Postimees.Ee-S Käib Euroopa Parlamenti Kandideerijate Vaadete Tutvustamine.

Miks kandideerite Europarlamenti?

Indrek Tarand: Jaak Allik on soovinud poliitikasse rohkem ausaid inimesi. Siim Kallas on soovinud, et Eesti valiks euroopameelseid ja võimekaid inimesi. Aarne Üksküla on soovinud kultuursemat poliitikat. Minu tegu on vastus nendele autoriteetsetele üleskutsetele.

Ma tean, et Euroopa Parlament on suur ja Eesti huvi esindamine üheskoos Euroopa Liidu arendamisega pole kerge töö. Aga ma olen kindel, et saan hakkama! Kõikides senistes ettevõtmistes on mul ette näidata häid ja kaalukaidki tulemusi. Kuid mis peamine, minu osalemisel on meeskondade tuju hea ja motivatsioon kõrge. Kavatsen sama stiili jätkata ka Euroopa Parlamendis. I will make Estonia in EP visible and respected!

Et kandideerima pean, sai selgeks hetkel, mil kommunistliku taustaga erakonnad (Keskerakond, Reformierakond, Rahvaliit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli europarlamendi valimistel. Miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümbereastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam. Järelikult on tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus.

Ühtlasi on parteid suhteliselt silmakirjalikult üles kutsunud aktiivsemalt valimistest osa võtma. Silmakirjalikult, sest tegelikult nad ju on potentsiaalse aktiivsuse justnimelt selle sulgnimekirjaga efektiivselt ära tapnud. Kuid mis seal ikka, võtame sõnasabast kinni ja kasutame üleskutset aktiivsusele kandideerimiseks eelolevatel valimistel üksikkandidaadina. Kindlalt partokraatiavastase platvormiga. Juba praegu on kavandatud nimekirju avaldatud ja ilmneb kirkalt, et kinnised nimekirjad väljendavad vaid parteikontorite tahet. Memento Latvia! Alanud on peibutuspartide ja poliitbroilerite pealetung ja sellele tuleb vastu seista! Muidu pole «Loomade farm 2» enam kaugel! Muidugi, mõned esinumbrid seda pole, aga mujal on linnufarmi lõhna igati tunda.

Üksikkandidaadina kandideerimine elavdab minu hinnangul valijate aktiivsust ja parteilased ei pea muretsema, et ma kelleltki neile kuuluvaid hääli ära võtta tahaksin. Eelmistel eurovalimistel jagunes parteide vahel vaid 27 protsenti valijaskonna häältest. Tegelen valijaga, kes ei soovi alluda partokraatiale ning pakun talle alternatiivi. Väga kvaliteetse alternatiivi, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil. Ühtlasi on see minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis  otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Ma olen kodanikuühiskonna kandidaat. Valik mõtlevale inimesele.

Viimane tilk minu karikasse langes, kui otsustati Patarei kasarmkindlus järjekordsesse tühimüüki paisata. Mis röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast. Ka selletõttu kandideerin Euroopa Parlamenti üksikkandidaadina.

Tean, et kandideerimine pole mitte kõigis aspektides loov ja rõõmustav töö, kuid püüan anda oma parima, et poliitikaga tegelemine muutuks põlatud ja naeruväärsest karjerismist tasapisi taas kodanike auasjaks. Eestis on palju ausaid ja korralikke poliitikuid, kes on teenimatult säärase ühte patta panemise ohvrid. Palju on ka neid, kes sooviksid poliitikaga tegeleda, kuid poliitiku elukutse määritud maine tõttu sellest pigem eemale hoiavad. Kandideerin kaudselt ka nende abistamiseks ning poliitilisse tegevusse taas suurejoonelise rõõmsa meele ning optimismi süstimiseks.

Mida plaanite Europarlamendis saavutada?

Minu üldlubadus on «I will make Estonia in EP visible and respected!» ehk emakeeli – Eesti olgu auväärne ja nähtav! Selle suure eesmärgi nimel kasutan ma subtiilselt kõiki enda poolt vallatavaid poliitilise tegevuse tehnikaid.

