La girafe et l´hippo-potame

Said kord kokku Kaelkirjak ja Jõehobu. „Ma armastan Modigliani`t“, lausus Kaelkirjak. Jõehobu aga vastas: “Moi, j´aime Botero!“

Just niisuguse jutukesega juhatas giid sisse grupi euroopa roheliste parlamendiliikmeid, kes olid tulnud Würthi muuseumisse Ersteinis (Rheini Prantsuspoolsel kaldal) piidlema Kolumbia kuulsaima kunstniku Fernando Botero näitust. MEPid jaotati kahte gruppi, mina läksin saksakeelsesse. Esimest korda elus tundus mulle (küllap petlikult), et sain kõneldavast saksa keelest aru.

Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.
Frau, vom Balkon fallend. Pastell auf Papier. Besitz des Künstlers.

Pean siinkohal tunnistama, et Botero kunstnikuna oli minu jaoks täielik tundmatus, kuigi ehk Tiina Meeri Tallinna XXI keskkoolis ja hiljem Mart Kalm ning Harry Liivrand (kamraadlikult) ning dotsent Mart Eller (curriculumi alusel) olid sellegi nime minu teadmiste hulka surumist üritanud. Piinlik! Kuid better late than never!

Medellini linna teatakse siiski ju vaid narkokartelli tõttu, seal sündinud kunstnikke tuntakse väljaspool kunstiringkondi vähem. Ei teagi, kuidas kohalikud elanikud oma identiteeti nn Welcome to Columbia märgiks vormivad. Küllap on neilgi seal oma Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus tehtud, kustkaudu mistahes pööraseid rahaeraldusi teha. Fernando Botero pildid mõjusid positiivselt – kui säält on sihukese haardega kunstnik, siis ei saa ka ümbritsevad inimesed halvad olla ju.
Näituse kohta võib huviline vaadata siit.

WÜRTH firmanimena on teada igale K-Rauta ja Espaki kundele, kuid vaevalt enamus kundedest tunneb Würthide loodud kunstimuusumite ketti. Neid aga on Euroopas 13: Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Austrias, Shveitsis ja mõistagi mitu tükki Saksamaal.
Künzelsaus, Saksamaal 1945. aastal Adolf Fürthi poolt asutatud firma hakkas kõigepealt tegema kruvisid. Ilmselt seetõttu, et Adolf Würth jagas ära, et purukspommitet maal võib kruvisid vaja minna nii ehituses kui ka laiemalt, et ka peades logisenud kruvid uutega asendada ja suhtumisi muuta.

Kuid kaunis punkt lõppevale europarlamendi aastale oli see kultuuriretk kindlasti. Siinkohal kummardan Michèle Rivasi ees, kes võttis vaevaks niisuguse Strassburgi lähedase väljasõidu korraldada. Muideks, osalusmaks oli 75 eurot ja igaüks tasus ise, mitte ei taotletud põhjatutesse parlamendi rahakottidesse jäävatest summadest katet nn. parteilise tegevuse alt. Aus värk, oleks Eestiski rohkem säärast!

Nüüd aga paar lauset, boterolikult rammusat ja samas hetketi ka modiglianolikult pikakaelalist, kogu sellest 2015. aastast.
Europarlament marineeris ennast omas mahlas, kuigi südikamalt kui varem. Paistab, et paljudele liikmetele valmistab see vaikelu „mitteparlamendis“ siiski muret ja soovitakse ka midagi teha ja muuta. Enamus liblikalende jääb seal siiski lühikeseks, paremal juhul põrgatakse vastu petrooleumilampi ja põletatakse enda tiivad. Tegelikult oli Junckeri juhatet ja Timmermansi kureerit Euroopa Komisjon muidugi märgatavalt aktiivsem ning tublim kui Barroso-aegne stagnantide punt, milles tooni andsid endiste Ida-Euroopa kompartei juhtliikmete nomenklatuursed ponnistused. Mõni ime siis, et Euroopa kriiside vastu polnu häiresignaalidest hoolimata mitte midagi ette võtta. Nomenklatuuri-meestega juba tuld ei kustuta, eriti oludes, kus enamus neist ei oska tuld näha ega tundagi, sest marksistlik õpetus (nende keeles täna “liberalism”) ei võimalda midagi märgata.
Oleks naeruväärt kui hakkaksin kallil Jõulu-Ajal siin ärplema oma tööpanuse kvantitatiivsete näitajatega. Igaüks võib www.votewatch.eu lehelt ise vaadata, kui huvi on. Samuti ei hakka ma alla joonima iseenda osa eesti kodanikuühiskonna arendamisel, igaüks võib otsingumootori abil leida neid näpu- ja jalajälgi, mis minust sel aastal vabakonna maastikule jäid.

22. detsembril olime kogu perega Jaani kirikus Tallinnas, kus peeti Vanalinna Hariduskolleegiumi jõulukontsert-jumalateenistus. Reformeeritud kirikus kasutati katoliiklikku liturgiat ja mingit ususõda ei puhkenudki. Vaat kuidas pooltuhat tülijärgset aastat võib haavu parandada ja inimesi mõistlikkusele sundida. Laste näitemäng ja muusikaesitused läksid miskipärast sel aastal kuidagi lapselikul kombel hinge. Eriti katkend Händeli oratooriumist “Judas Maccabaeus”. Muidugi ei ole minust kanget uskujat Jumalasse ega ammugi inimeste leiutatud organisatsiooni nimega kirik, kuid vaadates sellele pühendunud inimeste kannatlikku toimetamist endale kehtestatud reeglistikus, ei salga teatud aukartuse teket nende vastu. Kindlasti on see väärtuslik vähemus meie ühiskonnas ja kaitskem ka neid. Arvan, et nad vajavad kaitset, vaatamata sellele, et neile näib piisavat jumala kaitsest.

Parlamendi hooaeg lõppes selleks korraks ja uued poliitlahingud, -löömingud ja kaklusekesed algavad pärast Kolmekuningapäeva taas. Lõpetuse aga tegi ilusaks sekretariaadi juhataja proua Francesca Ratti meisterlik päevakorra-kujundus, mille kohaselt saime viimase hääletuse täielikus südamerahus ja ilma poliitiliste vastuoludeta läbi viia. Võtsime vastu resolutsiooni Virunga Rahvuspargi kaitseks!

Seotud postitused