Lugu Malta kirjanikult

PIERRE J. MEJLAK

Suursaadik. (L-ambaxxiatrici)

Matused polnud suured, kuid neist piisanuks, et tõugata terve riik tõsisesse poliitilisse kriisi – umbes nagu mõne vähetõenäolise sündmuse, näiteks kiriku pommitamise puhul. Lisaks vabariigi presidendile ja peaministrile olid kohal kõik valitsusliikmed ja mitu tosinat parlamendi liiget. Ning kogu diplomaatiline korpus.

Suursaadik oli olnud väga armastatud, sest diplomaatilise karjääri redelil ronides polnud ta kunagi kaotanud oma loomulikku sotsiaalset sära. Ning alati oli tal varuks mõni lugu, mida jutustada, isegi kui sa põrkusid temaga kokku täiesti juhuslikult, jõudis ta ikka mõne loo rääkida. Pärast väljapaistvat, teda ühest saatkonnast teise viinud teenistuskäiku polnud tal loomulikult lugudest puudust.

Suursaadiku andeka jutuvestmisega võrreldes oli matusetalitus sama kaasahaarav kui kella tiksumine unetul ööl. Kas nad tõesti ei leidnud kedagi pisut paremate oraatorivõimetega? Isegi mina oleksin ilma mingi kahtluseta selle ilusa inimese kohta sobivamaid sõnu leidnud. Ta vääris paremat ja ühel hetkel tundsin tungivat vajadust leida tee kantslisse ning võtta asi oma kontrolli alla. Selle asemel aga lipsasin kiriku ette suitsu tegema. Randolph ühines minuga mõne mahvi järel. Ta töötab nüüd The Times`is, kuid nagu ikka matustel ikka juhtub, veeres meie jutt kadunukesele.

„Ta on läinud,” kaebles ta nagu mõni preester. „Kas tundsid teda kaua?”

„Head mitmed aastad,” vastasin ma ja ulatasin talle välgumihkli.

„Ma tundsin teda väga hästi.” ütles tema. „Intervjueerisin teda mitmel korral. Ta oli väga huvitav naine. Nii kahju, et nii noorelt suri. Vähk ja kõik. Nad lihtsalt ei suuda sellele ikka veel ravi leida.”

Ta on läinud. Huvitav. Suri nii noorelt. Vähk. Ravi. Ma oleksin samahästi võinud kirikusse jääda, seal oleksin vähemalt saanud silmad sulgeda ja mõtte uitama lasta.

Ma ei tahtnud Randolphile rääkida, kuidas ma suursaadikuga tuttavaks sain. Olime Randolphiga koos ülikoolis, kuid polnud kunagi lähedased ning isegi kui oleksime olnud lähedased, oli minu isiklik lugu suursaadikuga kaugelt liiga isiklik, et seda matustel rääkida. Ma oleksin võinud siis tajuda tema silmi mind vaatamas, nagu minuga matustel ikka juhtub. Kui näiteks mu vanaema suri, siis ma ei suutnud kirstu suunas vaadata. Olin kindel, et vanaema teadis nüüd äkki kõike, mis tema eluajal juhtus. Isegi sündmusi, kus ta kohal ei viibinud. Ta näeb kõiki hetki, mil ma talle valetanud olen; hetki, mil tema rahakotist peenraha varastasin ja mis veel hullem – mil tema suurel voodil masturbeerisin. Vanaema matuste ajal tundsin, kuidas ta silmad puurivad mind, näidates mulle, et ta teab nüüd: ma pole ingel, kellena soovisin näida. Sama tunne oli suursaadikuga. Loomulikult ei hakka ma oma lugu rääkima. Las Randolph arvab, et ta tundis Suursaadikut minust paremini. Mis tähtsust sel on? Mõelgu pealegi, et ta jättis oma intervjuudega Suursaadikule sügava mulje. Idioot.

Kui ma esimest korda Suursaadikuga kohtusin olin 27-aastane – mis oli kahtlemata parim aeg mu elus. Magasin iga päev erineva tüdrukuga ja taskuraha oli piiramatult. Ning kui esimesed paar kuud tüdrukuga on suhte parim aeg, uskuge mind, siis kümme aastat liikumist ühest suhtest teise nende esimeste kuude nimel on veel palju parem. Isegi tolles vanuses välgatas mulle aeg-ajalt, et mu elu on suurepärane. Nii et võite ette kujutada, kui kõrgelt ma nüüd tagantjärele neid noorusaastaid hindan.

