Kaja kultuurišokk ja muid ääremärkusi

Loen huviga Eesti meediakajastust Euroopa Parlamendi istungist Strassburgis. Keskseks allikaks näib olevat noviitsliige Kaja Kallase blogipostitus, milles muude šokeerivate detailide seas (lärmav leedulane, koosoleku alguse hilinemine, hääletusmehhanismi täielik erinemine Riigikogus kasutatavast jne.) avaldatakse arvamust, et keegi “juba kauem parlamendis viibinu lõhnab tugevalt alkoholi järele”.

Eetikakoodeksi koostaja võiks teada Nassim Taleb`i esimest eetikareeglit: “If you see fraud and do not say fraud, you are a fraud”. Niisiis, kui tekkis arvamus, et üks kahest eelmise koosseisu parlamendiliikmest on enne Vikerraadio saadet tarvitanud alkoholi, siis olekski pidanud saates niimoodi väitma. Ma olen kindel, et ei Tunne Kelam ega mina poleks keeldunud väikesest käigust EP arstipunkti vastavate analüüside tegemiseks. Minul on sedalaadi kogemus Kadri Simsoniga eelmistest Europarlamendi valimistest olemas ja niimoodi oleks saanud tõestada ka Kaja Kallase ebaeetilist käitumist ja valeväidet. Aga ta ei teinud nii, vaid eelistas parteikoolitusest meelde jäänud anonüümse insinuatsiooni printsiipi. Seega tõlkigem Taleb`i lause Kajagi jaoks:” Kui näed valet, aga ei nimeta seda valeks, siis oled ise vale!”  End majanduse asjatundjaks pidav isik võiks ju olla vähemalt raamatut “The Black Swan”  lugenud…

Kuid filosoofia keelt mittevaldavate parteilaste tarbeks lausugem lihtsamalt: preili Kallase udupeen haistmisorgan on ilmselt ikka veel Taavi Veskimäe odööridest sedavõrd tulvil, et ta ei tee vahet peenema tubaka ning Gewürtztramineri lõhnadel. Küll õpib! Nagu õpib ka tundma omaenda fraktsiooni kuuluvat Viktor Uspaskich`i, kelle kohtuasi Leedus on tõepoolest üle-euroopalise tähtsusega, kuna juba eelmises koosseisus oli päevakorras temalt saadikupuutumatuse võtmine ning palju muudki. Kui Kaja oleks käinud eelmisel ja üle-eelmisel nädalal noviitside koolitusel Europarlamendis, siis ta teaks, et istungi jälgimiseks ei pea kellahelina peale 10 minutit varem saali tormama, vaid seda saab mugavalt teha ka siseveebi vahendusel oma kabinetist.

Muide, kui oleks olnud tele- ja mitte raadiosaade, siis oleks publik näinud ka seda, kuidas Kaja Kallas pärast minu remarki selle kohta, miks Siim Kallasest ei saanud Eesti peaministrit, peaaegu toolilt maha oleks kukkunud. Well, if you cannot stand heat, get out of the kitchen, nagu armastab lausuda Rain Rosimannus…

Aga nüüd veidike ka asjadest, mis noviitsil märkamata jäid. Ametnike valimistel näitas president Schulzi häältesaak, et nn euroopameelne koalitsioon (EPP; SD, ALDE, VERTS) ei pidanud, sest neid hääli oleks pidanud tulema üle viiesaja, mitte 410. Mida selline asi tähendab eeloleval Jean-Claude Junckeri hääletamisel Komisjoni presidendiks, on veel raske ennustada. Ühest küljest on Parlament vägagi nurgas ja ei saa lasta käest saavutatud võimupositsiooni, et nn. Spitzenkandidat on Ülemkogule esitamiseks kohustus. Teisalt ei ole ilmselt arvukad parlamendiliikmed ka ülimalt rahul võimujaotusega parlamendi sees kehtiva teeseldud demokraatia raamides.  Esiteks pole paljudel aimugi, kes saab kahe ja poole aasta pärast Martin Schulzi asendajaks.  Küllap kitsas diilijate ring teab, aga nagu lausus ka Tunne Kelam Vikerraadio saates – “meiegi parteil on oma hästihoitud saladused”.  Ka suuremate ja olulisemate komiteede presidentide ja asepresidentide kohtadest jääb puudu kui kõikide parlamendiliikmete soove ja unistusi kokku lugema hakata. Aga et see pole enam pelk sisediilimine, vaid vahetult ja vältimatult seotud nii Komisjoni presidendi, volinike kohtade ning ka van Rompuy mantlipärija küsimusega, siis pole välistatud võimalus (ehkki minu arvates on lõpuks tõenäosus väike), et parlament “paneb ullu” ning Juncker ei saa hääli kokku. Teine parlamendi tulevast käitumist ennustav asjaolu oli vaikiv kokkulepe nn “cordon sanitaire” tegemiseks Farage`i grupi ja Marine le Pen`i vabaliikmete ümber. See õnnestuski ning EFDD grupi kandidaat jäi asepresidendiks valimata. Koha sai hoopis liberaalide nn must hobu, põhjanaabrite Olli Rehn, kuid sedagi napima häältearvuga kui vastava saanitaarkordioni ehitajad nominaalselt kokku andnuks.  Ilmneb, et parlamendi sees on varjatud ja allasurutud rahulolematust rohkem kui tunnistada tahetakse. Millisel moel see avalduma hakkab, on võimatu ennustada. Eelmise koosseisu kogemuste põhjal võib oletada, et lahendust otsitakse kõige närvilisematele töökohti Euroopa täitevstruktuurides – välisteenistuses, ombudsmani juures jne luues. Samas on sellele menetlusele parlamendis ka arvestatav hulk kriitikuid.

Ülemkogu tulemuste arutelu, Kreeka eesistumise kokkuvõtte ning Itaalia eesistumist sissejuhatava arutelu kohta saab huviline piisavalt lugeda European Voice nimelisest ajalehest ning mujalt euroasjadele spetsialiseeritud väljaannetest. Faktilise märkuse korras ütlen vaid, et vähemalt Tunne Kelam ja mina saime kirja ka sõnavõtu neis küsimustes. Ning kuigi neist sõnavõttudest maailmas ehk midagi paremaks ei lähe otsemaid, nõustun Kelamiga, kes rõhutas Vikerraadios parlamendi nimes sisalduvat rääkimise vajadust ja kohustustki. Ilma selleta on ju erimeelsuste klaarimine võimatu.

Aga nüüd soovin kõikidele ilusat Laulu- ja Tantsupidu ning soovitan värskest ajalehest Sirp lugeda Kaarel Tarandi artiklit Riigikogu eetikakoodeksi kohta. Ning kõik bloginduse kohta saab selgeks kui nõiaväel 🙂

Seotud postitused