Ida-Virumaal tuli selline mõte

Teet Korsten “Peame lahendama rassismi endas” Põhjarannik 28.06.2015

Eelmisel reedel väisas Ida-Virumaad Euroopa parlamendi saadik Indrek Tarand, kelle käest Põhjarannik uuris pagulasteema kohta, mis meie pisikeses riigis on viimastel nädalatel palju nii tervet kui ebatervet elevust tekitanud.

Euroopa parlament ei puhka. Mis on teil praegu olulisemad teemad südame peal?

Peale energeetikaliidu, energiaturvalisuse on südamel see, et tegelikult on Lõuna-Euroopa − samuti USA, Austraalia ja Malaisia − löögi all. Maailmas on üle 50 miljoni inimese, kes on pidanud kodust põgenema. Meie siin, Eestis, arvame, et kõik nad on majanduspõgenikud. Tegelikult on päris paljud neist ka sõjapõgenikud või siis usuvägivalla eest pagejad. Ja nad jõuavad, nagu me kõik telepildist teame, üle mere ja läbi Mehhiko kõrbe, illegaalsemalt ja legaalsemalt, riikidesse, millel on läinud ajalooliselt paremini. Need riigid on rikkamad, rahulikumad, turvalisemad, stabiilsemad.

Ja mure on tegelikult selles, et ükskõik, kuidas me seda probleemi ka ei vaataks, on tegu väga keerulise eetikaküsimusega. Et kuidas üks grupp defineerib, kes on “meie” ja kes on “nemad”. Jalgpalliväljakul on seda väga lihtne teha: meie omad mängivad punases ja nende omad sinises särgis. Jalgpalliväljakul on oluline, et kohtunik teeb õige vile, et mängitakse spordireeglite järgi. Siin, Eestis, kasutame näiteks terminit “meie venelane” või peame täiesti endastmõistetavalt Dave Bentonit Eesti lauljaks. Ja kui Obama käib siin ja loeb meile Underit, tuleb meile pisar silma, sest ta lubas meid kaitsta. Aga see ei sega meil anonüümses kommentaaris kirjutamast: “Kuradi neegreid ma ei salli.”

Meil veab ses mõttes, et Valge Maja ei jälgi Delfi kommentaariumi − muidu võib tekkida mõte: “Tea, kas neid vendi tasubki kaitsta…” Pagulaste probleem on seotud ennekõike kliimamuutusega − ja ma tahaksin, et teadlased jagaks seda teavet. Suured alad, kus homo sapiens on saanud traditsiooniliselt elada, kus tal on olnud vett ja viljakat mulda, on rikutud. Ja riknevad edasi, kui me ei võta midagi ette inimtekkelise kliimamuutuse peatamiseks.

Kust me võiksime saada teavet, et oma silmaringi selles vallas laiendada?

Hiljuti lugesin Oxfordi professori Yuval Harari bestsellerit “Sapiens: A Brief History of Humankind”, kus on väga huvitavaid passaaže sellest, kuidas see kõik on kujunenud. Muu hulgas räägitakse, kuidas algul Keenia aladel tekkinud ja seal väikesearvulises grupis arenenud inimene on praeguseks vallutanud kogu maakera. Teine raamat samal teemal, mis on väga tore ja õpetlik, on Kaupo Vipi “Globaalpohmelus” (OÜ DS Varahaldus, 2012). Mitte ainult maailma vabakaubanduse reeglid ei vaja ümbermõtestamist − ümbermõtestamist vajab ka see, kes on põgenik ja kuidas teda kohelda, sest praegused konventsioonid on koostatud II maailmasõja järgses ahastuses, kui hakati aduma, mida see sõda miljonitele kaasa tõi. Ma ei räägi vaid Hitlerist, vaid ka Stalinist ja paljudest teistest tollastest “tegijatest”.

Kui tutvute meie põgeniketeemalise aruteluga − mis tundeid see tekitab ja kuidas seda kommenteerida? 

Saan sellest aru. Olen ka ise lapsena metsas kasvanud ja hirm tuli sisse, kui piilusid maanteekraavist ja nägid, et mingid võõrad tulevad. Nad ei pruukinud isegi teisest rahvusest olla, võisid olla lihtsalt tallinlased, kes tulid kära ja müraga pohlametsa ja käitusid veidi teisiti, kui maalapsed olid harjunud metsas olema. Ja loomulikult − ärgem salakem − tunti Nõukogude okupatsiooni ajal pidevalt hirmu, kui palju jälle näiteks Novgorodi oblastist sisse tuuakse. Mis see fosforiidisõda muud oli kui soovimatus uute inimrühmadega oma maad jagada?! Kui Eesti kommentaare loen − see polegi niivõrd pagulaste probleem. Vaatame endale ausalt otsa ja ütleme, et nõukogude ajal oli immigratsioon ja see oli meie kontrolli alt väljas − me oleme sellega enam-vähem toime tulnud. Mingit armastust pole kahe rahva enamuse vahel − erandid välja − olnud, aga meil ei tekkinud mingit Bosnia tüüpi verevalamist.

