Schengen Ja Reformierakond

On mõnevõrra sümboolnegi, et liberaalsusest jutlustava, kuid sedasama liberaalsust mitte praktiseeriva Reformierakonna kirstunaelaks on kujunenud vaba liikumist edendav Schengeni leping. Aastapäevad tagasi nõudis toonane Riigikogu juhatuse liige välisminister Paedalt käredal häälel ja karmilt meetmete rakendamist Küprose vastu. Sest viimane ei lubanud riiki Tartus pallinud spordimees Tsintsadzet. Kui ilmnes, et Küpros polnudki veel Schengeni aquis`d omaks võtnud, siis aeti võhiklikkus kiiresti nõunik Aarne Veedla süüks, kes püüdliku parteilasena raputaski tuha endale kraevahele.

Kuid ilmselt on Reformierakonnas arusaam, et Schengeni leping (nagu paljud muudki rahvusvahelised lepped) on justkui miski smokescreen, mille varjus üksteisele peale hüpates saavad ministrid kehtestada erandeid üldiste printsiipide suhtes. Sest mis muud see Markovi kaasus ikka on, kui soov salaja reegleid rikkuda. Ning taas on põhjendused segasevõitu, et mitte öelda musta valgeks pesta üritavad.

Välisminister Paeda puhul on asi ilmselge – minister valetas. „Üks Euroopa Komisjoni kõrge esindaja!” kõlas tema vastus küsimusele, kas ta võiks nimetada mõnd survestajat. Nii välisministeerium kui ka Euroopa Komisjon on oma pressiesindajate vahendusel kinnitanud vastupidist. Mitu korda peaks sellist asja andeks andma, on muidugi meie rahvaesindajate kollektiivne otsus. Aga ignoreerida sellist asja ei võiks Riigikogu siiski mitte.

Justiitsminister Langi puhul on lugu teisiti. Teda peaksime käsitlema heausksena. Kui kolleeg ja erakonnakaaslane ikka helistab ja palub kiiresti „üks väike asi korda ajada”, siis pole ju põhjust arvata, et helistaja valetab. Pealegi on rahustava asjaoluna dokumendipakile kantud ka tempel, mis garanteeriks justkui asja võimaliku avalikukstuleku alles 75 aasta pärast, mil Rein Lang on 127 ja Urmas Paet 110 aastane… Siinkohal pole ehk sünnis meenutada, et just salajaste dokumentidega on Reformierakonnal soliidseid äpardumiskogemusi küllaga. Nii sünnibki tegu. Ja Markov võetakse plõksti mustast nimekirjast välja. On juriidilise väitluse objektiks, et kas rohkem süüdi on teo tegija (Lang) või teole ässitaja (Paet). Eesti kõnekäänd õpetab lapsigi küsimusega „Aga kui ta oleks käskinud sul pea ahju pista, kas oleksid pistnud?” Teisisõnu, nii kahju kui ka poleks, iga konkreetse teo (allkirja) eest vastutab selle toimepanija. Ning teole ässitaja võib enda kaitseks kasutada väiteid, et „ah, ma tegin ju nalja, ega`s ma arvanud, et see kohe tegema hakkab” jne. Kuid ta ei pea väitma, et tegutses surve all ehk mitte täiesti vabana. Kui Sigmund Freud suutis survealuseski olukorras iseendaks jääda ja gestaapolasi ninapidi vedada, siis oleks ka välisminister pidanud leidma olukorrast teistsuguse väljapääsu. Kuid nüüd ilmneb, et survet polnudki.

Milles siis asi, härrased?

Lõpetuseks Reformierakonna kaitsepositsioonist:

1. Tegu olla valimiseelse poriheitmisega ja välispoliitiliste huvide ohvrikstoomisega.

2. Markovi süü polevat tõestatud ja Eesti olevat sundolukorras.

Kohalike valimiste toimumine oli teada asjaolu ka sel hetkel kui Markovi kohta otsus vormistati. Reformierakond oleks ju võinud oma eduka ja liberaalse otsuse kohta juba siis pressiteate teha ning tänaseks poleks probleemi enam ammu päevakorras. Markov tõestas oma süü iseenda avaldusega. Vastupidist tõestada oleks tarvis tal endal, mitte Eesti Vabariigil. Sundolukord oleks ehk tekkinud siis, kui tõepoolest „Euroopa Komisjoni kõrge esindaja” oleks mingite sanktsioonide ähvardusel nõudnud mingeid otsuseid. Aga neid ju ei nõutud. Või ikka nõuti, nagu väidab välisminister? Iroonia tipneb aga seekord hoopis Euroopa Komisjoni kõrge esindaja Henrik Hololei avalduses: „Ma küll ei tea, et keegi oleks survet avaldanud, aga kui Urmas Paet ütleb, et avaldati, siis ma usun teda! Pealegi, koridorivestlused on palju olulisemad kui ametlikud jutuajamised!” Kas Hololei teab tõesti midagi, mida Eesti Välisministeerium ja volinik Jacques Barrot ei tea? Ja Paet peab käituma Veedla kombel?

Ja-jah! Kabinetivaikus, tagatoad, koridorivestlused ning saladiplomaatia on ikka ja jälle olulisemad kui kirjapandud protseduurireeglid ning kodanikkonna õigus valitsejailt adekvaatset infot saada.

Seotud postitused