Viisaastak viie aastaga

Eesti saadikute jarjestus votewatchisParteilised ametnikud kurdavad, et ei tea, millega olen Euroopa Parlamendis tegelenud ja hakkama saanud. Ma olevat nö Euroopasse kadunud. Tegelikult poleks nende soovimatus Euroopast teadmisi omada ju üldse minu probleem, kui nende eestkõnelejaks ei oleks Riigikogu Euroopa Liidu Asjade komisjoni esimees Arto Aas. Mõtlemisainet on siin nii Riigikogu alalisel esindajal Euroopa Parlamendi juures kui ka Euroopa Parlamendi Infobürool Tallinnas. Raske uskuda, et infoametnikel puudub lugemisoskus, pigem on nende mälu valikuline. Põhjaliku ülevaate minu tööst Euroopa Parlamendis leiab huviline leheküljelt www.tarand.ee, siinkohal vaid tilluke kokkuvõtte minu viisaastaku õnnestumistest ja ebaõnnetumistest.

Viis aastat tagasi võtsin eesmärgiks läbida võimalikult palju parlamendiprotseduure, sest omal nahal kogetu on õpikutarkusest etem. Täna võin kinnitada, et eesmärk sai täidetud – olen kirjutanud raporti, olnud 8 raporti juures roheliste variraportöör (sealhulgas Euroopa Välisteenistuse loomist käsitlev Brok-Gualtieri raport), olen algatanud resolutsioone, viinud lõpule „Teeme Ära!“ kirjaliku deklaratsiooni, võtnud sõna nii grupi kui iseenda nimel, esitanud kirjalikke ja suulisi küsimusi ning mulle on usaldatud EP-Islandi ühise parlamendikomisjoni istungi juhatamine. Olen tekitanud furoori tagatoalepete-vastase kandideerimisega asepresidendiks ning toiminud erakondadevahelise ja ka -ülese sidemehena viimased kolm aastat. Loomulikult on see parlamendi juhtkonnale silma torganud ja sestap on mul ainsa eestlasena töised suhted kõikide gruppide liidritega. See on kvantitatiivne osa, millega süvahuvi korral saab europarlamendi kodulehel  ja www.votewatch.eu lähemalt tutvuda.

Toosama VoteWatch on EL kasutajate abiga valinud mind absoluutselt kõige euroopalikumaks parlamendisaadikuks 7. koosseisus. See on fakt, mille üle olen sisimas uhke ning kutsun kaasmaalasigi selle üle rõõmustama, nagu rõõmustame sportlaste heade tulemuste üle rahvusvahelistel võistlustel või meie kultuuriheeroste rahvusvahelise tunnustuse üle. Parteilaste levitatav sahin, et London School of Economics`i rajatud veebikeskkond on minu poolt manipuleeritud, ei kannata kriitikat. Minu palvel uuris ja testis seda keskkonda üks vaieldamatult pädevamaid eestlasi, E-riigi Akadeemia e-demokraatia programmi direktor Liia Hänni ja vastas mulle nii: “Vaatasin ja katsetasin. Huvitav oli. Manipuleerimise võimalused on kasutaja poolt välistatud.“

Teame, et Euroopa Parlamendi tegevust on igav pealt vaadata ning meile kauge institutsiooni tegevustest ei sünni dramaatilisi uudisvooge või rahvuslikke skandaale. Parim, mille vastu meedia huvi jaksab tunda, on saadikute palgad ja kuluhüvitised. Tunnen uhkust selle üle, et olin ainus meie kuuest saadikust, kes soostus neist avameelselt kirjutama. Teadsin väga hästi, et numbrid on Ida-Euroopa majanduskeskkonnas ebaloomulikult suured. Palku ja kuluhüvitisi tuleks aga võrrelda volinike (Kallas), kohtunike (Maruste) ja komisjoni ametnikega (Rumm), kes teenivad oluliselt enam ja kellel on rohkem ka privileege. Kes tahab täpsemalt teada, lugegu asjakohaseid materjale ajalehest „European Voice“.

Viit aastat läbiv teema oli minu jaoks Island ning sedakaudu loogiliselt ka Arktika. Selles regioonis on kliimamuutuse tõttu tekkinud pinged. Jääb kahetseda, et suured parteid (Rahvapartei ja sotsialistid) eelistasid naftatööstust keskkonnaohutusele. Kuid kindlasti tahaksin nende teemadega ka järgmises koosseisus jätkata.

Olles Julgeolekukomisjoni liige, hakkasin esimestest päevadest peale tegelema Prantsusmaa plaaniga müüa Venemaale „Mistral“ kopterikandjaid ja rünnakplatvorme. Viimasel plenaaril minu poolt välja käidud mõte „Mistrali“-kriisi lahendamiseks pälvis mitmete kolleegide heakskiidu. Pole välistatud, et see võib saada ühise kaitse ja julgeolekupoliitika aluspõhjaks, millelt pingemaandust edasi viiakse.

Meiesuguse väikeriigi puhul on parteiline egoism surmav. Eesti saadikute koostegutsemisest võiks kirjutada pikemaltki, kuid mainin vaid, et olen seda kogu aeg teinud. Lahke mehena, kes ei soolotse oma poliitilise karjääri nimel, pakkusin ka Tunne Kelamile võimalust liituda minu koostatud arupärimisega Barrosole „Mistrali“-probleemi asjus. Sama ei saa lausuda Kelami kohta, kes ei pakkunud ühelegi Eesti saadikule võimalust ühineda selle aasta kevadel tehtud Mistrali-vastaseprotestikirjaga.

Oleme tasapisi, kuid kindlalt loonud suuremaid võimalusi vabale tarkvarale. Just Microsofti monopoli takistamine EL-i arvutites on meie töö kaugem eesmärk. Vaba tarkvara grupi presidendina kohtusin Bill Gates`iga, kes EP külastuse ajal omapoolset vaatenurka selgitas.

Teine sama kaliibri kuulsus, kellega olen lausa regulaarselt kohtunud, on Garri Kasparov. Aga tegevusest väliskomisjonis ma siinkohal kõnelema ei hakka. Ehkki Eestis levib arvamus, et see on hiiglama tähtis asutus, pole sel komisjonil tegelikult seadusandlikku kapatsiteeti.

Lõpetuseks – olen loendamatutes olukordades abistanud Läti demokraatiat. Ždanoka ja Rubiks on minu tegevuse pärast kaotanud nii geime kui ka sette, kuid lõppkokkuvõttes alati matše. Seega on absoluutselt ebapädev Keskerakonna väide, justkui ma ajavat nendega sama asja, sest olen samas grupis. Kust saakski Keskerakond Europarlamendi kohta infot – neil pole ju EP-s esindajat. Kui peaks juhtuma, et Mihhail Stalnuhhin saab tõepoolest Euroopa Parlamenti, siis läheb tal seal palju keerulisemaks, kui koridoris vastu tulen. Ilma minuta võiks mure majja tulla!

Selle aasta veebruaris küsis Postimehe ajakirjanik Argo Ideon, millist kolme asja loeksin iseenda saavutusteks parlamendis. Vastasin: “Vaatamata kõikidele ahvatlustele ja kiusatustele on õnnestunud enam-vähem inimeseks jääda!“

See lause tookord lehes ei ilmunud. Ilmugu siis nüüd.

Seotud postitused