Kas sõnajalaõis või kõrbenud vorstijupp?

Kevadised tööd, sealhulgas sõnnikuvedu eriti, peavad nüüd tehtud olema. Värskelt niidetud hein luhal lõhnamas, sestap on aeg jaanitulele koguneda.

Kuigi paganlikku algupäraga päikesekummardamisest, mida Marsalia Pytheas Lennart Meri tõlgenduses meie päevadesse kirjeldanud, pole suurt midagi järgi jäänud; samuti kui kristlikku kombestikku jaanipäevaga ühenduses naljalt ei kohta, on päev ometi nii tähtis, et tema veetmine mingisugusel ühisel kombel on möödapääsmatu. Ainult, et nn. kommaan pühade veetmiseks on äärmuseni lihtsustunud ja rituaalide sügavam tähendus jääb üha arusaamatumaks.

Kuigi paganlikku algupäraga päikesekummardamisest, mida Marsalia Pytheas Lennart Meri tõlgenduses meie päevadesse kirjeldanud, pole suurt midagi järgi jäänud; samuti kui kristlikku kombestikku jaanipäevaga ühenduses naljalt ei kohta, on päev ometi nii tähtis, et tema veetmine mingisugusel ühisel kombel on möödapääsmatu. Ainult, et nn. kommaan pühade veetmiseks on äärmuseni lihtsustunud ja rituaalide sügavam tähendus jääb üha arusaamatumaks.

Kuigi rahuloluga võib tõdeda ka seda, et sovjeedi-aegne kolhoosi-komme vanu autokumme põletada on ärilistel kaalutlustel ja Euroopa Liidu keskkonnakaitselisel survel kadumas, on ometigi üks ühisjoon, mis tänasel Jaanil ja kolmkümmend aastat tagasi kõbusalt toimetanud nimekaimul ühist. Meenutagem Andres Söödi omaaegset filmi „Jaanipäev”. Selle avakaadrites näitab autor võluvaid kaadreid, kuidas inimesed Kaubamaja uste taga kannatliku ootamise järel uste avanedes üksteisest üle trügides kaupade jahile tõttavad. Samasugust hoolimatut trügimist istekohtade pärast esineb ka bussi nr. 34 sisenemisel. Buss viib inimesi enamasti suurele jaanitulele Pirita jõe käärus, mitte Metsakalmistule esivanemate haudadele. See on dokumentaalfilm, ajastu dokumendina autentne. Ka täna märkame me meeletut tügimist igasugustes poodides, et rebida endale lõkkeõhtuks otsatutes kogustes sööki ja jooki. Need elementaartegevused moodustavadki tänase jaaniõhtu selgroo, söömine ja joomine. Mis ise-enesest on traditsioon, sest vanalgi ajal ei peetud paljuks kummutada jaanikahja ning haugata sõira ning muud head-paremat. Ainult et ei unustatud ka sõnajalaõie otsimist…

Mis sellest, võiks haritud ratsionalist arvata. Igaüks ju teab, et sõnajalg tegelikult ei õitse ja tegelikult on olulisem välja selgitada, milline õllemark pakub kõige paremat loteriid – kas peresse kaks dzhiipi või väljaränd Kariibidele? Kas maamaja või grillmaja, midagi peaks ju ikka saama ka! Muidu maksa neid aktsiise nagu tobu ja raha läheb teist otsa pidi rahvakunsti meistrite põhjatuisse taskuisse. Viimasedki (erandid nagu Nargen festival jt. on ka õnneks olemas) ei keskendu meie mõtete sõnajalaõiele suunamisele, vaid kalkuleerivad kiretult keskmiste suvetuuride korraldamise kasuks. Idealismist on saamas taust. Tapeet meie rituaalse liigsöömis tagaplaanil…

Siiski on aspekt, mis mitte ainult ei meenuta isaisade idealismi, vaid ka taastoodab seda jõudumööda. Nimelt Jaanipäeva, mida suvise pööripäevana tunnevad paljud põhjapoolkera rahvad, unikaalne erijoon Eestis. Võidupüha loomulikult! Mõnikord tundub mulle, et see komme Võnnu lahingu võitu suurejooneliselt tähistada, mis kolmekümnendatel alguse sai, on täna palju võimsam ja spontaansem kui tema pooleldi käsukorras algatajad Päts ja Eenpalu esialgsete tulemuste põhjal loota võinuksid. Muidugi seostub Võidupüha paljuski kroonu-tüüpi üritustega ja ei pruugi suurele osale meist ega meie kaasmaalastest korda minna. Aga võiks ja peaks. Sest Saksamaa pole kunagi võitnud kahel rindel peetud sõda, Eesti Vabariik aga näe on! Ja millised riigid ja rahvad võiksid hoobelda sõjalise võiduga Venemaa enda üle? Isegi Soome tuli ju Talvesõjas tublile teisele kohale… Aga Eesti ajaloos on selline moment! Selle rõhutamine ei pruugi kodusel või kogukondlikul jaanikul mõistagi edendada sotsiaalset integratsioonidialoogi ja võib tunduda tülikas. Selle rõhutamata jätmine oleks aga eksitav ning looks tarvilisele dialoogile valed eeldused. Vabadussõja tulemus on ju iga maailma füüsika abil seletava inimese jaoks nii ebatõenäoline kui üldse miski olla saab. Aga see tulemus on reaalselt olemas. Järelikult võib ka sõnajalaõis ikkagi olemas olla! Niisiis, pangem hetkeks kergelt kärsanud vorstijupp taldrikule ja suundugem sõnajalgade vahele! Ja kui juhtumegi klaasikese kummutama, siis mitte lihtsalt sellepärast et kõik niiviisi teevad, vaid omaaegsete kindralite kiituseks ja tänastegi terviseks. Sest näib, et viimased on tõstatanud taaskord tarvilise debati meie riigikaitse teemal. Väga õigeaegne tegu, ma ütleksin. Head jaani!

Seotud postitused