Kilekottidest

Mäletan aegu, kui Viru hotelli juures tegutsenud nn ärikad müüsid muu kauba seas ka välismaiseid kilekotte. Näiteks teksaste Lee Cooper ümber pandud kilekott oli kõrges hinnas, erinevatel andmetel 3-7 rubla. Samal ajal maksis tops tikke 1 kopikas ja pakk suitsu 30 kopikat. Läheneva olümpiaregati varjus tegi Karl Vaino meeleheitlikke katseid ka nõukogude kilekotitööstuse tekitamiseks…
Nüüdseks oleme arenenud maailmaga sammu pidamas ja kilekotist on saanud meie igapäevase elu pärisosa. Mistahes maanteel sõites kerkib ikka ja jälle autorataste alt õhku keerlema äravisatud kilekott. Kogu meie prügimajandus alustab oma teekonda kodudest prügifirmadesse kilekottides ja mistahes ostukenegi pakitakse ikka kilekotti. Veekogudes on kergemeelselt äravisatud kilekotid, ookeanides on moodustunud terved “saared”, mis hõljuvad veepinna all, olles suureks keskkonnaohuks ja ohuks ka laevandusele.
Et olukorda veidike parandada, algatas Vittorio Prodi (Itaalia, grupp S&D) eelnõu ehk raporti. “Plastikreostus keskkonnas” ning esitas ettepanekuid selle probleemi leevendamiseks.

Kui 1950. aastal toodeti maailmas poolteist miljonit tonni plastikuid, siis 2008. aastal ehk pea 60 aastat hiljem, oli toodang kasvanud 245 miljoni tonnini ehk 163 korda. Sellest omakorda 25 miljonit tonni läheb otseteed prügiks.

Nagu teada, plastik ei lagune eriti hästi, samas põleb vahel heleda leegiga, vahel visinal. Kuid põletamisel eraldub CO2 ja palju muid kahjulikke aineid. Sestap maetaksegi enamik menetletavat plastikprügi maapõue. Mis on muidugi parem kui prügi merre loopimine, kuid ikkagi probleem.

Vittorio Prodi on hariduselt füüsik, kaitsnud doktorikraadi ning muuhulgas ka viie registreeritud patendi omanik. Kuid poliitikas on tuntum tema vend Romano Prodi, Euroopa Komisjoni endine president ja itaalia peaministri ametitki pidanud mees. Millised on siis Prodi soovitused kileprügi vähendamiseks maailmas?

Loomulikult kehtestada siduvad eesmärgid (see on euroslängis laialtlevinud mõiste, üsna veniva tähendusega) plastikprügi kogumiseks, sorteerimiseks ja ümbertöötlemiseks. Viimase puhul tuleks rõhuda kahjulike ainete komponentidena kasutamise vähendamisele. Samuti soovitatakse, et biolagunevat plastikut ei ladustataks prügimägedele. Ning soovitakse lõpetada oxo biodegradable plastiku kasutamine. Kõik õiged mõtted, paraku peab juurde leiutama ka majandusliku motivatsioonipaketi, et see tegijatele ka kasulik olema hakkaks. Ning viimaks siiski ka asja tuum ehk algpõhjus: Prodi nõuab, et EL Pakendidirektiiv tuleks ümber kirjutada just sellest lähtekohast, et tillukesed vidinad (nagu nutitelefon, mänguasi jne) ei saabuks meie müügikettidesse ja kodudesse palju kogukamatena kui nad tegelikult on. Väiksest sülearvutist mahajäänud kartong ja plastik täitsid jõulude järel poole ühistu prügikonteinerist isegi siis kui ma neid mahuliselt väiksemaks töötlesin ja mudisin. Atraktiivne pakend on muidugi suur müügiargument, kuid kui müüjale panna kohustus suurevõitu paki pealt kopsakaid keskkonnatasusid maksta? Arutame seda.

Seotud postitused