PUUVÕÕRIK

mistletoe seller
BBC avaldas jõuluajal uudisjutu „Why we kiss under mistletoe?“ . Artiklist sai selle taime kohta palju teadmist, samas jäi ebaselgeks miks britid ja ameeriklased selle taime all suudlema kipuvad.

Niisiis, puuvõõrik (Viscus album) on nugiline ehk poolparasiittaim, mis kinnitab end peremeesorganismi koore sisse ning ammutab jõu ja toiteained tamme, papli või õunapuu tüve kaudu. Levinud parasvöötmes õige laialdaselt, hinnanguliselt 70 kuni 100 liiki. Taim on igihaljas ning tema viljad on valged, kleepuva sisuga marjad. Saksa keeles on tema nimetus Mistelzweig,ning prantsuse keeles Gui. Harva viidatakse nime pärinemisel ka vanasaksi sõnale sõnnik. Meite lugeja peaks ehk teadma ka venekeelset nime – омела. Euroopa leviala ei ulatu Läti põhjapiirist kaugemale.

BBC artikkel keskendus kahekojalise taime levimise viisidele, osutades et valgeid marju enamik linde pelgab. Eelistavad punast, sinist ja mustakarva vilju. Aga rästad maiustavad ka puuvõõrikut, andes seeläbi oma panuse parasiittaime seemnete kandmisel teistele puudele. Vainurästas, hallrästas ja eriti hoburästas. Viimase ladinakeelne nimetus (turdus viscivorus) viitab otseselt linnukese söögiharjumustele. Rästas kugistab marju ja tema guaano kaudu ei ole levik kõige efektiivsem. Siin astub mängu mustpea põõsalind (Sylvia atricapilla). Pärast kleepja sisu söömist puhastab linnuke nokka vastu puuoksa hõõrudes ja külib nõnda seemned turvaliselt koorde. Mustpea põõsalindu esineb Eestis arvukalt, 200 tuhat paari.

Teadus ent ei seleta karvavõrdki, miks miljonid inimesed puuvõõriku all suudlevad ning briti kultuuriruumis just Jõulude ajal. Asja juured peituvad osaliselt põhjamaises mütoloogias. Nimelt armastusejumalanna Frigga poeg Balder oli suvepäikese eest vastutav jumal, kelle hukkumise korral oleks ohtu sattunud kogu maailma eksistents. Seega käis Frigga läbi kõik:õhu, tule, vee ja maa, kõik elukad ja taimed ning vannutas neid oma pojale eales mitte liiga tegema. Nii oli Balder praktiliselt surematu. Kuid kurjusejumal Loki oli pannud tähele, et kahe silma vahele jäi just puuvõõrik, mis lahedasti teiste taimede okstel parasiteeris. Nõnda vestiski Loki puuvõõrikust odaotsa ning palus pimedat talvejumalat nool teele lennutada. Nagu Achilleusele sai saatuslikuks ta kand, nii hukkus Balder puuvõõriku tõttu. Asjatuks jäid kõik katsed suvepäiksekest ellu äratada. Alles kolmandal päeval sündis ime ja nutva ema pisarad, mis hiljem muutusid puuvõõriku marjadeks, tõid poisi elule tagasi. Ülestõusmine, ühesõnaga! Tervendavat mõju puuvõõrikul suurt pole, tegelikult sisaldavad marjad ohtralt mürgiseid alkaloide.

See mütoloogia kombineerus miskil kujul keltide druiidi-kultuuriga, kus puuvõõrikut väga auväärsel viisil kuldsirbiga puudelt lõigati, et teda siis kasutada ohverdustalitustel. Ikka viljakuse ja kestvuse garanteerimiseks. Igihaljas taim sobis raagus aastaajal ideaalselt kui elukestvuse ja visaduse sümbol. Keskaegsel Inglismaal oli kombeks juba kuivatatud puuvõõrikut esimese lume aegu põllul põletada. Tulekeraga kõndiv seltskond pidi põllu ületama, muidu viljakus kadus. Külma tõttu kaasnes ka napsitamine, mis uurijate arvates viinuvat ohtra suudlemiseni.

