Arktika raport valmis

 Euroopa Parlamendi viimasel Strasbourgis peetud täiskogul neljapäeval 20. jaanuaril sai läbi üks etapp ELi Arktika piirkonna poliitikaplaneerimises. Nimelt võeti vastu saksa parlamendisaadiku Michael Gahleri (EPP) resolutsioon ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta (eurokoridorides hellitlevalt tuntud ka kui “Arktika raport”).

Asja on arutatud mitme parlamendi koosseisu vältel ning tähtsate paberite genereerimise näol on arutelus oma sõna sekka öelnud nii Komisjon, Nõukogu ning nüüd ka EP. Kõnealune resolutsioon on vastuseks 2008. aastal Euroopa Komisjoni poolt esitatud teatisele Euroopa Liit ja Arktika piirkond (Communication from the Commission to the European Parliament and the Council- the EU and the Arctic Region) ning aasta hiljem vastu võetud nõukogu järeldustele Arktika küsimuste kohta.

Täiskogul vastuvõetud resolutsioon sisaldab ka huvitavaid vasturääkivusi. Dokumendis öeldakse, et EL peab oma kohalolu Arktikas suurendama. Tuuakse välja, et EL ei tohiks jääda võidujooksul Arktika põues peituvatele loodusvaradele teistest piirkonna riikidest maha. Samal ajal toonitatakse aga, et enne enne edasisi arenguid ja suuri muudatusi antud piirkonnas tuleks esmalt viia läbi põhjalikud uuringud võimalike keskkonnaalaste riskide kohta.

Rohelised ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni (GUE/NGL) saadikud sooviksid, et kaitsmaks piirkonda erinevate ohtude eest, tuleks kehtestada seal ulatuslik moratoorium. Sõna “moratoorium” võtab aga kõik muude fraktsioonide saadikud morniks ning ei kõlba vestluse alustuseks. Kui Antarktika eeskujul moratoorium kehtestada, siis jääks rannikuriikide naftapumpajad ning EL’i strateegilised partnerid Norra ja Venemaa eriarvamusele niikuinii. Ja kui nüüd viidata viimastele arengutele BP (British Petroleum) ja venelaste Rosnefti partnerluse rindel, siis paistaks briti investeering ju täitsa tulutu. Ning lõpuks, vaatamata probleemidele, on põlisrahvastel siiski soov oma rikkust kasvatada maavarade müügiga. Gröönima alustaski puurtorni rajamist.

Venemaa, Kanada ja Ameerika Ühendriigid on õige vaikselt asunud võidurelvastumisele ja -jooksule, et kasutada ära Arktika jää sulamise tagajärjel esile kerkida võivaid uusi transporditeid, naftapumpamise jms võimalusi. Rohelised soovivad, et sõlmitaks uus õiguslikult siduv lepe, mis hõlmaks kõiki piirkonna riike. Üldiselt on aga enamik rannikuriike arvamusel, et EL ei tohiks oma nina nii palju nende asjadesse toppida, unustades, et ELil on oma liikmesriikide Soome, Rootsi ja Taani (Gröönimaa) ning peatselt ehk Euroopa Liitu astuva Islandi näol olemas samuti teatav õigus sõna sekka öelda.

GUE/NGL saadikud esitasid muuseas ka alternatiivse resolutsiooni (mis oli oma mahult kordades väiksem kui Gahleri resolutsioon), kutsudes üles ikkagi maavaradele moratooriumi kehtestama. Nagu oli juba ette teada, hääletati see resolutsioon võrdlemisi ühehäälselt maha. Mainimisväärt on aga seik, et tegelikult on moratoorium viimases, Gahleri resolutsioonis ikkagi de facto sees. Ja selle muudatusettepaneku (mis nüüd on resolutsioonis artikkel 58) esitasid Rohelised, kasutades vähe peenemaid lingvistilisi nippe ning vältides paljude jaoks ebasümpaatset sõna “moratoorium”. Ja luues poliitilise konsensuse pea 2 minutiga. Ise olin juures 🙂

