PUUVÕÕRIK

mistletoe seller
BBC avaldas jõuluajal uudisjutu „Why we kiss under mistletoe?“ . Artiklist sai selle taime kohta palju teadmist, samas jäi ebaselgeks miks britid ja ameeriklased selle taime all suudlema kipuvad.

Niisiis, puuvõõrik (Viscus album) on nugiline ehk poolparasiittaim, mis kinnitab end peremeesorganismi koore sisse ning ammutab jõu ja toiteained tamme, papli või õunapuu tüve kaudu. Levinud parasvöötmes õige laialdaselt, hinnanguliselt 70 kuni 100 liiki. Taim on igihaljas ning tema viljad on valged, kleepuva sisuga marjad. Saksa keeles on tema nimetus Mistelzweig,ning prantsuse keeles Gui. Harva viidatakse nime pärinemisel ka vanasaksi sõnale sõnnik. Meite lugeja peaks ehk teadma ka venekeelset nime – омела. Euroopa leviala ei ulatu Läti põhjapiirist kaugemale.

BBC artikkel keskendus kahekojalise taime levimise viisidele, osutades et valgeid marju enamik linde pelgab. Eelistavad punast, sinist ja mustakarva vilju. Aga rästad maiustavad ka puuvõõrikut, andes seeläbi oma panuse parasiittaime seemnete kandmisel teistele puudele. Vainurästas, hallrästas ja eriti hoburästas. Viimase ladinakeelne nimetus (turdus viscivorus) viitab otseselt linnukese söögiharjumustele. Rästas kugistab marju ja tema guaano kaudu ei ole levik kõige efektiivsem. Siin astub mängu mustpea põõsalind (Sylvia atricapilla). Pärast kleepja sisu söömist puhastab linnuke nokka vastu puuoksa hõõrudes ja külib nõnda seemned turvaliselt koorde. Mustpea põõsalindu esineb Eestis arvukalt, 200 tuhat paari.

Teadus ent ei seleta karvavõrdki, miks miljonid inimesed puuvõõriku all suudlevad ning briti kultuuriruumis just Jõulude ajal. Asja juured peituvad osaliselt põhjamaises mütoloogias. Nimelt armastusejumalanna Frigga poeg Balder oli suvepäikese eest vastutav jumal, kelle hukkumise korral oleks ohtu sattunud kogu maailma eksistents. Seega käis Frigga läbi kõik:õhu, tule, vee ja maa, kõik elukad ja taimed ning vannutas neid oma pojale eales mitte liiga tegema. Nii oli Balder praktiliselt surematu. Kuid kurjusejumal Loki oli pannud tähele, et kahe silma vahele jäi just puuvõõrik, mis lahedasti teiste taimede okstel parasiteeris. Nõnda vestiski Loki puuvõõrikust odaotsa ning palus pimedat talvejumalat nool teele lennutada. Nagu Achilleusele sai saatuslikuks ta kand, nii hukkus Balder puuvõõriku tõttu. Asjatuks jäid kõik katsed suvepäiksekest ellu äratada. Alles kolmandal päeval sündis ime ja nutva ema pisarad, mis hiljem muutusid puuvõõriku marjadeks, tõid poisi elule tagasi. Ülestõusmine, ühesõnaga! Tervendavat mõju puuvõõrikul suurt pole, tegelikult sisaldavad marjad ohtralt mürgiseid alkaloide.

See mütoloogia kombineerus miskil kujul keltide druiidi-kultuuriga, kus puuvõõrikut väga auväärsel viisil kuldsirbiga puudelt lõigati, et teda siis kasutada ohverdustalitustel. Ikka viljakuse ja kestvuse garanteerimiseks. Igihaljas taim sobis raagus aastaajal ideaalselt kui elukestvuse ja visaduse sümbol. Keskaegsel Inglismaal oli kombeks juba kuivatatud puuvõõrikut esimese lume aegu põllul põletada. Tulekeraga kõndiv seltskond pidi põllu ületama, muidu viljakus kadus. Külma tõttu kaasnes ka napsitamine, mis uurijate arvates viinuvat ohtra suudlemiseni.

Kuninganna Victoria ajastul hakati puuvõõrikut kasutama kaunistamisel, ehkki kirikusse ei tohtinud seda taime viia. Viimases usuti, et Jeesuse ristipuu oli meisterdatud just sellest parasiidist ning ristirahvas teda ei vääristanud. Isegi Shakespeare on kirjutanud taimest kirikumõjuliselt ning kasutanud alavääristavat omadussõna hukatuslik või kurbusttäis („baleful mistletoe“). Algselt oli lihtsam rahvas puuvõõrikut uksele riputades arvanud, et sellest on abi nõidade peletamisel. Nüüd kaunistas valgete marjadega oks aga ka peenema ja rikkama rahva kodusid ning oli kolinud väravalt ja uksepiidalt juba piduruumi lakke. Ning siis ilmnes, et vastavalt vanale kombele on naisterahvast, kes seisab selle oksakese all, lubatud igamehel ootamatult suudelda. Vallalistele naistele oli see suudlemise akt ka pruudipärja efektiga, arvati et ta abiellub eeloleval aastal. Mitte alati muidugi suudluse andjaga.

