Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Seotud postitused

Avalda arvamust