Resolutsioonis on muuhulgas üleskutsed panna piir Euroopa Liidu ja muudest põhjapoolkera piirkondadest pärineva musta musta süsiniku (elik tahma), inglise keeles black carbon‘i atmosfääri heitmisele, mis on üks põhilisemaid Arktika piirkonna ebaproportsionaalselt suure soojenemise põhjuseid. Lisaks tehti ettepanek, et seal liiklevatel laevadel kehtestataks raske kütteõli kasutamise ja veo keeld. Seda võimalikust õnnetustest põhjustatud keskkonnakahjustuste ohu vähendamiseks. Mehhiko lahe juhtum on kõigil vägagi selgelt meeles ning sarnase keskkonnakatastroofi tekkimise hirmus, on resolutsioon pikitud üleskutsetega  kehtestada keelde ja viia läbi uuringuid.

Inimõiguste küsimuses saavutas Põhjamaine koostöö, et resolutsioonis rõhutatakse  Arktika põlisrahvaste eriseisundit ning nende õiguste tunnistamist. Juhitakse tähelepanu põlisrahvaste õiguslikule ja poliitilisele olukorrale Arktika riikides ja nende esindatuse suurendamisele Arktika Nõukogus. Nõutakse, et põlisrahvaid tuleb senisest enam kaasata poliitilistesse otsustesse ning et nende kultuuri, keelt ja maaõigust tuleb kaitsta ILO konventsioonis nr 169 määratletud viisil. Soomes on nimelt eelmaninitet konventsioon nr 169 senini ratifitseerimata. Ratifitseerimise plaani on veeretatud ühest valitsusest teise ning tegudeni ei ole senini jõutud. Ka Eestis pole see ratifitseeritud.

 Olles nüüd ise variraportöörina Arktika teemaga tegelenud ning muuhulgas ka erinevaid rohkem-ja vähemtähtsaid Euroopa Liidu institutsioonide poolt avaldatud dokumente lugenud, paistis silma nende  vasturääkivus üksteisele. Kõikides neis on üritatud portreerida harmooniat. Kuid kõige ilmsem vasturääkivus on kahes ELi jaoks üsna prioriteetses valdkonnas: energiajulgeolek ning kliimamuutus. Energiajulgeolek ELi mõistes on energia pakkumise suutlikkus, mis on piiratud tooraine nappuse ning sõltuvusega impordist.  See paneb ELi otsima uusi võimalusi energiatootmiseks. Arktika pakub uusi võimalusi ja seda just tavaenergia, näiteks nafta ja maagaasi näol. Viimatimainitud on aga põhilised CO2  tekitajad ja kliimasoojenemise põhjustajad. Seega on sihuke poliitika aga vastuolus ELi kliimamuutusega võitlemise poliitikaga, mis keskendub taastuvenergiale ning suurele juhtrollile globaalse soojenemisega võitlemises. Lisaks oleks Arktika piirkonnas kaevandamine igati energiamahukas, olles risti-vastupidi ELi säätud eesmärkidega energia säästlikkuse osas ning – tekitades kahju niivõrd hapras keskkonnas nagu seda on Arktika, andes kliimasoojenemisele veelgi hoogu juurde.

Nagu märkis plenaaril briti liberaal EP asepresident Diana Wallis, kes pooldab Arktika lepingut: “Mis on muutunud, et lahjendame oma sõnumit?”

Miks on vaja kõigil kolmel institutsioonil põhimõtteliselt sama teksti kirjutada? Tihtilugu jääb mulje, et kõigi nende teatiste, resolutsioonide ja arvamuste avaldamise põhjuseks on lihtsalt bürokraatilk protsess ise, mitte tegeliku läbimurde sooritamine! Ometigi loob Lissaboni lepingu reeglistikus toimuv mõttevahetus homset arusaama tegevusplaanist.

Arktika piirkond on mulle aga armsaks saanud ning kavatsen nüüd EP resolutsiooni edasisel kulgemisel silma peal hoida. ARCTIC IS COOL!

Viiteid:
Resolutsioon
Komisjoni teatis
Nõukogu järeldused

Seotud postitused