Äpardus europarlamendis ehk resolutsiooni nurisünd

Eesti meremeeste (hüütud ka “laevakaitsjad”) kinnipidamine 2013. aasta oktoobrist on piinlik ja kurb näide sellest, kui abitu on Euroopa Liidu ühtne välispoliitika ja selle välisteenistus.  Mis sest, et just konsulaarvaldkonna ressursside koondamist peeti EEAS-i loomisel üheks kergeminisaavutatavaks eesmärgiks. Loomulikult ei ole võimalik lausuda, et Urmas Paeti juhatatud Eesti välisministeerium oleks kuidagiviisi edukam olnud, aga meie oleme siiski tilluke riik…

Tänaseks on Urmas Paet kõhkluste tagajärjel Euroopa Parlamendi liige ning tema aktiivsust teatud küsimustega tegelemisel saan ma ainult tunnustada. Kahjuks Euroopa Parlamendis pole aktivistiks olemine edu garantii, tarvis on ka professionaalsust. Ja seda just protseduuri osas, muidu “delivery” jääb ära. Pressiteadete kirjutamise ja levitamise oskust ei peeta Brüsselis kuigi oluliseks oskuseks…

Üldiselt on Eesti MEPid nii selles kui eelmises koosseisus ilmutanud üksmeelt eesti kodanike vaieldamatute huvide esindamisel. Oli nõnda Liibanoni pantvangikriisi ajal ja oli otsekohe ka India Tamil Nadu probleemi tekkimise järel. Esimene kiri EL Välispoliitika Kõrgele Esindajale lähetati 14 jaanuaril 2014. Ashtoni vastus tuli juba 23. jaanuaril ning andis teada, et Eesti välisminister on probleemi esitanud ka välisasjade nõukogus ning EL esindusele Delhis on antud korraldus asjaga tegeleda. Ei mäleta, kas Kelam tegi meie pöördumisest ka pressiteate, aga mäletan selgelt, et algatajaks oli tookord Siiri Oviir ning kõik teised (Kelam, Tarand, Ojuland, Savisaar-Toomast ja Padar) andsid allkirjad.

13.11.2014 tegid juba 8. parlamendikoosseisu MEPid Eestist kirjaliku küsimuse asepresident Mogherinile paludes teda kaasa aidata kodanike vabastamisele ning paludes kirjeldada ka Euroopa Välisteenistuse võimalusi selleks. Vastust tänase päeva seisuga veel pole, ehkki mustandit ma juba olen silmanud.

Küll aga on lähetatud kiri (ja see oli kindlalt Tunne Kelami algatus) ka ÜRO Inimõiguste Ülemkomissarile, millele samuti tõrkumata kirjutasid alla kõik Eesti saadikud.

Selle kirja kontekstis tekkis Urmas Paetil mõte algatada ka nn erakorraline resolutsioon (neid võetakse vastavalt kodukorrale igal plenaaristungil vastu 3 tükki, mitte rohkem) ning ta palus selleks teiste saadikute toetust (e-mailiga). Kui Kelam EPP-s, Lauristin SDE-s ning algataja Paet pluss veel 2 eesti liberaali (ALDE grupp) oleksid resolutsiooniprojekti taga, oleksid hääled koos ka Presidentide Konverentsil. Kui üks suurtest millegipärast ei toetaks, oleks abi Roheliste fraktsioonist. Selle teadmisega hakkasin asju ajama.  Muide, see ei ole üksnes meilisaatmine fraktsioonikaaslastele. See on kohtumised sekretariaadi esindajatega, grupi poliitikanõunikega, tähtsamate rahvusdelegatsiooni juhtidega ning loomulikult büroo liikmetega. Ükspäinis väikeses fraktsioonis võtab see kõik kokku päris palju aega…

Otsustaval koosolekul fraktsioonis käis mul põhiline vaidlus nendega, kes pidasid kõige akuutsemaks inimõigusprobleemiks hoopis kindral el-Sisi tegevust Egiptuse opositsiooniga. Ukrainateemalise resolutsiooni osas olid kõik grupid põhimõtteliselt kokku leppinud. Aga kuna kardeti, et päevakorda võiks tulla ka relva-abi andmise probleem, siis turvalisuse huvides taandas EPP selle hoopis lendur Savchenko vabastamise küsimuseks. Paljudele gruppidele tegi muret ka Hong Kongi sündmustik ning Saudi Araabia kodaniku Raif Badawi kohtlemine võimude poolt. Niisiis, päris järsk mäkketõus, kuid mitte võimatu. Lõpuks otsustaski Roheliste grupp, et kui “Indrekul on vaja, siis võtame seekord tema punkti”. Eriti arvestades, et ma olin lausunud, et teised eestlased tagavad oma gruppide toetuse ka.

