Türgi – Euroopa “Terve Mees”?

“Alljärgnev jutt on kirjutatud minu juures praktikal olnud tudengi Taline al Assad`i poolt. Ise olen selle vaid tõlkinud ja mõnede lisamärkustega varustanud. Taline` taust on väga huvitav – ta on ema poolt armeenia ja isa poolt araabia (Liibanon) päritolu, kuid tal on Kreeka kodakondsus. Sellise vundamendi pealt pole Türgi positiivses võtmes vaatlemine ehk võimalik, kujutasin ma ülesannet andes ette. Eksisin!

Ja kurdide riigi teke pole tema mõte, see on minu kauaegne kinnis-idee.”  — Indrek Tarand

Seitse aastat tagasi, mis nüüd tundub igiammuse ajana, alustas Euroopa Liit liitumiskõnelusi Türgiga, et viimasest võiks saada täisõiguslik liige. Paljudele türklastele oli see võimaluseks astuda samm uude suhtesse oma Euroopa naabritega nii poliitilises, majanduslikus kui ka ajaloolises tähenduses.  Paraku hakkas see unelm otsekohe kiiresti haihtuma, teeraja äärest kerkis takistusi kui filmis.  Mõned takistused olid kui “väljakutsed”, teised aga obstruktsionism.  Mõnedel EU liikmesriikidel oli lahendamata rahvuslikke küsimusi seoses Türgiga, teised pidasid Türgit veel mitte piisavalt euroopalikuks, mittevastavaks EL kriteeriumitele ning oli ka selliseid riike, mis deklareerisid lihtaslt, et Türgi ei ole Euroopa.  Tulemuseks on täielikult pidurdunud ja takerdunud protsess.  Sellest tulenevalt on Türgi ehk õigustatultki loobunud ootamast, mil Euroopa partnerid jõuavad üksmeelele ning rõhutatult keskendanud oma energia teisele regioonile, kus Türgi väidab end etendavat otsustavat rolli – Lähis-Idale.

Türgi on üha aktiivsemalt sekkunud endise Ottomani Impeeriumi alade suhetesse, aga loonud ka lisaks uusi suhteid (Iraan) ja mõjutusi. Sellega on kaasnenud ka suhtumise muutus kodanike seas: Kuna Euroopa Liit tegi Türgist persona non grata, siis Türgi ei vajagi enam sellist partnerit ning saab paremini hakkama omapäi, väljaspool euroopa suhteid. See argument kogub populaarsust just eriti Euroopa finantskriisi taustal. Ent ei seisa sama tugevalt Süüria kodusõja taustal.

Siiski, vaadates Ankara tegevust, peame möönma, et vaatamata tugevale majanduse arengule, ja mõju laienemisele regioonis, on poliitilise juhtkonna soov endiselt ühineda Euroopa Liiduga ning varjusurmas olevaid liitumisläbirääkimisi üritatakse energiliselt taaselustada.

Türgi meeleolumuutusel on muidugi ka objektiivne põhjus – seitsme aastaga on suudetud 35-st läbirääkimiste “peatükist” lõpetada kõigest üks.  Ning sedagi tingimuslikult. Võrdluseks, et Eesti läbirääkimised kestsid kokku 5 aastat ja näiteks Island on oma 26-kuuse kõnelusajaga sulgenud juba 10 peatükki. Türgi jaoks tekitavad tõrkeid Prantsusmaa, mis keeldub avamast viie pollitikavaldkonna peatükke (11- Põllumajandus; 17- Majandus- ja rahanduspoliitika; 22- Regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimine; 33- Finants- ja eelarvesätted; 34- Institutsioonid ) ning Küpros. Viimase laevade ja lennukite mittelubamine Türgi territooriumile teeb võimatuks tervelt 8 peatüki avamise. Tulemuseks ongi Türgi püüd kehtestada end iseseisvalt ja Euroopa Liidu suhtes liigseid reveransse tegemata.

