EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

Eesti on oma esindajaid Euroopa Parlamenti saatnud juba 15 aastat ning ukse ees seisavad valimised, mis järjekorranumbrilt neljandad. Piisavalt pikk periood, et püüda kirjeldada, kuidas eestlased on hakkama saanud ning kuidas Euroopa Liit ning tema asutused selle aja jooksul muutunud on. Ikka ideid ja ideaale poliitikasündmuste ning nende loodud reaalsusega kohandada püüdes.

Meenutagem lugejaile igaks juhuks, kes Maarjamaalt MEP tiitlit kodanike valiku alusel neil aastail kandnud on. Esimestena lähetati kuuik Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko, Andres Tarand, Tunne Kelam, Toomas Savi ja Siiri Oviir. Ilvese presidendiks valimise järel asendas teda Katrin Saks. Oviir ja Kelam jätkasid ka järgmised 5 aastat, lisaks nendele osutusid valituks veel Vilja Savisaar, Kristiina Ojuland, Ivari Padar ning Indrek Tarand. Viimane üksikmehena, väljaspool parteilisi kinniseid nimekirju ja siiani Euroopa rekordit tähistava 25,6% häältest. Kolmandas vahetuses jätkasid Kelam ja Indrek Tarand ning uute liikmetena said kohad sisse võtta Marju Lauristin, Andrus Ansip, Kaja Kallas ning Yana Toom. Hiljem lisandusid asendusliikmete pingilt kaua kõhelnud Urmas Paet ning Ivari Padar. Kui K.Kallas viimaks reformierakonda juhatama tuli, sai „käe valgeks” ka Igor Gräzin ning Padari Riigikokku mineku järel paariks nädalaks ka Hannes Hanso. Seega 15 aastaga 18 inimest. Katkematu staažiga on Tunne Kelam, kuid Tarandid kokku on teeninud sama kaua. Naljatlemisi võiks lausuda, et Europarlament ilma ühe Tarandita polegi justkui päris…

Kuigi poliitiline igapäeva-konkurents on Brüsselis ja Strassburgis vähemintensiivne kui Riigikogus, võisteldakse siiski omavahel, et kes on tublim, aktiivsem, olulisim, „mõjukam” jne. Selleks on mitmeid võimalusi. Näiteks võib väljastada pressiteateid oma saavutuste kohta, kultiveerida teesi, et „vaid suures fraktsioonis” on võimalik midagi ära teha, „kodustada” mõni Politico ajakirjanik, kes siis copy-paste meetodil sind pahatihti „mõjukaks” tembeldab. Näiteks põhjusel, et „sinust saab kohe-kohe valitsusjuht”… 

Üldiselt võib öelda, et Eesti ajakirjandus on samuti kasvanud ja küpsenud ning esialgse pinnapealsuse ja sensatsioonilisuse asemele on astunud vägagi asjatundlikke käsitlusi. Esile sooviksin tõsta Arp Müllerit ja Mirko Ojakivi (ERR), kel sageli on raadiosaade sel tasemel ette valmistatud, et isegi raportöör võib mõne küsimusega kimpu jääda. Oma kohatisest konservatiivsusest hoolimata on ka Evelyn Kaldoja kirjutised täpsed, konteksti tundvad ja lugejat intrigeerivalt informatiivsed. Loetelu võiks pikendada, kuid piirdume esikolmikuga. Paraku leidub ka hirmus asjatundmatut rapsimist: näiteks ei saanud hulk uudistetootjaid aru, et kui MEP hääletab ACTA-teemalise resolutsiooni poolt, siis ta ei toeta ACTA-t, vaid hoopis vastupidi. Sest resolutsioon kritiseerib ACTA-t esitatud kujul ning ei luba sel rakenduda. On ridamisi selliseid näiteid, kus ei saada või ei taheta saada aru, kuidas Euroopa Parlament funktsioneerib. Kuna ajakirjanikel on võõrandamatu õigus, suisa kohustus parlamendiliikmete tehtud otsuseid analüüsida ja kritiseerida, siis kasutan siinkohal võimalust vastuteeneks. Nimelt kritiseerin Eesti ajakirjandust selle eest, et ta vaikis maha minu jaoks olulise tunnustuse: mulle ja mõnele teisegi riigi saadikule anti Euroopa Maksumaksjate Liidu aukiri – Euroopa Maksumaksjate huvide eest seismise eest, eraldi rõhuasetusega sellel, et olen erivajadusega inimeste õiguste eest seisnud ja vastavateemalise intergrupi asepresident. Ma ei kritiseeriks seda vaikimist (uudiseid on ju palju), kui ma samal ajal ei märkaks, et uudis „Urmas Paet sai MEP Award`i” ilmub täiesti üks-ühese pressiteatena. Fakt on, et MEP-auhindadele esitavad kandidaate MEPid ise ja ka otsustavad ise, sestap on tegu pigem siseringi viisakusega, mitte erapooletu tunnustusega. Mina pole oma assistente kunagi sundinud enda nime sellele konkursile saatma…