Minu lugu juhtus märtsis. Päevad venisid pikemaks, aga ilm oli veel külm. Nõnda ei tahtnud ma lahkuda hästi köetud saatkonnast, kus igas nurgas küdes kamin. Peaaegu kõik olid lahkunud, kuid minul polnud kiiret tühja hotellituppa, kus keegi mind ei oodanud. Ma ei mäleta, kuidas meie vestlus tol õhtul seksile pöördus. Võis olla, et minu luule pärast, mis oli küllastunud seksist. Mäletan aga, et olin tema kontoris selleks, et signeerida mõned oma raamatud ning mingil hetkel ta mainis luuletust Chopinist. Selle olin kirjutanud Varssavi lennuväljal, lugu mehest ja naisest, kes kohtuvad lennujaamas, saavad viietunnise lennu hilinemise jooksul tuttavaks ning lõpetavad meeste tualetti sulgudes. Suursaadik ütles, et see luuletus puudutas teda kõige enam. Et lood inimestest, kes esmakohtumisel seksivad, vaimustavad teda.

Kui ta mind uksel tervitas, näisid ta silmad õrritavalt vidukil. Kuid nende väheste Chopini kohta lausutud sõnade ajal muutusid need suuremaks ja meie pikk vestlus algas. Olime nagu kaks lähedast sõpra, kel pole teineteise ees saladusi, kuid samas ka paarike oma esimesel õhtusöögil, kus on nii paljust rääkida. Tund möödus, kuulates vaimustavaid lugusid tema intiimsuhetest. Siis tõigi ta mängu Printsi.

„Sellepärast ma magasingi prints Charles`iga,” poetas ta. „Mitte et ta oleks olnud eriliselt ilus, isegi mitte ilusam kui mees, kellega ma parasjagu koos olin. Aga ta oli Prints, pagan võtaks, ja ta pidi paari nädala pärast Dianaga abielluma. Mulle ei tundunud, et teeksin midagi valet. Ja temaga magamine oli nagu, ma ei oska hästi kirjeldada, nagu ajalooliste mõõtmetega sündmus.”

Ta näis tajuvat, et ma võin tahta küsimusi esitada, ning kiirustas jätkama, vormides huultega naeratuse, mida ei saanud varjata.

„Aga olgu, ma vaevu tunnen teid. Miks ma küll kõike seda teile räägin. Te olete inimene, kes on harjunud saaama, mida tahate. Eks ole?”

Sellest meenus mulle üks mu sloveenist sõber, kes võis saada iga naise ükskõik kus. Isegi siis, kui see naine oli peol koos oma abikaasaga. Tal oli anne vaimustada naisi vestlusega ja nood tahtsid, et see vestlus ei lõpeks iialgi. Kuigi see sloveen polnud just kõndiv entsüklopeedia, erines ta siiski inimestest, kes teavad palju vähestest asjadest või õigemini mitte midagi mitte millestki. Mu sõber teadis nii mõndagi üsna paljudest asjadest. Jumal ise teab, kui palju tülisid ta põhjustanud oli, kui palju paare olid tema pärast teineteise peale karjunud ja koduteel autos vanu haavu lahti rebinud. Aga sellel hetkel oli mu sõber juba mõne uue naise ümber oma võrke kudumas.

Mulle tundus, et mu sloveenist sõber oli mulle palju õpetanud. Näiteks seda, et oma veetlusoskuste arendamiseks ei tohi praktiseerida ainult nende naistega, kes sulle meeldivad. Au contraire, sa pead alustama töödeldes neid naisi, kes sulle eriti ei meeldi. See võimaldab sul olla kohtuniku positsioonis, kelle käes on vile. Sa saad mängu seisma vilistada igal hetkel kui sa seda soovid. Sa näitad, et sind ei huvita kumb mängu võidab. Ning pole miskit, mis avaldaks naistele rohkem muljet kui mees, kellele pole lihtne muljet avaldada. Järkjärgult teenid oma auastmed välja ning hakkad ponnistama rohkemat, lähenema naistele, kes sulle tegelikult meeldivad. Ning alles seejärel, kui oled oma oskused täiuseni viimistlenud, hakkad jahtima naisi, kes sind hulluks ajavad.

Ma pean tunnistama, et tol õhtul saatkonnas, oli Suursaadik just oma parimas vormis. Mõnikord olen mõelnud, et tahaksin minna sinna tagasi ja elada kõik uuesti läbi ilma ühtegi pisiasja muutmata. Või kui, siis mõnd tähtsusetut pisiasja.

Seal ma siis olin Suursaadikuga. Me olime kohtunud vaevalt viis tundi tagasi. Mõni nädal enne seda oli saatkond palunud mul tulla ja mõned oma viimase kogu luuletused lugeda. Kogust, mida oli tõlgitud mitmesse keelde ja mille positiivne vastuvõtt üllatas isegi mind. Suursaadikule meeldisid samuti mu luuletused. Piisavalt, et mind kutsutaks saatkonna järgmisele kirjandusõhtule.