Niisiis kinnistus puuvõõrik kaunistusena ikkagi kombetalitusse ja sai lahutamatuks osaks jõulutraditsioonist. Kuna brittidel metsa nappis, siis maailmasõdade vahel eksportisid prantsuse kaupmehed neid puhmaid saareriiki. Üks selline kaupmees on jäädvustatud ei kellegi vähema kui Pablo Picasso poolt õlina lõuendil. Tänasel päeval ekspordivad rootsi taimekasvatajad potis ettekasvatatud puuvõõrikut ja äri läheb hästi.

Nugiline on ennast murdnud ka kunsti ja muusikasse, kuigi tagasihoidlikult. Lisaks eelmainit Picassole on taime ülistanud „Glasgow Poisid“ nimelise kunstirühmituse liikmed George Henry ja Edward Atkinson Hornel, kes ühiselt tehtud maalil „Druiidid kannavad sisse puuvõõriku“ (1890.a.) kujutavad muistset ohvritalitust. Enamasti on taimeke leidnud koha ornamendis või siis tarbekunstis, hetkel on New Yorgis Michael Michaud`juveelitööstuse hõbedast kõrvarõngad kuum kaup. Samas portselantaldrikuid puuvõõrikuga saab e-Bayst osta vaid 6 dollarit tükist. Selle aasta jõulus lõi Los Angeleses ja Twitteris laineid Jes Voigti ja Kassandra Z kolm-dee kunstiprojekt #urbanmistletoe, mille all sai suudelda ning hiljem suudlemisest videosid twitterisse panna.

1957. aastal salvestas Frank Sinatra laulu „Mistletoe and Holly“ (holly on meiekeeli iileks ehk astelpõõsas). Liiga suureks hitiks see ei kerkinud, ehkki laulu kasutati 1960. aastal ameerika tuberkuloosivastase võitluse annetuskampaania tunnusmeloodiana. Hoopis paremini läks aga Kanada lapsartist Justin Beaveril, kelle 2011. aasta plaati „Under the Mistletoe“ osteti juba esimese aastaga poolteist miljonit. Nimilaul „Mistletoe“ ootab endiselt eestindamist ja esitajat. Huvipakkuvaks tõotab kujuneda briti naisteansambli „Medieval Baebes“ (keskaegsed tibid) 26st keskaegsest jõululaulust koosnev ja 78 minutit vältav heliplaat paljulubava nimega „Mistletoe and Wine“. (2015)

Niisiis, eeltoodud põhjustel suudlevad inglased ja jänkid meelsasti puuvõõriku all. Võib olla mõjuvad mürgised alkaloidid, võibolla eelkristlik viljakusekultus võib olla on nii lihtsalt tore paganlust ja kristlust ühitada ning olla üle varanduslikust ebavõrdsusest. Prantslased suudlevad ka ilma sellise stimulaatorita täitsa vabalt. Puuvõõriku all suudlemise kommet tunnevad nemadki. Ainsaks erinevuseks, et tehakse seda vana aasta õhtul, mitte kallil jõuluajal.

Mida võiksid eestlased selle euroopaliku tarditsiooniga peale hakata?

Minu jaoks peitub vastus Lillehoroskoobis, mille järgi kõikide 02. kuni 10. veebruarini sündinute taim ongi puuvõõrik. Naiste kohta on teada, et nad on riskialtid ja võivad võrgutada ka kõige ligipääsmatuma mehe. Mees-puuvõõrikutele soovitab Lillehoroskoop „lodevast olekust vabanemiseks ja vormis püsimiseks harrastada sporti, eriti kulturismi, karated ja tennist.“ Ehkki tundub, et puuvõõriku kultuur pole meile oluline, sest nagu juba osutasin, on taime levikupiir Läti. Siiski, just kaheksa aastat tagasi, 2007. aastal, turnisid kaks teismelist poissi Meerapalus vahtrapuul. Ja nad leidsid nõialuua sarnase pusa. Kas olid noored ise nii targad või toimisid nad oma isa nõul, pole teada. Igatahes viisid nad leiu Tartu Botaanikaaeda, kus teadlased ametlikult fikseerisid puuvõõriku esmaleiu Eestis. Kas tuli ta mustpea põõsalinnu seedekulglas üle piiri või eesti-läti tärkava „Sajandi armastuse“ ettekuulutajana, seda ei osata veel öelda. Märt ja Ott Martens, tänased tudengihärrad, ei ole juhtunut kommenteerinud. Minu ettepanek on edaspidi kuulutada 2. jaanuar puuvõõriku päevaks ja selpuhul suudelda oma tulevast või olevat abikaasat. Sest puuvõõrik pole meile enam võõras.

Seotud postitused

One thought on “PUUVÕÕRIK”

Comments are closed.