Teatasin kohe ka Urmas Paedale, et minu poolt on asi korras ja ehk tal oleks anda ka juba ALDE grupi mustand.  Mustand saabuski peagi. Mida aga ei saabunud oli teave ALDE grupi otsusest… Järgmisel päeval oli Roheliste koordinaator hommikust peale mures, et lubatud toetust teistelt gruppidelt pole. Pidin päevakava segi paiskama ja alustama uurimistööd.  Selgus, et Paet ise oli juba teisipäeva õhtul Tallinnasse valimiskampaaniat tegema sõitnud. Selgus ka, et tema fraktsioonikaaslased Eestist ei olnud eriti kursis, et sihuke algatus Liberaalide grupis läbi kukkus, mis näitab ka fraktsioonisisest koordineerimatust. Aga miks algataja sellest tagasilöögist ülejäänud kolleege ei teavita???  Marju Lauristini käest sain selguse, kuidas sotsiaaldemokraatide juures asi kulges.  Kuna tegemist on tavalise „urgency“ valulävist madalama kaasusega (peab olema ikkagi hukkunuid või vangistet Nobeli rahupreemia kandidaat, jne), siis ei hakanud Tunne Kelam oma grupis asja edasi sedapuhku ajamagi. Mis äraseletatult tähendab, et Eestisse projitseeritud lause “Ainult suures parteis saab üks õige eestlane asju suunata ja ajada” ei kehti, vähemalt mitte igas olukorras. Kuid õigluse huvides tuleb tunnustada nii Lauristini kui Kelamit, kes eelmisel plenaaril Itaalia meremeeste resolutsiooni arutelul sõna võtsid ning eestlaste kaasuse Mogherini teadvusse viisid. Mis omakorda oli just paras doos, sest parandusettepaneku tegemisega oleksime üledoseerinud ja nõnda India võimude jaoks kergemalt lahendatava eesti kaasuse itaalia raskemaltlahendatavaga sidunud…

Suure kiiruga hakkasin läbi rääkima ECR grupiga, keda polnud Urmas Paet taibanud algatusest informeeridagi (kuigi ta ju hästi teab, et ka briti kodanikud on selles vangistuses) ning õnnestus paari juhtiva liikme ja peasekretäriga kokkuleppele saada, et nemad on nõus esitama vaid kaks ettepanekut ja kolmandana toetama meid…

Protseduurist veelkord: Iga fraktsioon saab Presidentide Konverentsile esitada  ettepanekuid, aga soliidne on mitte rohkem kui 3 neid korraga teha. Ehk maksimaalselt seega kokku 21 eelnõu. Kui on kattuvaid, on kokku leppida muidugi lihtsam, aga lõpuks valitakse välja ainult 3, mis plenaarile saadetakse. Niisiis oleks meil olnud suurepärane võimalus asi päevakorda tuua… Teisalt aga, kogenud diplomaat ja parlamendipoliitik peab kaaluma ka muid asjaolusid. Näiteks:

Oli juba teada, et jaanuaris vastuvõetud resolutsioon Itaalia samalaadse, (kuid siiski väga erineva) juhtumi kohta äratas Indias laialdast meediakajastust ning negatiivseid tundeid Euroopa Liidu suhtes, mõjudes kaasuse lahendamisele mitte kõige positiivsemalt. Positiivsust nautisid Itaalia saadikud, kes resolutsiooni algatasid,  oma kodupressis :) Kas Eesti välisministeeriumi genereeritud hea tahe Delhis kannataks kui europarlament kriitilise resolutsiooni vastu võtaks? Või oleks just vastupidi – resolutsioon looks India valitsusele kauaoodatud surve mõne toreda zhesti tegemiseks enne EL-India aprillikuusse kavandet tippkohtumist?  Advantforti probleeme olen ma terve aasta jagu India saadikuga Euroopa Liidu juures (T.E. Majeev Singh Puri) arutanud ning kohtusin lõppeval nädalal tema asetäitjaga (auväärne Renu Sharma). Taaskord edastati üks kiri kuskile subkontinendi ametivõimudele… NB! Ma ei teinud ühestki neist kohtumistest pressiteadet, küll aga olen asjadest informeerinud Eesti välisministeeriumi asjaomaseid aukandjaid.

