Kõne Keskerakonna volikogule 18. juunil 2011

Meil kõigil on siin saalis veidike kõhe, eks ole? Natuke ikka on.

Teil sellepärast, et Keskerakonna Juhatus on teinud Volikogule ettepaneku kaaluda minu esitamist presidendikandidaadiks. Sest tuli ja vesi ei käivat kokku. Ja minul ka, sest paljud minu sõbrad küsivad minult, et miks sa ennast Keskerakonnale maha müüa tahad? Esimene asi on fakt, teine kellegi soovunelm. Ja kõhe on hoopis sellepärast, et XXI sajandi teise kümnendi hakatuses oleme Eesti Vabariigis olukorra ees, kus juhtiv valitsuspartei ütleb implitsiitselt ja peaminister, kes äsja valiti vastaskandidaadita valimistel taas Reformierakonna esimeheks, eksplitsiitselt: „Ühe kandidaadiga valimised ongi normaalne demokraatia ja kahega on demokraatia simuleerimine!“.

Selline olukord on kõhedusttekitav ning kodanikkond peab saama võimaluse arutleda ja otsustada, kas me oleme sellega nõus!

Tsiteerin Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvest, kes oma kõnes Isamaaliidu volikogule, lausus: /Tsitaat/ Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine Riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest. Samuti pole ühele demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata. Aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada. Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides. /Tsitaadi lõpp /

See on väga ilusti öeldud, presidendile vääriliselt. Minagi võiksin ütelda sõna-sõnalt sama, üksnes « võõral maal » pean ma asendama sõnapaariga « okupeeritud maal », mis vaimses mõttes on ju tegelikult üks ja sama asi.

Loomulikult võlgnen ma teile, volikogu liikmed, väikese enesetutvustuse.

Ma olen mõnikord elus sattunud ajaloo ja arengu keerukatele ristteedele.

1982. aastal tundus meile, esmakursuslastele, et aeg on meenutada Vabadussõda. Vähemalt võimaluste piires. Võimalusi teadaolevalt palju ei olnud. Küünla asetamine Julius Kuperjanovi hauale vallandas ajastule tüüpilised repressioonid. Kuid me jäime ellu. Isegi karastusime.

1988. aastal tundus meile, ennekõike ERSPle, et tarvis on tähistada Eesti Vabariigi rahvusvahelist eluõigust kinnitava dokumendi – Tartu Rahu aastapäeva. Järgnenud sovetlikke reaktsioone Tartus me teame kõik. Minu ema küsis mult tookord, et kas on vaja minna.  Et nad ju viskavad su jälle ülikoolist välja. Panevad ehk vangigi… Vastus oli – on vaja! Tagantjärele targad olles me teame, kellel oli õigus.

1993. aastal soovisid Narva ja Sillamäe volikogud panna kahtluse alla Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse ning rahvusvaheline tähelepanu probleemikäsitlusele oli erakordselt kõrge. Mind saadeti eriesindajaks Narva, kus mul tuli nende probleemide lahendamisel oma osa mängida ning me teame, et täna ei taha keegi selliseid anakronistlikke nõudeid esitada. Muide, arvake ära, kui palju veel oli soovijaid selle ametikohale? Kui paljud soovisid riskida Eesti Vabariigi nimel? Õige, mitte keegi peale minu. Mina pakkusin narvakatele võimalust Eesti Vabariigiga korrektseks suhestumiseks. Ja neile, kes aru said pakkusin ka sõbrakätt.

Kõike juhtunut pole tarvis meenutadagi. Kuid märkigem, et Eesti Vabariigi kodanike enamusele meeldisid avatud nimekirjad valimistel. Kuna avatuse tagasitoomine polnud võimalik muul moel, kui Euroopa Parlamendi valimistel kandideerides, siis seda ka tegin. Tulime valelt teerajalt tagasi ja sellest võitsid kõik!

Küsimus on – kas ka nüüd on ajalooline risttee? Kas presidendivalimised või lihtne ametissenimetamine? Eesti jaoks piisavalt oluline valik! Minu arvates küll.