Enne saabumist teadsin temast vähe, vaid seda, et teda austatakse kõrgelt tänu pikaajalisele diplomaadikarjäärile. Kuid niipea, kui ma teda nägin, avaldas ta mulle muljet. Mõned naised omandavad vanusega teatud võlu. Võlu, mida neil noorena ehk polnudki. Sa märkad seda võlu nende silmis. Pilk, mis väljendab veidike kannatusi, vihjet pettumusele ning suurel määral kirge. Aga üle kõige väljendab see pilk võimalust sekeldusse sattuda.

Suursaadik oli ikka veel ilus naine. Pikk. Sale. Sirged juuksed, meeldiva pruunika varjundiga, milles mõni juhuslik hallikasblond salk. Seljas viimseni kinninööbitud mummuline mantel, mis sobiks pigem viieaastasele. Tal oli pikk ja kahvatu nägu ja nina, mis lausa kutsus suudlusele. Täidlased, ümarad huuled, mis kitsenesid, kui ta naeratas, paljastades valged hambad. Samal ajal õhetasid ta põsed ning silmad särasid.

Mulle meeldivad naised, kel on õnnestunud end sellises vormis hoida veel neljakümne seitsme või viiekümneaastaselt. Seega ma lähenesin ja kui me kätlesime, suudlesin teda mõlemale põsele. Korraks tundsin tema parfüümi lõhna, piisavalt, et veenduda puhtuses, kõrgklassis, ilus ja heas maitses. Tundus, et ta ei kasuta liiga palju kosmeetikat. Võib-olla veidike, et katta mõnda pisikest kortsu kuskil silmade ümbruses. Mingit märgade puulehtede värvi. Raske on sellise naisega vestelda ja talle mitte silma vaadata. Kuid sama raske on silmavaatamist jätkata, sest on tõsine risk lakata kuulamast, mida ta räägib. Need olid silmad, mis olid mind uksel, kus ta mind vastu võttis, õrritades rabanud. Kui tähelepanu vaid silmadele keskendada, võis hõlpsasti kujutleda neid silmi mistahes vanuses ihaldatavate naiste näos.

Mu sloveenist sõbra teooriates oli koht ka provokatiivsete silmade jaoks. Ta oli jõudnud järeldusele, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei tähenda seesugused silmad nagu Suursaadiku omad, et naine on sel konkreetsel ajahetkel orienteeritud seksile. Sellise ilme näole manamine võib olla ka pikaajaline harjumus, et veetlus muutuks osaks tema loomulikust ja igapäevasest väljanägemisest. Niisuguste naistega peab olema ettevaatlik, sest nad ei pruugi tegelikult seksist huvitatud olla, oli mu sõber mind hoiatanud. Ning hooletus võis kaasa tuua probleeme.

Suursaadiku küsimus minust kui mehest, kes saab mida tahab, näis olema retooriline. Seega ma ei vastanud, vaid manasin vastuse asemel näole naeratuse, nagu soovinuks peita seda annet, mille Suursaadik oli just avastanud. Andmata talle aimu, kui hästi ma oma võimetest teadlik olen.

„Teate,” jätkas Suursaadik, „asjad mis juhtuvad filmides, juhtuvad ka tegelikus elus. Kes oleks osanud mõelda, et ma magan printsiga sel ööl? Ma olin… kui vana ma olingi? Vist kahekümne viiene, jah, sellest on palju aega möödas.”

Ta oli just saabunud Pariisi, saatkonna teise sekretärina. Vaid mõni kuu hiljem oli ta kaljukindel, et diplomaatia on tema kutsumus. Talle meeldis saatkondade maailmas kõik: iga väiksemagi asja jaoks protokoll, oma riigi välismaal esindamise tunne, abi ja kaitse, mida sa hätta sattunud kaasmaalastele osutad, sinu mõju koduriigi ja asukohariigi suhetele. Ja nii edasi ja nii edasi. Algusest peale võttis ta kursi glamuurile: ametlikud õhtusöögid, peod, näituste avamised, teatrietendused, uued kontaktid, elegantsed riided – aastaringne pingeline kalender. Ja üle kõige – võimalus elada välismaal, õppida keeli ja sukelduda teise kultuuri. Elu täis kohtumisi inimestega, kes võivad muuta sind ja su elu.

