Vene värk!

Ajal, kui jalgpallisõbrad olid oma tähelepanu keskendanud „invaspordi” üritusele Londonis, kus vigastatud Eesti pallurid vigastatud inglastega kohtusid, kasutas meie Idanaaber juhust ja pööras täiesti sassi. Või õigemini, naasis vahepealse sassisoleku juurest tõeliselt suveräänsesse demokraatiasse.

Esiteks – našistid tulistasid Ansipi pildi pihta. Mis seal ikka, keskmiselt naljakas ju. Aga kuhu jäid Edgar Savisaare ja Ain Seppiku ning Kalev Kallo karjatused selle ebainimliku akti suhtes? Meenub, et kui Laar miskit Savisaare pilti põmmutas, tekkis vaat et valitsuskriis ja Keskerakonna korkodillipisarad ebaeetilisusest voogasid vaat et üle kogu Euroopa?

Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus.

Kesikud on ju Ühtse Venemaa sõprusorganisatsioon või –osakond? Miks vaikisid Tallinna linnavalitsuse propagandatorud? Lihtne vastus on, et eks Keskerakond ole ju puutinlaste käepikendus Eestis, aga küllap Kadri Must varsti ära seletab, et Laar lasi ikkagi pumppüssist, našistid aga kõigest värvikuulikestega paintballides… Ja selles võib peituda eetiline erinevus!

Teiseks humoorikaks teateks oli Vladimir Vladimirovitši valmisoleks kandideerida duumavalimistel ning peaministriks hakata. Mõistatuseks jäi, miks ta vaevub ponnistama, et eristuda Kesk-Aasia eluaegsetest presidentidest. Kellele ta loodab puru silma ajada? Eriti, kui ta vaid nädalapäevad hiljem ei luba valimistel osaleda Garri Kasparovi juhitud opositsioonijõududel. Põhjendades seda imetabase väitega, et need pole parteina registreeritud. Ei tea, kes seal Venemaal neid registreerimise asju ka kaasajal otsustab? Mingi sõltumatu kohus või seltsimees Zubkov?

Putini ristis jalad ja muu kehakeel kohtumisel Prantsusmaa ametivennaga ning tema püüdlused Tjuttševit tsiteerida (pealegi ebatäpselt) kõnelesid värvikalt sellest, et Putin tahaks miskipärast näida n.ö. valge mehena ja demokraadina. Mis sellest et suveräänse demokraadina! Samas teab ta hästi, et tema roll on surmani Kremlisse jääda ja Venemaa suurust taastada. Tõsi, viimase suhtes võiks kahtlust avaldada eelkõige ülesblufitud gaasimaardlate ja kahaneva venelaste arvu pärast…

Ka Zubkovi hambavalgendamise kampaania mahub täitsa lahedasti sellesse konteksti. Vene demokraatide portselan-naeratus peab Euroopale sisendama, et tegemist on täiesti euroopalike demokraatidega. Vabanevad raudhambad võiks aga näiteks Mailis Repshile saata, äkki suudab keskerakonna välissekretär nende abil oma partei müstilist Venemaa poliitikat katki hammustada!

Kuid keskerakondlikule koomikale lisaks peab märkima, et Eesti on siiski üllatavalt hästi valmistunud nendeks (vältimatuteks?) muutusteks Venemaal. Seda kahe riigimehe – Toomas Hendrik Ilvese ja Mart Laari suu läbi ka teatavaks tehes. Presidendi kõne Visby konverentsil (ära toodud ka Diplomaatias) ja kahekordse peaministri esinemine Brüsselis on tegelikult hästi koordineeritud tegevus. Ja mitte üksnes koordineeritud, vaid ka sisuline.

Ehkki esmapilgul jääb mulje, et mehed väidavad teinetesiele veidi vastu, on tegemist siiski lihtsalt kahehäälse lauluga. Sest tegelikult juhatavad mõlemad Euroopa Liitu täiesti koherentse Venemaa poliitika suunas. Muidugi pole kumbki nii suur optimist, et uskuda selle automaatsesse tekkesse. Ilves hoiatab poliitikute äraostmise eest ja Laar Venemaa võime eest ühtesid Euroopa riike teiste vastu välja mängida. Üksmeeles on nad ka selles, et meie tegelikult ei suuda autoritaarseid protsesse Venemaal muuta ega pöörata.

Kui nüüd tilgake tõrva meepotist leida püüda, siis mina eelistaksin siiski ka teatud asjus kõva retoorikat. Ei, muidugi mitte igareedeseid hüüatusi ühe või teise Vene tegelase jutu peale. Aga Kasparovile valimistel aktiivse kandideerimisõiguse keelamine võiks olla meie initsiatiivil raiutud kõikidesse raportitesse ja dokumentidesse, kuhu vähegi võimalik. Sest see on kodaniku- ja vist ka inimõiguste rikkumine.

Ja ma tahaksin kuulda eesti justiitsministrit lausumas, et Hodorkovskile ettevalmistatav uus protsess on tegelikult selle õigusprintsiibi rikkumine, et ühe kuritöö eest kaks korda ei karistata. Ja lõppude lõpuks muidugi, tahaks teada Keskerakonna suhtumist peaministri pildi pihta tulistamise asjus. Seda aga ei tule, sest just see poliitiline punt on koos Schröderiga ilmekaks illustratsiooniks Ilvese väitele „Tänapäeval võib inimesi avalikult ja häbitult ära osta, mis külma sõja ajal oli vähemalt kõrgemate poliitikute tasandil mõeldamatu.”

Seotud postitused