Vastused DELFI küsimustele

MILLINE ON EUROOPA PARLAMENDI SEISUKOHT EUROKRIISI LAHENDAMISEL?
KAS RIIGIKOGU JA EESTI VALITSUSE TEGEVUSEGA LAHENDUSE LEIDMISEL VÕIB RAHULE JÄÄDA?
Euroopa Parlamendis on loomulikult pea sama palju seisukohti kui on liikmeid. Või vähemalt niipalju erinevaid seisukohti kui on poliitilisi gruppe ehk 9. Ning lisaks on seisukohti veel 17 ja 27 ehk eurot kasutavate riikide ja kõigi liikmesriikide jagu. Kuid lõpuks on need summeeritud 28. septembri
hääletuses, mil võeti vastu nn. 6-pakk (eurosläng tuletab nime populaarse karastusjoogi purkide kuuekaupa köitmisest). Tegemist on kuue seaduseelnõuga, millised Euroopa Komisjon esitas juba kevadel, kuid millele parlamendimenetluses tehti kaugelt rohkem kui 1000 parandusettepanekut ning menetlust venitati meelega, et parlamendi otsustuskaalukust Komisjoni ja Ülemkogu vastu suurendada. Kuue seaduse mõte on luua Euroopa Liidus senisest parem “majandusvalitsus” (economic governance). Üheski keeles ei edasta see termin asja sisu, vaid on euroopalik eufemism. Asja sisu on liikmesriikide eelarvepoliitika osaline delegeerimine Brüsseli bürokraatiale.

Tunnistagem ka, et sotsiaaldemokraadid ja kommunistid hääletasid vastu ja ka Euroopa rohelised andsid poolthääle vaid kolmele seadusele. Vastuhääletajate meelest ei saa üksnes kokkuhoiu ja kulude vähendamise abil taastada majanduse kasvu, mis omakorda viib võlgnikriigid nõiaringi, kus makstav võlasumma muudkui suureneb. Ja sellest järeldub otsekohe, et Ülemkogu poolt seni valitud kurss, mis justkui taastab finantsturgude usaldust, nõuab iga kolme kuu tagant lisaraha ja uusi “võimendusi”.

Sisulisim uuendus on Euroopa Semestri ajal statistikaga trikitavatele riikidele osaks saav sanktsioon, mis on 0,2% rahvuslikust kogutulust. Kuigi oli pakutud, et trahv rakendub automaatselt, päädis parandatud seadus otsusega, mis annab Ülemkogule kvalifitseeritud häälteenamuse korral õiguse see tühistada. Vetot enam panna ei saa. Muidugi – ehteuroopalikult ei hakka sanktsioon otsekohe kehtima, vaid teatud aja jooksul on riigil võimalik võtta
tarvitusele abinõusid olukorra parandamiseks. Kui see võimalus kasutamata jääb, toob Komisjon asja uuesti Ülemkokku ja seal saab siis uuesti hääletada. Euro-keeles on sellise menetluse nimetus “semi-automaatne”. Meenutagem, et Kasvu- ja Stabiilsuspakti rikkumist on juba varem ette tulnud inflatsioonikriteeriumi osas ja Portugali isegi karistati. Samas Saksamaal ja Prantsusmaal lubati inflatsiooni abil oma majandust stagnatsioonist
välja suunata ilma trahvita. Kui ma ei eksi, siis hetkel on inflatsioonikriteeriumi rikkujate hulgas ka Eesti, kus hindade kasv on EL keskmisest oluliselt suurem. Näis, kuidas “pool-automaat” meie suunas tulistama hakkab…

Septembri lõpus lubas Komisjoni juht Jose Barroso ka kahe nädalaga esitada Euroopa võlakirjade kasutuselevõtu eelnõu, kuid senini pole ta seda teinud. Ka polnud nendest juttu viimasel kriisitippkohtumisel vastu võetud dokumendis ega ka mitte G20 kogunemisel. Samas on parlamendis vähemalt 3 fraktsiooni (rahvapartei, sotsid ja liberaalid) meelestatud nende võlakirjade poolt. Eestis oleks tarvis nüüd Riigikogus arutlust, kuidas meie sellesse ühislaenamisse suhtume. Ja millise suhtarvu alusel sellesse projekti siseneme. Või jääme kindlaks Saksamaa liitlaseks ka selles asjas ja tunneme uhkust oma reitingu üle, samas kinnitades, et laenu me kunagi ei kavatse võtta. Ning hääletame Euroopa võlakirja vastu?

On selge, et kriis jätkub, sest ainsat võimalust selle lõpetamiseks Gordioni sõlme lahtiraiumise teel ei kasutatud. Poleks pidanud peaminister Papandreu rahvahääletuse plaani jõuga maha suruma. Sest plaan oli tugev nii sisepoliitiliselt kui ka EL tasandil. Kui kreeklased oleks Troika abiga kaasnevad tingimused heaks kiitnud, oleks olnud sealsel valitsusel lihtsam reforme teha. Kui oleks tulnud vastupidine tulemus, oleks EL tervikuna jõudnud eelnevalt välja töötada reeglid eurotsoonist lahkumise kohta ja neid rakendada. Ning ehk poleks Kreeka pankrot olnudki nii katastroofiliselt kaootiline
kui seda Komisjon kirjeldada armastab. Ühtlasi oleks selline referendum kindlasti vähendanud ka paljukirutud demokraatia defitsiiti EL-s.

Eesti Vabariigi valitsusjuht on proovinud võtta kriisi ohjamisel liidrirolli, saates kolleegidele kirja, et keskenduma peaks mitte niivõrd päästepakettidele, vaid “struktuursete reformide kaudu majanduskasvu tagamisele”. Pole teada, mis sellest algatusest arvasid Merkel ja Cameron, Juncker ja Radicova. Küll on aga teada, et Eestis eneses ei ole majanduskasvuga lood just sellised nagu meile veel kolm kuud tagasi lubati. Ja veel on peaminister proovinud oma alamate, rahaturgude ja kolleegide meeleolu tõsta (sest eks majandusprotsessides ole ju suur psühholoogiline elementki) lausudes veel 14. septembril: “Euro ei ole kriisis”.

Riigikogu võiks aga hoolikalt uurida kahte probleemi. Esiteks – kas mõni meie parlamendis esindatud erakond lubas tõesti valimiste eel senisest föderalistlikumat fiskaalpoliitikat EL raames ja meie rahandusministeeriumi ning parlamendi rolli vähendamist selle arvelt? Teiseks oleks tarvis alustada väitlust, et sõnastada Riigikogu otsus selle kohta, missuguseid Lissaboni Lepingu muutusi me oleme valmis toetama ning milliseid me ei toeta mitte
mingil juhul. Ja miks mitte, äkki soovime teha ka ise mõned muudatusettepanekud, selmet lakkamatult Berliinist korraldusi oodata. Kui viimane variant huvi pakub, siis olen lahkesti omapoolset abi pakkumas.

Seotud postitused