Indrek tarand osales täna err-i uudisteportaali korraldatud ingliskeelsel debatil

Ingliskeelsel debatil osalesid:

  • Lauri Hussar (Eesti 200)
  • Peep Mardiste (Eestimaa Rohelised )
  • Erik Orgu (Üksikkandidaat)
  • Urmas Paet MEP (Reformierakond)
  • Anti Poolamets (EKRE)
  • Indrek Tarand MEP (Sotsiaaldemokraatlik erakond)
  • Kätlin Kuldmaa (Isamaa)
  • Yana Toom MEP (Keskerakond)

Keeleoskus ei ole Euroopa Parlamendi töös mitte vähe tähtis, ei maksa lasta end eksitada jutust, et kõik istungid tõlgitakse jne. Suur osa tööst tehakse siiski silmast-silma vestlustes, info liigub inimeselt inimesele. Palju oleneb isiklikest kontaktidest, suhtlemisoskusest. Debatti saab järelvaadata siit.

Eesti meeskonnale valitakse kaptenit

Ungari.Kaks miljonit eurot maksnud 5,7 kilomeetri pikkune kitsarööpmelise raudtee ehitati peaminister Viktor Orbani käsul tema kodukülla, kus on samuti euroraha eest ehitatud 20 000 pealtvaatajat mahutava jalgpallistaadioni. Fotol on eurosaadikud tutvumas raudteega: ega euroraha pole juhuslikult valesti kasutatud? Nagu kontrollsõidul selgus, pole Eesti ekspresident ainus riigitegelane, kel oma ja eurorahakott sassi läksid Foto: erakogu

Jah, paljusid need valimised ei huvita ja veel rohkemad on valimismaratonidest tüdinenud ning kisuks nagu käega lööma. Et mis meil sellest…
Aga see oleks vale, loidus ja apaatsus ei tohi võimust võtta ning iga ratsionaalne kodanik kasutab oma õigust valida. Võõrandamatust õigusest pole tolku kui seda õigust ei realiseeri.

Indrek Tarand

Europarlamendi saadik 

Tänu minule on Euroopa valimised alati veidi erilised ja ennekõike oma absoluutselt avatud nimekirjade pärast. Seetõttu ei tasugi kaasa minna spordikommentaatorite kombel käituvate ajakirjanike, politoloogide ja muude arvamusliidrite lihtsustusega, et kõik on määratud esinumbritega. Või parteilise kaubamärgi tugevusega. Jah, ka neil on oma tähendus ning teatud predestinatsioon, kuid vabade valikute tegemise võimalus on neist suurem.

Me tegelikult valime Eesti koondist, esindust teiste euroopa rahvaste esindajatega Euroopat arendama ning seepärast pole klubidel (loe erakondlikel kaubamärkidel) suuremat tähtsust. Loevad mängija omadused, tema võimed ja oskused. Tema soov pingutada. Viimase hetkeni. Lõpuvileni.

Mistõttu võib rahulikult pilku visata ka sellele, kes on nimekirjade viimased (peale Indrek Tarandi veel ka näiteks Kelam, Reinaas, Gräzin ja Pevkur). Tasub mõelda, eks ole?
Valija parema informeerimise huvides refereerin kiirelt kahte edetabelit, mis lõpetava parlamendi kohta tehtud. Need on erapooletud MEPranking.eu ja Votewatch.eu.

Indrek Tarand 114,1 punkti ja 94. koht.
Yana Toom 94,9 punkti ja 146. koht.
Urmas Paet 64,25 punkti ja 259. koht.
Tunne Kelam 14,5 punkti ja 620. koht.
Igor Gräzin 0 punkti ja 745. koht.
Hannes Hanso 0 punkti ja 746. koht. 

Votewatch tegi oma algoritmide järgi ka tabeli, millest uudiskünnise ületas esisada. Sestap jäi tähelepanuta, et Indrek Tarand on parima Eesti esindajana 129 kohal. Meiekandi esindajatest järgneb Yana Toom (440. koht) ning ülejäänud paraku lendavad radari all, ehk ei pääse esimese 500 hulka. Niipalju siis juttudest, et peab olema „suures parteis” ja muidu midagi teha ei saa. Saab, ja kuidas veel! Mina olen teinud!

