Indrek Tarand: "Tuleb vabaneda kommunistide poolt Eesti Vabariigi poliitikasse toodud räpastest võtetest!"

“Kipume igapäevases jagelemises unustama, kui õnnelik üks väike rahvas võib tegelikult olla ja peabki olema iseseisvas riigis,” ütleb oma intervjuus Laidoneri Muuseumi direktor Indrek Tarand.

Mida Eesti Vabariigi aastapäev Teile isiklikult tähendab?
Indrek Tarand: “See on Jõulude ja Jaanipäeva/Võidupüha kõrval minu jaoks kolme tähtsama Eesti püha seas.”

Te juhite muuseumi, mis kehastab seda ideed ja väärikust, mille eest on võideldud, kuid kui vaadata, mis siin riigis toimub, siis võib öelda, et vabadusvõitlus pole sugugi lõppenud. Milline on Teie arvamus?
Jah, sest Goethe laseb Faustil ütelda: “Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võita püüab.” Ei ole lõppenud.

Rahvasuus kutsutakse praegust aega kommunistide okupatsiooniks ning naerdakse, et Eesti riigist on alles vaid lipp, vapp ja hümn. Kas Teie arvates on toimunud kommunistide kontrrevolutsioon?
Ei, see ei ole toimunud. Aga on tunda üritusi seda toime panna. Kuid sellele vastame hispaania keeles: “No Pasaran!” (“Ei lähe läbi!”)

Kui rääkida rahvuslikust väärikusest, siis millised oleksid pidepunktid, kust inimene võiks seda leida?
Neid on nii meie ajaloos kui tänases päevas ning loodetavasti homses küll ja küll. On, mille üle rõõmu ja uhkust tunda. Iseasi on see, kas kõik inimesed tahavad ja suudavad neid toetuspunkte õigel ajahetkel ära kasutada. Kas või äsjane rõõm suusatamise kuldmedalitest on meil ühiselt tuntud, aga kui mõtleme, mida nüüd peale hakata, siis näiteks spordi rahalise väärtustamise juures lahkneme eriarvamustesse. Minu arvates on õigem väärtustada noorte sporditegemist, selmet muuta olümpiamedalid rahaliseks võimaluseks. Rahvuslik väärikus ongi see, et me ei jaburda, et me lihtsalt olemegi väärikad.

Kas Eesti riik käitub Teie arvates riigina?
Kohati küll, jah. Alati saab paremini. Ja tahtmine teha paremini kui näiteks eile tegime, ongi, mis peab meid saatma. See ongi tegelikult jätkuv vabadusvõitlus. Ütleksin, et tervikbilanss on pigem hea kui halb. Mis ei tähenda, et miinuspoolel poleks asju. Mõnikord oleme riigina käitunud võib-olla laisalt, mõnikord argpükslikult, mõnikord liiga lühikest omakasu taga ajades, mis minu meelest ei ole ka väikeriigile väärikas.

Millised väljakutsed Teie hinnangul Eesti riigil ees seisavad? Mis oleksid suuremad sihid, mida võiksime saavutada?
Võiksime saavutada enam mõtteviisi, mis on tuntud kui säästlik areng või loodusega kooskõlas olemine. Ja võiksime vabaneda endiste kommunistide poolt Eesti Vabariiki kaasa toodud poliitilist võitlust räpastavatest võtetest. Kui me need kaks asja lähema 10-15 aastaga ära teeksime, oleks juba päris hea. Ja loomulikult võiksime saavutada ka selle, et meie koolisüsteem ja haridus tervikuna oleksid terved, stabiilsed ja teistele eeskujuks.

Millised on Teie arvates riigi seisukohalt ohtlikud arengupidurid?
Üks ohtlikumaid arengupidureid on elu kitsas mõtestamine, mis väärtustab ainult võimet raha teenida. Selle üheks tagajärjeks on see, et väga paljud inimesed eelistavad oma tööjõudu müüa muudel turgudel, mitte Eestis. See on kindlasti ohtlik tendents. Kindlasti on ohtlik kõnelda meie kaitsevõimest võtmes, et me üksi niikuinii midagi ei suuda ja seetõttu ei pea selle eest ka hoolitsema. Arvan, et siin on tunda enne võitlust käegalöömist. Muidugi tuleks märgata ja aru saada, kui õnnelik üks väike rahvas võib tegelikult olla ja peabki olema iseseisvas riigis. Seda me kipume igapäevases jagelemises unustama. Sellest võiks rohkem rõõmu tunda.