Silmatorkavamaks saavutuseks on ehk Türgi suhted Qatariga, mis samuti on regioonis “tõusev täht”.  Kaubavahetus nende riikide vahel aastas on ületanud maagilise miljardi dollari piiri.  Türgi on astunud ka pretsedendituid samme piiride avamisel nii viisarežiimi liberaliseerimisel kui ka avades piiri täielikult Liibanoni ja Süüriaga.  Süüria kriisi ajal on Türgist saanud võtmetegija, kelle juurest peavad läbi astuma ja kelle mõtetega arvestama kõik kodusõja lahendust otsivad võimud. Türgi on saanud peamiseks kriisikõneluste võõrustajaks ning lisaks veel vastu võtnud juba 33 tuhat Süüria põgenikku ning lisa on tulemas.  Türgis saavad varjupaika Süüria armeest lahkulöönud võitlejad, samuti aitab Türgi kaasa Liibanoni shii-iitide käes olevate pantvangide vabastamisele. Nagu mainitud, on Türgi laiendanud oma diplomaatilist aktiivsust ka Iraanini, olles võõrustanud konverentse viimase tuumaprogrammi rahulikumasse kanalisse suunamiseks. Sel teel ent on olnud ka eksisamme, koloriitsemalt kui Türgi peaminister Erdogan ja Brasiilia president Lula kaks aastat tagasi oma “appeasementiga” rahvusvahelise kogukonna ponnistusi tõsiselt kahjustasid. 2010. aastal oli Türgile kuuluv alus see, mis püüdis murda Gaza sektorile kehtestatud Iisraeli blokaadi ning see viis Türgi populaarsuse tõusule nii Palestiinas kui ka Araabia maailmas laiemalt.  Loomulikult viis see kriisi seni eeskujulikud Türgi -Iisraeli suhted ning Ankaras oodatakse Iisraeli vabandusepalumist tänini.  Iroonilisevõitu nüansina lisagem, et sellest alates on oluliselt soojenenud Iisraeli suhted Azerbaidžaniga.

Türgi majanduse kasvunäit on viimase kümne aasta jooksul keskmiselt 7 % ning inimese kohta on SKP suurenenud 300 USD pealt koguni 1000 USD-ni. OECD ennustuse kohaselt jääb Türgi kiiremini kasvavaks majanduseks Euroopas aastani 2020, (meenutagem, et tilluke osa Türgist on füüsiliselt sel poolsaarel).Türgil on vahendeid, et liikuda oma kodanike elustandardi ühtlustamise suunas nn rikaste riikidega.  Lisaks, vaatamata tõigale, et Türgi tarbijad kulutavad rohkem kui säästavad (mis võib olla hea stiimul sisetarbimise näol), on eeldada, et eurokriisiga kaasnev suunab kapitalivood senisest palju enamal määral Türgi majandusse.  Sestap ei ole Türgi valitsusel vaja pead valutada jooksevkonto defitsiidi üle senikaua kuni avalikku raha kasutatakse vastutustundeliselt.  See on suur erinevus keskmisest Euroopa Liidu riigist.

Vaadates neid asjaolusid võib mõista mõttevoolu, et Türgil on omapäi lihtsam ja parem elu kui Euroopa Liiduga ühinedes. Aga ikkagi, hoolimata väikesest tõenäosusest, et Türgist kunagi EL liige saab, (muide algselt oli kavas läbirääkimised 2013. aastal lõpetada), on pealinnas ja mujal eliitide seas domineeriv soov liituda nii kiiresti kui võimalik.  Selle nimel on tehtud reaalseid ponnistusi.  Esiteks märkigem, et möödas on ajad, mil kindralstaap võis oma tahte kohaselt poliitikuid valitsusse panna või neid maha võtta.  Ennekuulmatus (Türgi kontekstis) operatsioonis, mis oli vägagi vastuoluline, lasi peaminister Recep Tayyp Erdogan vangistada ohtralt ohvitsere (ligi 10% kindralkonnast) ning ka 250 nooremohvitseri, keda süüdistati valitsusvastases vandenõus aastal 2003. Arreteeritute pikk vangistus eeluurimise ajaks on saanud ohtralt kriitikat nii Türgi sees kui ka Euroopas, mis tunnistab et justiitssüsteemi reformimine on üheks eelduseks liitumisel. Aga pole mõtet alahinnata muutust tsiviilkontrolli saavutamisel militaarsektori üle.  Võim on parlamendi poolt ametissehääletatud peaministri käes ning ultimatiivsed nõudmised peastaabist ei vii enam riigipööreteni, vaid hoopis kindralite erruminekuni, nagu juhtus Isik Kosaneriga 2011. aastal.