Muide, 15 aasta jooksul on Eesti saatnud Europarlamenti 18 inimest koos asendusliikmetega. Need 18 on kokku andnud oma nime 38 raportile. Neist tervelt pooled – ehk 19 raportit – on minu nimel. Vaat see on just see, mida 2014. aasta valimiskampaanias lubasin – A-klassi energia! Tõhusus. Mis tuleneb oskustest, mänguvälja tajumisest, kaaslaste austamisest ning professionaalsest suhtumisest.

Nii et pangem tähele – ükskõik kui tublid ei saaks olema Marina Kaljurand ja Yana Toom ning Urmas Paet. Tähtis on, et koondisel oleks kogenud kapten, kes mängijaile eeskujuks ja innustajaks on. Selline inimene olengi mina. Ning parteilinegi palett on parem kui maailmavaadete seas on esindatud ka 21. sajandi olulisim – roheline. Seega võivad ka kõik Elurikkuse ja Roheliste pooldajad julgelt hääletada numbri 121, s.t. Indrek Tarandi poolt.

Eriti Harjumaal. Sest Korkare talu Padise Vallas Harju-Risti kihelkonnas on ainsa eesti taluna kasvatanud kaks põlvkonda eurosaadikuid. Vajadusel kasvatab kolmandagi.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

Eesti on oma esindajaid Euroopa Parlamenti saatnud juba 15 aastat ning ukse ees seisavad valimised, mis järjekorranumbrilt neljandad. Piisavalt pikk periood, et püüda kirjeldada, kuidas eestlased on hakkama saanud ning kuidas Euroopa Liit ning tema asutused selle aja jooksul muutunud on. Ikka ideid ja ideaale poliitikasündmuste ning nende loodud reaalsusega kohandada püüdes.

Meenutagem lugejaile igaks juhuks, kes Maarjamaalt MEP tiitlit kodanike valiku alusel neil aastail kandnud on. Esimestena lähetati kuuik Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko, Andres Tarand, Tunne Kelam, Toomas Savi ja Siiri Oviir. Ilvese presidendiks valimise järel asendas teda Katrin Saks. Oviir ja Kelam jätkasid ka järgmised 5 aastat, lisaks nendele osutusid valituks veel Vilja Savisaar, Kristiina Ojuland, Ivari Padar ning Indrek Tarand. Viimane üksikmehena, väljaspool parteilisi kinniseid nimekirju ja siiani Euroopa rekordit tähistava 25,6% häältest. Kolmandas vahetuses jätkasid Kelam ja Indrek Tarand ning uute liikmetena said kohad sisse võtta Marju Lauristin, Andrus Ansip, Kaja Kallas ning Yana Toom. Hiljem lisandusid asendusliikmete pingilt kaua kõhelnud Urmas Paet ning Ivari Padar. Kui K.Kallas viimaks reformierakonda juhatama tuli, sai „käe valgeks” ka Igor Gräzin ning Padari Riigikokku mineku järel paariks nädalaks ka Hannes Hanso. Seega 15 aastaga 18 inimest. Katkematu staažiga on Tunne Kelam, kuid Tarandid kokku on teeninud sama kaua. Naljatlemisi võiks lausuda, et Europarlament ilma ühe Tarandita polegi justkui päris…

Kuigi poliitiline igapäeva-konkurents on Brüsselis ja Strassburgis vähemintensiivne kui Riigikogus, võisteldakse siiski omavahel, et kes on tublim, aktiivsem, olulisim, „mõjukam” jne. Selleks on mitmeid võimalusi. Näiteks võib väljastada pressiteateid oma saavutuste kohta, kultiveerida teesi, et „vaid suures fraktsioonis” on võimalik midagi ära teha, „kodustada” mõni Politico ajakirjanik, kes siis copy-paste meetodil sind pahatihti „mõjukaks” tembeldab. Näiteks põhjusel, et „sinust saab kohe-kohe valitsusjuht”… 