Sel õhtul, 1981. aastal, seisis ta 25-aastasena Elysee palee fuajees, mis sädeles põrandakividelt vastu peegelduvate kõrgel laes rippuvate lühtrite valguskiirtes. Saadikud ja nende abikaasad olid saalis president Mitterrandi vastuvõtul. President oli veel värskes võidujoovastuses mõne nädala eest peetud valimiste järel. Võis kuulda viiulite ja harfide helisid, klaaside kokkukõlistamist, kõnekõminat ja selle vahele Dom Perignoni pudelikorkide paugatusi. Nende jaoks, kes seisid fuajees, polnud mitte midagi, isegi klaasikest aniisiviina mitte. Nende ainus ülesanne oli oodata, kuni suursaadikud viimaks vastuvõtult tulevad ja saata neid teekonnal läbi Elysee õue seal ootava ametiautoni. See oli kõik. Loomulikult oleks ta tahtnud olla hoopis peosaalis külaliste keskel. Kuid veelgi enam tegi talle haiget, et toonane suursaadik ei olnud tahtnud teda enda kaaslaseks võtta, – isegi mitte mulje avaldamiseks, tõrjumaks jutte kapis olemisest, – vaid oli läinud peole üksi ning jätnud tema allkorruse fuajeesse ootama.

Nii ta siis seisis seal koos ühe Ungari saatkonna sekretäriga, keda oli kohanud mõni kuu varem investeerimiskonverentsil. Mõlemad panid tähele, et enesekindlalt sisse marssivatelt külalistelt ei küsinud tegelikult keegi mingit kutset. Tundus, et kui sa sammuksid fuajeest palee peatiiba viivate usteni, siis kaardiväelased lihtsalt avavad need sinu ees.

Nimetage seda nooruslikuks hoolimatuseks või ajage see Pariisi suveöö süüks, aga võib-olla nad ka arvestasid, et neid saadetakse ukselt tagasi. Mis iganes see ka polnud, küpses nende kahe peas plaan ning õlgu sirgeks ajades ja ülbevõitu ilmed näol liikusid nad ukse suunas. Kui nad olid jõudnud uksest umbes viie jala kaugusele lõid sõdurid, kes olid riides nagu mingid peigmehed pulmatordil, uksed pärani valla. Ja nad sisenesid naeratades.

„Tere tulemast Elyseesse!” lausus tema ungarlane erutatult ja prantsuse aktsendiga „Pole paremat viisi vanglast põgenemiseks kui läbi peasissepääsu!”

Nad ronisid üles peatrepist, mida kaunistasid Alexandre Cabaneli varase perioodi maalid, ning jõudsid ülemise ukseni, kus oli veel teisigi külalisi. Taas avasid valgetes kinnastes käed samasuguse lihvitud õukondlikkusega neile uksed. Nüüd leidsid nad end juba peavestibüülist, mida katsid punased ornamentidega vaibad, akende ees sametkardinad, maalitud laed, pildid seintel ning küünlad, mis valgustasid kõike. Muusika kõlas nüüd juba palju meeldivamalt ning Debussy meloodiat oli võimalik ära tunda, ehkki see segunes klaaside kõlina ning külaliste jutusuminaga.

Vaevalt olid nad sisenenud kui nad nägid Mitterrandi kätlemas vasakule, paremale ja keskele. Kui rahul iseendaga ta paistis, nautides end kui meest, kelle oskused tõid sotsialistid tagasi Elysee paleesse. Tema kõrval oli Margaret Thatcher, sinises põlvini ulatuvas kleidis, hoides käes shampanjaklaasi, mis aga ei näinud talle huvi pakkuvat. Ka meie kaks sissetungijat olid nüüd klaasid pihku saanud ning tegid rahvamassis endale teed, jäädes ühes rahulikumas nurgakeses hetkeks puhkama. Ungari saatkonna sekretär sosistas midagi mehest, kes just nende ees mingi blondiiniga flirtis.

„Hispaania opositsiooni liider Felipe Gonzales. Arvatakse üsna üksmeelselt, et ta võidab järgmised valimised,” briifis ungarlane, hoides nüüd juba tühjaks joodud shampanjaklaasi, arvates ilmselt, et ta noor kaaslanna kobab pimeduses.

Samuti silmasid nad vastvalitud Itaalia peaminister Giovanni Spadolinit vaid mõni meeter neist eemal. Ta vestles kaunis konarlikus inglise keeles külalisterühmaga, kes tundusid olema Hiina saatkonnast.

„See oli nii uskumatu!” meenutas Suursaadik. „Seal ma olin, noor teine sekretär, ümbritsetud Euroopa tipp-poliitikutest. Ühel hetkel ma lausa astusin Gaston Thorni, kes oli siis Euroopa Komisjoni president, varvastele. Mäletan siiani, kuidas ta pöördus ja palus minult vabandust. Kas suudad seda ette kujutada? Aga ma tundsin end siiski ebamugavalt ja otsisin pidevalt oma saadikut, keda aga polnud kuskil näha. Minu ungarlasest kaaslane oli seevastu rahulik ning tal õnnestus ka minu ärevus hajutada, öeldes et kui ka saadikud meid avastaksid, nad arvatavasti naeraksid ja lööksid Elysee turvameetmete terviseks klaase kokku.”

