Euroopa parteide rahastamisest ja nende DASAdest

euroAluslepingud ja Põhiõiguste Harta tunnustavad poliitiliste parteide fundamentaalset rolli Euroopa tasemel, sest need panustavad Euroopa poliitilise teadlikkuse kasvu ning väljendavad kodanike poliitilist tahet (Artikkel 10 TEU ja Harta artikkel 12). Euroopa poliitiliste parteide liikmeteks on liikmesriikide parteid ja ka regioonide parteid, kuid võimalik on ka individuaalliikme staatus.

Reeglid pärinevad 2003. aastast ning need on tekkinud peamiselt vajadusest reguleerida parteide rahastamist. 2007. aastal täiendati reegleid ja nähti ette ka poliitiliste sihtasutuste või mõttekodade finantseerimist. Hetkeseisuga on olemas 13 Euroopa tasandi parteid ja 12 euro-dasa`t. Need kõik saavad eelarvest kokku 31 miljonit eurot, Euroopa Liidu eelarvest alampeatüki Parlament kuluridadelt. Paraku pole neil asutustel euroopalikku juriidilise isiku staatust, seda omavad üksnes liikmesparteid vastavas liikmesriigis. Euroopa Parlamendi poolt on juba pikki aastaid üritatud seda olukorda muuta, et Euroopa taseme partei oleks midagi enamat kui vaid Belgias registrisse kantud MTÜ (ja sellisena Belgia jurisdiktsiooni alla kuuluv).

Võime mõtteharjutusena ette kujutada, et kui näiteks kodanik X Eesti Vabariigist astuks mõne Euroopa Partei individuaalliikmeks, kas tal tekiks siis õigus esitada selle partei nimekiri näiteks Riigikogu valimistel? Juhtumil kui mõni Eesti erakond on sellise euroopapartei kollektiivliige, siis ilmselt mitte. Aga juhtumil kui pole? Mida otsustaksid valimiskomisjon ja riigikohus? Kas üleeuroopalise partei tegevuse keelamine liikmesriigis oleks kooskõlas Euroopa väärtuste ja õigusega?

Olukorra selgekstegemise nimel on EP põhiseaduskomisjonis asja arutatud ja edasi- tagasi veeretatud. Ka Euroopa Komisjon on täitnud talle pandud ülesande (esitada ettepanekud), mis tulenesid teemat käsitlevast Marietta Giannakou (Kreeka, EPP) raportist (aprill 2011 vastu võetud) ning septembris 2012 esitatigi mahukad ettepanekud. Kahjuks lausus Jose Manuel Barroso, et neid võiks hakata arutama alles pärast 2014. aasta valimisi. Parlamendi seisukoht on olnud, et peab kiirustama ja asjad tööle saama juba nimetet valimistel kasutamiseks. Sestap ongi liikmete töölaulauale jõudnud Giannakou raport nr. 2, millele on tänaseks laekunud 370 parandusettepanekut. Huviline leiab need EP kodulehel veidi ringi sobrades. Siinkohal mainin, et raportöör on lähtunud rangelt Komisjoni ettepanekutest (kaasates siis kõiki puudusi) ning lisanud vaid kaks muudatust: esiteks et Euroopa parteide juhtorganites peab olema meeste ja naiste arvuline tasakaal ning teiseks, et kehtivat ja suuremaid parteisid soosivat rahastamismudelit neile veelgi soodsamaks teha. Viimast plaani toetavad südamest nii kristlikud kui sotsiaalsed demokraadid ja üllataval kombel ka liberaalid (ALDE), kes loodavad ka mõnedki eurosendid endale juurde saada.

Kui seni kehtib annetuse tegemisel ülempiir – keegi ei tohi aastas anda rohkem kui 25 tuhat eurot, siis eelarvekomisjoni arvamuse koostaja, Ungari sotsiaaldemokraat Edith Herzog soovib laed lammutada ja summad vabaks lasta. Hetkel käib vaidlus selle üle, kas Transparency International on soovitanud hoida vana korda või siis just soovitanud selle muutmist.

Minu jaoks on peaküsimuseks hoopiski see, et miks ei lubata kodanikel asutada euroerakonda? Seda saavad teha Komisjoni ettepaneku kohaselt üksnes liikmesriikide parteid (künniste üle, kui mitmes riigis need minimaalselt olema peavad, alles vaieldakse). Veel hullem – mitte kõik parteid ei saaks seda teha, vaid üksnes need, millel on Euroopa Parlamendis esindajad juba olemas. Või siis teise ettepaneku kohaselt võiks arvestada ka rahvusparlamenti. Sellisel kombel näiteks Eestis ei saaks tegutseda Euroopa Rohelised, sest neid pole Riigikogus sedapuhku. Aga kui mina oleks Euroopa Roheliste individuaal-liige, siis justkui peaks saama… Või mis juhtuks, kui ma astuksin hoopis ECR (Euroopa konservatiivsed reformijad) partei liikmeks? Sellel pole Riigikogus mingit vastet või liikmesparteid, aga neil oleks Eesti liige … Kas valimistele saaks tulla ECR nimekirjaga? Aga kui selles nimekirjas oleks peamiselt Briti alamad ja näiteks Roberts Ziele Lätist, siis vähemalt europarlamendi valimistest peaks olema osavõtt lubatav..

Tundub, et isegi Euroopa Kodanike Aastal pole tegelikku lootust, et kodanikel (analoogiliselt kodanikuinitsiatiiviga võiks ju mõtet arendada) tekiks võimalus erakonna moodustamiseks väljaspool etableerunud süsteemi. Kuid unustada sellist vajadust ei tohi. Võimalik et just Kodanikualgatuse kaudu peabki selle võimaluse viimaks tekitama.

Giannakou raporti saatusest annan peagi teada. Hetkel lõpetuseks veel selline infokild, et on esitatud ettepanekuid, mille kohaselt „euroopavastaseid“ parteisid ei finantseeritaks ning näitena on esitatud „paremäärmuslikke“ parteisid. Vasakäärmuslaste finantseerimise küsimusele, mille tasakaalustamiseks küsisin, selget vastust ei tulnudki. Lepiti taas kokku, et natsionaalsotsialism ja stalinism olid ühed kurjad asjad mõlemad…

Seotud postitused

One thought on “Euroopa parteide rahastamisest ja nende DASAdest”

  1. Teistes liikmesriikides registreeritud erakondade struktuuriüksuste moodustamine ja tegutsemine on Eestis igatahes keelatud ning põhjendatud ettepanekule see keeld kaotada vastati eitavalt.

    ECR ei ole europartei. See on fraktsioon, kuhu kuuluvad põhiliselt AECR liikmed, aga mitte ainult nemad. ECR/AECR eeldavad, et nendega ühinemisel jagatakse Praha deklaratsioonis väljendatud seisukohtasid, mille hulka kuulub ka järgmine punkt: “Rahvusriigi suveräänsuse puutumatus, vastuseis euroföderalismile ning austuse taastamine tõelise subsidiaarsuse suhtes.”

    Seega eeldaks sellega ühinemine teie poolt oma seniste seisukohtade põhjalikku revideerimist.

Comments are closed.