Üldiselt võib öelda, et Eesti ajakirjandus on samuti kasvanud ja küpsenud ning esialgse pinnapealsuse ja sensatsioonilisuse asemele on astunud vägagi asjatundlikke käsitlusi. Esile sooviksin tõsta Arp Müllerit ja Mirko Ojakivi (ERR), kel sageli on raadiosaade sel tasemel ette valmistatud, et isegi raportöör võib mõne küsimusega kimpu jääda. Oma kohatisest konservatiivsusest hoolimata on ka Evelyn Kaldoja kirjutised täpsed, konteksti tundvad ja lugejat intrigeerivalt informatiivsed. Loetelu võiks pikendada, kuid piirdume esikolmikuga. Paraku leidub ka hirmus asjatundmatut rapsimist: näiteks ei saanud hulk uudistetootjaid aru, et kui MEP hääletab ACTA-teemalise resolutsiooni poolt, siis ta ei toeta ACTA-t, vaid hoopis vastupidi. Sest resolutsioon kritiseerib ACTA-t esitatud kujul ning ei luba sel rakenduda. On ridamisi selliseid näiteid, kus ei saada või ei taheta saada aru, kuidas Euroopa Parlament funktsioneerib. Kuna ajakirjanikel on võõrandamatu õigus, suisa kohustus parlamendiliikmete tehtud otsuseid analüüsida ja kritiseerida, siis kasutan siinkohal võimalust vastuteeneks. Nimelt kritiseerin Eesti ajakirjandust selle eest, et ta vaikis maha minu jaoks olulise tunnustuse: mulle ja mõnele teisegi riigi saadikule anti Euroopa Maksumaksjate Liidu aukiri – Euroopa Maksumaksjate huvide eest seismise eest, eraldi rõhuasetusega sellel, et olen erivajadusega inimeste õiguste eest seisnud ja vastavateemalise intergrupi asepresident. Ma ei kritiseeriks seda vaikimist (uudiseid on ju palju), kui ma samal ajal ei märkaks, et uudis „Urmas Paet sai MEP Award`i” ilmub täiesti üks-ühese pressiteatena. Fakt on, et MEP-auhindadele esitavad kandidaate MEPid ise ja ka otsustavad ise, sestap on tegu pigem siseringi viisakusega, mitte erapooletu tunnustusega. Mina pole oma assistente kunagi sundinud enda nime sellele konkursile saatma…

Kuid nüüd suurematest asjadest ja hoovustest. Ei, mitte pentagonaalsest kriisist Euroopas, mis väljendub viies teemas: 1) euroala kriis ja jätkuvad ohud, 2) Venemaa agressiivsus ja diversioonid, 3) Brexit ja rändekriis, 4) laienemisest ja osaliselt inertsusest põhjustatud institutsionaalne kriis, 5) julgeoleku ja keskkonnapoliitikate ebapiisavuse kriis. Neist kõigist olen eri aegadel nii peavoolumeedias kui ka oma blogis (www.tarand.ee) piisavalt kirjutanud. Ning kirjutan edaspidigi. 

Tänane lähtenurk on Eesti ja tema esindajad Euroopa Parlamendis. Esimeste valimiste õhin asendus teiseks korraks nn „kinniste nimekirjade” probleemiga, kuid mõlemal korral sooritati valimistoimingut ennekõike sisepoliitika võtmes. Meenuvad loosungid „Rohkem seksikaid mehi!” ning „Eesti vajab Euroopa tasemel tegijaid”. Viimase saavutuseks kujunes valitud MEP Ojulandi äpardumine kodukamaral, kui ta soovis hääletustulemusi võltsida. Aastatega on aga kodanikkonna teadlikkus kerkinud ja kandidaatidele ollakse võimelised esitama väga asjatundlikke poliitikaküsimusi. Taibatakse ka kogu dilemmadepaketi nüansse. Nüüdsed valimised tulevad juba puhtakujuliselt Euroopa tulevikust. Kas hääletatakse Euroopa Liitu pooldavaid või eurovastaseid kandidaate. Ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Soomes, Taanis jne. 

