Kolmas käsi lööb!

See vana bridžireegel kõlbab hästi kokku võtma Eestis välja kujunenud olukorda parlamentaarse demokraatia marginaliseerimise ja võimaliku hävitamise okkalisel rajal. Eks märke ja signaale sellise protsessi kulgemise kohta on ju ennegi olnud, kuid need ei suuda väärata 2007. aasta ajalukkuminekut just nimelt parlamendi hävimise alguspunktina.

Ja sündmusi, millest asi pöördumatuks muutus, oli kolm sellel Issanda aastal: esiteks riigikogu ülimalt üksmeelne saamahimu iseenese kuluhüvitiste lisamise episoodis; teiseks narrimäng äsjasel energeetikale keskenduda üritanud erakorralisel istungjärgul; ja kolmandaks sügisel laekuv eelnõu senisest veelgi mõõdutundetuma parteikassade täitmise seadustamiseks.

Kuluhüvitisest on nii ja naapidi seletatud, aga olulisim siinkohal on fakt, et Riigikogu kui institutsiooni maine langes oluliselt. Muidugi jääb demokraatidele väide, et Riigikogu kui institutsiooni maine pole tegelikult õigesti mõõdetav, pigemini peaks mõõtma erakondade ja üksikute poliitikute tegevuse mainetagajärgi või -järjetust. Aga vaatamata kõigele mõõdetakse Riigikogu mainet ikkagi ja see kujuneb negatiivseks just pillerkaaritava plaani tõttu maksta endale rohkem kui teistele kodanikele ning seda eelkõige salastatud raamatupidamise abil.

Erakorralisi istungeid ja tavalisigi on Riigikogu ajaloo jooksul mitmeid parlamentarismi nippe kasutades obstrueeritud ning sellest patust pole prii ükski võimul olnud erakond. Siiski on need obstruktsioonid kantud kas suuremat sorti ideoloogilisest erimeelsusest (omandireformi küsimused ja riigivara erastamine või riigistamine) ning mingil määral on sellel parlamendipoliitika äärmusliku teostamise piire kompaval tegevusel olnud ka tagajärgi. Näiteks on valitsused mõne eelnõu tagasi võtnud või siis kogu sellesuunalist poliitikat muutnud (elektrijaamade erastamise kaasus). Tänavu augustis toimunu oli aga erinev, sest valitsuskoalitsioon ütles avalikult: „Tehke mis tahate, meile on kõik nagu hane selga vesi ning me itsitame juba ammu EV Presidendi soovituse üle mitte olla kummitempel parteiliselt juhitud ametkondade läbimõtlemata poliitika suhtes.” Manus manum lavat – valitsus ei sekku meie kügelemisse oma privileegide suurendamisel (mäletame Ansipi moralismi, et valitsus ei saa Riigikogu elu korraldada ju!) ning Parlament ei sekku miskilgi määral riigijuhtimise nõudlikku ja vastutustunnet eeldavasse tegevusse (meenub Gräzini libe jutt, et kõike võib, aga Riigikogu ei tohi valitsusele eladeski ühtegi töö teostamise tähtaega panna!) Ceterum censeo, võiks lisada ja meenutada ka seda, et Riigikogu liikmed on jätkuvalt riigiettevõtete nõukogudes majandushoobasid hoidmas, ehkki õiguskantslerid ja Riigikohus on selle Põhiseaduse vastaseks kuulutanud. Ahnus ennekõike, siis saab rohkem Põhiseaduse Pilsnerit osta! Ka ei paistnud energeetikadebati eostapjate sõnavõttudest mitte mingeid ideoloogialähedasi seisukohti. Väited, et Strandberg ei tee muud kui karikatuure, on samavõrd teemast mööda, kui väidaksin, et näiteks Astok nokib tähtsatel koosolekutel nina. Kui ideoloogiat pole, siis võib eeldada omakasu ja saamahimu.