Kas resolutsioonil oleks olnud positiivne või negatiivne mõju?

Tänase seisuga ei saa me seda kunagi teada. Kindlad võime olla vaid selles, et parteipoliitilistel kaalutlustel soleerimine ja rapsimine ei anna Euroopa Parlamendis miskeid tulemusi.  Ning ilmselt ei anna ka valimistel Eestis liiga palju punkte.

Ning viimaks ja mitte vähem: kui varem oli India saadik ja saatkonnatöötajad minu pöördumisi alati pareerinud kurikuulsa lausega, mille valitsuse pressikonverentsil lasi lendu Andrus Ansip  Sealjuures suure rõhuga sõnadel „Eesti peaminister on ju ka ütelnud, et India kohtusüsteem on õigusriigile omaselt sõltumatu“, siis viimatisel kohtumisel Brüsselis tundus õhkkond tõepoolest veidi muutunud olema. Hirmsasti tahaks, et mehed enne Jaanipäeva kodus oleksid…

Valimiste presidentaalsest aspektist

Indrek Tarand vastas Kuku hommikuprogrammis saatejuhtide küsimustele.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Keskpäevatund presidendiasjust (Raadio KUKU, 07.02.2015)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Janek Mäggi: Tarand või Savisaar, selles on küsimus! (DELFI, 07.02.2015)

Suomen lähettilään kohtelu ällistytti Virossa

Maan ulkoministerin puhuttelu oli ylireagointia, sanoivat virolaispoliitikot

Virossa syytetään ulkoministeri Keit Pentus-Rosimannusia Suomen-suhteiden sotkemisesta.

Tavallisesti Viron ulkoministeriö kutsuu puhutteluun Venäjän suurlähettilään rajarikkomusten vuoksi. Torstaina puhutteluvuorossa oli kuitenkin Suomen Tallinnan-lähettiläs Kirsti Narinen. Syynä oli ulkoministeri Erkki Tuomiojan haastattelu Hufvudstadsbladetissa.

Tuomioja väitti virheellisesti, ettei Baltian maissa olisi venäjänkielisiä uutisia. Hän kuvasi Baltian maiden politiikkaa sanalla “nationalistik”, jonka yhdellä vironnetulla vastineella “natsionalistlik” on äärioikeistolainen sävy. Sanan voisi kääntää myös neutraalimmin “rahvuslik” eli kansallismielinen.

Perjantaina Virossa moitittiin kuitenkin Tuomiojan sijaan Pentus-Rosimannusia.

“Ulkoministeri Pentus-Rosimannusin ylireagointi Tuomiojan lausuntoon kertoo ulkopoliittisesta kokemattomuudesta, mutta toisaalta kyse on ulkopolitiikan hyväksikäytöstä vaalikampanjassa”, sanoi puolustusministeri Sven Mikser Postimees-lehdessä.

Sosiaalidemokraatteja edustava Mikser viittasi maaliskuun parlamenttivaaleihin.

Pentus-Rosimannusin kanssa samaa reformipuoluetta edustava europarlamentaarikko Urmas Paet teki Facebookissa selväksi, ettei puhuttelua olisi tapahtunut hänen ministerikautenaan. Paet opasti seuraajaansa siitä, että Suomi on Viron lähimpiä ystäviä ja erityissuhdetta pitää vaalia.

“Yksittäinen vinoutunut lausunto ei saa vahingoittaa sitä.”

Virolaisen Kuku-radiokanavan toimittaja kysyi ulkoministeriön entiseltä kansliapäälliköltä Indrek Tarandilta, olisiko mahdollista, että Suomessa katsotaan nuoren ulkoministerin pientä kompurointia läpi sormien.