Kuid valijail on abi ka sellest, kui kättesaadav on adekvaatne info ka senitehtust, niiöelda saadikute efektiivsuse andmestik. Sellekohast statistikat leiab paadunud friik ka Euroopa Parlamendi kodulehelt, kuid normaalne inimene ennast sellise massi töötlemisega ise kurnama ei peaks, sest selleks on olemas London School of Economics`i loodud veebileht www.votewatch.euning Barcelonas paiknev andmeanalüüsi keskus www.mepranking.eu.Esimene avaldas hiljuti edetabeli 100 mõjukama MEPi kohta, ning Eestigi meedias tehti sellest juttu. Veidi minoorses võtmes, et eestlasi seal saja seas pole. Pisut lisauuringuid oleks andnud teada, et näiteks selle artikli autor paikneb vägagi hinnataval 129. kohal. Selles koosseisus läbivalt teist positsiooni hoidev Yana Toom on 440. ja ülejäänud paiknevad tagapool. Spordikommentaari võtmes – kui keegi näiteks suusatajaist tuleb võistlustel esimese kuuendiku hulka tabelis, siis kirjeldavad spordispetsid seda tavaliselt tubli tulemusena. MEPRankingu kohaselt on eestlaste esikolmik hetkel järgmine: Tarand 80., Toom 121., Paet 214. kohal. Lauristin ja Padar oleksid kindlasti samuti esimese 250 seas, kuid neil kummalgi pole teenistusaeg terve mandaadi pikkune. Mõnede meelest (näiteks Anvar Samost ja Ivo Rull) pole nendel näitajatel mingit tähtsust ja tegelikkus olla ikka „teistsugune”. Nõustudes teesiga, et kvantitatiivsus pole mitte ainus elu keerukuse kirjeldamiseks vajalik kriteerium, osutan siiski, et need algoritmid on teadlasrühmade poolt koostatud. Ja mitte selleks, et need arvutaksid mingeid täiesti ebaolulisi asju. Vastupidi, igale parlamentaarsele tegevusele on antud „erikaal” ning seetõttu on näiteks 1 raportööriks olemine tähtsam kui üks hääletusmotiive selgitav kõne plenaaristungi protokollis. Lisan artiklile illustratsiooniks väikese tabeli viimase 15 aasta jooksul eestlaste poolt toimepandust. Loomulikult võib alati lausuda, et „eestlaste elu sellest kuidagi paremaks ei läinud”, aga mingi seos Eesti esindajate tegevusel/tegevusetusel ja võimekusel/võimetusel ometigi on ka eestlaste elule. Sest Europarlament reguleerib kaasseadusandjana 500 miljoni eurooplase õiguskeskkonda.

Läbi aegade on eestlased olnud parlamendi 22st komisjonist tervelt 20 liikmed ning kuulunud 6 eri- või ajutisse komisjoni.Kõrgeimaks ametipositsiooniks on olnud komisjoni asepresidendi koht (T.H.Ilves väliskomisjonis, I.Tarand eelarvekontrolli komisjonis), kõrgeimat poliitilist positsiooni omas Marju Lauristin SDE grupi ühe asepresidendina. Koordinaatori rahutut ja töömahukat ametit on pidanud 2 esindajat – Y.Toom ja I.Tarand. Raporteid on eestlased kokku kirjutanud 38, neist pooled ehk 18 on minu nimel (vt tabel). Resolutsioone loendamatul hulgal. Aga resolutsiooni algatajaid on tavaliselt 50-120 MEPi, kes kõik allkirjastavad kompromissi, mis väliskomisjonis heaks kiidetud. Kirjalikke deklaratsioone enam õigupoolest ei tehta, seoses uue kodukorra rakendumisega. Seega jääb ainsaks ülekaalukalt vastuvõetuks Indrek Tarandi ja Romana Cizelj`i (Sloveenia) algatatud deklaratsioon maailmakoristuse Let`s Do It World (Teeme ära!) toetuseks. Tänaseni on selle üle hea meel, et ette võetud sai. Kirsiks tordil ka toonase EP presidendi Jerzy Buzeki allkiri.

Euroopa Parlament muutub ja areneb ning ka nooreneb. Uues parlamendis ei ole enam Elmar Brokki (Saksamaa, EPP), kes kokku 35 aastat järjepanu oma valijaid esindas. Aga umbes 50% kehtiva koosseisu saadikuid valitakse tagasi. Mis on järjepidevuse garantiiks. Ka eestlaste esindajad ja nende rollid muutuvad. Kuna olen ainsa eestlasena kandideerinud ka parlamendi juhatuse liikmeks ning selles koosseisus arvestatava ja kasvava toetuse saanud, siis usun et kolmandal katsel suudaksin meie riigi parlamendisaadiku viimaks ka 15 tähtsaima MEPi hulka viia. Aga, elame – näeme!

