Energiajulgeolek

Aastaks 2030 peaks Euroopa sõltuvus naftaimpordist olema üle 90% ja gaasist 80%. Viimasest jääb sõltuma ka elektritootmine. Suur osa Euroopa tarbitavast gaasist tuleb teadupärast Venemaalt. Viimastel aastatel aset leidnud gaasisõdadest Ukraina ja Venemaa vahel on pannud Euroopa Liitu mõtlema, milline majanduslik suhe meil oma strateegilise partneriga ikkagi on. Euroopas mõistetakse Venemaa kui gaasitarnija ohtlikkust. Viimase katsed kasutada oma maavara eksportimiseks poliitilise relvana on jõudnud inimeste tavateadvusesse.

Asjale on lähenetud lihtsa loogikaga: energiaimpordi puhul ei saa olla ainult ühte allikat. See võib tekitada liiga suurt majanduslikku ( ja ka poliitilist) sõltuvust ning aidata kaasa monopolide tekkele ning takistada terve ja elujõulise konkurentsi arengut. Sestap on tarvis mitmekesistada energiatarnete allikaid.

Euroopa praegune energiapoliitika rajaneb suuresti 2007.a Euroopa Komisjoni poolt avaldatud teatis välja toodud meetmetele. Seal on kirjas Venemaa gaasitülide valguses: on tarvis kehtestada efektiivne ja toimiv mehhanism, mis alusel liikmesriigid saaksid üksteist võimaliku gaasikriisi korral aidata. Ühtlasi toonitatakse, et eeskätt tuleb abistada just ühest energiatarnijast sõltuvaid liikmesriike. Eraldi on ära toodud Kesk-Euroopa ja Balti riigid ning Eesti, kuhu soovitatakse rajada rohkem gaasiladustamise keskusi.

Uuematest dokumentidest saab esile tõsta tänavu sügisel Euroopa Parlamendi täiskogul vastu võetud Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) raportit, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määrus. ELi määruse puhul on tegemist õigusaktiga, mis on kõigis liikmesriikides täielikult ja vahetult kohaldatav, see on kohustuslik kõigile ühel ja samal kujul.

Raportis keskendutakse laiemalt energiaturu kaitsele, võttes arvesse nii ettevõtete, liikmesriikide kui ka ELi kui terviku aspekte. Kahe aasta jooksul peavad liikmesriigid esitama tegevuskavad, mille alusel arendatakse välja infrastruktuur ja tegevuskava, mis aitab ennetada ja vajadusel lahendada gaasikriisi; ühtlasi peavad piirideülesed gaasühendused olema 3 aastat pärast määruse jõustumist funktsionaalsed. Kui riigis peaks tekkima hädaolukord, peavad kavad tagama, et piiriülene gaasitarne jätkuks. Kui kriis eskaleerub ja vähemalt 2 liikmesriiki on oma territooriumil kuulutanud välja hädaolukorra (näiteks Eesti ja Läti), astub mängu Euroopa Komisjon, kes kuulutab välja “Euroopa Liidu hädaolukorra”. Sealt edasi vastatub EK liikmesriikide koostöö eest ja suhtleb vajadusel kolmandate riikidega (nt Venemaaga).

Tuleb öelda, et kuigi tegemist pole veel rakendatud ideedega, on need suhteliselt julgustavad Nord Streami gaasitoru ehitamise ja Balti riikide ning Eesti kõrvalejäämisega sellest.  Kui kavad paigas ja määrus jõustunud, saame loodetavasti mõnevõrra rahulikumalt Venemaa gaasi ambivalentsusesse suhtuma hakata.

Lisainfo:

http://infoeuropa.sliven.bg/eu_fact_sheets/policies/energypol/article_7339_et.htm Energiapolitiika infoleht

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2007:0001:FIN:ET:PDF – Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile: Euroopa Energiapoliitika

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A7-2010-0112+0+DOC+XML+V0//ET#title2 – EP gaasivarustuse kindluse raport

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+IM-PRESS+20100920IPR82928+0+DOC+XML+V0//ET – EP pressiteade energiajulgeoleku raporti kohta

Seotud postitused

2 thoughts on “Energiajulgeolek”

  1. Kuidas Euroopa Rohelised siseringi suhtuvad tärkavasse PV elektritootmise buumi Euroopas, mis on pannud mitmed riigid muretsema toetussummade riigieelarvet koormava iseloomu pärast?

Comments are closed.