Euroopa Komisjon Ja Barroso Probleem

Nagu ikka, erutavad demokraatlikes süsteemides osalejaid kõige rohkem personaalia küsimused. Erandiks ei ole ka Euroopa Komisjoni presidendi ametisse nimetamine.  Protseduuriliselt on asi nii, et Nõukogu (Council, kuhu kuuluvad riikide peaministrid) lepib kandidaadi osas kokku ja seejärel esitatakse kandidaat Euroopa Parlamendile heakskiitmiseks. Kui hääletuse tulemus on positiivne, siis formaalse ametissenimetamise teeb Nõukogu.

Jose Manuel Barroso teatas juba 2008. aasta keskel, et tema eesmärk on jätkata tööd Euroopa esimese mehena. Õige pea järgnes ka Euroopa Rahvapartei (EPP) toetus kandidatuurile. Eeldati, et hääletus parlamendis saab teoks juba juulikuisel EP plenaaristungil.   

Kuid nagu ikka demokraatias, leidus kohe ka teistsugune arvamus ja seepärast lükkus hääletus Barroso küsimuses edasi septembrisse ning on sealgi päevakorras tinglikult (tärniga märgitult), et asjade arenguid jälginud poliitikud ja rahvaesindajad saaksid viimase hetkeni manööverdada.  Mis teeb olukorra keeruliseks just EPP-le, kes end Barrosoga sidunud. Samas – hääletus on salajane ja rahvaparteilased saavad südamerahuga ka vastu hääletada.

Komisjoni presidendi nimetamine on tavaliselt olnud saksa-prantsuse kokkuleppe küsimus, mille teised liikmesriigid heaks kiidavad.  27-liikmelises Euroopas enam asjad niisama lihtsalt ei käi, sestap oligi uute vastuolude vältimiseks ja debati puhkemise ärahoidmiseks valitsusjuhtidel heameel Barroso peale mängida. Euroopa valimistulemused kinnitasid paremtsentristliku enamuse ja kõik näis pilvitu. Siis aga üllatasid liberaalid ning asetusid vasaktsentristide poolele kõigepealt hääletuse edasilükkamise küsimuses sügisele. Lisades asja ja iseendi huvitavamaks tegemiseks nn Verhofstadti 5 nõudmist.  Need nõudmised on sedavõrd hästi sõnastatud, et range tõlgenduse korral pole ei Barrosol ega ka kellelgi teisel neid täita võimalik, leebe tõlgenduse korral aga võimaldavad liberaalidel soovi korral ka Barroso poolt hääletada.  Põnevamaks muudab asja see, et tegelikult on endine Belgia peaminister Guy Verhofstad ka ise üsna arvestatav alternatiivkandidaat samale ametikohale.

Briti valitsuse minister on teada andnud ka Tony Blairi kandidatuurist, mida kuuldavasti toetaks ka Prantsusmaa president Sarkozy. Võimalik, et Saksamaagi suudaks Blairiga leppida ja nii tekkiks võimalus tugeva Euroopa Presidendi saamiseks. Paradoksaalsel kombel ei saa Blairi taha ennekõike just Euroopa sotsialiste ja demokraate ning rohelisi. Cameroni fraktsioonist ja kommunistidest rääkimata.  EPP (Euroopa Rahvapartei) läheks pooleks, mistõttu enamust parlamendis on raske ette näha. Ühtlasi on tugeva Komisjoni teke valitsusjuhtide elementaarsete huvidega vastuolus. Nemad tahaksid hoopis kuulekat käsutäitjat. Või vähemalt kedagi, kes ei segaks.

Muidugi võiks kõne alla tulla ka Carl Bildti kandidatuur, kes aga oma sirgjoonelise ja ausa poliitikaga ning avalike esinemistega on teeninud hulga vastaseid. Viimaste hulka kuuluvad paljud saksa juhtpoliitikud, kes peavad Bildti suureks ohuks Euroopa ja Vene „traditsioonilistele“ partnerlussuhetele. Pealegi on Bildt ehk ise ka rohkem huvitatud Euroopa asepresidendi kohast, kes välis- ja julgeolekupoliitika eest vastutab.  Teoreetiliselt võiks ta selle ka saada. 

On veel paar huvipakkuvat või ebaselget asjaolu. Strasbourgi plenaaristungil kõneles sotsialistide ja demokraatide liider Martin Schulz kirglikult sellest, et enne Barroso jätkamise üle hääletamist peaks saama selgeks, kas tuleb Nizza lepingust lähtuv Komisjon või Lissabonist lähtuv Komisjon. Seega poleks enne Iiri referendumit (2. oktoober) mõtet mingeid hääletusi ette võtta. Formaalselt kestavadki praeguse Komisjoni volitused oktoobri lõpuni.