Rääkides säästlikust arengust, tundub küll, et me ei oska oma inim- ja loodusressursse piisavalt väärtustada ja käime nendega liiga kergekäeliselt ümber?
Väikest viisi on see nii. Aga muidugi, ma pean oma töö eest võimalikult rohkem raha saama. Ja kui ainult selles kontekstis mõtelda, siis on tõesti tore olla seal, kus seda saab. See ei ole vältimatult riigi või ühiskonna süü, see on inimese vaba valik. Medali teine külg on see, et ma võin ju saada hästi palju raha mingi tegevuse eest, mis mind jällegi võib-olla muus osas üldse ei rahulda. Mõni inimene mängiks palju parema meelega vaskpilli või raviks laste haavu, selmet kalkuneid kitkuda.
Loodusressursside puhul on üks asi see, et me võib-olla ei tea neid piisavalt. Me kõik teame, et meil on põlevkivi, kuid väga hästi ei tea, mis saab siis, kui meil seda enam ei ole. Ma ei hakka siin rääkima sellest, et me ei ole piisavalt valmis õnnetusteks, mis võivad juhtuda nii merel kui maal. Naftareostuse puhul oli väga sümpaatne, kuidas kodanikuühiskond ise organiseerus hetkel, kui riik oli oma organiseerimisvõimega ummuksis. Tore oleks ju, kui ikka mõni mets jääks alles ja lendorav elaks kuskil ning kõik ei oleks madaltiheda hoonestusega kaetud suhteliselt näotu asustusala.

Te vihjate sellele, et me mõtleme liiga lühikese aja peale ega näe asju pikas perspektiivis?
See on inimlik, inimene mõtlebki nii, et niikaua, kuni mina siin maa peal olen, peab mul hea olema. See vähemus Eestis, kellel on lapsed, mõtleb võib-olla nende peale ka. Ja inimlik ajamõõde on jumalikuga võrreldes niikuinii lühike. Aga ei oleks paha just nimelt mõtelda, et kui meie teeks nii, äkki me suudaks olla mingis asjas teistele eeskujuks. See võib-olla motiveeriks väga paljusid.

Välismaist pimesi järgi ahvides me ehk ei teagi enam, mis see päris oma on, mida väärtustada?
Ahvimine on ka üks arengu eeldus. Arvan, et me võib-olla ei oska laia maailma asjade mitmekesisusest üles leida neid, mida tõesti tasuks otsekohe ahvida. Ja seetõttu kulub palju energiat asjadele, mida ei tasu ahvida. Aga kokku leppida on siin raske, sest minule näiteks erinevalt väga paljudest ei meeldi nii väga Vormel 1 autovõidusõit ja ma arvan, et selle ringraja ehitamine Eestisse oleks mõttetu. Kuid leidub kindlasti arvukalt inimesi, kes leiavad, et just nimelt see ringrada oleks neile maapealse paradiisi võti.
Arvan, et mõtleme endast traditsiooniliselt kui metsarahvast ja harvemini kui mereriigist, kuigi oleme mõlemat. Ja näiteks meie panus Euroopale võikski olla see, et meil on metsad. Mitte see, et meie metsast on tehtud palju kallist paberit.

Kas rahvuslikult meelestatud parempoolsed jõud peaksid koonduma?
Väga raske on tavalisel inimesel nagu mina defineerida, millised jõud need täpselt on. Sest vaatamata sellele, et kõigis parlamendi erakondades on mõned väljapaistvate võimetega inimesed, ei ole kõik parteilased seda kaugeltki mitte. Aga muidugi oleks hea, kui riigi poliitilised jõud oleksid võimelised tähtsate eesmärkide nimel koonduma. Kardan, et seda võimet on vähem kui näiteks 1996. aastal.