“Suomella on uusi suurlähettiläs. Olisi voinut ajatella ennen kuin kaataa hänen päähänsä ämpärillisen kylmää vettä”, Tarand sanoi. Hänestä Suomen ja Viron väleihin aiheuttaa henkilötasolla hankausta presidentti Toomas Hendrik Ilves, joka pitää Suomea suomettuneena valtiona.

Ilves edusti Viron ulkoministerin kanssa samaa linjaa, kun ironisoi Tuomiojan lausuntoa Twitterissä torstaina.

Yleisön kommenteissa Suomen ja Viron välillä näytti vallitsevan poikkeuksellinen tasapaino: suomalaiset kommentoijat haukkuivat Tuomiojaa, virolaiset Pentus-Rosimannusia ja Ilvestä.

Tuomioja pahoitteli perjantaina blogissaan väärinkäsitystä. Hän kertoi tietävänsä, että Virossa on venäjänkielisiä lähetyksiä.

Kaja Kunnas
TALLINNA

Otseviide Helsingin Sanomates 17.01.2015 ilmunud artkilile.

Echenique (Podemos) nombrado copresidente del intergrupo de Discapacidad de la Eurocámara

../En cuanto a las vicepresidencias, junto a Estarás figuran el también ‘popular’ Marek Plura (Polonia), los socialistas Olga Sehnavolá (República checa) y Brando Benifei (Italia), la conservadora Jana Zitnanská (Eslovaquia), la liberal Marian Harkin (Irlanda), Kostadinka Kuneva (Grecia), de izquierda Unitaria y de Los Verdes, Indrek Tarand (Estonia). /…
Echenique (Podemos) nombrado copresidente del intergrupo de Discapacidad de la Eurocámara Teinteresa, Jan. 15 2015
../One fifth of MEPs is far from a majority, but surging radical parties are beginning to shape the public debate. “We, the mainstream, are stuck,” says Indrek Tarand, an Estonian MEP and former presidential candidate. “We keep repeating the same phrases, such as ‘We need more Europe’, which makes us seem like we’re from another planet. If we had more inspirational leadership, we could invite them to a discussion and wear them out.”/…
Elisabeth Braw,Putin Seeks to Influence Radical Parties in Bid to Destabilise Europe,Newsweek, Jan. 9 2015

Ceterum censeo, …

Kui kaua, oo parteilane Maruste, sa veel kuritarvitad meie kannatlikkust? Me ei oskaks kirjutada neid sõnu, kui Cicero kõned oleks hävitatud. Kui Rooma senat oleks otsustanud, et arhivaalid põletatakse! Kui Riigikogus ja selle komisjonides ka ei peetagi tsiteerimist väärt kõnesid ja sõnavõttude häbitus võib vajada varjamist, et noorsugu mitte rikkuda, peab need siiski alles hoidma! Ning mõistagi tänapäevasel kujul – helis ja pildis ning tekstina. Sest tuleb aeg, nagu see tuli Prantsuse revolutsiooni uurimisel, kui ajaloolane võtab kõige klassikalisemad allikad – poliitilised sõnavõtud –  ning rekonstrueerib nende alusel poliitilise otsustuse mehhanismi. Ning võib-olla algab see töö nagu kuulus Aulard’i teos Prantsuse revolutsiooni poliitilisest ajaloost: „Esimeseks oluliseks faktiks on see, et Eesti taasiseseisvumisel ei eksisteerinud parteisid, nagu me neid praegu tunneme.“

Rooma senatis, Inglise parlamendis, jakobiinlikus konvendis ja isegi NLKP poliitbüroos öeldud mõtteavaldused on teada. Paljud poliitikud tahavad, et nende mõtteavaldusi kuuldaks, sest need on kooskõlas nende veendumustega. Ainult võimu küljes rippuv, talgitud parketil oma kõveraid mõtteid sarnastesse paragrahvidesse punuv rühm soovib omatahtsi olla kord varjul, kord esil. Ning esil vaid manipulatsiooniks. Kuid demokraatliku poliitika põhitunnuseks on ülevaatlikkus poliitiliste otsuste kujunemisest. Ja kuivõrd need kujunevad Riigikogu komisjonides, siis seal öeldu on väärtuslik. Aga et need kujunevad just komisjonides, seda on meile lõputult kinnitanud Riigikogu liikmed. Eriti need, kes täisistungitelt oma puudumisi põhjendavad:) See, mis toimus komisjonides,  peab olema kuuldav, nähtav ja loetav kujul, kuidas see esitati – meedia vahenduseta ja meediumi vahetuseta.

