Indrek Tarandi etteaste Eesti Naisliidu 90. aastapäevale pühendatud konverentsil

Lugupeetud Eesti Naisliit, nii juriidiline isik kui ka iga liige indiviidina!

Mulle on suureks auks õnnitleda Teid 90. sünnipäeva puhul. Pole naljaasi peaaegu sajandi jooksul seista eesti naiste parema elu- ja olukorra eest. Saavutus on seda tublim, et meie kultuurilise arengu katkestas terveks poolsajandiks nõukogude võim.  Olge te tänatud!

Sissejuhatavalt veel niipalju, et nõustun Siiri Oviiri poolt lausutuga, et naised on alalhoidlikumad ja pole nii riskialtid, eriti rumala riski puhul, kui mehed.  Kuidas ent seletada selle väite taustal Teie täiesti hullumeelset riski kutsuda siia esinema mind? Teate ju hästi, et mina pole miski teadlane, ammugi mitte naiste ja meeste võrdõiguslikkuse spetsialist. Seega olete võtnud ootamatult suure riski… Kuid et moderaator Marianne Mikko esitas mulle küsimuse, siis proovin oma ettekandega ka sellele vastust otsida. Küsimus oli, et miks poliitikuist rääkides meestest ealeski ei lausuta meespoliitik, sõna “naispoliitik” on aga laialt levinud.

Kui lubate, siis teen kõigepealt katse meie tänast koosolekut veidi interaktiivsemaks muuta. Nimelt vaatasin ma EL-27 riikides Eurobaromeetri poolt läbiviidud küsitlust ning sellele tuginedes sooviksin ka siinses auditooriumis läbi viia ühe hääletuse, et saada teada mis just siin ja praegu on kõige olulisem naiste ja meeste võrdõiguslikkuse teema. Ning siis vastavalt hääletustulemusele edasi minna. Loen kõigepealt ette teemad ja siis hääletame nõndaviisi, et igaühel on üks hääl, mille ta annab just tema meelest kõige olulisema teema kasuks. Niisiis, loen ette selles küsitluses olnud menüü:

A. Naistevastane vägivald

B. Palgaerinevus meestega

C. Arengumaade naiste vastane vägivald

D. Kodutööde ebavõrdne jaotumine sugude vahel.

E. Seksistlike stereotüüpide visa kadumine

F. Naiste vähene osakaal ettevõtluse juhtimises

G. Naiste vähene osakaal poliitikas

Hääletuse tulemus oli mulle mõnevõrra ootamatu: A -13 häält; B – 25; C – 17; D – Null; E – 5; F – 23 ja G – 46  häält.  Oleksin oma väheste teadmiste põhjal oodanud, et hoopis nõudepesemise ja lastekantseldamise problemaatika kerkib esikohale, aga võta näpust! Ei salga, et mulle meeldib, et meie audients siin ja täna on teadlik ka naiste probleemidest laias maailmas. Olgu selleks siis šariaadiseaduste alusel kodanliku lahutuse keelamine ( millist teemat käsitlev film “Die Fremde” võitis just äsja Euroopa Parlamendi poolt väljaantava filmiauhinna LUX) või siis veel hullem – tegevus, mida paljudes Aafrika ja Aasia kogukondades tegeletakse ja mida rahvusvaheliselt nimtatakse genitaalide mutilatsiooniks. Ma ei salga, et mul puudub vähimgi soov sellele isegi eestikeelset vastet otsida.

Hääletustulemused on seaduseks ja sestap pean püüdma edasi arendada  meie tänast probleemi – mida teha, et naiste osalus poliitikas oleks suurem.

Ütlen otsekohe, et eelkõneleja usku kvootide imettegevasse mõjusse ma tegelikult ei jaga. Sest ehkki need saavutavad arvulise tasakaalu, ei ole minu hinnangul võimalik piisava teaduslikkusega mõõta et sellisel juhul on edu suurem ja otsused targemad. Ehk teisisõnu me ei saa iialgi tõsikindlalt teada, mis juhtunuks kui finantsettevõtte Lehman Brothers asemel oleks tegutsenud Lehman sisters… Siiri Oviir viitas siin Soome uurimusele, mis näitas et naiste suurem osakaal andis samalaadsele ettevõttele 10% suurema tulemuslikkuse. Ent see oli siiski samalaadne, mitte täpselt sama ettevõte… Seega minu arvates pole kvoodid hea lahingratsu, eriti Eestis ja seda just taktikalistel kaalutlustel – see ei too edu valimistel!

Ent heitkem korraks pilk ajaloole. Ja jätkem kõrvale matriarhaadiaeg, mil inimkond elas rahus ja õnnes, ei peetud suuri sõdu, vaid elati tasast elu. Ärgem ajapuudusel peatugem ka hulga hiilgavate naiste saavutustel, olgu siis troonil või selle vahetus läheduses. Alustame naistele hääleõiguse andmisest ja seda riigis, kus esimesena antud eesmärgi saavutamiseks loodi Naiste Partei. See riik on USA, kus Alice Paul ja Lucy Burnes asutasid partei, mis alustas oma tegevust 1914.aastal pikettidega Valge Maja ees ning see kutsus esile niisuguse raevu, et pööbel, mis koosnes peamiselt meestest, ent mitte ainult meestest, andis piketeerijatele kere peale ja lõhkus nende plakatid. Ent vaid 6 aastat hiljem oli nende unistusel määratud täide minna. Partei eksisteeris edasi ja veel 1964. aastal saavutas ühe olulise seadusmuutuse. USA Naistepartei ei saavutanud kunagi olulist valimisedu ja üheks põhjuseks on majoritaarne valimissüsteem. Aga nad ei seadnud ka valimisedu eesmärgiks omaette, vaid soovisid mõjutada seadusandlust ilma ise seadusandjate hulgas olemata.