Kuninganna Victoria ajastul hakati puuvõõrikut kasutama kaunistamisel, ehkki kirikusse ei tohtinud seda taime viia. Viimases usuti, et Jeesuse ristipuu oli meisterdatud just sellest parasiidist ning ristirahvas teda ei vääristanud. Isegi Shakespeare on kirjutanud taimest kirikumõjuliselt ning kasutanud alavääristavat omadussõna hukatuslik või kurbusttäis („baleful mistletoe“). Algselt oli lihtsam rahvas puuvõõrikut uksele riputades arvanud, et sellest on abi nõidade peletamisel. Nüüd kaunistas valgete marjadega oks aga ka peenema ja rikkama rahva kodusid ning oli kolinud väravalt ja uksepiidalt juba piduruumi lakke. Ning siis ilmnes, et vastavalt vanale kombele on naisterahvast, kes seisab selle oksakese all, lubatud igamehel ootamatult suudelda. Vallalistele naistele oli see suudlemise akt ka pruudipärja efektiga, arvati et ta abiellub eeloleval aastal. Mitte alati muidugi suudluse andjaga.

Niisiis kinnistus puuvõõrik kaunistusena ikkagi kombetalitusse ja sai lahutamatuks osaks jõulutraditsioonist. Kuna brittidel metsa nappis, siis maailmasõdade vahel eksportisid prantsuse kaupmehed neid puhmaid saareriiki. Üks selline kaupmees on jäädvustatud ei kellegi vähema kui Pablo Picasso poolt õlina lõuendil. Tänasel päeval ekspordivad rootsi taimekasvatajad potis ettekasvatatud puuvõõrikut ja äri läheb hästi.

Nugiline on ennast murdnud ka kunsti ja muusikasse, kuigi tagasihoidlikult. Lisaks eelmainit Picassole on taime ülistanud „Glasgow Poisid“ nimelise kunstirühmituse liikmed George Henry ja Edward Atkinson Hornel, kes ühiselt tehtud maalil „Druiidid kannavad sisse puuvõõriku“ (1890.a.) kujutavad muistset ohvritalitust. Enamasti on taimeke leidnud koha ornamendis või siis tarbekunstis, hetkel on New Yorgis Michael Michaud`juveelitööstuse hõbedast kõrvarõngad kuum kaup. Samas portselantaldrikuid puuvõõrikuga saab e-Bayst osta vaid 6 dollarit tükist. Selle aasta jõulus lõi Los Angeleses ja Twitteris laineid Jes Voigti ja Kassandra Z kolm-dee kunstiprojekt #urbanmistletoe, mille all sai suudelda ning hiljem suudlemisest videosid twitterisse panna.

1957. aastal salvestas Frank Sinatra laulu „Mistletoe and Holly“ (holly on meiekeeli iileks ehk astelpõõsas). Liiga suureks hitiks see ei kerkinud, ehkki laulu kasutati 1960. aastal ameerika tuberkuloosivastase võitluse annetuskampaania tunnusmeloodiana. Hoopis paremini läks aga Kanada lapsartist Justin Beaveril, kelle 2011. aasta plaati „Under the Mistletoe“ osteti juba esimese aastaga poolteist miljonit. Nimilaul „Mistletoe“ ootab endiselt eestindamist ja esitajat. Huvipakkuvaks tõotab kujuneda briti naisteansambli „Medieval Baebes“ (keskaegsed tibid) 26st keskaegsest jõululaulust koosnev ja 78 minutit vältav heliplaat paljulubava nimega „Mistletoe and Wine“. (2015)

Niisiis, eeltoodud põhjustel suudlevad inglased ja jänkid meelsasti puuvõõriku all. Võib olla mõjuvad mürgised alkaloidid, võibolla eelkristlik viljakusekultus võib olla on nii lihtsalt tore paganlust ja kristlust ühitada ning olla üle varanduslikust ebavõrdsusest. Prantslased suudlevad ka ilma sellise stimulaatorita täitsa vabalt. Puuvõõriku all suudlemise kommet tunnevad nemadki. Ainsaks erinevuseks, et tehakse seda vana aasta õhtul, mitte kallil jõuluajal.

Mida võiksid eestlased selle euroopaliku tarditsiooniga peale hakata?

