sisepoliitiline tõmblus euroametite ümber

Olulised euroliidu ametikohad paistavad uute liikmesriikide sisepoliitika seisukohalt ülima tähtsusega, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand rahvusvahelises meedias palju poleemikat tekitanud Euroopa prokuröri määramise valguses.

Euroopa Prokuratuur on äsjaloodud institutsioon, mistõttu on nüüd vaja valida inimene, kes saab esimeseks Euroopa prokuröriks. See ametikoht sai loodud selleks, et hõlbustada võitlust laialatuslike piireüleste finantskuritegude vastu. Seoses Danske, Deutsche ja Swedbanki rahapesu kahtlusega on see Eestigi jaoks ülimalt aktuaalne asjaajamine.

Nii Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjon kui ka kodanikuvabaduste ning justiits- ja siseasjade komisjon otsustasid toetada Rumeenia kandidaati Laura Kövesit. Prantslane Jean-François Bohnert jäi teiseks ja häältearvult kaugelt kolmandaks jäi sakslane Andrés Ritter. Kövesi on pidanud kuus aastat Rumeenia peaprokuröri ametit (2006-2012) ja lisaks oli ta üle viie aasta Rumeenia riiklik korruptsioonivastane prokurör (2013-2018). Rumeenia on aga riik, kus mõned parlamendisaadikud soovivad korruptsiooni dekriminaliseerida.

Iseenesest on ju äärmiselt meeldiv, kui selline koht läheb väikesema liikmesriigi (et mitte öelda Ida-Euroopa) esindajale. Üllataval kombel ei võitle aga kõige karmimalt tema ametisse määramise vastu konkurentide riigid, vaid hoopis kandidaadi kodumaa Rumeenia.

Miks Rumeenia?

Eks kodumaal halastamatult korruptsiooni vastu võidelnud inimene on oma töö käigus mõnele tähtsale tegelasele varba peale astunud. Tema töö tulemusel mõisteti valimispettuses ja korruptsioonis süüdi Rumeenia võimul oleva Sotsiaaldemokraatliku partei juht Liviu Dragnea. Ei saa välistada ka seda, et kardetakse mingite asjade luubi alla võtmist või päevavalgele jõudmist.

Saatuse tahtel jõudis ka Euroopa Nõukogu roteeruva eesistumise järg just Rumeenia kätte. Seda kasutasid nad ära nõukogu mõjutamise eesmärgil, et takistada Kövesi ametisse määramist. Üks asi on võimukuluaarides sosistamine ja lobistamine, kuid sellega asi ei piirdunud. Nagu juhuslikult ilmusid kusagilt välja mitmed süüdistused tema enda suhtes ja kõigele lisaks kehtestati talle reisikeeld ning pressiga suhtlemise keeld.

Tegemist on pehmelt öeldes julgete ja jõuliste meetmetega, mis Rumeenia kui õigusriigi mainele kõige paremini ei mõju. Reisikeeld ning ajakirjandusega suhtlemise keeld tühistati nädal tagasi Rumeenia ülemkohtu poolt ning vastavasisulise pöördumise tegi Euroopa Parlament.

Kuna prokuröri üle valiku langetamiseks on parlamendil ja nõukogul vaja jõuda üksmeelele, on hetkel läbirääkimised seiskunud. Kuid antud olukorras on ka teisi nuppe malelaual.

Kuidas Bukarest käitub?

Nimelt tahab Rumeenia määrata oma asepeaministrit, härra Viorel Ștefanit, audiitoriks Euroopa Kontrollikotta ning selliseid kandidaate küsitletakse Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjonis.

Neutraalsuse huvides, et iga kandidaadi puhul ei oleks poliitilist võitlust selle üle, kes haldab määramise ja kuulamise protseduuri, on eelarvekontrollikomisjonil olemas üks raportöör. Tema menetleb kõiki kandidaate (peale oma kaasmaalase). Selles parlamendis on püsiraportööriks siinkirjutaja ehk komisjoni asepresident Indrek Tarand.

Selles mõttes mängis Rumeenia valitsus ohtlikku mängu: nad ahistasid avalikult prokurörikandidaati, aga samal ajal oli «nende mehe» kontrollikotta määramine parlamendis menetluses. Eelarvekontrolli komisjonis läkski nii, et andsime Rumeenia audiitorikandidaadile negatiivse hinnangu (mis läheb täna Euroopa Parlamendi täiskogule kinnitamiseks). Tegu ei olnud mingi üks ühele kättemaksuga, vaid kandidaat oligi nõrk ja mittesobilik.

Siinkohal peab nentima, et parlamendi hinnang ei ole juriidiliselt siduv ning teoreetiliselt võib nõukogu Ștefani ikkagi ametisse ära määrata. Kuid see ei oleks sugugi kooskõlas heade tavadega. Vastupidi, tavaliselt kandidaat kas taandab ennast või tema riik määrab asemele kellegi teise. Näiteks belglasele Karel Pinxtenile pidime 2017. aasta sügisel samuti negatiivse hinnangu andma, kuna ta oli parajasti Euroopa pettusevastase ameti uurimise all. Sel korral taandas Belgia valitsus Pinxteni ise ja esitas uue kandidaadi. Nüüd on pall aga Rumeenia valitsuse väravas, saame näha kas nad otsustavad aumeheliku või jultunud lähenemise kasuks.

Lõpetuseks võin nentida, et nii palju parteipoliitilist tundlemist ja survet selle ametiposti täitmise juures pole ma pidanud kordagi varem taluma, isegi mitte sisepoliitiliselt vastuoluliste (näiteks Soome ja Eesti) ning ametkondlikkesse intriigidesse segatud (Belgia) kandidaatide korral. Tundub, et ametikoht Luksemburgis on uute liikmesriikide sisepoliitika seisukohalt ülima tähtsusega ning tänu sellele olen saanud unikaalse kogemuse Euroopa personalipoliitika toimimisest.

Artikkel ilmus Postimehes 16.04.2019
Viide:https://arvamus.postimees.ee/6569984/indrek-tarand-sisepoliitiline-tomblus-euroametite-umber