Ja tänapäeval on ka päris palju algatusi, mis toimivadki nii, nagu haritud ja normaalsete inimeste vahel kohane on. Me ei saa tegelikult pagulasi karta, sest oleme 20 aastaga siit 200 000 inimest välja suutnud saata − ruum pole väiksemaks jäänud. Aga midagi pole parata − me pole kokku puutunud rassiprobleemiga. Me avastame, et meie sisse on minevikus jäänud päris palju rassismi. Ja see tahab ka kuidagi väljaelamist! Ega eelarvamust ei saagi muidu ravida kui temaga tegeldes. Aga tulebki näidata, et see on eelarvamus ja mitte teaduslik fakt. Miski võib sulle tunduda, kuid teaduse seisukohast see nii ei ole. Lõppkokkuvõttes võime me küll Vao keskusesse “kümmet väikest neegrit” Harley-Davidsonidega hirmutama minna, aga see pole ratsionaalne. Võib-olla kuulub see protsessi juurde, kus ütleme hüvasti oma minevikus kujunenud eelarvamustele.

Kindlasti kõlavad N. Liidus elama pidanud inimestele õõvastavalt jutud kvootidest. Kas olete aimu saanud, mille põhjal need koostati?

Olen. Seda vormelit lõpuks näidati. Meie valitsus hakkas kritiseerima Junckeri vormelit ja seda ebaloogiliseks nimetama  veel enne, kui seda nägi. Aga Euroopa Nõukogu saadikute ja valitsuste esindajate koosolekul tehti ka meie saadikurühmale selgeks, et ses matemaatikas pole midagi ebaloogilist. Seal võetakse arvesse elanikkonna arvu, SKTd per capita ja seda, kui palju on varem põgenikke vastu võetud. Meil on olnud selles asjas väga konservatiivne poliitika − võrreldes näiteks Rootsiga −see number oli väiksem ja kordaja selle võrra suurem. Kui Jean-Claude Juncker oleks näiteks  väga õel ja paha mees, oleks ta võinud valemisse lisada ka elanikkonna tiheduse ühe ruutkilomeetri kohta. Siis me näeme, et Hollandis on see 430 inimest ja Eestis 29.

Meie president ütles Saksamaal riigivisiidil olles, et nimetatud valemis oleks pidanud arvestama ka nõukogude perioodil tekitatud migrantide koormusega, kelle seedimisega näeme siiani vaeva.

Näeme. Aga nagu ütlesin, oleme sellega positiivselt hakkama saanud. Mindki ajab Georgi lint närvi, kuid ma usun ka, et mõnda die-hard-imperialisti ajab see närvi, kui kuuleb, et oma sõbraga eesti keeles räägime. Aga üldiselt on tegu marginaalsete juhtumitega. Tegelikult on Nõukogude immigratsiooni arvestamine õige argument, aga see on Euroopale väga raskesti omandatav, kuna puudutab peamiselt vaid Eesti ja Lätit.

Vaata veel:

Kes õigust räägib, seda kuuldakse

/…/ Indrek Tarand, an Estonian member of the Green alliance in the European parliament, said that as part of sweeping reforms and a review of previous Fifa decisions Russia should no longer host the 2018 World Cup.

Instead, he said, Britain could host it as what might be one of its last events as a member of the European Union if a promised referendum on membership delivers a no vote. /…/

Reuters (2015.05.10) “European parliament will urge Fifa’s Sepp Blatter to stand down immediately”, The Guardian.

Vajatakse Mistrale

Radio Free Europe, “Balts Say Russian Navy Bullying Undersea Cable Crews”, 5.5.2015

Workers laying a cable beneath the Baltic Sea are on the front line in Lithuania’s struggle for energy independence from Moscow.

Their adversary: the Russian Navy.

No shots have been fired, but construction crews laying the NordBalt cable linking Lithuania and Sweden have received unwelcome visits in the last month from Russian warships probing into the construction area in the Baltic state’s exclusive economic zone.

Frustrated that its diplomatic protests have had no effect, NATO member Lithuania says it will consider legal action if the Russian moves don’t stop.

“We’ve already informed our transatlantic partners of the issue and will continue raising it on other occasions both with the Russian Federation and other international partners,” Foreign Minister Linas Linkevicius told RFE/FL.

