Ep Kinnitas Ametisse Uue Ombudsmani, Eesti Kinnitas Kanda Põhjamaades

20. jaanuaril hääletas Euroopa Parlament Kodukorra artikkel 204 alusel ametisse Euroopa Ombudsmani. Kandidaatideks olid: Vittorio Bottoli (Itaalia), Nikiforos Diamandouros (Kreeka) ja Pierre-Yves Monette (Belgia).

 

Euroopa Ombudsmani institutsioon kutsuti ellu Põhjamaade poolt 1995. aastal. Tema ülesandeks on tagada ELi ametiasutuste läbipaistev, seaduspärane tegevus ning osutada puudujääkidele õiguste, kohustuste ja vastutuse kohapealt. Ombudsmanile saavad kaebuse esitada kõik ELi kodanikud. Tegemist on mingil määral õiguskantslerile sarnaneva nähtusega.

 

Harilikult on kodanike kaebuste sisuks ametiasutuste läbipaistmatus (2008.a 30% kaebustest), mille puhul hakkab ombudsman (kui kaebuse sisust ilmneb loomulikult piisavalt asjaolusid, et menetlust alustada) näppu viibutama. 2007 esitati 3211 kaebust, millest menetlusse läks 870. 2008 oli arvud vastavalt 3406 ja 802, millest 36% puudutas läbipaistmatust, sh teabe või dokumentide andmisest keeldumist.   

 

Kandidaadi saab esitada vähemalt 40 liiget, kes peavad olema vähemalt kahest liikmesriigist pärit.

 

Intriigiks oli sedapuhku kandidaat Diamandourose soovitus Euroopa Parlamendile avalikustada senisest enam oma liikmete kulutusi.  Teine kandidaat Monette oli kuulamisel Petitsioonide Komitees lausunud, et tema seda küll ei nõuaks.  Euroopa Rahvapartei asus seisukohale, et toetab uut tulijat.  Liberaalide fraktsiooni sisehääletusel jäid napilt peale kreeklase pooldajad, ent plenaaril oli tegu salajase hääletusega…Toimima hakkas mitte niivõrd parteiline vasak-parem skaala, kui just põhjamaise ja lõunamaise kultuuri vastandlikkuse aspekt.  Mängu ilu mõttes oli just lõunamaalane sedakorda põhjamaisuse lipukandjaks ja vastupidi.  Kui Belgiat tohib muidugi Põhjamaiseks liigitada…

 

Niisiis korraldasid Skandinaavia ja Suurbritannia saadikud parteideülest kampaaniat, mis väitis sisuliselt, et EPP soovib Diamandourost “karistada” ning samas tagada, et keegi ei tuhniks parlamendi kulutustes. Kuulu järgi olevat  sellist poliitikat teistest enam ajanud just saksa kristlikud demokraadid. Heidi Hautala kogus Diamandourose toetuseks vahetult enne hääletust koostatud märgukirjale allkirju Põhjamaade esindajate seast erinevatest fraktsioonidest.  Siinjuures on võimalik uhkusega mainida, et Eestitki peetakse Põhjamaade hulka kuuluvaks: kogu parlamendis levinud kirjal seisis “We, as Nordic citizens of EU…”  ning Ivari Padari ja minu allkirjad seal all. Belgia advokaadi kohta aga lasti liikvele Hollandi ajalehes avaldatud info, mis viitas mehe enda kalduvusele maksumaksjate raha luksuslikku elustiili investeerida…

 

Ühesõnaga, klassikaline juhtum, mis meie Riigikogu praktikas tuntud kui “Jõksi lähetamine”. Eks temagi soovinud erakondade rahastamisse selgust tuua ja lõpptulemusel asendati ta reformierakonnale sobilikumana tundunud Indrek Tederiga.

 

Strasbourgis läks aga teisiti ja salajane hääletus tõi tulemuse Diamandouros 340 häält, Monette 289 ja veneetslane Bottoli 19.  Ilmselt hääletasid Briti konservatiivid hiljutisest Briti Alamkoja hüvitisteskandaalist johtuvalt samuti läbipaistvuse poolt.  Muide, ilmnes ka veel üks huvitav põhja-lõuna vastuolu: oli üldiselt teada, et kõik kreeklased hääletavad kaasmaalase poolt sõltumata fraktsioonist, kuhu kuulutakse. Samas lähtusid Belgia MEPid oma erakondade arusaamadest ega kippunud iga hinna eest kaasmaalasele häält andma.

 

Amüsantse detailina võiks kirjeldada ka asepresident Stavros Lambrinidise juhatamist.  Nimelt tehakse iga kord enne säärast hääletust väike treening, et meppidele meenutada, kuidas tehnika toimib.  Seekord oli esitatud mängu-ombudsmani kohale Pablo Picasso, Auguste Renoir ja Vincent van Gogh. Kohe hõikas keegi saalist “Aga miks ei saa El Greco poolt valida?” Tempokas ja hea huumorisoonega asepresident vastas, et seda saab järgmises voorus:)  Proovihääletuski oli tasavägine – Van Gogh võitis 2 häälega (240:238) Renoir`i ning vaene Picasso sai 166 häält.

 

Loo moraal?  Ehk peitub moraal selles, et kuigi inimlikud ja parteilised tungid on olemas ja ei kao kuhugi, leiab Euroopa Parlament endas ka sageli jõudu mõistuse hääle järgimiseks.  Ning et tegelikult suudavad eriilmelised ja erinevate traditsioonidega poliitilised kultuurid otsustada koostöös nii, nagu kontinendile parim on. 

 

Lõpetuseks aga mõistujutt eestlasest ja itaallasest Strasbourgi koridorides.  Arutavad mehed nn külalisgruppide toomist ja vastavaid reegleid.  Sitsiillane teeb kokkuvõtte: “Vahe seisneb selles, et põhja-euroopa poliitiku karjääril on kriips peal, kui ta toob grupitäie sugulasi parlamendiga tutvuma, kuid lõuna-eurooplase poliitilise karjääri lõpp on see, kui ta oma sugulasi siia ei too!” 

Seotud postitused