Ka parteilased on kuulnud, et info on võim, selle poliittehnoloogiline kasutamine saab võimule tuua või seal olemist kindlustada. Hans H. Luik on juba pikemat aega osutanud, et infoajastul on asjad pahasti info kättesaadavusega väljaspool võimuringkonda. Hiljuti oli temalt sel teemal artikkel „Eesti Ekspressis“. See probleem pole küll iseomane Eestile, vaid laiem. Kogu maailm lahendab igapäevaselt dilemmasid salastamise ja avalikustamise teljel. Kuid keskenduma peab Eesti Asjale, sest just siin on obskurandid täitsa üle võlli minemas. Ühest küljest pannakse 7-aastase säilitustähtajaga personalidokumentidele 75 aastaks ametkondliku kasutamise piirang, sest selles on isikuandmeid, teisalt dokumenteeritakse väga formaalselt, sest dokumendiregistri avalikustamise nõue on pannud ametnikud arutelusid ja erimeelsusi mitte kirja panema. Kõik on nii üksmeelsed! Kui haldusotsuste puhul on mõnda kaalutlust ehk vajagi varjul hoida, näiteks raha puudusel mõnes omavalitsuses sotsiaaltoetuse mitte andmist neile, kes veel pole paljad nagu püksinööp, siis poliitika kujundamise osas on varjatus võrdne ülbusega. Pole teie asi…

Silmatorkavaim näide on Riigikogu põhiseaduskomisjoni edukalt läbinud ja Riigikogus kohe-kohe vastuvõtmisele teerullitav (vabandust, ka kõik opositsioonierakonnad on kenasti nõus) eelnõu, mille kohaselt Riigikogu volituste lõppedes hävitatakse kõik komisjonide koosolekutelt tehtud helisalvestised. Miks küll?

Kas Riigikogu liikmed ei arva, et nende kõneluste salvestused on ajaloo allikaks? Kust sügavustest küll kerkib soov hävitada ajaloo allikaid? Mis on nii suur kuritöö, mille varjamine on ühtviisi kõikide erakondade südameasi. Eiki Nestori nõutusest kubisevas intervjuus toob ta esile argumendi, et kui protokollid on salvestiste põhjal kirja pandud, siis pole salvestisi endid enam vaja. Arhiiviteoreetiliselt tähendaks hävitamine pärast esmast kasutamist, et dokumendil olnuks vaid niipalju väärtust, et sellest teisend teha. Edasi oleks meil kasutada koosoleku protokoll. Kuid just nende autentsuses s.t. kogu öeldud mõtte kirja panekus, tuleb kahelda. Protokollid pole stenogrammid. Sageli, kui üldse, on arutelu kirjas otsust dekoreerivana. Komisjonide istungite salvestused oleks hinnatavad arhiiviväärtuslikeks. Need peaks olema osa Eesti kultuuripärandist. Seda enam, et ühiskond laiemaltki talletab end paljus helis ja pildis.

Kas nupukamatele parlamendiliikmetele ei tulnud pähe, et põhiseaduse preambulas osutatakse eesti keele ja kultuuri kaitsmisele kui Eesti Vabariigi peamisele eksisteerimise mõttele? Kas kardetakse oma mõtteid kirja panna ja otsuseid põhjendada selle pärast, et hiljem võib selguda, et kukkus Tshernomõrdinlikult välja? Teatakse, et poliitilise vastase jaoks eksimine inimlik pole, vaid kuulub kohe ära kasutamisele.

Siin on üks demokraatliku riigivalitsemise dilemmasid. Ülevaatlikkus avalikkusele ja aruandekohustuslikkus valija ees peab olema, kuid vaja on ka omavahel rääkida. Peab saama usalduslikult mõtteid vahetada. Pealt kuulamine, salaja lindistamine, info varastamine ja muu seesugune on kuritegevus, mis pole ka poliitikutele võõras. Info talletamine ja levitamine on viiside lihtsuse ja rohkusega triivinud infoõiguse hallide varjunditega tsooni. Ehk ütleb infoühiskonna asepresident, et kui need on hallid varjundid, siis just selliseid … Ja kodanikule ongi vast liig kõiki poliitikute fantaasiaid teada, kuid selliseid, mis neile riigikogu komisjonis peale tulevad ei saa varjule jätta.  Isegi psühholoogilise kaitse viigilehe varjus.

