Mis on leedulasel mureks?

Donskis on kahtlemata üks omanäolisemaid EP liikmeid Leedust, kes tegelikult usubki liberaalset maailma. Ajaviiteks tõlkisin tema artikli, et eestlaste teadmisi Leedu ühiskondlikust diskussioonist täiendada.
Indrek Tarand

Ajakirjanduse langusest

Ma usun, et ajakirjanduse ülimalt olulist rolli poliitikas pole mõtet rohkem rõhutada. Me ei saa aga oodata imet usaldusväärse ja mõistliku poliitika näol olukorras, kus analüütiline ja uuriv ajakirjandus on tugevas languses. Poliitiline klass on tänapäeval lakanud olemast hea hariduse ja kasvatuse vili; selle asemel seab massidemokraatia ning massihariduse loogika vaieldamatu ülimuslikkuse kiiresti kujundatavale avalikule arvamusele, millest paraku ühelgi avaliku elu tegelasel pole pääsu.


Mida madalam on ajakirjanduse tase, seda viletsam on ka meie poliitika. Vajab rõhutamist, et kõrgemal tasemel sotsiaalne ning poliitiline kriitika saab olla loodud ainult läbi kriitilise ja analüüsiva ajakirjanduse. Sama kehtib ka läbipaistvuse ning vastutuse kohta, mis oleks mõeldamatu ilma uuriva ajakirjanduseta. Kui ajakirjandus on langenud juba vaid poliitikute meelitamise või pilkamise (olenevalt sellest, kes “palkab” ja kes “lahti laseb”) tasemeni, siis ei saa me paraku vaadata poliitikat teisiti, kui pelgalt meedia poolt loodud kujukesi, mida on kaldutud kirjeldatama kui poliitikuid ja avaliku elu tegelasi. 



Tänapäeval nii mõnedki leedu kirjanikud ja haritlased puikleksid mõistest “ajakirjandus” kõrvale, kui see nende kohta peaks käima; ning prooviksid ühtlasi hoiduda sellest, et keegi neid ajakirjanikuks nimetaks- üsna üllatav ning kummaline hoiak, kuna olid ajad, mil selleks oli vaja tublisti jõudu ja annet, et antud nimetuse vääriline olla. Ebameeldivust võib tekitada see kui samastada asjatundlikku ning loomingulist inimest kellegagi, kelle ainsaks “teeneks” on oskus valetada, põlastada, vihjata ja laimata. See kõik on aga üsna hiljutine tendents, mis ei tohiks ühele vanale ja 
auväärsele ametile varju heita.


Daniel Defoe tundub olevat kirjanduse ja ajakirjanduse vahelise püha liidu alusepanijaks. Tema eeskujul läks sama teed terve hulk kaasaegse kirjanduse klassikuid- Mark Twain, Anatole France, Jack London, George Orwell, Arthur Koestler ja Ernst Hemingway olid kõik ajakirjanikud. Georges Clemenceau on peaaegu ideaalne näide sellest, kuidas üks ajakirjanik võib sillutada endale tee riigi presidendiks saamisele. Karl Marx näib olevat aga kõige sobivam filosoof-ajakirjaniku prototüüp (või vastupidi).


Tänasel päeval ei saa me samuti olla üllatunud kui Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa kuulsad haritlased ja teadlased täidavad muuhulgas meeleldi ka kolumnisti või ajakirjaniku rolli. Piisab kui mainida teiste seas selliseid mõtlejaid nagu Paul Krugman, Joseph Stiglitz, Michael Ignatieff, Simon Schama ning John Gray. Bernard-Henri Levy ei tundu samuti üldse selle vastu olevat, et teda ajakirjanikuks ja filosoofiks nimetatakse. Paraku pärinevad kõik need näited vaid läänest ning Ida- ja Kesk-Euroopas, kus enamik õpetlasi ja haritlasi endi ajakirjanikuks tembeldamist üldiselt pahaks panevad, pole sellist tendentsi väga tunda.


