Raudteepakett

Eestist pärit transpordivolinik Siim Kallas põhjendas oma puudumist Eesti Vabariigi 96. aastapäevalt sellega, et “Strassburgis on arutlusel Raudteepakett ning lisaks veel volinike kolleegiumi koosolek”. Igati õiged põhjendused, kuigi samasugust piinlikku hoolivust tahaks tema töössesuhtumises näha ka pärast 4. märtsi, mil Andrus Ansip on lubanud esitada tagasiastumise avalduse ning Kallas justkui hakkaks kokku panema oma valitsusprogrammi ja uut valitsust. Kuid võta näpust, seda meie ei näe – transpordikomissar on lubanud preili Hinrikuse suu läbi hoopiski palgata puhkust võtta:) No ma ei tea – palgata vabapäevi võtab mees kui ta tahab lastega suusapuhkust veeta, aga mitte siis kui ta hakkab liikmesriigi valitsust kokku monteerima. Viimane tegevus on pealegi veel vastuolus EL aluslepingu artikliga 245! Kuid sellest hiljem – vaatleme põgusalt, kuidas kulges Kallase ametnike poolt kauatehtud ja kaunikese, nn. 4. Raudteepaketi menetlemine Euroopa Parlamendi plenaaril.

Pakett koosnes kahest poolest, nn. tehniline ja nn. poliitiline pool. Tehnilises osas esitleti Bilbao (ALDE, Hispaania), Crameri (Rohelised, Saksamaa) ja Zile (ECR, Läti) raporteid, poliitilist osa kandsid El Khadraoui (S&D, Belgia), Grosch (ALDE, Belgia) ja Kohlicek (GUE, Tšehhi). Vastavate raportite lugemiseks kasutage palun alljärgnevaid hüperlinke:

Kohlicek on Tshehhi kommunist, kes nõudles eelkõige senikehtivatest suuremaidki õigusi töövõtjatele ja nende ametiühingutele. Tuleb märkida, et mõneski riigis on streigiõigus nii avar, et ametiühingute kihihuvi pääseb pea alati domineerima ning sestap õrnad katsed Komisjoni poolt seda veidikenegi reguleerida miinimumteenuse tagamise suunas kriitilistes infraettevõtetes, pole laiduväärt. Ka EP enamus kaldus neid toetama, sestap võttis pahane raportöör oma nime vastuvõetut tekstilt tagasi. A propos, Strassburgi olid oma esindajad saatnud ka ametiühingud, kes ca 2000 pealise demonstratsiooni parlamendi ees korraldasid ning mille kohta lokaalne ajaleht kirjutas, et Strassburgi vastased argumendid tuginevad täiesti valedele arvudele ning seega pelgalt õhule…

Groschi raporti tuum seisnes reisijateveo turu avamises konkurentsile, kuid et Komisjon soovis ainuotsustuse õigust liikmesriikide arvelt, siis sündis komplitseeritud kompromiss ning kogu lootus pannakse edasisele triloogile… Samuti oli ka selles raportis ettepanek piirata streigiõigust, mis ent ei leidnud parlamendienamuse toetust.

Kõige pikem ja keerulisem oli El Khadraoui raport, mis vastustas Komisjoni soovi infrastruktuuri ja operaatorite rollid ja omandid selgelt lahku viia. Selle idee kaitseks proovis volinik Kallas ka oma lõppsõnas veel mõju avaldada, ent tulutult. Kallase kõnet saab vaadata siit. Minule kui Kallase poliitilise tegevuse kauaagsele nautijale meeldis eriti dramaatiline küsimus “aga kuhu kaob raha?”:)

Tehniliste raportite puhul ilmnes üllatuslikult selle parlamendikoosseisu kohta ebatavaline nähtus – oldi rohkem kui seni vastu kompetentsi koondamisele Brüsseli ametkonna kätte ning eelistati liikmesriikide õigusi autonoomselt toimida. Kas see tuleneb eelseisvate valimiste kontekstist või on see hinnang Siim Kallase ebarahuldavale volinikutööle, vaat seda peab edaspidi uurima.

Seotud postitused