Terrorismist, territoriaalsest terviklikkusest ja tervest mõtlemisest

Columbia eriüksused tungisid USA ja Inglismaa luureinfole tuginedes operatsiooni käigus üle naaberiik Ecuadori piiri ning purustasid seal FARC nime kandva guerilla-armee ühe tugibaasi. Surma sai ka üks kolmest tegelikust liidrist, härra Reyes (tegelikult Edgar Devia) ning mis kõige olulisem – tervena õnnestus kätte saada hulk arvuteid, mille abil veelgi enam loodetakse koguda andmeid sellest organisatsioonist. Mis on kantud maailma terroriorganisatsioonide nimekirja ja mis oma tegevust peamiselt finantseerib coca nimelisest taimest saadavast tulust.

Otsekohe ärritus hoopis teise naaberriigi president Hugo Chavez ja käskis otse tele-eetrist kaitseministril väed lahingvalmiduses Columbia piiridele viia. Tasapisi sai ta protesteerima ka tegelikult territooriumi puutumatuse rikkumist kannatanud Ecuadori. Siiski, usutavasti annab kurikuulus Ladina temperament järele ja midagi tõsist ega ka tragikoomilist ei juhtu.

Türgi viis esialgsete teadete kohaselt kuni 16 kilomeetri sügavuseni Iraagi territooriumile koguni 10 tuhat meest. Ülesandeks purustada kurdi organisatsiooni PPK regioonis paiknev laager Zap, logistilised ühendused ning kätte saada juhid. Liigaasta andis neile võimaluse tegutseda päevake kauem, kuid 29 veebruaril lahkuti piiri taha. Tulemuseks oli väidetavalt 40 kurdi võitleja surmamine lahingtegevuses ja laagri ning ühendusteede purustamine. Pole sealkandis ise käinud ja ei oska arvata, kas mägedes 40 mehe kättesaamine 10 tuhande poolt on edu või ebaedu.

Küll aga võib arvata, et neljakümne liidripositsioonil oleva inimese tapmine võib väiksemas kogukonnas põhjustada külaltki suurt segadust. Muide, hiljem hakkas Türgi väitma, et operatsioonis osales tegelikult ainult 3000 meest. Ka see operatsioon oli kavandatud USA satelliitluure andmeid kasutades ja need andmed on tänapäeval küllaltki usaldusväärsed. Samas oli USA väidetavalt pannud türklastele tingimuse – olge kiired: tehke oma töö ära ja kähku koju!

Pakistani mereväe ülem admiral Afzal Tahir ütles päev pärast India teadet edukast Sagarika nimelise raketi katsetusest allveelaeval, et nüüd pole midagi teha, ka Pakistan peab looma enda jaoks nn teise laine tuumalöögi võimaluse. Küllap ehk loobki lähiaegadel. Selles katsetuses ega reaktsioonis ei tuginetud USA ega Briti luureandmetele, kõik oli avalik ja selge. Mis aga pole selge, on USA positsioon. Kui Türgi on liitlane NATO-s ja Columbiaga seob USA-d erileping FARC`i vastu võitlemisel, siis subkontinendil on toimumas mingi muutus.

Traditsiooniliselt blokiväline India, kelle pearivaaliks, et mitte öelda surmavaenlaseks, on nende enda islamiusku rahvuskaaslased Pakistanis, on vaikselt kuid kindlalt omandamas palju olulisemat rolli USA silmis kui varem. Varem oli Pakistani roll olla nõukogudesõbraliku India suhtes ameerika tugipunkt. Veelgi tugevnes see roll NSVL-i Afganistani invasiooni ajal ning ajatollade riigipöörde järel Iraanis. Seda rolli pole tänini päriselt minetatud, aga tingimusteta toetusest on asi väga kaugel. USA on võtnud ametlikku retoorikasse nõuded demokraatia reeglite järgimisest ja muu säärase. India puhul aga pigistatakse silm kinni asjaolu ees, et kavandatav tuumakoostöö oludes, kus India on deklareerinud, et ei kavatse Tuumarelvade Leviku Tõkestamise Lepinguga ühineda, on vaieldamatult rahvusvahelise lepingu rikkumine. Kuid on Realpolitik. Mis omakorda ei pruugi olla selle tegijaile kahjulik. Vähemalt lühiajaliselt.

Millised järeldused Eesti võiks neist veebruarisündmustest teha? Peale selle, et need on kauged asjad ja meid ei huvita ja kui huvitaksidki, siis meil pole inimesi ja ressursse.

Esiteks peaksime meie püstitama omaenda lähimate liitlaste ees küsimuse: mis on plaan Kurdistani jaoks? Kasvõi Põhja Iraagis, mitte muudes riikides. Ja kui plaani pole, siis tuleks meil endil see välja pakkuda. Olen siinsamas väljaandes sellest varem kirjutanud, kordama ei hakka.

Teiseks, kas ka Venezuela suhtes kehtib meil Realpolitik, mis õpetab kasutama juhust vaikimiseks, nagu Jaques Chiraq selle nii tabavalt ja meie jaoks oi-kui nähvavalt formuleeris? Või katsume rääkida näiteks tšehhidega, kes järjekindlalt ning idealistlikult hoiavad Euroopa Liidu arutlusteemade hulgas Kuuba olukorda? Vaatamata hispaanlaste soovitustele vakka olla ja rakendada pigem totalitaarrezhiimiga sõbralikku läbikäimist. Sest see andvat parema tulemuse.

Võimalik, et annabki. Eks meenu ju Kekkose aegne ja järgne Soome, mis ideoloogiat vältides ja rezhiimi suhtes etteheiteid tegemata, soodustas igati suhtlemist Eesti NSVga ja ilmselgelt hoidis seeläbi üleval mitte ainult teadmist meil toimuvast vaid tsipake ehk ka meie eneste elujõudu. Boikott pole paljudel juhtumitel edukas lahendus. Chavezi puhul oleks ehk lihtsam, isegi Hispaania ei pahandaks. Eks käskinud ju kuningas ise mõni kuu tagasi Chavezil vait olla Ning Venezuela on üks väheseid riike, mille kohta oleks võtta ka ekspertiisi nii Harri Männili kui Vaino Väljase käest…Ning äkki oleks meil Lõuna ameerikas Uribe isikus sõber võita võimalik?

Aga kolmandaks? Meil on väidetavalt Indias diplomaat, vaat et loome saatkonna! Kas see tähendab, et meil on infot Pakistani hülgamisest USA poolt? Sest Islamabadis pole vist kedagi. Ja äkki on ette näha mingit tillukest operatsiooni Helmandi provintsist veidi eemal, Pakistani territooriumil paiknevate Talibani laagrite vastu?

Kui nii, siis milline oleks meie reaktsioon kui mingil imelikul hetkel reaalpoliitika lained ja igasugune kiretu „torude” kokkulugemine viib USA poliitikategijad järeldusele, et Baltikum pole kaitstav? Ja olukord korruptsioonivabadusega pole ehk väga kiita…? Sest India ja Venemaaga koos on Hiinaga mugavam kõneleda? Ja lühiajaliselt naaberriigi territooriumil oma sõjaväega opereerimine on küllaltki OK, kui ikka aetakse kedagi taga.

Ärgem edasi mõelgem, eks…

Seotud postitused