Hapu kompromissi võimalikkusest

Maailma ainuke plaan näib aga olevat vaherahu kehtestamine, Venemaa ootab ja vaatab, millist hinda selle õnnistuse eest enesele küsida. Reaalne on, et Putin saab vajaliku võidu ja üle-jäänud – Gruusia eelkõige – asuvad kaotaja rolli.

Mihheil Saakašvili sattus reaalpoliitiliste argumentide kaalumisel raskustesse. Lähtuti ilmselgelt asjaolust, et Gruusia on Suurbritannia järel Iraagis suuruselt järgmine väekontingent ja seega USA lähemaid liitlasi maailmas. Kuid erinevalt Albionist pole Gruusia NATO-s, samuti pole liitlassuhe Bagdadis võrreldav ajaloolise atlantilise partnerlusega.

Kuid juttu, et Venemaa reageeris alles pärast Gruusia relvajõudude liikvele minekut ja suutis 24 tunniga eduka operatsiooni ette valmistada, võib muidugi rääkida Saksamaa asevälisministrile. Kuid isegi Saksa minister võiks aru saada, et operatsiooni plaanid olid varem hoolega läbi töötatud, tarvilikud väeüksused valmisolekusse viidud ja algushetk hoolikalt kaalutletud. Näiteks Soome ja Prantsuse välisministril on jätkunud diplomaatilist kuulmist, ning praegu Moskvasse viidav vaherahu ettepanek sisaldab Venemaa jaoks “solvavat” nõuet oma väed Lõuna-Osseetiast välja viia. Mis omakorda on eelduseks hapukale kompromissile, et vaherahu sõlmimisega loovutatakse see Gruusia Vabariigi osa faktiliselt Venemaa kontrolli alla.

Venemaal on eeldusi seesugusele kompromissile minna, kuna tegelikult on putinlikud liialdused toomas tillukesi rahvusvahelisi tagasilööke. Pole midagi kindlamat lääneriikide eneseväärikuse ja õiglustunde haavamiseks kui kasutud operatsioonid Gruusia territooriumil, sealhulgas rahvusvahelise lennuvälja lähistel. Samuti konsolideerib säärane tegevus muidu ehk üsna klannilist ja mitte piisavalt ühtset Gruusia kodanikkonda, see omakorda on eelduseks Tšetšeenia-tüüpi vastupanuvõitluse algamisele.

Võimetu USA

USA tunnustuseks tuleb märkida, et ÜRO kaudu anti kõhklematult maailmale teada Putini ja Lavrovi räpastest katsetest Gruusia rahva seljataga nende demokraatlikult valitud president võimult eemaldada. Siiski, USA võimest status quo taastada pole eriti mõtet rääkida. Bushi administratsiooni viimased päevad on liiga lähedal ja sõjavägi üleväsinud. Jääb üksnes diplomaatiline surve.

Parim, mida USA ja teised lääneriigid, sealhulgas muide ka Eesti, Ukraina ja Türgi, saaksid üritada, on takistada Gruusia demokraatia allakäiku. Sest et Putini järgmine stsenaariumilehekülg näeb ette töötava rahva demonstratsioone Tbilisis ja mujal, et “genotsiidi vallandanud” ja “sõjakurjategijast” Saakašvili peaks lahkuma ja võimule tuleksid tegelased, kel on “kogemusi Moskvaga suhtlemisel”. Nad ei seaks välispoliitilisi eesmärke ilma viimasega kooskõlastamata ning ammugi ei üritaks NATO-ga liituda.

Kõige selle taustal asutakse arutlema, kui ohtlik on USA varjus “maailmapolitseinikku mängida” ning et meie sõdurite pingutused Afganistanis ja Iraagis pole meile tegelikult mingiks julgeolekugarantiiks. Kuid ilma Eesti osaluseta neil rahvusvahelistel missioonidel poleks meil nii paljutki. Teiseks on aeg intensiivistada oma pingutusi esialgse heidutusvõime loomisel, sest Gruusia armee kõrval on meie sõjavägi pea kümme korda väiksem ning ka relvastus tagasihoidlik. Kuid kõige peamiselt võime järeldada: oleme lõpuks valmis Lääne-Euroopa riik. Kus kodanikke ilmselgelt häirib ebaõiglus ja sõjategevus, kuid esmatähtsaks on ikkagi maksud, säästueelarve ja loomulikult olümpiamängud. Kuid veel enne kooliaasta algust on meil selge, kas võitjana väljus Venemaa ning kaotajaks oli lääs laiemalt või õnnestub Venemaalt siiski võtta reaalne võimalus naaberriik sisuliselt annekteerida. Sest kui Euroopas üksnes Carl Bildt söandab putinismi võrrelda Hitleri poliitikaga ja ülejäänud meelisklevad Venemaast kui meie strateegilisest partnerist, siis väiksematel doominokividel pole erilisi illusioone mõtet teha. Isegi mitte siis, kui nad suudavad provokatsioonidest hoiduda.

Muide, saatuse irooniana on osseetidest Vene kodanikud, keda Moskva pisarais kaitsma viskus, Venemaa pealinnas tuntud kui “kaukaasia väljanägemisega isikud”, kelle pogromm on lausa poolametlik poliitika.

Seotud postitused