Nii jäid need kaks peosaali, haarates ikka ja jälle shampust kandikutelt, mida kelnerid kui kerjused linnaväljakul keset turistide summa saalis ringi kandsid. Peamisele baarilauale diskreetselt lähenenud ungarlane haaras hõrgu magustoidu, aga tema hoidis tagasi üritades ära arvata, missugune paljude delikatesside seas on kuulus foie gras. Just sel hetkel tajus ta kellegi lähenemist.

„Kui oleksin teie asemel, ei jätaks ma mingil juhul austreid proovimata. Need olid pea sama head kui need, mida pakutakse Whitstable`is”

Ta pööras ringi ning leidis end seismas silmitsi prints Charlesiga, kes kandis valget ülikonda ja punast kikilipsu ning kes osutades taldrikule, kus ujusid sidrunimahlas austrid. See oli küll viimane inimene, kellega ta oleks lootnud kohtuda ja loomulikult kaotas ta hetkeks kõnevõime. Kuid selle asemel, et talle vastust oodates otsa jõllitada, heitis prints pilgu hoopis oma klaastaldrikule, millel lebas erkoranži koorega pooleldi söödud hiiglaslik juustuviil. Ta hammustas seda ning sõnas üllatusega hääles: „Ahh, Boulette d`Avesnes . Te lihtsalt peate seda maitsma!”

„Ma maitsen,” suutis meie peategelane kuuldavale tuua, häbelikum kui eales varem.

„Prantsuse juustu võrdkuju,” jätkas prints. „Tugevam ja vürtsikam kui mistahes teine juust. Kas te teate kuidas prantslased Boulette d`Avesne`i kutsuvad?” küsis prints, lõigates noaga juustust uue tüki.

Loomulikult polnud tal aimugi.

„Le suppositoire du diable!”. Seda öelnud, pistis prints juustutüki talle suhu ning purskas naerma. „Muide, mu nimi on Charles,” tutvustas ta end veidi neelatades. „Väga meeldiv teiega kohtuda.” Ta sirutas käe.

„Elena,” vastas naine kätt ulatades.

„Kui armas nimi. Teile nii sobiv”

„Tänan teid!” ütles ta pisut kohmetult ja ühtlasi hirmu tundes nüüd järgneva küsimuse ees.

„Ning te olete siin esindamas…?”

„No tegelikult ei peaks ma siin olemagi. Olen lihtsalt teine sekretär saatkonnas, aga ma nägin kõiki sisenemas ja mõtlesin, et ehk proovin ka õnne”

Prints lausa purskas naerma, kuid kogus ennast kiiresti ja hakkas vestlema. Et kuidas ta ennast välismaal elades tunneb, kas ta tahab jääda või mitte, küsis tema riigi kohta.

Kui Elena pöördus, et otsida pilguga oma Ungari kaaslast, ei leidnud ta teda kusagilt. Võib-olla oli ungarlane kohtunud oma saadikuga, kes üllatas alluvat pahameelepuhanguga ning käsutas ta allkorrusele tagasi. Tal polnud aega mõelda, kus ta enda suursaadik võiks olla, sest prints Charles puudutas teda õrnalt õlast, nagu lugenuks ta mõtteid ja sõnas: „Ärge muretsege. Kui me kohtame teie bossi, ütleme, et olete siin minu kaaslasena. Nüüd aga lubage, ma tutvustan teid oma hea sõbra Helmutiga.”

Ning nad suundusid Saksamaa kantsleri poole, kes parasjagu teeskles, et pühib oma pintsakult puru, ilmselt soovimata tunnistada, et tegemist oli kõõmaga.

„Võid vaid kujutleda, kuidas ma end seal saalis tundsin,” pihtis Suursaadik. „See oli nagu unenäos. Prints tutvustas mind nii paljudele inimestele. Isegi Mitterrandile endale. Mäletan, et Charles rääkis presidendiga Michel Platinist, kes oli siis veel noor ja paljulubav jalgpallur. Tema klubi oli Prantsusmaa meister, see oli mingi rohelistes särkides mängiv meeskond, mis oli just võitnud. Ma mäletan, et nende fännid vehkisid roheliste lippudega. Kõik olid kindlad, et Platini viib Prantsusmaa maailmameistriks. Kuigi hiljem, kui ma ei eksi, võitis hoopis Itaalia.”

Ma kuulen end ütlevat, et tõepoolest, need olid itaallased, kes võitsid ning ka Platini liikus veidi hiljem Itaalia klubisse.

Lugu, mida Elena mulle tol õhtul jutustas oli täiesti uskumatu ja vaimustav. Ma olin lahkunud kodumaalt 19-aastasena, huvitavamat elu otsima ning just selliste lugude kuulamine oligi põhjuseks, miks ma mitte kusagil ei kodunenud. Aga loost veelgi uimastavama loomuga oli selle jutustaja ise.