Ajaloost rääkides jookseb meie meediast pidevalt läbi väide, et sellest ei ole mõtet kõnelda, sest Lääs ei mõista meid ja me ei tohiks teha oma ajaloost poliitilist relva. Äkki ei mõista oma ajalugu hoopis meie ise?
Kui õpilane ei mõista, siis võib ütelda küll, et õpetaja ei oska seletada. Samas on ka õpilasi, kellel on nii tugevad eelhäälestused, et mis tahes imeõpetaja ei õpeta talle seda asja selgeks. Mina ei usu, et saab väita, et miski, mille nimi on Lääs, selle kitsamas või laiemas tähenduses, ei ole võimeline meid üldse mõistma. Tasapisi ja kannatlikult oma positsioone seletades on see mõistmine kindlasti saavutatav. Et me ise ei ole võimelised oma, nagu armastatakse öelda, keerulist ajalugu hästi õpetama, on muidugi eelkõige meie endi süü. Aga juhiksin siinkohal tähelepanu sellele, et me ei saa oma lähiajaloos väga paljusid asju üldse seletada, sest selle kohta käivad allikmaterjalid on okupatsioonivõimu ja tema käsilaste poolt kas üldse hävitatud, peidetud või pandud kirja ja avalikustatud sellisel kujul, mis ei võimalda ajalooteaduse kriteeriumide järgi väga selgeid väiteid ja seisukohti esitada. Siin on mõned okupatsioonihaavad, mis takistavad meil hea õpetaja olemast.
Need ajaloost rääkimist vaigistavad väited teenivad kommunistide huve, sest selle taustal saavad nad ütelda, et ärme sellest kommunismist ka nüüd nii palju räägi. Nii on neile mugavam ja seda inimgruppi tuleb sellest aspektist mõista, et neile on nii mugavam. Aga see, mis on kommunistidele mugav, ei pruugi vältimatult olla kogu ühiskonnale mugav. Saagu nemad ka sellest aru.

Mida siis teha Tõnismäe pronksmehega, 9. mai ja 22. septembriga?
Neil on ajaloo tähtpäevadele iseloomulikud head ja vead, sest neile on tekkinud tasapisi sümboli väärtus. Inimühiskond paratamatult tegeleb väga palju sümbolite mõtestamise, kehtestamise ja teisaldamisega. Minu hinnangul oli sobilik moment pronksmehele tuule alla tegemiseks Lihula ausamba mahavõtmise päev. Ja kui ma saaksin ideaalis ütelda, siis mõnikord ma ei näeks nende sümbolitega vaeva, vaid laseks neil nii olla, nagu nad on kujunenud. Aga kuna Eesti NSV-s karjääri teinud inimesed on toonud Eesti poliitikasse kaasa väga palju ebaausaid võtteid ja muud sellist, siis nendepoolsete seisukohtadega polemiseerimist pean ma enda ülesandeks.
Ühise ajalooteadvuse ja tunnetuse tekitamine on oluline asi, aga praegu seda tekkinud ei ole. Ja sellist pendeldamist, et täna teeme meie neljaks aastaks oma ja kui teised on võimul, teevad nemad oma, ma ei salliks. Siis juba jätta asjad pigem nii, nagu nad on. Nõukogude aja lapsena vaatan kõhedusega, kuidas üha uusi põlvkondi lapsi tuuakse 9. mail Tõnismäe ausamba juurde. Ma ei karda seda, aga mulle see ei meeldi. Kuid ebausku ei saa kunagi kiriku põletamisega ära likvideerida. Ühine ajalooteadvus tekib, kui me selle küsimusega tegeleme.

Kas vabadusvõitlejad väärivad oma memoriaali ja avalikku tunnustust?
Vabadusvõitlejate kõige parem memoriaal ja tunnustus ongi iseseisev Eesti Vabariik. Arvan, et need inimesed ongi sellega rahul. Tõsi, neil võib olla eriarvamus selle kohta, kas Eesti NSV ajal trooninud inimesed sobivad seda riiki kõige paremini hoidma ja juhtima.

Kuidas Te seda kommenteerite, et Eesti NSV ajal trooninud inimesed said ordenid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest koos inimestega, kes seda tõesti väärivad?
Ka see viitab ühise ajalooteadvuse puudumisele. Iseküsimus on, kas mingil ametikohal olemine on juba piisav alus äramärgituks saamisel. Tahaks rohkem kuulda ka nende käest, kes olid Eesti NSV-s kõrgetel ametikohtadel, mida nad siis ikkagi tegid? Sest kui ma loen tolleaegseid ajalehti, siis nendest tegijatest ei paistnud tegevus, vaid vastutegevus.

Kas Eesti kommunistid peaksid kahetsema?
Arvan, et Eesti kommunistid ei peaks mitte niivõrd kahetsema seda, mis nende arguse või ahnuse tõttu sai Eesti NSV-s tehtud. Nad peavad kahetsema, et tõid kommunistliku partei organisatsioonis levinud alatud valitsemismeetodid Eesti erakonnademokraatiasse. Kuni nad seda ei kahetse, ei ole nendega võimalik ausat mängu mängida. Kui nad sellest aru saaks ja püüaks sellest vabaneda, ütleksin ma neile: “Tere tulemast Eesti Vabariiki!”

Seotud postitused