Nende sissejuhatavate märkuste järel, lubage mul minna edasi kõnega. Peab tähele panema, et seda kõnet ei tasu analüüsida kui „presidendikõnet“. Isegi mitte kui „presidendikandidaadi kõnet“. Sest see on kõigest minu vastutulek teie erakonna igati legitiimsele kutsele, arutada minu isiku kui võimaliku presidendikandidaadi üle.

Niisiis, daamid ja härrad!

Ma olen veidi hämmeldunud meie kavatsusele osaks saavast kriitikast, mis lähtub justkui eeldusest, et Riigikogus on kahesuguseid liikmeid: ühtedel on ja teistel pole õigust oma kandidaati välja käia. Või siis vähemalt pole õigust esitada presidendikandidaadiks inimest, kes ei kuulu erakonda.

On ilmselge, et eeldus on vildak ja kui 21 Riigikogu liiget tahavad esitada kandidaadi, siis nad seda ka teevad. Pealegi – kas ei valitse Eestis pea selline konsensus, et president peab olema kogu rahva jaoks? Ning seda rolli on oma ametiaegadel püüdlikult järginud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Ma ei näe ühtegi põhjust eeldada minultki midagi teistsugust. Võrdne kohtlemine on elementaarne poliitiline viisakus ja põhiseaduslik nõue.

Edasi on Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid nõudnud, et minul ja Keskerakonnal peab olema poliitiline ühisosa vaadetes. Jätan kõrvale iroonia, et Sven Mikser unustab enda ühisosa Keskerakonnaga, mille aseesimeheks ta mingil perioodil oli.

Jätan kõrvale ka selle iroonia, et Reformierakonnal on kõlvanud Keskerakonnaga mitu korda valitsust moodustada.

Meenutaksin kõigile, et minu maailmavaade on avalik asi.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi olin sunnitud analüüsima oma poliitiliste vaadete paiknemist üldlevinud skaaladel ja kirjutasin nii:

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel minu jaoks täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased, ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. Hetkel mul eelkirjeldatud piirajaid ei ole ja sestap olen proovinud oma arusaamu maailmast võrrelda Eesti erakondade poolt esindatutega. Selgitus on selline: Olen ennekõike liberaal, aga seda laiemas mõttes kui pelgalt majandusliberaal. Headel hetkedel tahaksin olla nagu Prometheus, kes soovis inimestele tuld tuua, teades samas jumalate käsu rikkumise eest järgnevat karistust. Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihalejagi. Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Nõnda ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel. Kuna tasakaal, mis teeb elu võimalikuks, on mulle oluline, siis oleksin pigem ehk roheline, kuid nemad tunduvad sageli liiga veendunud, sestap ei söandaks ma oma teadmiste vähesuse tõttu nende sekka pürgida.“

Niisiis – selliselt vundamendilt kujundan oma suhtumisi ühte või teise Eesti ja rahvusvahelise elu nähtusesse. Ning täna, 2011. aasta suvel, murran pigem eelkõige pead selliste protsesside üle nagu seda on euroala kriis ning Eesti rahvastiku vähenemine.

Vahemärkusena olgu lausutud, et nõue võtta omaks mingi piiratud hulk erakonnaprogrammilisi seisukohti ja seda siis maailmavaateks hüüda, tuleb kirglikult just Reformierakonna juhtpoliitikute suust. See paneb mind veidi muigama, sest erakond, kes erastas raudtee, seejärel selle taasriigistas ning nüüd, nagu kuulda on, plaanib taas erastamist, ei saa ju väita, et nende tegevust on võimalik maailmavaate alusel prognoosida…

Meil tegeletaksegi liiga palju sellega, mis on parem- ja mis vasakpoolne, selle asemel et tegeleda vastuse otsimisega küsimusele mis on parem ja mis halvem.

Olen olnud kriitiline mitmete Keskerakonna poliitiliste sammude suhtes ja ei kavatse kriitikameelt ka tulevikus minetada.