“If similar incidents happen again, the possibility of employing international legal instruments against the Russian Federation will be considered,” Linkevicius said.

Sweden, Lithuania’s main partner in the NordBalt project, has also taken issue with what one member of its parliament called a “growing pattern” of Russian provocations.

The moves come amid a surge in Russian military activity near NATO member states since Moscow’s takeover of Crimea and the start of the deadly conflict between government forces and Russian-backed separatists that has killed more than 6,100 people in eastern Ukraine since April 2014.

In the most recent incident, a vessel from the Russian Navy’s Baltic Fleet entered Lithuania’s exclusive economic zone on April 30 and headed toward a NordBalt construction ship managed by the Swedish-Swiss engineering conglomerate ABB, according to the Lithuanian Foreign Ministry.

It even tried to chase the construction ship away.

“The ALCEDO vessel chartered by ABB was asked by the Russian Navy to leave its position in Lithuania’s exclusive economic zone, where it had a legitimate right to be, according to international law,” Swedish Foreign Ministry spokesman Gabriel Wernstedt told RFE/RL.

“We have raised the issue with Russian authorities, as we’ve done when similar incidents have occurred,” he said. “We take this very seriously.”

The 450-kilometer underground NordBalt cable, approved by the Swedish and Lithuanian governments in 2013 and due to be completed in December, will be able to transmit up to 700 megawatts from Nybro in Sweden to the Lithuanian coastal city of Klaipeda.

With 14 overseas energy cables already in place, Sweden is an old hand.

But NordBalt is its first connection with one of the three Baltic states, which chafed under Moscow’s rule for decades after World War II and joined NATO and the European Union after gaining independence in the Soviet breakup of 1991.

For Lithuania, NordBalt is a crucial tool for the painstaking task of reducing reliance on Russian energy — a goal made more urgent by the Kremlin’s interference in Ukraine, which has deepened concerns about its intentions in the region.

The country of 3.5 million currently imports 72 percent of its energy, of which 48 percent is bought from Russia.

The faceoff in the Baltic is far from the first obstacle to Lithuania’s efforts to cut itself free.

In 2012, plans to build a nuclear power plant were rejected by voters in a consultative referendum — an outcome the government blamed on Russian fearmongering.

That decision added impetus to a project for Lithuania’s first liquefied natural gas (LNG) terminal, which was inaugurated in December.

A second international energy cable, linking Lithuania with Poland, is also scheduled to open later this year.

Hans Wallmark, a member of the Swedish parliament’s foreign affairs committee, said the purpose of the Russian naval moves was clear. “The NordBalt provocations are part of a growing pattern of behavior by the Russians. They’re establishing a set of different provocations,” he said.

“Their goal is that to spread anxiety and dejection among their neighbors, but instead their actions will galvanize us,” he said

Sweden, Finland, and the Baltic states of Estonia, Latvia, and Lithuania are by now accustomed to growing Russian military activity near their airspace and territorial waters.

This year, Latvia alone has registered some 50 approaches by Russian planes and 17 by Russian vessels, whereas five years ago it had around five air approaches and none by sea.

Last week, NATO Baltic Air Policing planes scrambled in response to two Russian planes near Baltic airspace. Operating close to another country’s airspace or territorial water is not illegal, but air approaches are now policed by NATO planes.

In challenging civilian construction crews, Russia may be trying out a new tool in its arsenal.

“Let’s hope that these are still incidents, not provocations,” Linkevicius said. “However, the fact these incidents have been repeated several times recently, and that some of them recurred the day after a diplomatic note had been sent to the Russian side, raises our concern.”

He said that Russia’s navy has the right to conduct exercises in the Baltic Sea, but should “make sure that its military vessels don’t create obstacles for the commercial vessels” in Lithuania’s exclusive economic zone.”

Russia’s Foreign Ministry did not respond to a request for comment. But it has told Lithuania that Russian vessels in Lithuania’s exclusive economic zone are simply protecting Russia’s military exercise zones.

Estonian parliament member Indrek Tarand says diplomatic protest notes won’t make Russia budge. “Russia only responds to shows of force, so Sweden, which has a bigger navy than the Baltic states, should stand up to the Russians and send a ship there,” he said. “But a more permanent solution would be to have NATO policing of the sea just as we have in the air.”

For a time, at least, the NordBalt construction crews may have some support.

Some ships that participated in Joint Warrior, a twice-yearly, British-led NATO exercise that ended on April 24, are now heading to the waters off Lithuania, Dutch commander Peter A.J. Bergen Henegouwen told the Swedish daily Goeteborgs-Posten.

The vessels’ mission, however, is mine-hunting.

Vali A-klassi tõhusus!