Kirjake Küproselt

Uudis sellest, et Euroopa Liidule on antud Nobeli rahupreemia tabas mind Larnaka mererannal. Kohvikus, kus levis ka traadita internet. Olin just naasnud vaatlusmissioonilt nn roheliselt liinilt, mis tegelikkuses on piir Küprose vabariigi ja Türgi poolt kontrollitud põhjapiirkonna vahel. Me võime muidugi väita, et türklaste ja kreeklaste vahelised vastuolud on vaat et vanemad kui need rahvad, aga tehniliselt võttes on olemasolev külmutatud konflikt tekkinud 1974. Ning ei ÜRO ega Euroopa Liit pole seda lahendada suutnud. Ja aususe huvides peaks lisama, et ega kohalikud konflikti osapooled pole ka eriti huvitatud olnud. Valitseb selline “kõik või mitte midagi” suhtumine, kompromissidest ei soovita eriti mõtelda. Ometigi peaks just Euroopa Liit olema kuulus kompromisside meister.

Loomulikult äratab rahupreemia andmine riikide liidule, mis ei suutnud midagi teha Balkani sõdade ärahoidmiseks, pole võimeline edendama lähinaabruses Mägi-Karabahhia konfliktist väljumist ja ammugi mitte Venemaa rünnakust Gruusia vastu tekkinud olukorda, vastakaid tundeid. Naljahambad juba teritavadki keelt, et kes siis läheb preemiat vastu võtma – kas Barroso või van Rompuy? Või hoopis Küprose president Christofias? Või peaks hoopis kõik 27 valitsusjuhti Oslosse väljanäitusele viima? Kuidas jagada preemiaraha? Kas panna Hispaania või Küprose panka? … ja ikka samas vaimus edasi.

Siiski, Euroopa keskmest palju kaugemal asuvates paikades kui Oslo ei taibata tihti seda olulist muutust, mis Euroopa Liit on kaasa toonud. Nimelt et prantsuse ega saksa armeed ei marsi karistamatult iga natukese aja tagant surma külvates mööda kontinenti ringi. Ja kuigi sõjast saab juba 75 aastat mööda ning pealekasvavatel põlvedel puudub isiklik side toonaste sündmuste, isikute, reetmiste, tapmiste, vägistamiste ja gaasikambrite ning Gulagidega, ei vähenda see sugugi saavutuse (mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama) suurust ja tähendust.

Pakkusin siinsele välisministrile (Erato Kozakou-Markoullis muidugi meenutas hea sõnaga ka Urmas Paeti) väikest mõttetööd, kuidas ehk uuesti saavutada edasiminekut täiesti tardunud protsessis, mille nimeks Küprose ühendamine. On teada, et Türgi blokeerib kõik Küprose katsed isegi rahupartnerluse sisseseadmisel NATOga, samas sooviks aga ise saada pisutki lähedasemaks Euroopa Kaitseagentuuri tööga. Mida omakorda blokeerib Euroopa Liidu liige Küpros. Et kuidas oleks, kui prooviks vastastikku sellistest positsioonidest loobuda? Minister vaatas mind kui järjekordset idealisti, niisugusel kogenud-murelikul pilgul, ja lausus “Türgi pole selleks võimeline!” Ma usun, et Türgi minister on võimeline täpselt sama lausuma Küprose kohta.

Muidu aga ümberringi “meri keeb” Egiptuses, Süürias, Liibanonis ja Iisraelis… Ning on näha, et saarerahvas on mures. Mures on isegi peamiselt Stavropolist ja Ukrainast pärit hotellipersonal. Kellel pole õnnestunud abielluda kohaliku kodanikuga, neid ootab ees “redundancy note”. Sest kui Küpros enam Eesistuja Riik ei ole, pole ka hotellide täituvus enam nii suur ja paljud peavad töökohaga hüvasti jätma. Ei tule siia enam ei Indrek Teder saatjaga, ei 4 rahandusministeeriumi ametnikku ega ka Eesti konsul Tel Avivist. Ka mina ilmselt ei tule, samuti võib viimaseks jääda 2 Riigikogu liikme sõit esmaspäeval Cosac-koosolekule…

Aga sellest on kahju, rahvas on siin ju tore ja ilm väga ilus. Nagu lausus Sophocles “Tulge ikka palun veel!” Lausuja oli muidugi Euroopa Parlamendi liige Sophocles Sophocleous, mitte ammune tragöödia-looja. 🙂

Seotud postitused