Infoõiguse süstemaatiline käsitlus peaks olema Riigikogu juristide hool. Aga ju tajuvad ka võimuerakonna tippjuristid, et välja võib kukkuda nagu Rein Langil, kes Kuku raadio peatoimetajana koostas avaliku teabe seaduse kavandi, mille saatanlikele detailidele soovitatakse nüüd mitte vaadata. Õigusaktide parandamine on ebapopulaarne! Ometi on just see õigusakt suunanud e-riigi dokumenteerimistavasid kõige enam ning mitte ainult eesmärgi suunas. Avalikustamise kohustuse kõrvale on kujunenud mitteametlike dokumentide n-ö teabe sfäär. Komisjonide töö salvestised on vaid näide. Riik, mis soovib big data kasutamist, ei saa info autentsuse, kasutatavuse ja väärtuse süstemaatilise ülevaateta edasi areneda. Ja juurdepääs infole on oluline küsimus.

Eestis järgnes e-valitsusele e-kabinett, kuid see on formaalne asjaajamine. Aga kust peaks otsima otsuste tegelikke tagamaid? Onksion arvas teadvat – teiste e-kirjadest. Toobal ja Laasi on sellele tegevusele mahitamise eest süüdi mõistetud. Piir erakirjade ja ametlike vahel hägustub, lisandunud on sotsiaalmeedia. Sõnumite, piltide ja salvestistega on sama. Kuid riigikogu komisjoni töös midagi sellist pole. Komisjon on ametlik ja oluline.

Riigikogu ega Rahvusarhiivi avalikust dokumendiregistrist ei leia 15. septembri 2006 a hindamisotsuse nr 489 faili, millega osale Riigikogu dokumentidest antakse arhiiviväärtus. See on Riigikogu istungite stenogrammidel ja videosalvestistel, aga mitte helisalvestistel, mille säilitustähtaeg on 5 a. Komisjonide, aga ka fraktsioonide koosolekute protokollidel on küll alatine säilitustähtaeg, aga mitte arhiiviväärtust (4-1/25 22.12.2011). Juurdepääsupiiranguid pole neile määratud – need on avalikud. Fraktsioonide koosolekute protokollid muidugi avalikud pole, kuigi mingit juurdepääsupiirangut neil ka pole. Hall tsoon! Seega ametlikult pole komisjonide helisalvestisi olemas. Maruste lubab lihtsalt prügikasti toast konteinerisse viia, võttes sellele veel loagi! Nice try! Aga vaadakem kuis mujal tehakse.

Näiteks kui Ühendriikides administratsioon vahetub, siis üheaegselt ametivandega, on rahvusarhiiv Valges Majas, võttes kaasa kogu info. Et see ei häviks, et seda ei hävitataks, pannes selle hoiule. Kuid kus on meie kuulsusrikka e-valituse otsuste kujundamist dokumenteeriv info. Ei ole naeruväärsemat ja asjatundmatumat arvamust, et see on avalikustatud dokumendiregistrites või selle ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud osas. Näide sai ülal toodud! Reagani administratsioonis oli ametnik, kes arvas, et ta on kõik kustutanud ja Iraan-contras tehingu tagamaadest ei saada teada, kuid ta eksis. Tema enesetapp on tragöödia, kuid mitte demokraatia jaoks. Võib-olla tuleb Eestiski mõnel häbi pärast maa alla vajuda, kui tema öeldu-tehtu teatavaks saab.

Hiljutise nn Töövõimereformi eelnõu menetlemise kohta väitsid puudeliste inimeste esindajad, et neile anti Sotsiaalkomisjonis väga vähe minuteid oma seisukohtade esitamiseks. Heljo Pikof andis teada hoopis vastupidise seisukoha, loetledes kordades rohkem kõneminuteid kui sihtgrupp oli lausunud. Kahe diametraalsest erineva väite paikapidavuse kontrollimine muutub seega juba 1. märtsil 2015 võimatuks, sest Lossihoovis süttib suur tuleriit, kus kirjad ja lindistused ära põlevad…Kahju! Nii jääb tõde meile igaveseks teadmata.