Ma ei oska öelda, kas see oli vein, mida me jõime või poeesia, mis meid uimastas – mida oli ka sündmuse kutse lubanud – aga seal me olime. Suursaadik rääkimas oma lugu, justkui oleksin ma tema lähim usaldusisik. Mingil hetkel vaatasin maha ja märkasin, et ta oli ühe oma kinga peaaegu jalast ära võtnud. Piilusin vargsi tema paljaid varbaid, märgates, et ta ei kanna sukkpükse. Tema nahk oli kui mingil kahekümneaastasel, ei mingeid sinakaid veene, mis lookleks kui jõed maakaardil. Ei mingeid tumedaid täppe, mis viitaksid varsti tagasikasvavatele karvadele. Ainult puhas nahk. Ning nende paari sekundi jooksul, mil ma ta jalgu vahtisin, kujutlesin ma teda alasti, pabervalged rinnad, roosade nibudega. Suured ja ilusad.

„Uskumatu jah,” suutsin lausuda justkui kommentaariks ning proovisin mõtteid alasti ilust eemale tõrjuda ning taas jutule keskenduda.

„Aga usu või mitte, kõige uskumatum osa on alles ees.”

Nad jäid kokku kogu vastuvõtu ajaks ning pärast kolmandat või neljandat šampanjaklaasi hakkas Elena tegelikult nautima kohtumisi inimestega, keda ta muidu oli näinud vaid televiisoris või ajalehes. Prints nautis tema seltskonda. Kes poleks nautinud? Eminentselt esinduslik noor naine, kes suutis end hästi ülal pidada ükskõik kellega. Kui kell lõi üksteist ja külalised Elyseest lahkuma hakkasid, vaatas ka prints oma randmele ning küsis „Kas liigume?” Ta noogutas nõusolekuks.

Nad ütlesid nägemist neile vähestele, kes veel paigale jäid, teiste seas ka Mitterrand. Viimane ütles: „Oli au teid kohata.” Nad läksid välja lossihoovi. Tal ei olnud tekkinud võimalust kasvõi ühe sõna vahetamiseks oma ülemusega, kes küllap oli lahkunud varakult ning mitte nähes teist sekretäri fuajees, lihtsalt minema kõndinud. Või oli teda äkki tähele pandud prints Charlesi endaga suhtlemas? Mis iganes ka poleks olnud, see ei teinud talle hetkel muret. Paar julgeolekuohvitseri asusid kiiresti positsioonidele, kui nad presidendipalee õuest läbi kõndisid.

Nad jõudsid rue de Faubourg Saint-Honore peale ja siis juhtus midagi hämmastavat. Ta oli arvanud, et prints suudleb lihtsalt ta kätt, nagu ta oli teinud vastuvõtul iga viimase kui daamiga, keda kohtas. Ning tema jalutab siis Champs Elysee Clemenceau metroojaama suunas. Kuid printsil olid teised plaanid ja need tabasid ootamatult.

„Ta vaatas mulle sügavalt otsa ning küsis, kas ma ei sooviks ehk veel väikest napsi hotellis. Kuidas ma oleksin saanud keelduda?”

Ta istus ekstravagantsesse autosse ning see võttis kohalt. „Ma imestan, miks Francois ei taha kolida Elyseesse elama. See on nii maaliline palee,” sõnas prints.

Hotell de Marigny oli sõna otseses mõttes nurga taga ja õige pea olid nad kohal. Prints veenis ühte oma diskreetsetest ja härrasmehelikest ihukaitsjaist, et preili on ajakirjanik ning perekonnatuttav ning ta sooviks veidi omavahel aega veeta. „Ta oli nii võluv. Ütles oma ihukaitsjaile, et ma kirjutan raamatut inglise poliitikast. Suudad sa seda uskuda?”

Nagu filmi vaadates mõnikord juhtub, et samastad end peategelasega, pean minagi tunnistama, et mõtlesin ennast printsi asemele. Mul oli palju küsimusi, ma tahtsin rahuldada oma uudishimu, aga Suursaadik ei andnud mulle vähimatki võimalust. Ühe korra ma segasin vahele, et pärida, kas olin õigesti aru saanud et Suursaadikul oli tollel perioodil keegi.

„Jah muidugi,” vastas ta mulle otsa vaadates. Siis naeratas ta laialt ja kummaliselt, nentides: ”Aga tead, see oli kõigest poiss-sõber. Me olime koos olnud viis kuud, aga tema pidi minema Itaaliasse õppima. Muidugi olin ma truu, ära saa minust valesti aru. Aga teisalt, ka mina olen üksnes inimene.”