Samas olen olnud kriitiline ka Reformierakonna suhtes. Näitena võin ma meenutada, et juba mõni aeg tagasi soovitasin peaministrile käesoleva aasta eelarvesse kulureale kirjutada ka Kreeka võimalikus abipaketis osalemise. Dialoog ei viinud kuhugi, sest peaminister võttis vestluse kokku fraasiga “Tarand on ebaadekvaatne”.

Tõsi, reformierakonna viimaseid liberaale Jürgen Ligi ajab seda rasket protsessi tarmukalt. Ja kui juba Ligi jutuks tuli, siis märgiksin, et minu ülesanne elus pole olnud kõike ja kõiki kritiseerida, vaid ka kiitust jagada. Viimati tegin seda Twitteri vahendusel, tunnustades Jürgen Ligi seisukohti maamaksu kaotamise küsimustes.

Nii et ka tunnustada tuleb, isegi siis ja võib-olla siis veel eriti, kui tunnustuse saaja polegi n.ö. oma erakonna mees või naine. Ja olen tõepoolest kiitnud ka Keskerakonda, kui selle tegevus on olnud minu meelest kiiduväärt.

Kuigi see pole tänase koosoleku teema, lisaksin, et opositsioonierakondadel on viimane aeg nõuda senisest enam informatsiooni Euroopa Liidus kavandatava kohta ja alustada väitlust Eesti võimalike kohustuste asjus euroalas. Kõikides teistes liikmesriikide parlamentides käib selline väitlus juba täie hooga.

Kuid tagasi peateema juurde.

Mulle meeldib olla aktiivsel kodanikupositsioonil ja tsiviilkuraasi või kodanikujulgust ilmutada. Täpselt selles tähenduses, millest Andres Herkel hiljuti „Sirbis“ kirjutas.

Mulle meeldib vangide dilemmana tuntud võrrandit lahendada sellises võtmes, et võidaksid kõik. Nii ka praegu:

  1. Ühiskond võidab, sest debatt on sündinud.

  2. Keskerakond võidab, sest ta on tegemas Eestit tugevdavat ja arendavat otsust.

  3. Ametisolev president võidab, sest ükskõik kui kriitiliselt suhtuda president Ilvese mõnedesse tegudesse või tegematajätmistesse, peab tunnustama ka tehtut ja nentigem, et niisugust hüüdnime nagu ühe kandidaadiga presidendivalimistel ta vältimatult saaks – tagatoapresident – pole ta mingil juhul ära teeninud.

  4. Võidavad nii parlamendis esindatud kui esindamata erakonnad, kes saavad oma seniseid seisukohti hinnata ning neile kindlaks jääda või neid siis muuta. Loodetavasti maksimaalselt realiikmete arvamust kuulda võttes ning hoolikalt kodanikkonna eri gruppidest tulevaid signaale kuulates.

  5. Võidan ka mina, sest lisaks enda jaoks oluliste teemade käsitlemise võimalusele on juba presidendikandidaadiks olemine vägagi auväärne situatsioon.

Lähiajaloost meenub selline hüüdlause “Meiega võidavad kõik!”. Siin ja praegu on teil oma vabade otsustuste summana võimalik anda sellele loosungile jälle sisu.

Rain Rosimannus (tüüpilise spindoktori ja poliittehnoloogina) on käinud välja teooria, et minu abil loodab Edgar Savisaar Valimiskogus ise kandideerida. Ja minult on küsitud, et mida ma sellest arvan. Kohe ütlen – kui see tõepoolest niimoodi peaks juhtuma, siis on Savisaarel ideaalsed võimalused… tulla Igaveseks Teiseks. Mina võidan ikka… Aga ilma naljata – kuna Valimiskogus vajab iga kandidaat 21 esitajat ning need ei pea tulema mingi erakondliku veendumuse baasilt, siis eeldatavasti olen kandidaadiks igal juhul. Las olla mitu kandidaati! Ehk esitatakse mõni naiskandidaatki. Kindlasti parim võidab! Võidab ka demokraatia, sest omavalitsustel ei pea Eestis olema üksnes ränk murekoorem, kuidas hakkama saada. Nende seisukohti saab, võib ja peab kaasama ka presidendivalimistel.

