Euroala diskussioon Euroopa Parlamendis

Küsimuste vastuste tunnis esines Eurogrupi president Jean Claude Juncker, keda pinnisid alguses erakondade presidendid, seejärel ka mõned tavalisemad parlamendiliikmed. Peamiseks etteheiteks parlamendi poolt oli muidugi liigne aeglus Ülemkogus tehtavate otsuste puhul, kuid ka soovimatus võtta kasutusele Euroopa võlakirja.  Osutati ka sellele, et euro eest on vastutamas liiga palju asjamehi, alustades Van Rompuyst ja Olli Rehnist ning lõpetades Junckeri, Sarkozy ja Merkeliga. Ansipit diskussioonis ei mainitud…:).

Daniel Cohn-Bendit läks nii kaugele, et viitas vajadusele Komisjoni president Barroso välja vahetada, sest Komisjon pole seisnud ülesannete kõrgusel… Konservatiivide nimel kõneles Jan Zahradil, kes uuris Tshehhi Vabariigi ja teiste euroga mitteliitunud riikide jaoks võimalust, et muuta lepingu tingimusi ja mitte ühineda. Juncker andis selgelt eitava vastuse, meenutades, et leping on leping ja kuulub täitmisele. 

Guy Verhofstadt rõhutas Lissaboni Lepingu artiklit 133, mis annab justkui Euroopa Parlamendile õiguse võtta euro asjus seadusi vastu.  Toetades parlamentarismi printsiipi ka ise, ei ole ma kindel, et nimetatud artikkel just Euroopa Valuutafondi loomist silmas peab… Domineerib siin Strassburgis arvamus, et valitsustevaheline meetod ei ole suutnud ja ei suudagi rahuldavat lahendust tuua, seega peab pöörduma tagasi kommunitäärse mehhanismi manu.

Kuid siit nüüd Eesti juurde:
Mina olen osutanud eurokriisiga tegelemise vajadusele Riigikogus nii avalikult kui mitteavalikult juba rohkem kui aasta. Uut Riigikogu koosseisu adresseerisin avalikult selle aasta märtsis. “Praegu ei ole veel hilja, et Eesti oma selge seisukoha ütleb. Ja debatt peab toimuma ka riigikogus. Samas on salastatust harrastavale valitsusele ka küsimus: kas keegi üldse kõrgel kohtumisel sõna võttis või nõustuti Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga naeratades?” Vastuseks on paremal juhul süüdistus, et mina olen ebaadekvaatne. (A.Ansip) Täna osutavad Riigikogu rollile nii Presidendi nõunik Ülle Madise kui ka õiguskantsler Indrek Teder. Ja uus idee laual on Euroopa Valuutafond ning euroopa võlakirjad. Meie aga räägime alles EFSF-st, ehk stabiilsusfondist. Ja seda ka seaduskvaliteedi poolest mitte väga vajalikul tasemel.  Oleksime alustanud aasta tagasi, siis ei peaks niisuguses olukorras olema.  Indrek Neivelt on samuti püüdnud diskussiooni eurokriisi küsimuses algatada juba pikka aega, samuti asjatult. Sest valitsus pole soovinud ja üllataval kombel pole ka Riigikogu liikmed seda soovinud.

EFSFi asjus on rahandusminister esitanud seletuse, milles ta peab justkui ühte Eestis neljapäeviti ilmuvat lehte eurokriisi peasüüdlaseks. Minister tunnistab, et ta on alla kirjutanud liitumise EFSF-ga, kuid edasine mõttekäik rõhutab, et keegi Eestist ei osale Kreeka abistamises:

Jürgen Ligi:
Aitäh! Ma räägikski sellest. Euroopa stabiilsusmehhanism käivitub 1. juulil kahe aasta pärast ja see mehhanism ei ole veel loomulikult kedagi aidanud. Küll aga on praegu toimimas kaks abiprogrammi: üks on Kreeka, kus osalevad riigid, kes olid eurotsoonis sel ajal, kui see mehhanism loodi, aasta tagasi. Eesti ei olnud siis eurotsoonis, järelikult ei osale. Ja FSF (Euroopa Finantsstabiilsuse Fond), mis on juba allkirjastatud – sellele andis rahandusminister allkirja eelmisel nädalal. Aga ma hea meelega kommenteeriks sellega seoses, sest on ilmselge, et niimoodi vahelduva eduga püütakse sel teemal Eesti Valitsusega tüli üles kiskuda, mis on kuidagi veider ja kuidagi ebaõiglane. Koguaeg puudutatakse Kreeka teemat, ja eriti järjekindel on selles üks nädalaleht, mis ilmub neljapäeviti, mis saab mõne inetuse ja rumalusega nüüd igal nädalal hakkama, kuigi peatoimetaja on minu ees lausa kirjalikult selle hoiaku eest vabandanud. Veel kord, Eesti ei osale Kreekas, need etteheited, mida Eesti valitsusele esitatakse, on tihti selle maiguga, et me just kui räägiks liiga vähe; on seda maiku, et räägime liiga palju; ja on ka seda, et me just kui oleksime ka Kreeka probleemides ise süüdi. Üks juhtkiri siin mõni päev tagasi ütles, et Eesti valitsus keskendub liiga palju Kreeka aitamisele, aga selle asemel peaks hoopis Kreekast õppust võtma. Kujutage nüüd ette, see on juhtkirja tasemel, suurim meediaportaal tuleb meile ütlema, et me peaks võtma kuidagi Kreeka eelarvepoliitikast õppust. Me oleme täiesti vastupidise eelarvepoliitika ajaja olnud pikki aastaid. Ei ole kuidagi selle olukorra loojad seal ega ole ka selle abimehhanismi loojad. Ma rõhutan veel, et me ei ole loonud Kreeka abimehhanismi. See on loodud meist sõltumata ja me ei ole seal ka osalised. Selles mõttes ei ole, et me ei saa siin aidata, kui jälle etteheited tulevad. Me ei ole ka läinud ega minemas Kreekasse raha teenima, nii nagu tänane number kirjutas; me ei ole sinna raha andnud; ei ole kunagi öelnud, et me läheme raha teenima abipakettidesse.

Pikantse nüansina osutan taaskord, et 21. juulil 2011 Euroopa Nõukogus ei võtnud Eesti Vabariigile finantskohustusi ei keegi muu kui riigipea isiklikult.  Kes aga paraku ei vastuta parlamendi ees ilma volitusteta võetud kohustuste pärast. Taavi Rõivas Euroopa Asjade Komisjoni nimel ei saa selliseid volitusi anda, ergo — volitust polnud!  Seega ma ei imestaks kui Eesti ühiskonnas hakkab kerkima konsensus, mis nõuab valitsuse tagasiastumist.  Just valitsuse, mitte üksnes Jürgen Ligi tagasiastumist.  Sest Ligi on vähemalt sõnades soovinud parlamendi kaasamist.  Aga ajal kui IMFi juht, Maailmapanga juht, USA president ja teised on veendunud, et “Eurokriis on maailmamajandusele ohtlik”, lausub Eesti peaminister midagi täiesti vastupidist: “Euroala ei ole kriisis!” Mu meelest oleks aeg hakata võtma kurikuulsat poliitilist vastutust…

Ma ei oska veel ütleda, mida peab tegema president.  Aga ma mõtlen sellele ja annan talle kindlasti head nõu!

Seotud postitused