Kuid nüüd suurematest asjadest ja hoovustest. Ei, mitte pentagonaalsest kriisist Euroopas, mis väljendub viies teemas: 1) euroala kriis ja jätkuvad ohud, 2) Venemaa agressiivsus ja diversioonid, 3) Brexit ja rändekriis, 4) laienemisest ja osaliselt inertsusest põhjustatud institutsionaalne kriis, 5) julgeoleku ja keskkonnapoliitikate ebapiisavuse kriis. Neist kõigist olen eri aegadel nii peavoolumeedias kui ka oma blogis (www.tarand.ee) piisavalt kirjutanud. Ning kirjutan edaspidigi. 

Tänane lähtenurk on Eesti ja tema esindajad Euroopa Parlamendis. Esimeste valimiste õhin asendus teiseks korraks nn „kinniste nimekirjade” probleemiga, kuid mõlemal korral sooritati valimistoimingut ennekõike sisepoliitika võtmes. Meenuvad loosungid „Rohkem seksikaid mehi!” ning „Eesti vajab Euroopa tasemel tegijaid”. Viimase saavutuseks kujunes valitud MEP Ojulandi äpardumine kodukamaral, kui ta soovis hääletustulemusi võltsida. Aastatega on aga kodanikkonna teadlikkus kerkinud ja kandidaatidele ollakse võimelised esitama väga asjatundlikke poliitikaküsimusi. Taibatakse ka kogu dilemmadepaketi nüansse. Nüüdsed valimised tulevad juba puhtakujuliselt Euroopa tulevikust. Kas hääletatakse Euroopa Liitu pooldavaid või eurovastaseid kandidaate. Ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Soomes, Taanis jne. 

Kuid valijail on abi ka sellest, kui kättesaadav on adekvaatne info ka senitehtust, niiöelda saadikute efektiivsuse andmestik. Sellekohast statistikat leiab paadunud friik ka Euroopa Parlamendi kodulehelt, kuid normaalne inimene ennast sellise massi töötlemisega ise kurnama ei peaks, sest selleks on olemas London School of Economics`i loodud veebileht www.votewatch.euning Barcelonas paiknev andmeanalüüsi keskus www.mepranking.eu.Esimene avaldas hiljuti edetabeli 100 mõjukama MEPi kohta, ning Eestigi meedias tehti sellest juttu. Veidi minoorses võtmes, et eestlasi seal saja seas pole. Pisut lisauuringuid oleks andnud teada, et näiteks selle artikli autor paikneb vägagi hinnataval 129. kohal. Selles koosseisus läbivalt teist positsiooni hoidev Yana Toom on 440. ja ülejäänud paiknevad tagapool. Spordikommentaari võtmes – kui keegi näiteks suusatajaist tuleb võistlustel esimese kuuendiku hulka tabelis, siis kirjeldavad spordispetsid seda tavaliselt tubli tulemusena. MEPRankingu kohaselt on eestlaste esikolmik hetkel järgmine: Tarand 80., Toom 121., Paet 214. kohal. Lauristin ja Padar oleksid kindlasti samuti esimese 250 seas, kuid neil kummalgi pole teenistusaeg terve mandaadi pikkune. Mõnede meelest (näiteks Anvar Samost ja Ivo Rull) pole nendel näitajatel mingit tähtsust ja tegelikkus olla ikka „teistsugune”. Nõustudes teesiga, et kvantitatiivsus pole mitte ainus elu keerukuse kirjeldamiseks vajalik kriteerium, osutan siiski, et need algoritmid on teadlasrühmade poolt koostatud. Ja mitte selleks, et need arvutaksid mingeid täiesti ebaolulisi asju. Vastupidi, igale parlamentaarsele tegevusele on antud „erikaal” ning seetõttu on näiteks 1 raportööriks olemine tähtsam kui üks hääletusmotiive selgitav kõne plenaaristungi protokollis. Lisan artiklile illustratsiooniks väikese tabeli viimase 15 aasta jooksul eestlaste poolt toimepandust. Loomulikult võib alati lausuda, et „eestlaste elu sellest kuidagi paremaks ei läinud”, aga mingi seos Eesti esindajate tegevusel/tegevusetusel ja võimekusel/võimetusel ometigi on ka eestlaste elule. Sest Europarlament reguleerib kaasseadusandjana 500 miljoni eurooplase õiguskeskkonda.