Urmas Paet ja Marko Mihkelson küsivad avalikkuse vahendusel, et mida arvan mina nn „Idaraha skandaalist“. Urmas Paet väitis raadios koguni, et ma pooldan seda. Ma ei tea, kust ta seda võtab. Tunnistan otsekoheselt, et jagan nende keskerakondlaste seisukohta, kes arvavad, et säärane rahaküsimine oli andestamatu viga.

Paraku jäi president Ilvese reaktsioon toimunule poolel teel pidama. Milles on probleem? Kui mina oleksin olnud sel ajal president, siis osutanuksin, et asja tuum on meie Eesti poliitikategemise rahastamisviisis üldisemalt. Selles, et erakonnad vajavad aina rohkem ja rohkem raha ning ettevõtjad, suured ja väikesed, omavad meie parteide rahastamise kaudu poliitiliste otsuste tegemises märgatavalt suuremat rolli kui mistahes volikogu, üldkogudest rääkimata. Pahatihti on see roll kaunis korruptiivne.

Minu seisukoht on, et erakonnad peaksid elatuma liikmemaksudest ja sellele vastavalt ka majandama. Ning kui riigieelarvelistest toetustest rääkida, siis nende kasutamine peaks suunduma Riigikogust väljajäänutele ja ehk ka väiksematele sissesaajatele. Alati on vaja toetada nõrgemaid, mitte vastupidi! Seda kõike oleks ma ütelnud. Ning seda teemat hoiaksin esiplaanil ka ametisoleva presidendina.

Ma juba ütlesin, et idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!

Aga nüüd veel üks asi, millest, nagu Kreeka kriisistki, ei ole piisavalt räägitud.

Sel sügisel ootab meid ees rahvaloendus. Ja me saame tõe kindlalt teada. Kas just täpselt seda, mida kolumnist Hannes Rumm kirjutab Postimehes, kuid suuna aimamisel on Hannesel kahtlemata õigus. Me saame teada, kui palju oleme kaotanud inimesi. Omaenda inimesi, kes majanduslike olude või siis eneseteostuse pärast töötavad välismaal. Ning kes ei pruugi kunagi tagasi tulla. See on nii valus probleem, et seab kahtluse alla meie kestmajäämise.

Probleemile pole muidugi mingit üht ja ainuõiget imeravimit. Kuid suhtumist, et probleemi üldse ei ole, tuleb muuta. Sest tühjadest taludest on meie kultuuris juba kinnistunud nukrameelne laul „…kuni su küla veel elab, elad sina ka…“

Me kõik teame, et taluelu sõjaeelsel kujul ei ole võimalik taastada. Selle variandi kriipsutas läbi nõukogude võim ja mitte Mart Laar, nagu vahel ekslikult arvatakse. Need transformeerumisprotsessid olid märksa komplitseeritumad.

Paradoksaalsel kombel on aga maailmas eeldada arengut, mis pakub Eesti põllumajandusele huvitava võimaluse. Ning mitte ainult põllumajandusele, vaid ka elu võimalikkusele väljaspool Tallinna üldse.

Ma ei pea siin silmas toiduainete hinna jätkuvat tõusu, see on alles eelhoiatus. Mis tarbijale ei ole soodne, see võib olla soodne tootjale. Peamine asi, mis meie planeeti mõjutab, on kliimamuutus ning lootust selle ohjamiseks inimkonna poolt on jäänud väheks – eriti Euroopas. Kopenhaageni kliimakonverentsieelsed nõuded ja poliitilised eesmärgid on pea unustatud. Euroopa on seoses mitme samaaaegse kriisiga nii katki, et kliimaotsuseid lihtsalt ei tehta. Kui kliima soojeneb, siis võime optimistlikult loota, et isegi meie laiuskraadil on heal juhul võimalik saada 2 saaki. Olen sellest pisut futuristlikus võtmes kirjutanud BNS-i juubeli puhuks välja antud kogumikus.