Minu lubadus valijale on: ma ei kao seal ära, vaid olen kogu aeg online. Inimvõimete piiril mõistagi, eks ma ikka öösel magan ka ja pühapäeval jalutan lastega pargis. Kuid mulle võib kirjutada ja helistada ning ma kavatsen tarkade inimeste soovitusi erinevates poliitilistes küsimustes vägagi arvesse võtta. Ma usun, et tänu minu tegevusele tulevase viie aasta jooksul saab Eesti kodanik keskmiselt senisest palju informeeritumaks Euroopa arengutest ja probleemidest. Samuti eestlasest parlamendiliikme võimalustest neis kaasa rääkida.

Sean endale eesmärgiks koos mõttekaaslastega algatada üle-euroopaline arutelu Euroopa ühtse, riikideülese maksupoliitika loomiseks, kuna praktika näitab, et riigid võivad hetilikus globaalses majanduskeskkonnas maksude küsimustes käituda ebajärjekindlalt ja põhimõttelagedalt, soosides ja tootes nii majanduslikku ebavõrdsust Euroopa eri piirkondades.

Ning viimaks, ent mitte vähemtähtsana: kavatsen oma töötasust igakuiselt teatud protsendi lisada minu isa Andres Tarandi poolt laupäeval Tartu Ülikooli kasuks loodavasse sihtkapitali, millest rahastatakse teaduste kattumisalale sihitud spetsiifilisi uuringuid. Sellist lubadust ei märganud ma täna mitte ühegi parteilise kandidaadi lubadustes!

Mida peate oma eelkäijate suurimaks saavutuseks?

Minul, erinevalt kõikidest teistest kandidaatidest ongi ainsana eelkäija Euroopa Parlamendis – Andres Tarand! Andres on tagasihoidlik mees ja ise ei kipu oma saavutusi esile tõstma. Ning kuna need on veidike keerulisemad saavutused kui lihtne loosungite korrutamine, siis neist Eestis ka eriti ei teata. Aga ma kordan need üle:

1. Andres Tarandil on parteiülene haare ja tema kontaktide võrk on märgatavalt laiem kui kitsalt erakondlik. Andrese teadlasetaust võimaldab tal sügavuti minna ka keerulisemate probleemidega kui vasak- ja parempoolsuse püüdlik presenteerimine. Nii näiteks olen oma silmaga näinud, millise siira aupaklikkusega tema arvamusi energia ja kliimapaketi osas päritakse.

2. Andres Tarand on ainsana Eesti esindajatest alustanud sisulist tegevust Saksa-Vene gaasijuhtme ehitamise tõkestamiseks, kaasates loomulikult orgaanilisi, ent vähem informeeritud liitlasi Eesti esindajate, enamasti aga teiste riikide MEPide hulgast. Ja lugejale mõistatuseks küsin – kas gaasitoru ehitus sõltub ainult Putinist ja Schröderist või on kaalukas sõna öelda ka näiteks Rootsi, Poola, Soome, Saksamaa jne poliitikutel? Kui viimast, siis kuidas nad informatsiooni hangivad? Kui ajakirjandusest, siis kuidas küll sattuvad mõjukatesse lehtedesse olulised ja Eestile kasulikud andmed gaasitoru vastu? Ja üldse, kas olulisem on saada ajakirjandusse oma näopilt või oma sõnum, ükskõik, kelle suust see siis ka ei tuleks?

3. Väga suur saavutus on ka iseendaks jäämine, mitte riknemine parteilistele boonusradadele ja petuskeemidele. Muuseas ka hea füüsilise vormi säilitamine tüütutele istungitele, hääletustele ja lennureisidele vaatamata. Just nii teenitakse välja respekt. Just eile kinnitas mulle seda kirjavahetuses ka Ari Vatanen – mees, kes ei vaja hulkadele tutvustamist ning kes pole sotsiaaldemokraat üldsegi mitte.

Need on väga konspektiivselt minu Eesti eelkäijate saavutused, mida pean oluliseks Postimehe lugejatega jagada.

Kuidas suhtute Euroopa ühisesse energiapoliitikasse ja mida saaks teie seisukoha mõjule pääsemiseks europarlamendis teha?