Iga minutiga tundus Suursaadik mulle aina veetlevam. Meenus tema jalastvõetud king ning ma piidlesin alla, et näha kas ta paljas jalg on ikka seal. Ning see oli seal. Tõstsin silmad taas ta silmadele, peatudes mõne hetke ta kätel. Ta sõrmed olid pikad ja peened nagu klaverimängijal. Aga õrnad ja graatsilised. Täiuslikud. Ta kandis väikest siledat sõrmust, mille keskel oli auk.

„Tol ööl ei olnud meil mingit juttu poiss- ega tüdruksõpradest,” jätkas Suursaadik. „Ma teadsin leedi Dianast ja abielust, kuid oli ilmselge, et ta polnud armunud. Ning kui ma hiljem telest laulatust vaatasin, oli mul neist kahju. Aga see on hoopis nende lugu.”

Sel ööl läksime tema sviiti ning ta tegi mu olemise hästi mugavaks. Tundus, nagu kohtuksime viiekümnendat korda.”

Mina ei küsinud midagi, kuid mu silmad lausa kerjasid jutu ülejäänud osa. Suursaadik naeratas, tundes minu huvi üle rahuldust.

„Ma leidsin pudeli Martini Biancot ja valasin endale klaasikese.”

Siis võttis ta kaks jääkuubikut laual olevast hõbedasest jahutajast ning poetas need klaasi, samal ajal, kui Charles võttis kaelst lipsu ning viskas oma pintsaku voodile. Ka tema valas endale Elena leitud pudelist klaasikese.

„Nad on nüüd maailma parimate rummitegijate hulgas ka,” lausus Charles klaasi käes hoides. „Ma käisin eelmisel aastal Mehhiko visiidil nende vabrikus La Galarzas. Andy Warhol oli ka seal, et anda üle margi asutaja Don Bacardi Masso portree. Vaimustav portree, ma pean tunnistama.”

Prints oli uskumatult kultuurne, seletas Suursaadik. Ühel hetkel rääkis ta Bacardist, siis juba Warholist, kes maailma rikkamaid inimesi oma pilte ostma meelitas. Kõigist neist: Iraani šahh, Liza Minelli, Brigitte Bardot. Ja juba järgmisel hetkel rääkis ta maalist, mida Elena talle väga meenutas.

„Missugusest maalist,” jõudsin ma küsida.

Young Woman Drawing. Marie-Denise Villers. Ma kandsin sel õhtul ilmselt oma kõige pikemat kleiti, ehk seetõttu. Või mu juuste pärast. Me istusime nagu me sinuga istume praegu. Ja äkki ta ütles mulle, et ma olen väga ilus ja kummardus mind suudlema.”

Nüüd sain ma teadlikuks, et minu põlv ja Suursaadiku põlv puutuvad kokku ja nõnda on olnud juba mitu minutit. Kumbki meist ei tõmbunud eemale. Ja kui ta jutustas mulle veel asju oma kireööst printsiga, tundsin järjest rohkem tema lõhna. Võib-olla veini ja jookide mõjul, igatahes ma nihkusin lähemale. Ning äkki ma tundsin, et tahan teda suudelda. See peab olema õrn, mitte jõuline või kobav. Ja siis ma võtan talt riided vähehaaval ning justkui homme oleks väga kaugel, hellitaksin iga ta kehaosa oma huultega.

Näis, et Suursaadik soovib sedasama, kuid ikkagi kulutasin terve minuti oma Sloveenia sõbra teooriale mõeldes. Mis siis, kui ma proovin ja muutun ohvriks, mille eest sloveen oli hoiatanud. Mulle meenus taas et keegi, kas suursaadik või keegi teine, ma olin nüüd segaduses, oli ütelnud, et ta on abielus. Nüüd oli aeg teha oma käik, mängida välja õige kaart. Ma segasin ta jutule vahele selge otsese küsimusega, näidates talle, et ma olen valmis võtma täiesti uut kurssi.

„Ja kuidas on teie abikaasaga?”

Ta ei ütelnud midagi, aga ta vastus kaikus ruumis. Tema huulekurv. Tema silmis kasvav iha. Ta astus veel lähemale ja pani oma käe mu puusale.

Mu käed olid ümber ta näo, mis oli värske ja ilus ning ma suudlesin teda.

Alguses suudlesin ainult mina. Siis võttis ka tema mu näo käte vahele ja suudles vastu. Me seisime, huuled jälle ja jälle vastamisi ning riietasime teineteist aeglaselt lahti. Kaminas põles tuli ja selle kõrval seisid emotsioonitud lipud. Valged pitsid. Ta keha oli täpselt niisugune nagu olin ette kujutanud. Rinnad, suured ja soojad. Pehmed reied, nagu soe savi ümber mu keha. Aroom.