Minu jaoks peitub vastus Lillehoroskoobis, mille järgi kõikide 02. kuni 10. veebruarini sündinute taim ongi puuvõõrik. Naiste kohta on teada, et nad on riskialtid ja võivad võrgutada ka kõige ligipääsmatuma mehe. Mees-puuvõõrikutele soovitab Lillehoroskoop „lodevast olekust vabanemiseks ja vormis püsimiseks harrastada sporti, eriti kulturismi, karated ja tennist.“ Ehkki tundub, et puuvõõriku kultuur pole meile oluline, sest nagu juba osutasin, on taime levikupiir Läti. Siiski, just kaheksa aastat tagasi, 2007. aastal, turnisid kaks teismelist poissi Meerapalus vahtrapuul. Ja nad leidsid nõialuua sarnase pusa. Kas olid noored ise nii targad või toimisid nad oma isa nõul, pole teada. Igatahes viisid nad leiu Tartu Botaanikaaeda, kus teadlased ametlikult fikseerisid puuvõõriku esmaleiu Eestis. Kas tuli ta mustpea põõsalinnu seedekulglas üle piiri või eesti-läti tärkava „Sajandi armastuse“ ettekuulutajana, seda ei osata veel öelda. Märt ja Ott Martens, tänased tudengihärrad, ei ole juhtunut kommenteerinud. Minu ettepanek on edaspidi kuulutada 2. jaanuar puuvõõriku päevaks ja selpuhul suudelda oma tulevast või olevat abikaasat. Sest puuvõõrik pole meile enam võõras.

La girafe et l´hippo-potame

Said kord kokku Kaelkirjak ja Jõehobu. „Ma armastan Modigliani`t“, lausus Kaelkirjak. Jõehobu aga vastas: “Moi, j´aime Botero!“

Just niisuguse jutukesega juhatas giid sisse grupi euroopa roheliste parlamendiliikmeid, kes olid tulnud Würthi muuseumisse Ersteinis (Rheini Prantsuspoolsel kaldal) piidlema Kolumbia kuulsaima kunstniku Fernando Botero näitust. MEPid jaotati kahte gruppi, mina läksin saksakeelsesse. Esimest korda elus tundus mulle (küllap petlikult), et sain kõneldavast saksa keelest aru.

Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.
Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.

Pean siinkohal tunnistama, et Botero kunstnikuna oli minu jaoks täielik tundmatus, kuigi ehk Tiina Meeri Tallinna XXI keskkoolis ja hiljem Mart Kalm ning Harry Liivrand (kamraadlikult) ning dotsent Mart Eller (curriculumi alusel) olid sellegi nime minu teadmiste hulka surumist üritanud. Piinlik! Kuid better late than never!

Medellini linna teatakse siiski ju vaid narkokartelli tõttu, seal sündinud kunstnikke tuntakse väljaspool kunstiringkondi vähem. Ei teagi, kuidas kohalikud elanikud oma identiteeti nn Welcome to Columbia märgiks vormivad. Küllap on neilgi seal oma Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus tehtud, kustkaudu mistahes pööraseid rahaeraldusi teha. Fernando Botero pildid mõjusid positiivselt – kui säält on sihukese haardega kunstnik, siis ei saa ka ümbritsevad inimesed halvad olla ju.
Näituse kohta võib huviline vaadata siit.

WÜRTH firmanimena on teada igale K-Rauta ja Espaki kundele, kuid vaevalt enamus kundedest tunneb Würthide loodud kunstimuusumite ketti. Neid aga on Euroopas 13: Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Austrias, Shveitsis ja mõistagi mitu tükki Saksamaal.
Künzelsaus, Saksamaal 1945. aastal Adolf Fürthi poolt asutatud firma hakkas kõigepealt tegema kruvisid. Ilmselt seetõttu, et Adolf Würth jagas ära, et purukspommitet maal võib kruvisid vaja minna nii ehituses kui ka laiemalt, et ka peades logisenud kruvid uutega asendada ja suhtumisi muuta.