Põhjus selleks on ilmne. Ajakirjanduse tase on Ida-Euroopas viimase kahekümne aasta jooksul oluliselt langenud ning uuriv ajakirjandus juba täiesti olematu. Selmet mujalt otsida, keskenduksin ma enda kodumaale Leedule- ELi riigile, mis hoolimata integratsioonist lääne julgeoleku- ja kaubandussüsteemi on oma poliitilistelt vaadetelt mitmeti sarnane pigem Ida-Euroopa riikidega.


1990ndatel, mil Leedu oli koos kahe teise Balti riigiga maailma poliitilisel kaardil täiesti uus üksus, nimetasid kirjanikud ning esseistid end uhkusega ajakirjanikeks. Sel ajal oli ajakirjandus vabaduse vend ning leedu kirjanikud olid meeleldi nõus olema ajakirjanikud või kolumnistid. Asjad hakkasid drastiliselt muutuma kui ajalehed järk-järgult välja surid, andmaks teed võrguväljaannetele. Alguses avas selline muutus haritlaskonnale ja sotsiaalsetele aktivistidele küll uusi võimalusi, kuid tõelist läbimurret ei saavutada ei suudetud.


Rämpstoidu loogika imbus ajakirjandusse ja samaaegselt ka kõrgkoolidesse. Käibele tulid sellised kõlavad mõisted nagu “reform”, “tõhusus”, “teenus” jne. Elu kiirenemine ning sellest omakorda tulenev sotsiaalne muutus IT leiutiste toel, tõi kaasa noorte ajakirjanike professionaalsuse ning töö kvaliteedi languse. Sotsiaalne ja poliitiline analüüs hakkas meediast kaduma ning seda aegamööda kuid kindlalt. Poliitikutest sai meelelahutustööstuse osa; nad vajasid telesaateid ja uusi sotsiaalvõrgustikke enam kui mistahes tõsiseltvõetavat ning professionaalset kajastust nende tegemistest.


Facebook ja Twitter on muutnud poliitikud ja avaliku elu tegelasted isetäituvateks ennustusteks ning meedia tõlgendusteks. Tänases kompulsiivse tähelepanujanu ning enesepaljastuse ajastul võib igat aktiivset blogijat ning FB kasutajat nimetada isehakanud ajakirjanikuks. See ei ole enam aastakümneid kestnud ja teada-tuntud arusaam. Ükskõik kui väga FB inimesed ei püüa meid ka veenda, et iga eneseimetlejast FB kasutaja võiks olla avaliku elu tegelane. On näha kuidas privaatsus on avalikus ruumis pöördumatult vallutatud ja koloniseeritud. Isikud, kel on õnnestunud saada tähelepanu tänu oma vastuolulisusele või narrusele, väidavad end avaliku arvamuse kujundajad olevat.


On ütlematagi selge, et paljud asjad siin on tahtmatult koomilised. Vihased ja kibestunud poleemikud või tähelepanu-mis-tahes-hinnaga otsijad ei suuda kunagi kujundada lõpuni arenenud, kvaliteetset poliitilist debatti, sest spontaansus, ükskõik kui väärtuslik ja hinnaline isikuvabadusele, ei suuda asendada tasakaalustatud ning professionaalselt korraldatud kodanike seisukohtade ja arvamuste esindatust üle terve spektri.

Lõpetuseks, amatöörlik ajakirjandus ning meie sisemiste erinevuste ja poliitiliste tunnetuste vilets esitus mängib suurt rolli poliitikas võidutsevas populismis, mis ei ole muud kui isiklike hirmude meisterlik ekspluateerimine ning sellest omakorda tõlgendatav avalik arvamus. Ning see on see, mis on meie silme ees kõik juba aset leidnud.

Leonidas Donskis, Ph.D., on Leedu Euroopa Parlamendi liige

Seotud postitused