Läbi aegade on eestlased olnud parlamendi 22st komisjonist tervelt 20 liikmed ning kuulunud 6 eri- või ajutisse komisjoni.Kõrgeimaks ametipositsiooniks on olnud komisjoni asepresidendi koht (T.H.Ilves väliskomisjonis, I.Tarand eelarvekontrolli komisjonis), kõrgeimat poliitilist positsiooni omas Marju Lauristin SDE grupi ühe asepresidendina. Koordinaatori rahutut ja töömahukat ametit on pidanud 2 esindajat – Y.Toom ja I.Tarand. Raporteid on eestlased kokku kirjutanud 38, neist pooled ehk 18 on minu nimel (vt tabel). Resolutsioone loendamatul hulgal. Aga resolutsiooni algatajaid on tavaliselt 50-120 MEPi, kes kõik allkirjastavad kompromissi, mis väliskomisjonis heaks kiidetud. Kirjalikke deklaratsioone enam õigupoolest ei tehta, seoses uue kodukorra rakendumisega. Seega jääb ainsaks ülekaalukalt vastuvõetuks Indrek Tarandi ja Romana Cizelj`i (Sloveenia) algatatud deklaratsioon maailmakoristuse Let`s Do It World (Teeme ära!) toetuseks. Tänaseni on selle üle hea meel, et ette võetud sai. Kirsiks tordil ka toonase EP presidendi Jerzy Buzeki allkiri.

Euroopa Parlament muutub ja areneb ning ka nooreneb. Uues parlamendis ei ole enam Elmar Brokki (Saksamaa, EPP), kes kokku 35 aastat järjepanu oma valijaid esindas. Aga umbes 50% kehtiva koosseisu saadikuid valitakse tagasi. Mis on järjepidevuse garantiiks. Ka eestlaste esindajad ja nende rollid muutuvad. Kuna olen ainsa eestlasena kandideerinud ka parlamendi juhatuse liikmeks ning selles koosseisus arvestatava ja kasvava toetuse saanud, siis usun et kolmandal katsel suudaksin meie riigi parlamendisaadiku viimaks ka 15 tähtsaima MEPi hulka viia. Aga, elame – näeme!

Väga isiklikus plaanis rõhutaksin, et tänu Eesti valijatele, kes mind toetanud on, sain teoks teha ka ühe 40 aastat vana unistuse. Kui 15-aastaselt lugesin esmakordselt Rootsis välja antud pagulaskirjanik Karl Ristikivi „Lohe Hambaid”, siis tundus et see raamat tuleks tõlkida katalaani keelde. Eelmisel aastal see Mirjam Johannese tõlgituna ja Euroopa Parlamendi poolt rahastatuna ka Barcelonas ilmus ning leidis head ning sooja vastuvõttu. Ristikivi on ehk kõige enam Euroopat mõtestada püüdnud Eesti kirjanik (andku Lennart Meri, Jaan Kross ja teised mulle andeks) ning ma leian et tema püüdluste vääristamiseks võiksid kodanikud sellelgi korral valida ennast Brüsselisse esindama asjalikke ning efektiivseid naisi ja mehi.


Avalda arvamust

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.