Kuid kaunis punkt lõppevale europarlamendi aastale oli see kultuuriretk kindlasti. Siinkohal kummardan Michèle Rivasi ees, kes võttis vaevaks niisuguse Strassburgi lähedase väljasõidu korraldada. Muideks, osalusmaks oli 75 eurot ja igaüks tasus ise, mitte ei taotletud põhjatutesse parlamendi rahakottidesse jäävatest summadest katet nn. parteilise tegevuse alt. Aus värk, oleks Eestiski rohkem säärast!

Nüüd aga paar lauset, boterolikult rammusat ja samas hetketi ka modiglianolikult pikakaelalist, kogu sellest 2015. aastast.
Europarlament marineeris ennast omas mahlas, kuigi südikamalt kui varem. Paistab, et paljudele liikmetele valmistab see vaikelu „mitteparlamendis“ siiski muret ja soovitakse ka midagi teha ja muuta. Enamus liblikalende jääb seal siiski lühikeseks, paremal juhul põrgatakse vastu petrooleumilampi ja põletatakse enda tiivad. Tegelikult oli Junckeri juhatet ja Timmermansi kureerit Euroopa Komisjon muidugi märgatavalt aktiivsem ning tublim kui Barroso-aegne stagnantide punt, milles tooni andsid endiste Ida-Euroopa kompartei juhtliikmete nomenklatuursed ponnistused. Mõni ime siis, et Euroopa kriiside vastu polnu häiresignaalidest hoolimata mitte midagi ette võtta. Nomenklatuuri-meestega juba tuld ei kustuta, eriti oludes, kus enamus neist ei oska tuld näha ega tundagi, sest marksistlik õpetus (nende keeles täna “liberalism”) ei võimalda midagi märgata.
Oleks naeruväärt kui hakkaksin kallil Jõulu-Ajal siin ärplema oma tööpanuse kvantitatiivsete näitajatega. Igaüks võib www.votewatch.eu lehelt ise vaadata, kui huvi on. Samuti ei hakka ma alla joonima iseenda osa eesti kodanikuühiskonna arendamisel, igaüks võib otsingumootori abil leida neid näpu- ja jalajälgi, mis minust sel aastal vabakonna maastikule jäid.

22. detsembril olime kogu perega Jaani kirikus Tallinnas, kus peeti Vanalinna Hariduskolleegiumi jõulukontsert-jumalateenistus. Reformeeritud kirikus kasutati katoliiklikku liturgiat ja mingit ususõda ei puhkenudki. Vaat kuidas pooltuhat tülijärgset aastat võib haavu parandada ja inimesi mõistlikkusele sundida. Laste näitemäng ja muusikaesitused läksid miskipärast sel aastal kuidagi lapselikul kombel hinge. Eriti katkend Händeli oratooriumist “Judas Maccabaeus”. Muidugi ei ole minust kanget uskujat Jumalasse ega ammugi inimeste leiutatud organisatsiooni nimega kirik, kuid vaadates sellele pühendunud inimeste kannatlikku toimetamist endale kehtestatud reeglistikus, ei salga teatud aukartuse teket nende vastu. Kindlasti on see väärtuslik vähemus meie ühiskonnas ja kaitskem ka neid. Arvan, et nad vajavad kaitset, vaatamata sellele, et neile näib piisavat jumala kaitsest.

Parlamendi hooaeg lõppes selleks korraks ja uued poliitlahingud, -löömingud ja kaklusekesed algavad pärast Kolmekuningapäeva taas. Lõpetuse aga tegi ilusaks sekretariaadi juhataja proua Francesca Ratti meisterlik päevakorra-kujundus, mille kohaselt saime viimase hääletuse täielikus südamerahus ja ilma poliitiliste vastuoludeta läbi viia. Võtsime vastu resolutsiooni Virunga Rahvuspargi kaitseks!

Why Nord Stream is another Mistral deal

The Nord Stream gas pipeline will empower Russia and harm Ukraine. The EU should act.
Published in Politico on 26.10.15

The decision of some German, Austrian, British, Dutch and French energy companies to do business with Gazprom must be severely lamented. Not only is it environmentally and economically wrong, it’s a brazen-faced dismissal of the principles of the intended European Energy Union, which are based on fair competition and solidarity.

