või osutatavad teenused kuuluvad oma valdkonna turuliidrite hulka. Senatis on 300 isikut, kes esindavad võimalikult paljusid tööstusharusid. Väike- ja keskmise suurusega ettevõtete ühenduse esinduskogu on üleeuroopaline VKEde ja nende toetajate võrgustik.

„Tunnustame Indrek Tarandit tema poliitilise isiksuse, konstruktiivsuse, euroopameelsuse, usaldusväärsuse ja positiivse kursi hoidmise pärast, jäädes alati endale kindlaks,“ ütles auhinna hindamiskomisjoni kuuluva ühenduse esindaja. 

Indrek Tarand: ”On väga rõõmustav, et minu piinlikku hoolsust maksumaksja raha kasutamisel on märgatud. See soojendab südant. Olen selle ametiaja jooksul teinud väsimatult tööd Euroopa Liidu eelarve ning eelarve täitmise valdkondades, olles nii ELi eelarve raportöör kui mitme eelarvekontrolli komisjoni raporti raportöör. Minu head tööd on märganud ka Euroopa Komisjoni eelarvevolinik Günther Oettinger, kes seda 13. märtsil täiskogul 2020. aasta ELi eelarve artelul esile tõi.“

„Tunnen heameelt ka selle üle, et lisaks minule sai tunnustust ka eelarvekomisjoni esinaine Ingeborg Grässle, kellega mul on olnud suur au viimase kahe ja poole aasta jooksul selles komisjonis kõrvuti töötada,“ ütles Tarand. Tseremoonial meenutati lahkete sõnadega ka Mart Laari ning tema maksupoliitikat.

Indrek Tarand kuulub Euroopa Parlamendis Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsiooni. Ta on eelarvekontrollikomisjoni aseesimees ning eelarvekomisjoni koordinaator.

Gandhi

Seoses India Vabariigi rajaja Mahatma Gandhi 150. sünniaastapäevaga annab India Vabariigi välisministeerium välja eksklusiivse raamatu „Gandhi antoloogia”.  Raamatusse on koondatud peamiselt endiste ja praeguste riigipeade ja valitsusjuhtide ning mõjukamate poliitikute mõtisklused Mahatma Gandhi elu ja töö, vägivalla ja vägivallatuse ning Gandhi mõjude kohta konkreetse riigi ajaloos. Kokku on raamatul autoreid 150st riigist, igaühest üks. Eestist palus India välisministeerium kirjutajaks Euroopa Parlamendi saadiku Indrek Tarandi.

Indrek Tarand ütles, et ettepanek oli talle suureks auks ning teksti kirjutamine positiivsetest tunnetest kantud tegevus.  „See andis mulle ka võimaluse meenutada hea sõnaga oma väga tarku õppejõude Tartu Ülikoolist – Linnart Mälli ja Olaf-Mihkel Klaassenit, ning Robert B. Evansit Bolognas õppimise päevilt, aga ka Eesti Kongressi ja vägivallatu vastupanu printsiipe, mida kasutati Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks,” ütles Tarand.

Küsimusele, kas India valitsuse otsust võis mõjutada Toompeal toimunud meeleavaldusel Tarandi vastu tarvitatud vägivald, vastas eurosaadik Tarand: „Nii oleks ilus mõelda, aga tegelikkuses olin selle sündmuse ajaks juba nõusoleku andnud ja mustandki oli valmis!”

Tarand lisas, et teiste autorite nimed on esialgu veel mitteavalik informatsioon. Praeguste kavade kohaselt peaks raamat ilmuma 24. veebruaril 2019, saades seega ka omamoodi kingituseks Eesti Vabariigile viimase 101. sünnipäeval.