Miks pidi koalitsioon kohaleolekukontrolli narrimängu mängima, pole seni selge. Kas tõesti Eesti Energia nõukogu liikmete (Ligi, Atonen) varjatud huvid? Liiga väike grupp! Kas valitsusel on tõesti mõni salaplaan, millest kõik valitsuse enda liikmedki teadlikud pole? Aegamisi saame ehk tõele jälile. Muide, eriti kurb oli sedapuhku sotsiaaldemokraatide pseudomure, et justkui saaksid rohelised teenimatut tähelepanu. Partei, kes suudab oma tuhandetest liikmetest välja panna vaid ühe korraliku ministri ja sedagi n.ö. võõrmängijat sisse ostes, võiks olla veidi kaugelenägelikum. Sest kui valitsusel ka on tuuma-diil, siis sellest sotsidele dividendi ei anta. Ja teiseks – eks viinamarjad võivad ju hapud tunduda, kuid mõni kogenud poliitik, nagu Nestor, võiks aeg-ajalt õigeid algatusi ka ära tunda ja mitte pelgalt mainepunkte lugeda.

Kuid kolmandaks. Ametlikult pole seda veel keegi väitnud, kuid kuluaarides on sahinaid, et erakondade rahastamine on olnud probleem ja seda tuleks käsitleda. Õige ta ju on, sest probleem on ennekõike selle raha dualistlikus päritolus: Osa riigieelarvest vastavalt sellele, et kui suureks härjaks mõni era-konn enast just parasjagu puhunud on; osa erasektorist ja küllalt pimedalt. Näiteks tabab Ain Seppiku poegi ja Valgamaa traktoriste üheaegne soov Seppiku- poiste isa poliitilisi pingutusi väikese sularaha-annetusega toetada. Või siis saame hiljem kuulda, et riikliku funktsiooni hariduselu korraldamisel on enda õblukestele õlgadele võtnud erakondi spondeerivad suurettevõtjad.

Erakonnad ise asuvad aga seda küsimust reguleerima hoopis teiselt lähtepositsioonilt. Kuidas teha nii, et teine ei saaks rohkem? Ja ilmselge ideoloogilise debati asemel, mis keskenduks väitlusele, et kas erakonnademokraatia on finantseeritud üksnes riigieelarvest või siis üksnes erakonna liikmete ja kaasatundjate erainitsiatiivist, saame jälle kord näha veidrat kurbmängu. Erakonnad räägivad, et nad peavad maksurahast saama suurema noosi, sest erakonnad ongi demokraatia alus ja seega pea riigikaitse mõõdus prioriteet.

Samas aga lisavad nad krokodillipisarais nägudega, et eraisikutelt pole mitte kuidagi võimalik võtta põhiseaduslikku õigust meelepäraseid tegevusi rahaliselt toetada. Mistõttu ka tulemus on ette teada – suur osa maksurahast antakse erakondade tegevuse finantseerimiseks juurde, kuid lõppu pole näha ka pimerahastamisel ning ammugi ei lõpe erakondade püüdlused võimalikult suure poliitilise katuse panemiseks mistahes inimtegevusele. Tahad bisnist teha, anna pappi! Tahad raadiosaateid teha, laula noodist! Ja sõnum noortele saab olema ühtne: tahad elus edasi jõuda, astu Parteisse!

Ja kolmandast käest, kes lööb. Sümboli mõttes lööbki, see kolmas eelnõu. Pärast seda on parlamendi seosed riigivalitsemisega ainult ametiühingulise iseloomuga. Nad peavad igal aastal oma hüvitiste suurendamise nimel ühe sümboolse lahingu. Aga niipea, kui asjaks võiks minna, teeb keegi parteiline hiireke kohalolekukontrolli või muu säärase vana õlitatud käigu. Loomulikult ei salli loodus tühja kohta ja asemele peaks kerkima diktaatorlike volitustega armastatud Juht. Siin on kolmanda käe küsimus veel lahendamata. Sest esimesena tahtis sedasorti võimekust endale Savisaar, aga ei tulnud välja. Ansip võib-olla, erinevalt Rosimannusest, ei tahakski… Aga kui ka tahaks, ei tuleks samuti välja. Välja tuleb kellelgi, kes kõige paremini suudab nn. kõva käe populismiga valimistele tulla. Ja selle populismi üheks osaks on juba kerged viited erakondade keelustamisele jne. Kes on see kolmas käsi, pole veel tulevikuhorisondil aimatav, kuid annaks taevas, et tal oleks rohkem haridust kui Fidel Castrol. Ja soovitatavalt ka nõrgem tervis, sest Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimused võivad just selle valitseja ametiperioodil otsustamisele tulla.

Seotud postitused