Just a few years ago, the European Commission acted decisively and forbade the same companies to build a similar pipeline in southern Europe called South Stream. Now we are facing a lack of willingness to act because of the position of some member state governments; namely, Germany, France and Britain. That kind of majority would be difficult to challenge in the European Council, but it should be challenged nonetheless. A surprisingly heavy attack on the agreement made it onto the European Parliament plenary agenda thanks to the efforts of German MEP Reinhard Bütikofer, on October 7. But a resolution hasn’t yet been reached.

Germany, Europe’s economic powerhouse and one of the EU countries most addicted to Russian gas, came under siege from MEPs representing some of the smallest member states: Luxembourg, Cyprus and Estonia. Aided by a number of MEPs from Poland, Hungary, Romania, Greece, and Italy, they reproached the indifference of Berlin, Paris and London — and that of the European Commission.

How can these actors turn a blind eye to Nord Stream’s unambiguous goal to exclude Ukraine (and consequently Poland, Slovakia and others) from gas transit markets, delivering a quick and lethal blow to the survival of Ukraine’s already fragile economy, and indeed, to Commissioner Maroš Šefčovič’s efforts to facilitate a gas deal between Ukraine and Russia?

Economic data reveals that the Nord Stream pipeline is only working at half capacity because of a drop-off in demand for Russian gas. European energy companies have buckled under pressure from Gazprom — they only own 49 percent of the shares in the endeavor. To understand why they buckled, you have to consider the promises the Russians made, which probably include lucrative Artic drilling rights. Anyone can see that Gazprom’s reserves are too low to provide more gas than they are currently. Investments in research and infrastructure have been down for years and even with the best intentions, the Russian state-monopoly wouldn’t be able to invest because of its money being carelessly and relentlessly siphoned toward provocative military action in Syria. Hence their idea to apply some German-British capital to gas production in the Arctic.

Russian posturing around the North Pole may be attractive for business leaders, but they should take a closer look at the experience of British Petroleum in Russia. Assets can be declared the property of the Kremlin overnight. And, of course, they should bear in mind what happened to Khodorkovski. There’s no economic viability in the plan whatsoever.

We believe it’s not too late to apply common sense, and to return to the laborious, but worthwhile effort, of creating the European Energy Union, based on the diversification of energy supplies, energy efficiency and the increased use of European resources — especially renewable ones. But it will take determination from the European Council. That’s why we call on President of the European Council Donald Tusk to arrange a debate on this harmful project at the next meeting of heads of states and governments.

If he doesn’t, Nord Stream might present the same danger as the French plan to sell Mistral helicopter platforms to Putin. Russian admiral Vladimir Vysotskiy said that if he had had Mistral during the 2008 war in Georgia, the Black Sea fleet could have finished its mission in 40 minutes, instead of 26 hours. Within a year and a half, Nord Stream could see the end of Ukraine as an independent state.

Indrek Tarand is a Greens/European Free Alliance MEP. He previously served as the secretary-general of the Estonian ministry of foreign affairs.

Nord Stream 2 ehk Ukraina lõplik lämmatamine

gasattack

Kajastus: Intervjuu Vikerraadios Lauri Hussariga Nordstream-2-st. Kuulata saab siit.

Viie nädala eest (04.09.2015) teatasid Euroopa energiafirmad E.oN, Wintershall/BASF, Shell, OMV ja Engie (varem GDF Suez)), et nemad teevad tõsist äriprojekti ei kellegi muu kui kurikuulsa Gazpromiga. Kavatsuseks on ehitada Venemaa ja Saksamaa vahele uus merealune gaasitorukeste paar nn Nordstream-2. Gazpromile jääksid enamusaktsiad (51%) ning ülejäänud jaotaksid suurema osa sakslastele. Prantslastele kuuluks 9%. Pierre Chareyre (Engie asepresident) lausus selle sündmuse puhul, et tegemist olevat „euroopa energiatarnete mitmekesistamisega“