Epiloog – möödunud aasta Euroopa Parlamendis

Tundub väga sedamoodi, et radikaalne pessimism on Euroopa Liidus (EL) hääbumas. Toetudes Robert Kennedy põhimõttele, et SKT-ga ei saa kõike mõõta ning majanduskasv ei ole ainus faktor ühiskonna heaolu paranemise taga, peegeldub heaolu kasv minu jaoks ka selles, et inimeste loomingulised ja väärtuslikud mõtted leiavad üle terve liidu aina rohkem rakendust.
Teisalt on vähem abstraktsema näitena seda näha ka 2018.aasta vältel 6,7% langenud töötuse määrast.
Kuna EL-i kodanike maailmavaade ja erihuvid teatud teemades peegeldavad erinevate tendentside rööbiti esinemist meie ühiskonnas, siis ei pea tihtipeale paika lõhed Vana ning Uue Euroopa vahel ning ka sotsiaalmajanduslikel teemadel lähtutakse aina rohkem poliitilisest ideoloogiast, mis on Euroopa Liidu teemadel piiriülesed ning järjest mosaiigistuvad.
Möödunud aasta näitas, et Euroopa Parlament on kontinendil (ja miks ka mitte maailmatasemel) võtnud enda kätte juhtohjad keskkonnakaitse ning taastuvenergiale ülemineku ja demokraatia säilimise osas.
Proovin siinkohal informeerida täpselt ja üksikasjaliselt, kuidas sellesse oma panuse andsin.

Minu roll Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni (Eesti Riigikontrolli või Euroopa Kontrollikoja sarnaste ülesannetega; EL-i argoos tuntakse seda oma lühendi CONT-i või prantsuskeelse lühendi COCOBU järgi) aseesimehena ning eelarvekomisjoni roheliste fraktsiooni koordinaatorina on andnud mulle laialdase arsenali, et mõjutada otsuste tegemist ainukeses üle-Euroopalises otsevalitud institutsioonis. Lasen siinkohal MEP Rankingu portaali statistikal Eestist valitud parlamentääride töö kohta enda eest kõneleda …

Väljavõte MEPrankingu edetabelist, 27. jaanuar 2019

Töö neis kahes komisjonis annab mulle parima ülevaate sellest, millises suunas EL tüürib, kuhu tehakse väärtuslikumad rahasüstid ning kust kaudu loobitakse raha ahju. Ning eelkõige eelarve järelevalve kaudu saab lihvida seda, et Euroopa Liit oleks liikmesriikidele ning ka väljapoole EL-i eeskujuks kui parim ning efektiivseim masinavärk, kus pettused ning valskus paistavad hästi välja. 

Eelarvekontrollikomisjonis on loomulikel põhjustel kevad huvitavaim aeg. Kohe aasta alguses uurisin raportöörina Euroopa Toiduohutuse Agentuuri (EFSA) lõppenud majandusaastat ning nende rolli pestitsiidide, seekord glüfosaadi hindamise juures ning seda, mil määral on EFSA Monsanto haardes. EFSA kaardivägi kohtus minuga 31. jaanuaril enda peakontoris Parmas ning tegi kõik, et tõestada oma sõltumatut ekspertiisi pestitsiidide valdkonnas.