Vahe eeskirjades on tegelikult minimaalne. Nimelt Nizza leping ütleb, et volinike arv peab olema väiksem kui liikmesriikide arv (ja vaikimisi on lepitud, et see väiksem tähendab vaid ühe võrra vähem, mis on tüüpiline Euroopa kompromiss.  Sisulisel määral see ju asjatuid volinikke ei vähenda). Lissaboni lepe annab taas arvuks 27 tulenevalt Iirimaale antud garantiidest.  Irvhambad ütlevadki, et kui Iirimaa ei hääleta uuel referendumil jaatavalt, võikski nemad jääda volinikuta riigiks…

Eestlastele pole Barroso ei halvem ega parem kui mistahes teine nõrk president. Kuid meie maal levitatakse usinalt legendi, et Barroso n.ö. parem käsi olevat ei keegi muu kui Siim Kallas.  Teatavasti „lähetavad“ volinikud rahvusriikide valitsused ja Komisjoni Presidendi ülesandeks jääb n.ö. portfellide jagamine nende vahel. Võttes seejuures arvesse eelkõige liikmesriikide kaalukust. Viimasel ajal ka siiski paneuroopaliste parteide proportsionaalset esindatust Euroopa Parlamendis.  Selle arvutusega on hetkel natuke kehvasti. Nimelt kekutab Euroopa liberaalide koduleht väitega, et neile kuulub tervelt 9 (1/3) volinikukohta. Esindatuse proportsioonist tulenevalt võiks see olla aga üksnes 3. EPP-l on hetkel 12 (aga võiks olla 9-10) ja sotsialistidel 6 volinikukohta (aga pretendeerida võiks 7-8le). 

See ei tähenda, et valitsused peaksid neid proportsioone arvestama, vastupidi: nemad arvestavad oma siseriiklikke seise, mis omakorda ei pruugi esile tuua parimaid Euroopa tasemel tegijaid, vaid pigemini parteisobingutele iseloomulikku keskpärasust ja groteski.

Ansipi valitsus on peaministri suu läbi indikeerinud, et nende kandidaat pole ei keegi muu kui Siim Kallas. Kes küllap ise nõus on jätkama. Ainult et nüüd on vähemusvalitsus, milles on 2 erakonda. Ja kui näiteks Mart Laar peaks tahtma ka  nimetatud olla, tekib peaministri jaoks üsna ebamugav dilemma. Reformierakondlase toetamise eest oskab IRL küllap esitada nõudmisi, mis Reformierakonna loomuliku ja vältimatu surma veelgi lähemale toovad. Nende põhjal lammutab see erakond end kuulekalt ise. Pangem tähele, et IRL pole mingi ResPublica, kellele „lubadus“ erakondade liitmiseks nii lummav oli, et ei osatud enam voliniku määramisel midagi ette võtta. Laar on märksa vanem ja suurem kala… Samas Laari „ärasaatmise“ tulemusel saabub Eestisse auesimees ja erakonna rajaja Siim Kallas (mitte et see erakonna surma ära hoiaks, aga kindlasti pikendaks eluiga) ja Ansipile terendaks teekond Emajõe Ateenasse. Võimalik, et välja tullakse plaaniga, et läheb keegi kolmas.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest ma arvan, et erakondade tagatubades on neid asju arutatud. Ainult et minu arvates oleks ammugi aeg nende arutelude tulemustest ka valijaid ja kodanikke teavitada. Viimastel võib nendes küsimustes olla oma arvamus.  Mitte et volinik esindaks Euroopas eesti kodanikke, loomulikult mitte. Kuid püüe poliitika telgitaguseid rahvale arusaadavaks teha ning demokraatliku süsteemi avatus suurendaks veidikene valijate usaldust oma juhtide vastu, mis pole hetkel just liiga suur.

Ning teiseks sellepärast, et looduses on harva kindlalt tõlgendatavaid loomade ja lindude liikumisi, mis ilmaennustust võimaldavad. Siiski – paar vanasõna Eesti rahvapärimuses ju leidub, näiteks kasvõi:  „…haned läinud – hallad taga, luiged läinud lumi maas“. Inimkäitumise kohta käibib laialdaselt teadmine, et rotid lahkuvad hukkuvalt laevalt.  Asjaolu, kas Henrik Hololei lahkumine Kallase kabinetiülema kohalt „eluaegse ametniku“ kohale Olli Rehni juurde iseloomustab Henrikut rohkem hane või rotina, polegi oluline.  Oluline märk on, et tema ei panusta Barroso jätkamisele. Ega ka mitte ülearu palju Eesti Vabariigi valitsusele.  Kuigi valitsusele ta sobiks, sest ta pole miski broiler.  Noor mees on jõudnud oma karjääri jooksul kuuluda koguni 3 erakonna ridadesse!

Omalt poolt lisan, et kui tõesti valitsus satub nn „sikud purdel olukorda“ ja riigi huvides ei ole nimetada ei Kallast ega ka mitte Laari, siis olen mõistagi tagasihoidlikult valmis ulatama abistava käe ja kaaluma iseenda kandidatuuri volinikuks.  Mis (parteilase esimese ehmatuse möödumise järel, muidugi) pole tegelikult üldsegi paha plaan!

Südasuviselt tervitades!

Indrek

Seotud postitused