Kui ma ta sisse sain, tuli mulle meelde, et ka prints on samas kohas olnud. Kuid esmakordselt mind ei häirinud, et keegi teine on seal olnud enne mind. Selle asemel mu ego paisus, sest olin kui keegi, kes kaitseb kõigi tavaliste inimeste au, esitades väljakutse neile, kes petavad end kujutelmaga, et miski sünnipära teeb nad eriliseks. Ja iga kord, kui Elena oigas, näis mulle, nagu tahaks ta sellega öelda, et ta ihkas mind võtta selsamal hetkel, kui ta nägi mind taksost väljumas.

Sellest päevast alates pole ma saanud prints Charlesi enam tajuda nii nagu varem. Ta pole enam tegelane teistsugusest maailmast. Ta on lihtsalt kutt, kes on maganud sama naisega, kellega mina. Suursaadik oli mind juhatanud eksklusiivsesse klubisse. Meie, Charles ja Diana, tegelikult kogu kuninglik perekond. Ma hakkasin asju teisiti nägema. Võib olla Suursaadik ei tajunud, et ta oli minuga midagi sellist teinud.

Kuidas ma saaksin kõike seda rääkida Randolphile, kes tuiab kiriku ees ringi nagu lapse mänguvurr? Ta ei usuks seda ju kunagi. Las Randolph naudib fakti, et ta on Suursaadikut intervjueerinud, et suursaadik lubas ta mõne väikese saladuse ligi. Vaene mees see Randolph. Mille üle ta veel head meelt tunda võiks, vilets vennike selline. Miks lõhkuda tema mullike, jutustades talle, kuidas Suursaadik tol ööl mind oma katusekorterisse viis ja me peaaegu ühtegi hingetõmbe pausigi ei teinud.

„Ja tead, Suursaadik hoidis väljalõiked minu intervjuudega alles,” uhkustab Randolph, sigarett käes ja toob mind tagasi maa peale. „Kui jutustaksin sulle ühe loo, sa ei usuks seda eales.”

„Mmhh,” pomisen vastu, näidates ehk pisut huvi üles.

„Viimane kord, kui tegime intervjuud, ta oli pisut joonud. Tal oli parasjagu keeruline periood elus. Sa ei tea ehk, aga sel ajal kulistas ta pool pudelit viskit iga päev. Aga ükskõik, tol päeval jutustas ta mulle täiesti uskumatu loo.”

„Ja mida ta sulle siis jutustas?”

„Sa ei usu seda iialgi.”

Ma tunnen oma südant kiiremini põksumas. Kas Suursaadik võis tõesti jutustada Randolphile sama loo?

„See juhtus ajal, mil ta teenis Pariisi saatkonnas ja ta läks vastuvõtule Elysee palees, kuhu ta lipsas sisse ilma kutseta.”

Niisiis, Suursaadik oli ka talle seda lugu jutustanud.

„Ning sa ei arva iialgi ära, kellega ta seal lõpuks kokku sai!”

Ma tahan Randolphile näidata, et tema lugu ei üllata mind mitte sugugi, olgu ta neetud. Randolph käib mulle nüüd täiega närvidele.

„Kas mitte ehk prints Charlesiga?” pakun ma hooletult võltsnaeratusega näol, mis peab talle sisendama „Ma tean seda lugu, sa idioot!”

„Mis prints Charles, kuradi päralt. Loomulikult mitte. See oli Arafat. Ja see öö, mis peole järgnes. See lugu oli nii rabav, mida Suursaadik mulle rääkis. Sa poleks seda iial ära arvanud, kuid sa oleksid pidanud kuulma. Suursaadik tsiteeris Arafati kõnelemas Andy Warholist, Michel Platinist ja nii edasi. Mees. Pärast vastuvõttu tahtis Arafat, et ta jääks ööseks ning ütles oma turvameestele, et Elena on ajakirjanik, kes kirjutab raamatut Lähis-Idast ja et turvamehed võiksid neile tagada privaatsuse. Ning sa oleks pidanud kuulma, kuidas ta kõneles sellest, mida Arafat siis kõike tegi. Seal ta istus, minu vastas, Suursaadik. Kallates ühe viski teise järel…”

Randolph jäi vait ja nähes ta näol uut ilmet, tundsin värinat oma selgroogu pidi jooksmas.

„Ma lahkusin saatkonnast järgmisel hommikul. See oli mu elu parim kepp. Aga kui ma seda peatoimetajale rääkisin, siis naeris ta mu välja. Tuli välja, et kõik, kes eales sellisel kellaajal Suursaadiku residentsi sattusid, said kuulda sama loo erinevaid versioone ja nad kõik jäid residentsi kogu ööks.”

Selleks ajaks oli rahvast kirikuesisele juurde tulnud, plats oli täitunud inimestega. Särav mahagonipuust kirst oli oma viimsel teel kirstukandjate õlul. Ja ma olin võimeline tegema seda, mida ma oma vanaema matustel polnud julgenud. Ma vaatasin otse kirstu poole.

Seotud postitused

Avalda arvamust