EW 90: vaikiv või mölisev ajastu?

Umbes kümme kuud tagasi hakkasid kõlama hääled, et Eesti on siirdumas nn. Vaikiva Ajastu suunas.  Eelkõige kergitas teema meediasse grupp, mis nimetab ennast sotsiaalteadlasteks.

Osaliselt on grupil õigus end niiviisi kutsuda, sest selle liikmed tegelevad enam või vähem sootsiumi uurida üritavate teaduste või tegevustega.  Aga teisalt pole neil õigust säärast grupinime kasutada, sest sarnase valdkonna teadlasi on palju rohkem kui isikuid, kes ennast grupinime üldistamisega identifitseerivad.  Igatahes neelas ka ajakirjandus söödakese ja nüüd rapsib selle otsas.

Meenutagem lühidalt, et Vaikiva Ajastu termin leiutati „Postimehe” ringkonna poolt Pätsi ja Laidoneri 1934. aasta võimuhaaramise järel.  Ning tõepoolest, võrreldes eelnenud aastatega oli vähenenud erakondlik „ärategemine”, mis tagati parlamendi töö lõpetamisega ning oli efektiivselt kehtestatud tsensuur. Tõsi küll, järeltsensuur. Mis tähendas seda, et kui ajakirjas „Tänapäev” ilmunud artikkel leiti ebakohane olema, siis ajakiri „Tänapäev” arestiti. Kuid keegi ei seganud samal seltskonnal sama juttu näiteks uues ajakirjas „Jaanipäev” avaldamast. Ja seejärel ajakirjas „Jüripäev”. Ühesõnaga, võrreldes eelnenuga oli uus režiim autokraatlikum ning vaieldamatu on fakt demokraatia tasalülitamisest. Ka vangipandud vapsid, ehkki kohtu otsusel, kõnelevad vaikiva ajastu teesi kasuks. Kuid kas sama terminit on võimalik ja mõttekas kasutada Eesti Vabariigi 90. aastapäeva künnisel?

Kus on Eesti taasiseseisvumise 16. aastal karismaatilised tegelased? Kus on vabadussõjalaste liikumisele sarnane jõud? Kus on järeltsensuur? Jäägem ausateks, sõbrad, seda kõike ei ole. On ainult vaidlus sõjasammaste ümber, milles osalejad kirglikult omi autoriteetseid seisukohti kaitsevad. Ja et mündil on alati ka teine külg, siis näeme, et reeversil peetakse kaklust pronksmehe teisaldamise eba/otstarbekuse üle. Mis mõlemad on minu arusaama kohaselt maskeerivad tegevused. Nii ütelda pettemanöövrid.  Et pearünnakut teisest kohast alustada. Pearündeks valmistuvad kõik Eesti erakonnad.  Eriti Kesk- ja Reform… Aga mingist vaikimisest, veel enam ajastust, need manöövrid tunnismärke ei anna. Sest nad on lihtsalt etableerunud demokraatia osa.

Küsiks õige Hamleti kombel, et kuhu koer maetud on?

Formaalsete ja statistiliste näitajate alusel ei ole võimalik tõsimeelselt rääkida Vaikivast Ajastust. Pigem on tegemist möliseva, laliseva, võrgustuva, ja ka laimava ajastuga.  Sest ei saa salata ka nende argumentide õigsust, et anonüümne demokraatia ehk veebikommentaarium, on laimav, leimav jne. Samas on väga ehmatav kuulda justiitsministri suust nõudeid „laimajad”  kinni panna. Tänapäeval ei panda kedagi vangi selle eest, et tal on teistsugune arvamus. Ka Pätsi ajal pandi selle eest väga haruharva kinni. Ent kas meil on ununenud nõukogude periood? Lang oli siis aktiivne komnoor, Veidemann ja Ruutsoo koguni NLKP liikmed. Kuidas on võimalik, et need fanaatilised fašistid (või Riigikogu deklaratsiooni kohaselt vähemalt aktiivsed kaasajooksikud, sest meenutagem kommunismi ja fašismi võrdsust) räägivad Eesti Vabariigi 90. aasta künnisel vaikivast ajastust? Sealjuures dialektiliselt, oma klubi võistlusdressi kandes. (NB! Veidemann on küll juba klubi veteran, Lang veel käib platsil). Nii sõnastabki üks neist tohutu hapnikupuuduse demokraatianõutajate tarbeks, teine aga soovib oma tegude ja sõnadega ilmselt lisada gaasi. Kasvõi internetikambrisse.  (See pole lihtsalt sildistamine, vaid parabolne kujund…:)

ERGO: kui rääkida demokraatia puudujääkidest üldiselt ja Eestis eriti, siis pole need märkimisväärsed globaalsel skaalal. Ent seda enam peame ise oma demokraatiat täiustama. Kui aga sealjuures kaldutakse liialdustesse ja unustatakse nõukogude periood, mil ajastu polnud mitte pelgalt vaikiv, pigem suisa ühesuunaliselt röökiv, siis on küll kuri karjas. Ja ma näen, osaliselt mõisteski, erinevate gruppide primitiivseid ootusi Eesti Vabariigi suhtes. Nende iha: Olla see, kelle sotsioloogilise teadmise kohaselt asjad toimiksid. Kelle juriidilise jõu kohaselt asjad toimiksid. Ja muud olgu vait või närigu muru! Oi, see iha on võimas!

Kuid ihalejail ei maksaks oma frustratsiooni soovi täitumatuse asjus üle dramatiseerida.  Sest demokraatia on Eesti omariikluse 90. sünnipäeva eel niivõrd kinnistunud, et isegi loll taipab süsteemi kasulikkust. Ning igatmasti „fašistidele”, nii komsomolist kui parteist, saadan siinjuures tervitused Vabariigi Aastapäeva puhul. Mina pole veel nelikümmend viitki aastat vana, sestap on demokraatliku arengu jätkumist karta veel samapalju aastaid. Edaspidi on demokraatia juba loomulik ning minu lapselapsed ei pea eelesitatud primitiivseid seletusi kirja panema!

Seotud postitused