Ning kui ka õigus peaks olema Endel Lippmaal, et mingit soojenemist ei tule, siis sellele vaatamata kasvab toiduainete nõudlus globaalse demograafia arvelt. Selles peitub lootus ja me peame end ette valmistama.

Kuidas teha nii, et elu ääremaadel siiski ei lakkaks? Nii Ruhnus kui Piirissaarel, ja Euroopa Liidu kontekstis – Eestis tervikuna?

Mis on need põhikomponendid, mis annaks meile kindlustunnet tuleviku suhtes? Kas selleks on vaja vaid tasakaalus riigieelarvet? Või on veel komponente? Kas haridussüsteemi jätkusuutlikkus, haigekassa töökindlus, loodusvarade ja keskkonnaga arvestamine pole mitte sama olulised? Riigi kaitsevõime? Kuidas saavutada kõike seda väheneva rahvastiku tingimustes?

Selles mõttes mulle meeldib, et president Ilves on asunud toetama kodanikualgatust „Talendid koju“. See on vajalik algatus, kuid pole veel toonud soovitud tulemust. Talendid koju muidugi, aga koju peaks olema oodatud ka need inimesed, ilma kelleta talentidel pole siin midagi teha. Sest puudub publik! Tühjadele saalidele pole mõtet mängida, nagu pole ka mõtet kapitalimahukat tehnoloogiat tuua paika, kus keegi ei oska seda kasutada… Või veel hullem – polegi kedagi, kes kasutaks. Kui väljaränne samas tempos jätkub, siis kaob talentide kojupöördumiseks igasugune eeldus. See eeldus on haritud ja ettevõtlik keskklass. Ma ise oleksin president Ilvesest veelgi aktiivsem, prooviksin ka valitsust vastavasisuliste abinõude esitamisele turgutada.

Lubage mul, daamid ja härrad, täna juba teist korda tsiteerida president Ilvest: /Tsitaat/ Keskerakond esindab iga neljandat valimas käinud Eesti Vabariigi kodanikku; peamiselt neid, kelle suhe Eesti riigiga on erinevatel põhjustel mitmetahuline ja seetõttu vastuolulisem.
Aga nad pole seetõttu kuidagi vähem väärtuslikud Eesti kodanikud. Nad on lahutamatu osa Eesti edasisest loost. Nad väärivad endile kõige paremaid, ausamaid, kõiki ühiseid lääneliku demokraatia reegleid järgivaid esindajaid. «
/Tsitaadi lõpp/

Kui Keskerakond viimast tõepoolest soovib, siis teeb ta täna oma otsused. Teie teha on Eesti arenguteede jaoks olulised muudatused – särasilmse ja tulevikku uskuva Eesti nimel on vaja midagi otsustada. Ning teha seda Oma Peaga!

Ma loodan, et kõik saavad aru, et minu eesmärk pole teile petlike lubaduste jagamine. Nii, nagu teie eesmärgiks ei tohiks olla avalikkuse eksitamine muljega, justkui minust oleks tänase esinemise alusel saanud keskerakondlane. Vastupidi – me arutame võimalust, et Riigikogu keskfraktsioon võib augustis esitada parteivälise, kuid parteideülese kandidaadi Eesti Vabariigi Presidendi kohale. Ning seepärast unustagem juba eos igasugused ühisdeklaratsioonid ja teesklus. Räägime võimalusest ja võimatusest. Ning nagu me teame – kõik on võimalik!

Abraham Lincoln on lausunud: „Kui tahad teada saada, missugune inimene tegelikult on, anna sellele inimesele võim!“

Mõnedel teie erakonna liikmetel on tekkinud uudishimu teada saada, mis inimene ma tegelikult olen. Te olete kuulnud mu vastust!