Tänu saksa roheliste seast valitud Euroopa Parlamendi liikme Reinhard Bütikofer`i initsiatiivile õnnestus see teema ka Strassburgis plenaaristungil arutluseks võtta. Tõsi, ilma resolutsioonita, kuid parem pool muna kui tühi koor.
Kolmapäeva (07.10.) õhtutundidel see kõneks võetigi. Osalejaid oli arvukamalt kui plenaaril sellisel kella-ajal tavaliselt ning sõnavõtud pea eranditult kriitilised või ülikriitilised selle uue algatuse suhtes. Võiks isegi ütelda, et kolm kõige tillukesemat EL riiki võtsid oma esindajate suu kaudu suure Saksamaa lausa sisse piirata.
Claude Turmes (Luxemburg, rohelised), Neoklis Sylikiotis (Küpros, GUE) ja Indrek Tarand (Eesti, rohelised) nõudsid projekti otsekohest vaidlustamist Euroopa Komisjoni poolt ning keelavat otsust ka Euroopa Nõukogust.
Nad said ohtralt tuge arvukatelt erinevatesse fraktsioonidesse kuuluvatelt poola MEP-idelt, kõnelejailt Kreekast, Ungarist, Taanist, Lätist, Leedust, kuid ka Suurbritanniast (Theresa Griffin, S&D). Ainsana avaldas gaasitoru pooldavat seisukohta Prantsusmaa saadik Nicolas Bay (Front National), kelle meelest saalist toimuv oli „kahjuks nii sageli siin saalis leviv vaenulikkus Venemaa vastu“. Süngelt sümboolne oli saksa saadikute täielik puudumine selles arutelus, kuigi nende au päästis tegelikult teema päevakorda toomine. Paraku pidi algataja MEP Bütikofer olema juba mujal, et keeldu edendada. Ka soomlased hoidsid madalat profiili sedapuhku.

Kellel soovi vaadata debatti täispikkuses, siis:

Lühikokkuvõttes võib lausuda, et Euroopa Parlamendi liikmed osutasid projekti täielikule vastuolule Euroopa Energia Liidu eesmärkidega. Nad kritiseerisid täiesti ilmset Venemaa soovi edaspidi Ukraina täielikult välja lülitada gaasitransiidist (koos kaasnevate mõjudega Slovakkiale ja Poolale) ning avaldasid imestust, et Saksamaa valitsus ning Komisjoni volinik seda ilmset tõsiasja ei märka. Viimase algsõnavõtus ja ka kirjalikus vastuses leedulase Petras Austrevicius`e (ALDE) küsimusele on rõhutatud, et tegemist on igati tavalise kommertsprojektiga eraettevõtete vahel ning kellelgi ei pea selle kohta midagi ütelda olema. Kaalukalt kritiseerisid seda seisukohta nii Austrevicius ise, kuid ka mõjuka ITRE komisjoni esimees ja endine EP president Jerzy Buzek ning mitmed teised. Väideti õigustatult, et kui juba praegusest torust kasutatakse vaid 50% võimsusest, siis järelikult ei eksisteeri sellest suuremat nõudlust. Et Gazprom pole vaatamata püüdlustele väita valet, siiski mitte klassikaline erafirma. Tema eesmärgiks on hoopiski tekitada monopoolseid turge. Itaallane Dario Tamburrano (M5S, EP-s fraktsioonis EFDD) tuletas meelde Energialiidu eesmärke ja kritiseeris sõltuvuse suurendamist Venemaast ning osutas, et Pariisi kliimakonverentsi eel selline tehing pole kiiduväärt ja on üldse vastuolus dekarboniseerimise vajadustega. Ka Taani saadikud Jeppe Kofod ning Morten Petersen olid radikaalselt meelestatud oma suure lõunanaabri tegevuste suhtes. Zbigniew Kuzmiuk (Poola, ECR) väljendas ka kibedat korrelatsiooni migratsioonikriisiga: „Kui soovitakse solidaarsust pagulasküsimuses, siis peaks jätkuma solidaarsust ka energialiidu loomisel“

Lisan siia ka ühe väga konkreetse ja kontsentreeritud artikli Claude Turmes`i sulest, milles motiveeritakse kriitilised noodid ning pannakse ette konkreetsed tegevused olukorra lahendamiseks: 2015 10 07 – CT – Nord Stream final

Näis mis otsusele jõuab Eesti valitsus?

Vali A-klassi tõhusus!