Kui hävitada ei saa või ei julge, valitakse salastamine. On suur vahe riigisaladusel ja ametkondlikuks kasutamiseks määramisel, kuid kodaniku jaoks on vahe väike. Ametlike dokumente niisama hävitada ei tohi, vaid ainult säilitustähtaja möödumisel kindla korra alusel. Seetõttu nupumehed, kelle hulgas on ka juriste, ei hakka ametlikuks asja üldse ajama. Sinna, tänna lehekene lendab, aga dokumendiks – no ei saa! Või kui midagi muud ei aita, siis isikuandmeid ikka leitakse dokumendist ning 75-aastane juurdepääsupiirang ei jää panemata.

Praegune Riigikogu jõudis aga arhiivi hävitamise kauni plaani juurde, tuues Maruste suu läbi esile naeruväärseid põhjendusi, et säilitamiseks pole raha ja pealegi on neid võimatu korrastada ja tarvitada. Endine kohtunik võiks teada, et heliarhiivi saab huviline tarvitada ka korrastamata kujul, lihtsalt salvestisi kuulates. Sellised arhiivid on ka kohtute juures olemas. Salvestusi säilitavad paljud. Korrastamine ja kirjeldamine pole oskus, mida Eestis poleks. Viide kõrgele maksumusele olukorras, kus ERR, Rahvusarhiiv ja mitmed muud mäluasutused on üle kümnendi tegelenud digitaalse ainese jaoks arhiivi loomisega, ametkondade serveriparkidest ja pilveteenuse kasutamise võimalikkusest rääkimata, pole saadiku vääriline.

Euroopa Parlamendis on näiteks komisjonide koosolekud enamasti avalikud, ehkki on ka võimalus pidada koosolekuid in camera ehk ainult liikmete osavõtul. Avalikud koosolekud kantakse lisaks üle ka internetis ning kõik asjahuvilised, lobby- ja hobbygrupid saavad reaalajas asuda saadikuid töötlema kasvõi sostsiaalmeedia vahendusel. Viimati osalesin kinnisel koosolekul siis kui Eelarvekomisjon arutas triloogile mineva parlamendidelegatsiooni ühispositsiooni. Sel puhul oli mõttekas nii Euroopa Komisjoni kui ka Nõukogu asjamehed eemal hoida, sest muidu poleks ju läbirääkimistel erilist mõtet. Siiski, protokollitakse ka kinnised koosolekud, ehkki suhteliselt sarnaselt Riigikogu praktikale.

On mõistetav, et informatsiooni saab kiir-reageerides kurjasti ära kasutada, paanikat külvata ja see sunnib poliitilisi esindajaid üha ettevaatlikumale ja vähemütlevale kõneviisile. Millest tuletatakse argument, et kui me salajased olla ei saa, siis ei saagi üldse poliitilisi otsuseid, eriti tundlikke, arutadagi. Paljude riikide parlamentides, eriti Rootsis, ongi kujunenud probleemiks, et enam ei söanda keegi komisjonis muud kui parteiprogrammi poliitkorrektselt kohitsetud eufemisme hääldada. Põhjuseks liigne avatus ja avalikustamine. Me ei tahagi ju et Riigikogu komisjonide salvestised oleksid reaalajas kättesaadavad. Pangem neile tähtajaline juurdepääsupiirang, tundlikematele (näiteks välis- ja kaitsepoliitilistele) aruteledele kas või riigisaladuse loor. Üldine 30-aastane piirang, nagu paljudes Lõuna-Euroopa riikides, pole Eesti tee. See tulenebki ju poliitiku elueast. Eesti kiiresti arenevas ühiskonnas võiks olla ka munast koorunud broileritibudel teada, et kui nad on noorena haudunud kurja, siis murdeeas nad valimisriitust edukalt ei läbi.

„Kuula, kuis räägib silmapiir,“ laulis Ott Lepland. Kuula, Rait Maruste, neid lihtsaid hetki vaid! Arhiivi hävitamine võib sinu vaatenurgast olla õige, kuid Eesti riigi silmapiiril peab see arhiiv saama rääkida!

Vali A-klassi tõhusus!