Väga isiklikus plaanis rõhutaksin, et tänu Eesti valijatele, kes mind toetanud on, sain teoks teha ka ühe 40 aastat vana unistuse. Kui 15-aastaselt lugesin esmakordselt Rootsis välja antud pagulaskirjanik Karl Ristikivi „Lohe Hambaid”, siis tundus et see raamat tuleks tõlkida katalaani keelde. Eelmisel aastal see Mirjam Johannese tõlgituna ja Euroopa Parlamendi poolt rahastatuna ka Barcelonas ilmus ning leidis head ning sooja vastuvõttu. Ristikivi on ehk kõige enam Euroopat mõtestada püüdnud Eesti kirjanik (andku Lennart Meri, Jaan Kross ja teised mulle andeks) ning ma leian et tema püüdluste vääristamiseks võiksid kodanikud sellelgi korral valida ennast Brüsselisse esindama asjalikke ning efektiivseid naisi ja mehi.


Votewatch andmeil on EEstil mõjukaid eurosaadikuid

Votewatchi pressiesindaja saatis täpsustuse Eesti eurosaadikute mõjukuse osas. Nende andmeil on Eestil kaks mõjukat saadikut — Indrek Tarand 129.-ndal ja Yana Toom 440.-ndal kohal.

Thank you for reaching out to us. As discussed over the phone, I forwarded your request to my colleagues researchers. 

The top 2 Estonian MEPs are: 

1) Indrek Tarand – 129th – 32 points 
2) Yana Toom – 440th – 13.75 points

Since we prefer to focus on the upper part of the ranking, as the more you go towards the middle and the bottom the higher the concentration of MEPs is (ie. they are tied or the difference between them is very small), we will not be able to provide you with the order of the other 4 missing of the Estonian MEPs. 

Best wishes,

Dorian Obreajan,
Communication Officer

Office address:  Avenue de Tervueren 32-34, Box 1, B-1040 Brussels, Belgium
E-mail address:[email protected]
Website:www.votewatch.eu


kandidaat Nr. 121 europarlamenti!

Vabariigi valimiskomisjon registreeris teisipäeval kandidaadid Euroopa Parlamendi valimisteks ning selgitas liisuheitmisega nii erakondade nimekirjades kandideerijate kui ka üksikkandidaatide registreerimisnumbrid. Euroopa Parlamenti kandideerib üheksa erakonda ja viis üksikkandidaati, kokku 66 kandidaati.

Indrek Tarand kandideerib Europarlamendi valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas 121. numbri all.

sisepoliitiline tõmblus euroametite ümber

Olulised euroliidu ametikohad paistavad uute liikmesriikide sisepoliitika seisukohalt ülima tähtsusega, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand rahvusvahelises meedias palju poleemikat tekitanud Euroopa prokuröri määramise valguses.

Euroopa Prokuratuur on äsjaloodud institutsioon, mistõttu on nüüd vaja valida inimene, kes saab esimeseks Euroopa prokuröriks. See ametikoht sai loodud selleks, et hõlbustada võitlust laialatuslike piireüleste finantskuritegude vastu. Seoses Danske, Deutsche ja Swedbanki rahapesu kahtlusega on see Eestigi jaoks ülimalt aktuaalne asjaajamine.

Nii Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjon kui ka kodanikuvabaduste ning justiits- ja siseasjade komisjon otsustasid toetada Rumeenia kandidaati Laura Kövesit. Prantslane Jean-François Bohnert jäi teiseks ja häältearvult kaugelt kolmandaks jäi sakslane Andrés Ritter. Kövesi on pidanud kuus aastat Rumeenia peaprokuröri ametit (2006-2012) ja lisaks oli ta üle viie aasta Rumeenia riiklik korruptsioonivastane prokurör (2013-2018). Rumeenia on aga riik, kus mõned parlamendisaadikud soovivad korruptsiooni dekriminaliseerida.

Iseenesest on ju äärmiselt meeldiv, kui selline koht läheb väikesema liikmesriigi (et mitte öelda Ida-Euroopa) esindajale. Üllataval kombel ei võitle aga kõige karmimalt tema ametisse määramise vastu konkurentide riigid, vaid hoopis kandidaadi kodumaa Rumeenia.

Miks Rumeenia?