Eelarvekontrollikomisjoni töölauale sattus aasta vältel märkimisväärselt palju juhtumeid, kus Euroopa Komisjoni ametnikud või volinikud on käitunud eetikakoodeksit ning poliitiku – sama käib tegelikult ka ametnike kohta –  kutsumuse põhitõdesid eirates.
Juba oli uurimise all volinik Cañete aplus võtta  lisaks oma voliniku palgale ka pensionit Euroopa Parlamendi pensionifondist ning siimkallaslik käitumine endiselt Komisjoni presidendilt Jose Manuel Barrosolt, kes lobis Goldman Sachsi nimel volinik Jyrki Kataineni, olemata kirjas kohustuslikus läbipaistvusregistris.
Aasta mannetuma skeemi auhind läheb sellegipoolest Martin Selmayrile, kes eelistas mitte karta ega ka kahetseda ning lasi end blitzkrieg taktikaid kasutades Euroopa Komisjoni kõrgeimaks ametnikuks upitada.
Selmayr, olles praeguse Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülem ning tundes CDU härrana masinavärki väga hästi, lõi erakorralise konkursi tingimused Komisjoni peasekretäri positsioonile, kuna sellisel juhul saab ilma konkursita järeltulija ametisse määrata. Ka nõue, et Komisjoni peasekretäri kandidaat peab olema eelnevalt pidanud asepeasekretäri ametit lahendati JOKK-skeemiga:
Komisjoni volinike kolleegiumi koosolekul määrati ta asepeasekretäriks ning minuteid hiljem juba peasekretäriks. Kusjuures see punkt oli strateegilistel põhjustel lisatud istungi päevakorda viimasel minutil, et ükski volinik ei jõuaks selle osas midagi ette võtta.
Peale juhtumi põhjalikku uurimist leidsid eelarvekontrollikomisjoni saadikud ning EL-i Ombudsman, et „hädaolukord“ oli tehislikult tekitatud, kuna eelmise peasekretäri pensionile mineku kavatsust oli teiste eest juba mõnda aega varjatud, kuigi asjaosalised olid sellest teadlikud.
Juncker varsti läheb, aga tema mees jääb Komisjoni kõrgeimaks ja mõjukamaks ametnikuks veel aastakümneteks. Äkki see ongi Junckeri pärand – mitte „Junckeri plaan“, mis äsja nimetati ümber Invest EU-ks.
Üks põhilisi problemaatilisi elemente selle Selmayri võimupolüfaagia juures on ka see, et järgmine Komisjoni president ei saa uut peasekretäri määrata just sellepärast, et tehniliselt pole tegemist “poliitilise ametikohaga”, vaid eluaegse karjääriametniku kohaga.
Junckeri juhtimisel on Komisjon oluliselt poliitilisemaks muutunud: Selmayer sekkus aktiivselt komisjoni direktoraatide töösse juba siis, kui ta Junckeri kabinetiülem oli, praalides eos välja ära initsiatiive, mis talle poliitiliselt ei meeldinud. Ei ole põhjust arvata, et ta nüüd Komisjoni peasekretärina oluliselt neutraalsem oleks.
Selliseid juhtumeid käsitletakse just eelarvekontrollikomisjonis, kuna eelarve täitmisele heakskiidu andmise protseduuri kaudu saab Parlament teisi institutsioone ning agentuure pitsitada. See ongi põhiline instrument, millega Parlament oma järelvalvefunktsiooni teostab.
Mind kutsuti muuhulgas Selmayri kaasusest rääkima ka Prantsusmaa ühe suurima telekanali France 24 saatesse “Talking Europe”.

Kuigi Komisjonile otsustas Parlament lõpuks ikkagi eelarve täitmise heakskiidu anda, siis Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile (EASO) seda kevadel õigeaegselt ei võimaldatud, kuna nende tegevdirektor oli Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimise all psühholoogilise vägivalla kasutamise eest oma töötajate suhtes. Eelarve kontrolli komisjon näitas taaskord oma mõju ning juunis astuski EASO tegevdirektor Jose Carreira tagasi. Muuhulgas juhatasin möödunud aasta jooksul kahel korral CONT komisjoni istungeid, kus Federica Mogherini kaitses Euroopa välisteenistuse (EEAS) strateegiat ja kulutusi ning tuleb möönda, et EEAS liigub õiges suunas – panustasin ka 2019. aasta eelarve koostamisel nende strateegilise kommunikatsiooni osakonna tugevdamisesse. Selleks otstarbeks eraldatakse EEAS-ile 2019. aasta eelarves kokku 3.1 miljonit eurot, eesmärgiga palgata uusi töötajaid ning tegeleda strateegilise teabe vahetusega ning väärinfovastase võitlusega. Lisaks on EEAS lõpuks oma praktikantidele mõistlikus ulatuses stipendiumeid maksma hakanud.

Eelarvekontrollikomisjoni kohtumise juhatamine

Samamoodi on mul seoses tööga eelarvekontrollikomisjonis olnud võtmeroll Euroopa Kontrollikoja (samas peab tõdema, et Euroopa Liit saaks ka ilma selle trükikojata väga hästi hakkama) liikmete ametisse nimetamisel.
Möödunud aastal olin kolme Kontrollikoja liikme ametisse nimetamise raportöör. Kuivõrd tehniliselt ei ole ametisse määramiseks eelarvekontrollikomisjoni heakskiitu vaja, on praktikas välja kujunenud printsiip, et kandidaat vastab enne komisjoni ette ilmumist kirjalikult küsimusele: “kas taandate end juhul, kui eelarvekontrollikomisjon ei anna Teile positiivset hinnangut?” Kuna ükski kandidaat enne oma ülekuulamist eitavat vastust anda ei taha, tähendab see, et nad on isikliku lubaduse andnud.
Belgia kandidaadi Karel Pinxteni osas avaldati kahtlust, kuna ta oli taasesitamise hetkel OLAF-i uurimise all. Tundub, et Belgia valitsus võttis seda hinnangut tõsiselt kuna nad vahetasid oma kandidaadi välja, ning nii saigi hoopis Annemie Turtelboom sellesse ametisse kinnitatud.

