Verhofstadti raport

Guy Verhofstadti raport võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses ülesehituses

Europarlamendi saadik ja endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt,  kes hetkel veab Euroopa Parlamendi poolselt läbirääkimisi Ühendkuningriigiga viimase Euroopa Liidust lahkumise osas (tuntud ka kui “Brexit”), kajastab raportis mitmeid teravaid seisukohti.

Verhofstadti raportis ning tema esinemistes Euroopa Parlamendi töögruppides paistab välja konkreetne sõnum ja retoorika – Ühendkuningriigid peavad oma osa ära maksma ning enne, kui arved on klaaritud, ei lasta neil Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alt kuhugi ära kaduda.

Samas puudub  nii Ühendkuningriigil kui ka Euroopa Liidul Brexiti osas selge arusaam ja plaan, kuidas see lahutusprotsess läbi viia nii, et selle tulemus rahuldaks mõlemaid osapooli. Tuleb endale teadvustada, et kuigi 2016. aasta referendumil otsustati Ühendkuningriigis Euroopa Liidust lahkuda ning suure tõenäosusega see ka tulevikus juhtub, siis paratamatult on nende pealinn London ja Atlandi ookeani kõrval asuv saareriik, üks suurimaid Euroopa majandus-,  teadus- ja kaitsekeskusi, mille kadumine meie ühisest Euroopa mõjusfäärist oleks Euroopa Liidule tugev ning valus löök. Loomulikult oleks see valus mõlemale osapoolele.

Euroopa Liidu jaoks on tegu üsna suure dilemmaga: Ühest küljest oleks vaja Ühendkuningriiki ‘karistada’, tuua pea piigi otsas teistele hirmutamiseks ning olemasolevate seaduste alusel näpuga kõige rangemat joont ajada. Selline taktika saadaks selge sõnumi ja õpetliku näite teistele riikidele, et pole mõtet hakata ühisest liidust välja astuma, sest sellega kaasneb väga palju keerulist jama ning lisaks sellele keeratakse selle riigi inimeste jaoks kõikvõimalikud hüvekraanid kinni. Suurbritannia tudengitele tehakse Euroopa Liitu õppimine tulemine võimalikult keeruliseks, sama kehtiks töökohtade, kaupade ja kapitali osas.

Teisalt oleks eelpool kirjeldatud stsenaarium kindlasti üsna korralik heidutusmehhanism teistele liikmesriikidele ning võib-olla isegi taltsutaks natuke Euroopas pead tõstnud radikaalseid erakondi, kes mängivad EL-vastase ja Kremli-meelse retoorikaga. Samas on oma 64 miljoni elanikuga maailma majanduse pjedestaali viiendal kohal seisev tuumariik  ilmselgelt Euroopa Liidu jaoks praegu ja ka tulevikus üks olulisemaid partnereid. Seega kahjustaks kraanide totaalne kinni keeramine ning väga karm lahutusprotsess nii Euroopa Liitu kui Ühendkuningriiki mõlemaid.

Keeruliseks teeb olukorra jällegi see, et kui Euroopa Liit otsustab olla Ühendkuningriigiga heatahtlik ja sõbralik ning kutsub neid justkui sööma à la carte restorani, kus neil on võimalik endal otsustada, milliseid paremaid palasid endale tellida ning millised kõrvale jätta, siis annaks taoline käitumine selge sõnumi ka teistele – lahkuge Euroopa Liidust mureta, kuna teeme teile erilahendused teie enda parima äranägemise järgi.

Ei tohi ka unustada, et Euroopa Liidu kodanikud elavad hetkel Ühendkuningriigis ning soovivad seal ka tulevikus õppida, tööd teha või elada, rääkimata investoritest, kellele London City väga huvi pakub. Täieliku lahutuse puhul tuleks ka neil inimestel vihmaselt saarelt mandrile tagasi sõita.

Tulles tagasi Verhofstadti raporti juurde, siis selle üldtoon on ikkagi Ühendkuningriigi ning nende peaministri Theresa May kavatsuste osas üsna range. Raporti sooviks pakkuda lahendusi nii Brexiti kui Euroopa Liidu üldise toimimise osas, aga praegused aluslepingud ei võimalda neid lahendusi ilma seda reformimata.

Raporti esimene pool toob välja, et Euroopa Liit ei suuda toime tulla piisavalt tõhusalt rahaliste, majanduslike, sotsiaalsete ja rändega seotud küsimustega, mille tagajärjel suureneb inimeste euroskeptilisus ning ebatraditsiooniliste erakondade tõus liikmesriikides.

Verhofstadt leiab, et üks peamiseid murekohti on puudulik juhtimine, mille põhjuseks on pidev ja süstemaatiline ühehäälsuse taotlemine Euroopa Nõukogus. Kuna antud ühehäälsuse saavutamine on 28 liikmesriigi vahel pea võimatu, siis tihtipeale leitakse lahendus Euroopa Liidu institutsioonide väliselt, mis jällegi langetab läbipaistvust, paneb riigid ebavõrdsesse olukorda ning kaotab ära tegeliku ühise struktuuri.

Tema arvates puudub Euroopa Liidu liikmesriikidel ka ühine nägemus tuleviku osas, mistõttu on toimumas tagasipöördumine natsionalismi juurde ning ühise visiooni puudumine õõnestab eksistentsi alussambaid.

Verhofstadt mainib, et Euroopa Liidul on suutlikkus asju väga tõsiselt võtta ning nõuda ette seatud tingimuste ranget jälgimist, nagu tehakse seda riikide puhul, kes alles pürgivad ELi liikmesriigiks. Tema sõnul tuleks hoida samasugust nõudlikku joont ka praeguste liikmesriikide puhul ning mitte teha mööndusi ega erikokkuleppeid, kuna see muudab otsustusprotsessi liiga keeruliseks ning pole kõigi suhtes aus.

Ka Schengeni ja eurotsooni osas on tehtud mitmeid erandeid riikidele, kes pole ühel või teisel põhjusel eelneva kahega liitunud, kuigi aluslepingutest tulenevalt on see kõigile pärast teatud aja möödumist ning kriteeriumite täitmist kohustuslik. Raporti sõnul tekitab selline käitumismuster raskusi tõelise siseturu ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel.

Kokkuvõttes peab nõustuma Verhofstadtiga, et liiga lihtsalt me Theresa Mayd minema lasta ei saa, teisest küljest poleks mõtet ka endale jalga tulistada.

Avalda arvamust