Liberalismil lips läbi

Tänavuse Lennart Meri Konverentsi kutses öeldakse: Raamistavaks teemaks on autoritaarne kapitalism ning väljakutsed, mida see esitab traditsioonilisele liberaalsele demokraatiale…”Tegin selle lause meelega pooleks, et mitte sügavuti alles olemata konverentsi põhiteemasse sekkuda, pigem üritan tasakesi liberaalsuse ja autoritaarsuse teljele eelakordi kõlama panna.
Kõik algab ju mõistete defineerimisest ning on kindlasti võimalik, et lausudes autoritaarne kapitalism, kerkib eestlase teadvusse ennekõike Venemaa oma tänases korralduses. Ehkki võiks kerkida ka Lõuna Korea, Taiwan jne. Kindlasti leidub inimesi, kelle jaoks mainitud sõnaühend märgitseb ennekõike George Buhi valitsusaega USA-s. Mind huvitab tänases kontekstis hoopis liberaalsuse saatus Eestis, eriti autoritaarse kapitalismi tingimustes.

Kui korraldada küsitlus, kas eestis valisteb autoritaarne kapitalism, siis suure tõenäosusega tuleb vastusoletatavasti niisugune: 68% Jah, 25% ei ja 7% Ei oska ütelda. Rahvuslikult kalduvad venekeelsed nägema rohkem autoritaarsust kui eestlased ja mõistagi ka vastupidi. Autoritaarsuse tajujad põhjendavad oma arvamust järgmiste väidetega:
Ansip ei kuulanud „rahva arvamust” Pronkssõduri teisaldamisel;
Aaviksoo püstitab „rahva arvamuse” vastaselt vabadussõja Võidusamba
Töölepingu seadus rikub „rahva huve”
Riigikogu on muutunud kummitempliks ja ei teosta kõrgema võimu kandja tahet.
Aktsiisimaksude tõus ja Tallinna maamaks on kehtestatud „rahva tahte” vastaselt
Ja lisaks eeltoodud nöökidele läks Eurovisioonile ka vale laul, mis sest, et rahvas hääletas.

Tähelepanelikum lugeja on juba läbi näinud, et ükski väidetest ei kannata tegelikult teaduslikku kriitikat. Sest Pronksmehe äraviimine oli mitme erakonna selge valimislubadus ning need erakonnad moodustasid ka valitsuse. Sest VS võidusammast ei püstita Aaviksoo mitte mingi uitmõtte, vaid Riigikogu otsuse alusel ning on mõõdetud vaid murdosakese elanike arvamust internetis. Töölepingu seaduse muudatusi on tarvis tööjõuturu paindlikumaks muutmisel. Kära toore eelnõu ümber saab tekkida ainult riigis, kus normaalne sotsiaalne dialoog tööandja, -võtja ning arbiitri vahel ei toimi täiuslikult. Mööngem siinkohal, et nimetatud ebatäiuslik toimimine võib olla eelduseks kapitalismi autoritaarseks muutumisel, kuid alles dialoogi täielik puudumine võiks iseloomustada autoritaarset kapitalismi. Mis puutub parlamenti, siis Riigikogus on probleeme, mis otsapidi tulenevad kehtivast valimisseadusest ja RK töökorraldusest, ent esinduskogu töö halvatusest on vara rääkida. Maksude muutused on kehtestatud kehtivate seaduste ja protseduurireeglite kohaselt. Iseasi on mõistagi Savisaare salakaval plaan lubatud kanalisatsiooni siiski mitte ehitada ja saadud raha eest hoopis pensionäridele maksuraha tagasi sokutada. Mis saab näiteks paljulapselistest peredest? Ja miks üldse selline vanavene vürstiriigi maks, mida kõigilt kogutakse, aga „ustavatelt” lõppkokkuvõttes ei koguta? Kuid Savisaare puhul saame rääkida ilmsest autoritaarsusest, ent mitte kapitalismist. Viimast ei jaga ta vaatamata oma kirele isiklikku kapitali koguda siiski tolligi võrra.

Medali teisele poolele pilku heites näeme esmalt formaalseid kriteeriume. Ennast Euroopas liberaalsetena reklaamivad erakonnad (Reform ja Kesk) on üks juhtimas valitsust ja teine on arvukam opositsioonis. Mõlemat ühendab hästi „liberaalne” majandustegu – Eesti Raudtee riigile ostmine. Ma ei ole kohanud ühtegi liberaalse majandusteoreetiku seisukohta, et riiklike monopolide loomine korreleeruks kuidagiviisi liberalismiga. Autoritaarse kapitalismiga aga, miks mitte. Hiljuti lõikas uudistest valusalt kõrva „liberaalse” Igor Gräzini ettepanek luua riiklik alkoholimonopol. Kuidas see võiks vabale konkurentsile, hindade kujunemisele, aga ka korruptsioonile mõjuda, pole ilmselt väga keeruline ennustada. Midagi liberaalset ei ole võimupoliitikute suust kerkinud ka sõnavabaduse – ühe liberaalse ilmavaate kandva nurgakivi küsimustes. Pigem heietatakse igasuguste võimalike keelamiste ja karistamiste ümber. Majandusest veelgi eemaldudes, aga liberaalsuse mõistet kombates, on vaieldamatult mitte-liberaalne ka Savisaare hoiak homoseksuaalide toetuskirja küsimuses. IRL-i puhul oleks selline käitumine igati arusaadav, sest tegemist on deklareeritult konservatiivse erakonnaga. End vabameelseks (see on üks liberaalsuse tõlkevõimalusi) nimetav erakond niisugust vastust anda poleks saanud.

Kokkuvõttes ei saa Eestit hetkel õnneks autoritaarse kapitalismi tüüpnäiteks nimetada. Paraku ei saa meid ka ammugi enam liberaalseks majanduseks või liberaalseks ühiskonnaks pidada. Eesti Vabariigi 90 sünniaastal täheldame partokraatia ülbust, parlamentarismi idee nõrgenemist, riigimonopolismi tõusu. Maailmamerel kujunevatele poliit-tsüklonitele sellise varustusega vastu minna pole just väga julgustav. Eriti olukorras, kus liberaalse mõtte ainsaks kantsiks näib olema suhtumine ajateenistusse, mida jätkuvalt ei koge ligi 2/3 selleks õigustatud kodanikest. Võib-olla oleks abi Valgustusajastu suurte ideede üleriiklikust kordamiskursusest, sest ideaalis võiksime ju kunagi kanda nimetust „traditsiooniline liberaalne demokraatia”!

Seotud postitused