Sellise sõnumi tahtsin teieni täna tuua, lugupeetud volikogu liikmed. Vastan meelsasti teil tekkinud küsimustele ning seejärel on otsus teie teha. Üks kaalutlus otsustamise juures, ning mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt, kogu alanud avalikus väitluses, võiks olla vana tarkus:

Ärge Tapke Sõnumitoojat!“

Seotud postitused

8 thoughts on “Kõne Keskerakonna volikogule 18. juunil 2011”

  1. tsiteerin kõnet: ..Ning seepärast unustagem juba eos igasugused ühisdeklaratsioonid ja teesklus…
    Ja nüüd lugege otsust: ..Keskerakonna volikogu otsustas anda erakonna juhatusele volitused töötada kuu aja jooksul välja ja kahepoolselt allkirjastada Eesti Keskerakonna ja presidendikandidaat Indrek Tarandi vaheline ühisdeklaratsioon…

  2. Väga asjalik, õige ja südamlik jutt. Ma hakkasin I.T. tõsiselt lugu pidama. Enne pidasin teda kibestunud naljameheks. Temast võib veel väga hea kogu RAHVA president saada!

  3. Pehmelt öeldes olen õnnelik ja hämmastunud samas. Nagu ootamatu õnnetundega ikka.
    Mul pole meie praeguse presidendi kohta ühtegi halba sõna öelda. Aga kui uus president on nagu Vàclav Havel, pisut rohkem, kui dissidendist boheem.. oi jummel, unistus.

    Samas, tore kirjutis ja ilus lugeda aga ..
    Mõned ebatäpsused on liiast:
    “AS Eesti Raudtee erastamise otsustas esimest korda Tiit Vähi valitsus, kui Eesti Raudtee kinnitati 1997. aasta erastamiskavasse. Mart Siimanni valitsus võttis 1998. aasta detsembris vastu määruse, mis andis teede- ja sideministrile volituse erastada AS Eesti Raudtee riigivara seaduse järgi, ehk loobuti avalikust erastamiskonkursist erastamisagentuuri kaudu.

    Mart Laari valitsusprogrammis oli sellepärast sees nõue, et raudtee erastatakse avaliku rahvusvahelise erastamise konkursi kaudu, lähtudes erastamiseseadusest. Vastava otsuse võttis vastu ka Riigikogu 1999. aasta veebruaris. Protsessi viiski lõpuks läbi Erastamiseagentuur. Loomulikult tekib küsimus, kas üldse oli raudteed vaja erastada. Kõige lihtsam vastus on, et erakapitali kaasamine meie majandusse peaks olema nii ulatuslik kui võimalik. See on meie majandusele kasu toonud ja toob ka tulevikus.” tsitaat pärit http://www.toivojyrgenson.ee/?d=raudteeMM .

    PS. Jah, olen igati nõus. Talendid koju, aga kodu olgu korras.
    Ja siin on palju teha. Kord (selles mõttes) algab peast. Just nagu vastupidi hakkab kala sealtpidi hukka minema 🙂

    PPS. Tahaks teada ka Sinu meeskonna liikmeid Sinu kabinetis.
    Vabandan sinatamise pärast, kui see peaks kuidagi riivama;)

  4. Olen igati , Indrek Tarandi presidendikanditaadi esitamise poolt.
    Olgu ikka EESTI PRESIDENT – Põliseestlane.
    Hoian põialt , et nii läheks.

  5. Demokraatia üks nõue on ka eriarvamuste sallimine.Tänases Eestis on tekkimas olukord, kus isegi ajakirjanikud kalduvad võimulolijate poole ja ei julge edasi anda auditooriumi arvamust, rääkimata enda omast.
    Globaliseeruvas maailmas on demokraatia eeltingimuseks avatus. Mets tuleb eest raiuda, selleks ,et ise näha ja olla nähtav. Avatud maailm tähendab dialoogi ja suhtlust, piirideta, eelarvamusteta.

    Loodetavasti jätkub meie Riigikogul julgust Teile hääl anda ja Teid Vabariigi Presidendiks kinnitada.

Comments are closed.