Indrek Tarandi Kõne Riigikogus 16. Veebruaril

Lugupeetud juhataja ja teised rahvaesindajad!

Captatio benevolentiae printsiipi austades tahan kõigest südamest teid tänada! 10. veebruaril seadustasite te 95%-lise toetusega niinimetatud lahtiste nimekirjade seaduse Euroopa Parlamendi valimistel, mis on vaieldamatult samm õigel suunas, ja minu lugupidamine kuulub rahvaesindajatele, kes nii hästi mõistavad rahva häält kuulata.

Aga meie tänases arutelus, mis kannab küll pretensioonikat nime “riiklikult tähtis küsimus”, pole ju tegelikult mitte midagi erakordsest, sest tööpuudusega, nagu kõik on maininud, ei maadle mitte üksnes Eesti riik; samuti ei ole kogu maailma pilgud pinevil ja pinges meie poole pööratud, et kas innovaatiline väike e-Eesti leiutab midagi uut, mida kogu globaliseerunud majanduses osalevate riikide pere saaks universaalse tööpuudusvastase vaktsiinina kasutusse võtta. Kõik arutlused ettevõtluse soodustamise, ühe maksu ühte- või teistpidi sättimise üle meenutavad mulle veneaegset Moskvitši parandamist, kus tuli düüsi puhuda ja küünlaid vahetada, aga Moskvitšist ometigi Mercedest seeläbi ei saanud. Ja kuna meie mõte, nagu ma eelkõnelejatest olen aru saanud, on just nimelt ikkagi väidelda nende igapäevaste asjade üle, mida saaks kohe teha ja mis on meie võimuses, siis panustaksin ka omalt poolt nende asjadega, mis on meie endi võimuses. Taustast veel niipalju, et paar nädalat tagasi esines Euroopa Parlamendi ees Hispaania peaminister José Zapatero, kes tutvustas oma riigi presidentuuri kavasid ja mainis muuhulgas ka võitlust tööpuudusega ja soovis luua nutikaid töökohti. Otsekohe sai ta muidugi kriitikat Briti konservatiivide käest, kes tuletasid talle meelde inglise vanasõna: korista kõigepealt oma koduõu ära ja siis tule tänavale teisi õpetama. Aga ma arvan, et meie aruteluks on siiski õige aeg, sest kodanikuühendused on juba algatuse teinud, kui viidata kasvöi Minu Eesti poolt nimetatud ja esitatud Golfi hoovuse nimelise programmi.

loe edasi… (1468 sõna)

Seotud postitused