Eelarvekontrollikomisjoni tegevus oli hoogne ka lisaks tööle, mis tõi meid rohkem avalikkuse silme ette – olin variraportöör paljude oluliste ühisettevõtete ning eelarvete täitmise protsesside raportitel, sealhulgas jälgisin Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Arengufondide kulutusi ning  menetlesin arenguid, rahvusvahelise projekti „ITER“ (mis tegeleb tuumasünteesienergia tehnoloogia arendamisega) tegevuskavades.
Kaitse- ja julgeoleku teemadest tooksin välja oma panuse Euroopa Kaitsefondi rahastuse olulisesse suurenemisesse. Kui käesoleva eelarveraamistiku all on fondi määratud 600€ miljonit, siis järgmises, 2021-2027 perioodis on ette nähtud 13€ miljardit. Liidu ühine kaitsepoliitika vajab reformi ning suurendatud koostööd, seetõttu aitab see rahasüst meid viia konkurentsivõimelisele tasemele militaarvaldkonna teadusuuringutes.
Käisin eelarvekontrollikomisjoni aseesimehe rollis mitmel korral ka Parlamendi komisjonide esimeeste konverentsil, mis on Parlamendi üks kahest tähtsaimast otsustuskojast.

Mündi teine pool on eelarvekomisjon (niinimetet BUDG komisjon), kus töö olemus roheliste fraktsiooni koordinaatorina on eriilmeline. Selles rollis on võimalik välja kujundada, kuidas poliitiline grupp teatud teemade puhul hääletab ning tüürida grupi seisukohti poliitiliste fraktsioonide vahelistel koordinaatorite kohtumistel.
2019. aasta eelarve läbirääkimised valmistasid üldjoontes pettumust, kuna mitmes võtmevaldkonnas – muuhulgas kliimakulutused ja regionaalpoliitika –  jäid eesmärgid lahjaks ning üks läbirääkimiste pidepunktiks kujunenud pisidetail jättis eelarve vastuvõtmise viimasele minutile.
Kuid tänu Parlamendi läbirääkimistedelegatsiooni jõupingutustele saadi programmi „Life“ jaoks 558 miljardit eurot vahendeid.
Töövõitudena saab ka lugeda Erasmus+ tugevdamise – tingisime siia juurde 240 miljonit eurot, saades selle programmi eelarveks kokku 2,8 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni programmile Horisont 2020 kokku eraldatud 12,3 miljardit ja oluline on ka Euroopa Parlamendi roll Euroopa Ühendamise rahastu eelarve suurendamises 3,8 miljardile eurole.
Alanud aasta eelarve tugineb eeldusele, et Ühendkuningriik jätkab panustamist ning osalemist ELi eelarvete rakendamisel kuni 2020. aasta lõpuni kooskõlas Ühendkuningriigi ja ELi vahel läbi räägitud väljaastumislepingu eelnõuga.
Lisaks said EL-i kaitse- ja julgeoleku küsimused väärilised ressursid: Euroopa kaitsealase tööstusarengu programmi jaoks on ette nähtud 245 miljoni euro väärtuses eraldisi ning Sisejulgeolekufondi tarbeks 534 miljonit eurot. Sisejulgeolekufond mängib olulist rolli terrorismi vastu võitlemisel ning on seega Euroopas hiljuti toimunud sündmuste valguses märgilise tähendusega.

Eelarvekomisjonis seirasin ka iga-aastaste rahaülekannete (transfeeride) elluviimist: kohtusin Leuveni Ülikooli professoriga, kes antud teemal uurimust kirjutab, et leida viis, kuidas seda ELi eelarve seisukohast võttes teha. Olgugi, et tegemist on globaalses (st. ELi) kontekstis väikeste summadega, on tegemist kokkuhoiu võimaluste leidmisega ning vahendite eesmärgipärase kasutamisega. Igal aastal kannavad institutsioonid (eriti agarad on seda tegema Kontrollikoda, kes 2017. aastal tegi kõige rohkem rahaülekandeid, kuid ka ELi kehandid nimega Regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee) ülekandeid erinevate eelarveridade vahel – tasaarveldatakse valdkondi, kust jääb üle ning vahendeid pannakse sinna, kus puudu jääb. Minu panus kokkuhoiupoliitika välja kujundamisse sai alguse 2016. aastal, kui olin 2017. aasta EL-i eelarve raportöör.
Töötasin siis välja lähenemise, mille alusel kõrvutatakse eelmiste aastate rahaülekanded ja järgneva aasta eelarve, et leida valdkonnad, kust kokku hoida. Nüüdseks on seda lahendust kasutatud kolm aastat ning selle abil on kokku hoitud miljoneid eurosid.