Türgi on intensiivistanud oma tööd, et taastuks aktiivsed läbirääkimised, eriti pärast ühe häälekama vastase Nikolas Sarkozy kaotust Prantsusmaa presidendivalimistel.  Kordan, et Prantsusmaa on olnud aktiivseim Türgi oponent ning maikuu valimiste järel on Türgi parlament võtnud menetlusse terve rea seadusi, mis lähendavad õigusruumi Euroopa Liidu omale, sealhulgas sihiga inimõiguste olukorra parandamiseks. Erdogani valitsus võttis vastu “ajaloolise otsuse”, millega kurdi keelt lubatakse koolides õpetada, eesmärgiga integreerida seda arvukat rahvast Türgi riiklusse. Kuigi seadus sedastab selle keele õpetuse vabatahtlikuna ning seetõttu on olnud ka kõva kriitika kurdide esindajate poolt, on siin ilmne Ankara soov eristada kurde kui lojaalseid Türgi kodanikke ja “terroriste” (peamiselt PKK), kes tegutsevad Iraagi piiri lähistel (väidetavalt ka üle selle).  Erdogan on lausunud, et ta soovib läbirääkimisi kurdide etableerunud esindajatega, eesotsas Leyla Zana`ga, eesmärgiks kurdi konflikti tegelik lõpetamine.  Isikliku eesmärgina näeksin mina siiski Kurdi omariikluse teket nende asualal Iraagis, Süüria kirdeosas ning, mis seal parata, ka osas Kagu-Türgis…

Neid samme (mitte muidugi minu esitet mõtet) on Türgi avalikkus valdavalt heaks kiitnud, ehkki aastatepikkune frustratsioon läbirääkimiste takerdumise üle võiks ju põhjustada teistsuguseid meeleolusid. Türgi pealäbirääkija Egemen Bagis on ütelnud, et “EL-ga liitumise protsess on meile isegi tähtsam kui liitumine ise!” Tõepoolest, nende kõnelustega on põhjendatud mitmeidki reforme, mis Türgi moderniseerimiseks hädavajalikud on olnud. Aga see dünaamika saaks surmava hoobi, kui kuulutataks, et tegelikult me ei tahagi Euroopa Liiduga läbi rääkida.

Kokkuvõttes, Türgi ei soovi olla “esimene erand” Euroopa Liiduga liitumisel, vaid pigem olla sama täpne kvalifikatsiooni täitja kui Island. Tegelikult pole viimased arengud Rumeenias ju ka Euroopa Liidu jaoks eriline “kroonijuveel”. Samas näeme, kui sensitiivsed võivad olla kurdidest palju väiksemaid inimgruppe hõlmavad komplitseeritud küsimused, olgu hiljutine võitlus Prantsusmaa seadusega, mis armeenlaste hukkamist Esimeses Ilmasõjas genotsiidiks nimetas; või ka suhted Kreeka ja Küprosega. Viimast kui EL eesistujat Türgi koguni boikoteerib, mis ei saa olla kuidagi kooskõlas sooviga liituda EL-ga.  Teisalt, kui vaadata Küprose poliitikat ja ÜRO-le antud lubaduste täitmatajätmist ning sellele vaatamata Brüsselist saadud rohelist tuld liitumiseks, on selline boikott ka veidi arusaadav. Nii nagu saab Euroopa Liidule üha enam arusaadavaks Türgi pöördeline roll (või õigemini selle võimalus) käimasolevas Süüria kriisis, miks mitte ka Türgi stabiliseeriva tegutsemise võimalus Balkani poolsaare pingete vaoshoidmisel. Türgil on suur võimalus ära kasutada mõlema maailma, nii Euroopa kui Lähis- ja Kesk-Ida parimaid omadusi. Euroopa Liit aga võiks analüüsida, kas Erdogani reformistrateegia ja geopoliitilised püüdlused väärivad tõepoolest ignoreerimist, eriti kui võrrelda teise idanaabri (Venemaa) juhi Vladimir Putini valitud käitumisega.

Seotud postitused