Oma 2006. aastal San Diegos peetud ettekandes käsitleb Laura Fiedler põhjalikumalt naisparteisid laias maailmas. Märkigem, et sellised on eksisteerinud ja eksisteerivad nii Iisraelis, Põhja-Iirimaal, Austraalias, Indias, Iraanis, Valgevenes, Ukrainas ja Tšehhi Vabariigis.  Ainuke erand, kus Naiste Parteid on saatnud valimisedu, on Island. Riik, kus lisaks rahanduskriisile on olnud ka naispresident ja hetkel on naispeaminister. Kvennalisten oli edukas mitmetel valimistel järjest, kuid tänaseks on leitud, et eraldi naiste parteid pole enam vaja ja selle liikmed on sulandunud teistesse erakondadesse.  Siiski, ka Islandil pole näiteks palga osas 100 protsendilist võrdsust ja sestap võitlevad naised selles väikeses riigis omapärase streigi abil edasi. Nimelt on nad rehkendanud palgaerinevuse töötundideks ja -minutiteks ning ebavõrdsusevastase protesti märgiks lahkuvad mõnel kokkulepitud päeval töö juurest selle ajaühiku võrra varem… Kuid peatugem vaid Laura Fiedleri ettekande paradoksil – kuigi naiste parteid võiksid esindada teoreetiliselt vähemalt poolt, kui mitte rohkematki valijaskonnast, pole neil enamasti õnnestunud oluliselt hääli saada. Iisraelis ja Tšehhimaal vaevalt 3% häältest. Nii ollakse küll mõjutanud mõnes konkreetses naisküsimuse episoodis oma riigi poliitikat, ent selle saavutuse järel ka tavaliselt hääbutakse.
Kui lubate, siis väike vahemärkus ka selle kohta, et Ida- ja Lääne-Euroopas valitsesid ja kohati valitsevad tänase päevani erinevad poliitilised unelmad. Nii propageeris Tšehhi Naistepartei 1990.-ndate alguses takistusi abielulahutusele, et tugevdada perekonda ning soovis keelustada alla 18-aastaste abiellumise.  Ning teine suur erinevus jäi veel silma, tõsi seda mitte võrduses Lääne- Euroopa, vaid Indiaga. Riigiga, kus naised on mänginud poliitikas suurt rolli, kuid taas mitte esindatuse kaudu parlamendis. India parlamendis on naisi 8% ja 2 aastat tagasi asutatud Naistepartei eesmärgiks on saada see % 50 peale.  Aga Naiste partei asutas Indias kõigest 100 naist. Eestis peab erakonna asutamiseks olema 1000 liiget. See on ikka üüratu vahe.  Umbes sama üüratu kui näiteks minule antud häälte arv EP valimistel viia võrdusse Kalev Kallemetsa poolt ühel Riigikogu valimistel kogutud 2 häälega…:)

Igatahes kogemus näitab, et naiste parteidel pole edu.

Olles öelnud seda, meenutan, et tavateadvuses ei olnud veel poolteist aastat tagasi  ettekujutust, et ka üksikmees võib lahinguväljal tegusid teha. Sellepärast ma pakun välja, et kui teie, naised, teie tütred, miniad, tütretütred ja õed, kui teie seda soovite, siis võiksime teha võitva Naiste Nimekirja Eestis.  Kuidas?  Väga lihtsalt: meie eesmärk ei ole ainult naisküsimus, vaid sõbralikum ja kvaliteetsem poliitika igas eluvallas. Ning mis veelgi olulisem – Eesti Naisteparteil saab olema ka treener. Mina jään 2014. aastal vabaks ja siis on meil parasjagu aega valmistada võistkond Naiste Nimekiri 2015 aasta Riigikogu valimisteks ette.  Ma luban teile, et ma töötan Treenerina nagu Jose Mourinho on töötanud Chelsea ja Milano klubidega ning nagu ta jätkab hetkel Real Madridiga. Võidukalt! Kui seame Naisteparteile eesmärgiks 38 kohta Riigikogus, siis selle ka täidame.  Näpuotsaga naisi tuleb ju teistestki erakondadest ja pole võimatu, et niiviisi ongi täidetud Siiri Oviiri poolt sõnastatud vormel “Naistel olgu ½ võimust ja 2/2 ehk terve palk!”  Niisugune lihtne retsept ja abinõu, lugupeetud kuulajad, on mul täna välja pakkuda.  Kaaluge seda ja arutlege ning kui on kriitilisi mõtteid, kirjutage mulle. Sest mina treenerina ei taha üldse samaväärset töötasu kui Mourinho, ma töötan ennekõike armastusest töö vastu.

Tänan teid väga võimaluse eest siin olla!

Seotud postitused