Eks kodumaal halastamatult korruptsiooni vastu võidelnud inimene on oma töö käigus mõnele tähtsale tegelasele varba peale astunud. Tema töö tulemusel mõisteti valimispettuses ja korruptsioonis süüdi Rumeenia võimul oleva Sotsiaaldemokraatliku partei juht Liviu Dragnea. Ei saa välistada ka seda, et kardetakse mingite asjade luubi alla võtmist või päevavalgele jõudmist.

Saatuse tahtel jõudis ka Euroopa Nõukogu roteeruva eesistumise järg just Rumeenia kätte. Seda kasutasid nad ära nõukogu mõjutamise eesmärgil, et takistada Kövesi ametisse määramist. Üks asi on võimukuluaarides sosistamine ja lobistamine, kuid sellega asi ei piirdunud. Nagu juhuslikult ilmusid kusagilt välja mitmed süüdistused tema enda suhtes ja kõigele lisaks kehtestati talle reisikeeld ning pressiga suhtlemise keeld.

Tegemist on pehmelt öeldes julgete ja jõuliste meetmetega, mis Rumeenia kui õigusriigi mainele kõige paremini ei mõju. Reisikeeld ning ajakirjandusega suhtlemise keeld tühistati nädal tagasi Rumeenia ülemkohtu poolt ning vastavasisulise pöördumise tegi Euroopa Parlament.

Kuna prokuröri üle valiku langetamiseks on parlamendil ja nõukogul vaja jõuda üksmeelele, on hetkel läbirääkimised seiskunud. Kuid antud olukorras on ka teisi nuppe malelaual.

Kuidas Bukarest käitub?

Nimelt tahab Rumeenia määrata oma asepeaministrit, härra Viorel Ștefanit, audiitoriks Euroopa Kontrollikotta ning selliseid kandidaate küsitletakse Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjonis.

Neutraalsuse huvides, et iga kandidaadi puhul ei oleks poliitilist võitlust selle üle, kes haldab määramise ja kuulamise protseduuri, on eelarvekontrollikomisjonil olemas üks raportöör. Tema menetleb kõiki kandidaate (peale oma kaasmaalase). Selles parlamendis on püsiraportööriks siinkirjutaja ehk komisjoni asepresident Indrek Tarand.

Selles mõttes mängis Rumeenia valitsus ohtlikku mängu: nad ahistasid avalikult prokurörikandidaati, aga samal ajal oli «nende mehe» kontrollikotta määramine parlamendis menetluses. Eelarvekontrolli komisjonis läkski nii, et andsime Rumeenia audiitorikandidaadile negatiivse hinnangu (mis läheb täna Euroopa Parlamendi täiskogule kinnitamiseks). Tegu ei olnud mingi üks ühele kättemaksuga, vaid kandidaat oligi nõrk ja mittesobilik.

Siinkohal peab nentima, et parlamendi hinnang ei ole juriidiliselt siduv ning teoreetiliselt võib nõukogu Ștefani ikkagi ametisse ära määrata. Kuid see ei oleks sugugi kooskõlas heade tavadega. Vastupidi, tavaliselt kandidaat kas taandab ennast või tema riik määrab asemele kellegi teise. Näiteks belglasele Karel Pinxtenile pidime 2017. aasta sügisel samuti negatiivse hinnangu andma, kuna ta oli parajasti Euroopa pettusevastase ameti uurimise all. Sel korral taandas Belgia valitsus Pinxteni ise ja esitas uue kandidaadi. Nüüd on pall aga Rumeenia valitsuse väravas, saame näha kas nad otsustavad aumeheliku või jultunud lähenemise kasuks.

Lõpetuseks võin nentida, et nii palju parteipoliitilist tundlemist ja survet selle ametiposti täitmise juures pole ma pidanud kordagi varem taluma, isegi mitte sisepoliitiliselt vastuoluliste (näiteks Soome ja Eesti) ning ametkondlikkesse intriigidesse segatud (Belgia) kandidaatide korral. Tundub, et ametikoht Luksemburgis on uute liikmesriikide sisepoliitika seisukohalt ülima tähtsusega ning tänu sellele olen saanud unikaalse kogemuse Euroopa personalipoliitika toimimisest.

Artikkel ilmus Postimehes 16.04.2019
Viide:https://arvamus.postimees.ee/6569984/indrek-tarand-sisepoliitiline-tomblus-euroametite-umber

Vali A-klassi tõhusus!