Olin ühtlasi mitmete EL-i paranduseelarvete variraportöör, millest üks näiteks tegi ettepaneku anda EL-i Solidaarsusfondist mitmele liikmesriigile abiraha, et tulla toime  looduskatastroofide ja -õnnetuste tagajärgedega.
Seekord lisasime 2017. aasta juhtumite (Kreekas, Poolas, Leedus ja Bulgaarias) tagajärgede likvideerimiseks 34 miljonit eurot.
Et rõhutada kliimapoliitika tähtsust eelarve küsimustes, korraldasin 24. aprillil Parlamendis ürituse “The EU Budget and Paris Climate Agreement”.
Lisaks sai ka selle “Cambridge Analytica” laadsete seikade aasta vältel eelarvekomisjoni töö kaudu tugevdada ENISA ehk EL-i küberturvalisuse ameti mandaati.

On kurb tõdeda, et EL-i idasuunapoliitikas jääb puudu terviklikkusest ning ka Euroopa Parlamendis on sellel teemal liidreid vähe. Sellegipoolest on tugevad Parlamendi resolutsioonid, milles Ukraina Kertši väina ja Aasovi mere ning Aserbaidžaani kohta olin algatajate seas, vastu võetud kõva häälteenamusega.
Kertši väina puudutav resolutsioon võeti vastu enam kui kuu aega enne kriisi algust.
Lisaks koostasin enne suviseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi FIFA-le avaliku kirja, milles koos kümmekonna saadikuga nõudsime Venemaalt turniiri korraldamisõiguse ära võtmist.
Algatasin eelarvekomisjoni kaudu ka Euroopa välisteenistuse Moskva esinduse kinnisvara tegeliku omaniku ja kasusaaja identiteedi välja uurimist, eesmärgiga teha kindlaks, et selle inimese nimi ei figureeriks EL-i sanktsioonide nimistus. Töö viimase kallal veel käib.

Jätkuvalt tegelen Parlamendis aktiivselt puuetega inimeste õiguste eest seismisega ning panustan ka õiglasesse seadusloomesse “Disability Intergroupi” aseesimehena.

Disability Intergroup kohtumine

Paljud kaudselt või otseselt Eestiga seotud tegevused jõudsid minu töölauale Brüsselis, näiteks Danske Panga kaasus.
Bill Browder korraldas sellega seoses viiele eurosaadikule õhtusöögi, kus arutasime Danske rahapesu küsimust ning üle-Euroopalise Magnitsky nimekirja koostamist.

Külalisgruppidest käisid Brüsselis nii Nõva Selts, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajateks õppijad kui ka Türi Poistekoor.

Kultuuridiplomaatia ja rahvamälu edendamise vallas oli erakordselt aktiivne aasta.
Avaldasin Eesti XX sajandi ühe aumehe Enn Sarve raamatu “Mäletamise kohustus“ (esitlused Tallinnas ja Tartus), Paul Collieri teesi rändeteemadest nimega “Exodus” (esitlus Pärnu Keskraamatukogus) ning korraldasin esimese eestikeelse kirjandusteose – Karl Ristikivi teose “Lohe hambad” (“Les dents del drac”) – katalaani keeles avaldamise ning sellega seoses ka raamatu tutvustusürituse Barcelonas.
Tagatipuks palus India välisministeerium minult mõtisklust Gandhi pärandi üle – viiteks mainin, et Gandhi sünnist on möödunud 150 aastat ja on oodata India valitsuse poolt avaldatavat antoloogiat, kuhu on valitud üks väljapaistev mõtleja iga 162 Indiaga diplomaatilisi suhteid omava riigi kohta.

2019. aasta esimesed kuud toovad samamoodi mitmeid olulisi raporteid eelarvete täitmisele heakskiidu andmiste kohta.