Ühtsesse energiapoliitikasse saab suhtuda vaid positiivselt, sest just isekas energiapoliitika on viinud nende probleemideni, mis väljenduvad tänase Euroopa energeetilises sõltuvuses. Mäletate, kuidas Ungari kommunistide valitsus rikkus lühiajalise kasu saamise eesmärgil Venemaaga erilepet tehes lõunapoolse gaasiprojekti Nabucco? Nordstreami tekkelugu pole vist põhjust üle korrata. Siin lisandub riiklikule egoismile ka veel parteiline ja individuaalne – Gerhard Schröder!

Ühtse energiapoliitika lähtekohaks on muidugi juba vastuvõetud Euroopa energeetika ja kliimapakett, mis reaalsed eesmärgid püstitab ja mille täitmisele liikmesriikide valitsused Euroopa Nõukogu kaudu sundida tuleb. Paraku on Eesti valitsus pahatihti Eesti Energia nimelise riigiettevõtte lõa otsas ja ei juhi seda teps mitte. Ometigi on ettevõtte nõukogus rida väljapaistvaid parteipoliitikuid, kes riigikohtu lahendit ignoreerides võtavad nõukogus istumise eest ka töötasu… Nii saabki Eesti Energia seigelda viirastuslikes tuumaprojektides küll Leedus, küll Soomes, investeerida Jordaanias jne. Mida aga ei tehta, on elementaarsed ühendused naabermaadega ühtsesse energiaturgu asumiseks. Võtkem näiteks Rootsi ja Eesti vaheline kaabel – miks sellesse ei investeerita? Põhjamaade energiabörsil osalemine oleks suureks edusammuks ja kasuks ka tarbijale.

Euroopa Parlamendis teeksin ses küsimuses ennekõike koostööd rohelistega ja mistahes Rootsi, Taani, Saksamaa jne poliitikutega. Kahjuks peab märkima, et mõnede Eesti erakondadega, kes ennast Euroopas liberaalseks nimetavad, erilist koostööd teha ei saa, sest nad on juba praegu innustunud Prantsuse tuuma-lobby mõjudest ja jutlustavad Eesti tuumajaamast, märkamata seejuures, et isegi kui see mingil imekombel peaks otsustatama nii, siis ei saa see ilmaski valmis enne aastat 2013, mil meie elektriturg peab lõplikult avatud saama. Ja Reformierakondlikku lubadusterahet siinsamas veebilehel lugedes pangem tähele, et just Reformierakond nurjas Roheliste püüdluse riigikogus energeetika arengukava erakorraliselt käsitleda. Polnuvat õige aeg – laulsid nad ühest suust. Nüüd siis, poolteist aastat kaotanult, püüame seda käsitleda! Ning stenogrammi lugedes ka mitte eriti innovaatiliselt! Huviline leiab netiavarustest Marek Strandbergi ja minu poolt 6 aastat tagasi tehtud ettepanekud www.kliimahoole.ee.

Uute tehnoloogiate kasutussevõtu soosimine ning vanade ja saastavate kõrgem maksustamine õnnestub paremini riikide egoismi neutraliseerivas EL ühistegevuses. Vastasel juhul avastab ikka keegi, et tolmune söekaevur on hetkepoliitikas kõige tähtsam jõud ning tema hääle eest tuuakse ohvriks kasvõi terve elu Maal. Energiapoliitika eesmärk aga ei ole ega saa olla energiaettevõtete kasumi suurendamine või tagamine, nagu see näiteks on juhtunud Eestis. Primaarsed on eurooplase kui kodaniku, mitte ettevõtte huvid. Ja poliitika sisuks on energeetiline julgeolek ning säästlik tarbimine mõistliku hinnaga, oma elukeskkonda kahjustamata. Selle saavutamiseks on palju häid lahendusi, välja arvatud need eelmise aastatuhande ja eriti XX sajandi omad. Tõelistel energeetikahuvilistel soovitan lugeda Andres Tarandi koduleheküljelt http://www.atarand.ee/ vastavateemalisi artikleid.

Seotud postitused