Savisaar ajab jälle jama!

Kes ei mäleta seda leninlikku õpetust, sellele selgitame, et sotsialismi lõplikuks ja täielikuks võiduks oli tarvis natsionaliseerida pangad, tööstus, ja loomulikult infrastruktuur.  Et eraomandi pühitsetud olekuga tekkivat vastuolu ületada, oli tarvilik korraldada proletaarne revolutsioon.  Mis alguses pidi kulgema üleilmse sündmusena, hiljem  taandati aga praktilistel kaalutlustel ainult Venemaale iseomaseks ürituseks.  Kuid nüüd?  100 aastat hiljem?

USA kongress ja Senat on kiitnud heaks bail-out plaani, mille esitajaks polnud mitte just leninlike kredentsiaalidega isik, vaid president George W. Bush. Leiborist (vanas tähenduses sotsialist) Gordon Brown tegi lennu „from Zero to Hero” ja natsionaliseeris mängeldes Briti p…seläinud pangad,  sealhulgas saareriigile omaselt venelastele ninanipsu mängides – nimelt andis ta Islandile Tursasõjaga analoogilise tüli asemel hoopis laenu, mis oluliselt rikkus putinliku Kremli meelisidee naftadollarid Vene rahva heaolu asemel investeerida hoopis Keflaviki lennujaama ümbruskonna omandamisse.

Ent nähes pankadele üleilmselt osakssaavat heasoovlikku suhtumist riigi poolt (mis äraseletatult pole enam kaugeltki Keynes`i õpetuse kohane, vaid pigem leninlik ja marksistlik lähenemine), hakkasid kärama ja hädaldama ka kõik teised traditsioonilised majandusharud.  Autotööstus esimesena, energeetikasektor (mis niigi liiga lähedalt igatmasti riiklike ja sotsialistlike projektidega seostatav) kohe selle järel.  RIIK PEAB SIIN APPI TULEMA!  See loosung kõlas Põhja-Ameerikast Euroopasse ja kapitalistlikumate sugemetega Aasia riikidesse ka.  Kommunistliku varjundiga Hiinas vähem, sest seal valitseb KORD.  Inimesed demonstreerivad siis kui Partei ütleb… Pealegi on dollarivarud ja -varad paljuski Hiina riigimajanduse käsutuses.

Majanduse ja psühholoogia seostest on saadud umbes sama palju Nobeli preemiaid kui rahupreemiaid.  Igakord ilmneb, et tegelikult ei pruugi inimeste psüühika kriisiolukorras vastu pidada ratsionaalsete õpetuste ettekirjutatule.  Vaid kaldub tegema midagi muud.  Kujunenud olukorras, mis on keeruliselt seletatav ja kirjeldatav üksnes tänapäeva inimese jaoks õudustäratava sõnaga ebastabiilne, saavad oma võimaluse populistid.  Olgu Lenin või HeiderHitler või Stalin.  Nad oskavad meeleolusid enda kasuks tarvitada.  Kohalikus mastaabis kõlbab võrdluseks Savisaar.  Veel paar aastat tagasi rääkis ta võitlusest „30 rikkama perekonna vastu”. Nüüd aga lausub kõhklematult, et riigi valitsus peab „eelkõige arvestama majandusELIIDI huve”.  Ja vaatab muheledes, kuidas mõni õmblus kärisedes esimeest ja Nobeli preemiat seostada püüab!

Vaatamata John McCaini kampaaniapingutustele, pole liberaalse turumajanduse ja vabakaubanduse ideedele tänases situatsioonis lihtsalt kohta. Nii nagu Hitleri jampsile polnud koolitatumatel inimestel omal ajal midagi vastu panna. Nendesugustel polnud enam paika päikese all.  Või kas on kellegi meelest võimalik, et Lasnamäe ringkonnas saab arukas inimene kõige rohkem hääli?  Pole võimalik!

Pole kaugel ajad kui Riigikogu valimistel lõikas loorbereid loosung (ning kaasnev  teleklipp) „Tõime Raudtee Rahvale Tagasi”.  See oli sama irratsionaalne nagu loosung „Tõstame parvlaev „Estonia” pinnale tagasi”. Kuid mõlemal oli oma mõju. Psühholoogilises surutises teevad inimesed veidraid käike. Kes tapab oma pere (nagu juhtus hiljuti Oru linnakeses), kes valib Keskerakonda.  Sest sealt antakse loosungeid! Ja köidetakse küsitava väärtusega ajaleheartikleid raamatukaante vahele.

Tänase jutu mõte ongi – kas Riik (Reich, Gossudarstvo) peab ikka futuurtehingud välja ostma ning seejärel ka kõik muud ettevõtluse vormid? Esimees räägib, et kõigile peab appi tulema, seadma eesmärke ettevõtjatele ja muud sarnast.  Mida Plaanikomitee esimehelt muud kuulda võikski?  Ja ikkagi – mis sai 30 rikka perekonna jutust!

Valijad võiksid mõtelda: kas kellegi niigi priske sissetulekuga vennikese (vennad Lehmannid) valearvestused peavad olema meie mure („Sest muidu ei säili fiskaalsüsteem ja majanduse vereringe”).  Või on ikkagi nii, et SMS-laenu mehed, ükskõik kui suures mastaabis, – vastutagu ise.  Pole meie asi nii väga!  Ja üldse – miks on majanduses vereringe tähtsam kui näiteks loomsete valkude ümbertöötlemine?

Vastus on väga ilmne: ei pea! Midagi pole katki ka siis kui kasvuperioodile järgneb kibe pankrotilaine ning töötuse kasv. Terve (vaimses mõttes) ühiskond tuleb toime. Ja tervitab tänaseid suurettevõtjaid ja parteifüürereid rooseveltlikus stiilis oragniseeritud riiklikel häda-abitöödel.  Aga eraomandi kallale saab ikka tulla vaid võlaõigusseaduse võtmes, mitte riiklike deklaratsioonide ja munitsipaalse vägivalla abil. Sest Põhiseadus kehtib ka kõige mustema majandusstsenaariumi puhul. Ning meie põhiseadus ei käsitle leninistlikku sotsailismi lõplikku võitu mitte üheski paragrahvis!

Niisiis on Eesti vabariigil haruldane võimalus tormilistes vetes taas eluga kodusadamasse jõuda.  Ent seda vaid siis, kui ei minda kaasa üleilmse psühhoosiga majanduse vältimatu riigistamise asjus, vaid jäetakse valijatele valida kahe aruka variandi vahel, s.t. usaldada võimule kordamööda friedmanlasi ja keynsianiste. Mitte miskil juhtumil populiste, kelle ainsaks pädevuseks on munitsipaalkorterite turg koos selle ekstravagantsustega.

Seotud postitused