Vajatakse Mistrale

Radio Free Europe, “Balts Say Russian Navy Bullying Undersea Cable Crews”, 5.5.2015

Workers laying a cable beneath the Baltic Sea are on the front line in Lithuania’s struggle for energy independence from Moscow.

Their adversary: the Russian Navy.

No shots have been fired, but construction crews laying the NordBalt cable linking Lithuania and Sweden have received unwelcome visits in the last month from Russian warships probing into the construction area in the Baltic state’s exclusive economic zone.

Frustrated that its diplomatic protests have had no effect, NATO member Lithuania says it will consider legal action if the Russian moves don’t stop.

“We’ve already informed our transatlantic partners of the issue and will continue raising it on other occasions both with the Russian Federation and other international partners,” Foreign Minister Linas Linkevicius told RFE/FL.

“If similar incidents happen again, the possibility of employing international legal instruments against the Russian Federation will be considered,” Linkevicius said.

Sweden, Lithuania’s main partner in the NordBalt project, has also taken issue with what one member of its parliament called a “growing pattern” of Russian provocations.

The moves come amid a surge in Russian military activity near NATO member states since Moscow’s takeover of Crimea and the start of the deadly conflict between government forces and Russian-backed separatists that has killed more than 6,100 people in eastern Ukraine since April 2014.

In the most recent incident, a vessel from the Russian Navy’s Baltic Fleet entered Lithuania’s exclusive economic zone on April 30 and headed toward a NordBalt construction ship managed by the Swedish-Swiss engineering conglomerate ABB, according to the Lithuanian Foreign Ministry.

It even tried to chase the construction ship away.

“The ALCEDO vessel chartered by ABB was asked by the Russian Navy to leave its position in Lithuania’s exclusive economic zone, where it had a legitimate right to be, according to international law,” Swedish Foreign Ministry spokesman Gabriel Wernstedt told RFE/RL.

“We have raised the issue with Russian authorities, as we’ve done when similar incidents have occurred,” he said. “We take this very seriously.”

The 450-kilometer underground NordBalt cable, approved by the Swedish and Lithuanian governments in 2013 and due to be completed in December, will be able to transmit up to 700 megawatts from Nybro in Sweden to the Lithuanian coastal city of Klaipeda.

With 14 overseas energy cables already in place, Sweden is an old hand.

But NordBalt is its first connection with one of the three Baltic states, which chafed under Moscow’s rule for decades after World War II and joined NATO and the European Union after gaining independence in the Soviet breakup of 1991.

For Lithuania, NordBalt is a crucial tool for the painstaking task of reducing reliance on Russian energy — a goal made more urgent by the Kremlin’s interference in Ukraine, which has deepened concerns about its intentions in the region.

The country of 3.5 million currently imports 72 percent of its energy, of which 48 percent is bought from Russia.

The faceoff in the Baltic is far from the first obstacle to Lithuania’s efforts to cut itself free.

In 2012, plans to build a nuclear power plant were rejected by voters in a consultative referendum — an outcome the government blamed on Russian fearmongering.

That decision added impetus to a project for Lithuania’s first liquefied natural gas (LNG) terminal, which was inaugurated in December.

A second international energy cable, linking Lithuania with Poland, is also scheduled to open later this year.

Hans Wallmark, a member of the Swedish parliament’s foreign affairs committee, said the purpose of the Russian naval moves was clear. “The NordBalt provocations are part of a growing pattern of behavior by the Russians. They’re establishing a set of different provocations,” he said.

“Their goal is that to spread anxiety and dejection among their neighbors, but instead their actions will galvanize us,” he said

Sweden, Finland, and the Baltic states of Estonia, Latvia, and Lithuania are by now accustomed to growing Russian military activity near their airspace and territorial waters.

This year, Latvia alone has registered some 50 approaches by Russian planes and 17 by Russian vessels, whereas five years ago it had around five air approaches and none by sea.

Last week, NATO Baltic Air Policing planes scrambled in response to two Russian planes near Baltic airspace. Operating close to another country’s airspace or territorial water is not illegal, but air approaches are now policed by NATO planes.

In challenging civilian construction crews, Russia may be trying out a new tool in its arsenal.

“Let’s hope that these are still incidents, not provocations,” Linkevicius said. “However, the fact these incidents have been repeated several times recently, and that some of them recurred the day after a diplomatic note had been sent to the Russian side, raises our concern.”

He said that Russia’s navy has the right to conduct exercises in the Baltic Sea, but should “make sure that its military vessels don’t create obstacles for the commercial vessels” in Lithuania’s exclusive economic zone.”

Russia’s Foreign Ministry did not respond to a request for comment. But it has told Lithuania that Russian vessels in Lithuania’s exclusive economic zone are simply protecting Russia’s military exercise zones.

Estonian parliament member Indrek Tarand says diplomatic protest notes won’t make Russia budge. “Russia only responds to shows of force, so Sweden, which has a bigger navy than the Baltic states, should stand up to the Russians and send a ship there,” he said. “But a more permanent solution would be to have NATO policing of the sea just as we have in the air.”

For a time, at least, the NordBalt construction crews may have some support.

Some ships that participated in Joint Warrior, a twice-yearly, British-led NATO exercise that ended on April 24, are now heading to the waters off Lithuania, Dutch commander Peter A.J. Bergen Henegouwen told the Swedish daily Goeteborgs-Posten.

The vessels’ mission, however, is mine-hunting.

Äpardus europarlamendis ehk resolutsiooni nurisünd

Eesti meremeeste (hüütud ka “laevakaitsjad”) kinnipidamine 2013. aasta oktoobrist on piinlik ja kurb näide sellest, kui abitu on Euroopa Liidu ühtne välispoliitika ja selle välisteenistus.  Mis sest, et just konsulaarvaldkonna ressursside koondamist peeti EEAS-i loomisel üheks kergeminisaavutatavaks eesmärgiks. Loomulikult ei ole võimalik lausuda, et Urmas Paeti juhatatud Eesti välisministeerium oleks kuidagiviisi edukam olnud, aga meie oleme siiski tilluke riik…

Tänaseks on Urmas Paet kõhkluste tagajärjel Euroopa Parlamendi liige ning tema aktiivsust teatud küsimustega tegelemisel saan ma ainult tunnustada. Kahjuks Euroopa Parlamendis pole aktivistiks olemine edu garantii, tarvis on ka professionaalsust. Ja seda just protseduuri osas, muidu “delivery” jääb ära. Pressiteadete kirjutamise ja levitamise oskust ei peeta Brüsselis kuigi oluliseks oskuseks…

Üldiselt on Eesti MEPid nii selles kui eelmises koosseisus ilmutanud üksmeelt eesti kodanike vaieldamatute huvide esindamisel. Oli nõnda Liibanoni pantvangikriisi ajal ja oli otsekohe ka India Tamil Nadu probleemi tekkimise järel. Esimene kiri EL Välispoliitika Kõrgele Esindajale lähetati 14 jaanuaril 2014. Ashtoni vastus tuli juba 23. jaanuaril ning andis teada, et Eesti välisminister on probleemi esitanud ka välisasjade nõukogus ning EL esindusele Delhis on antud korraldus asjaga tegeleda. Ei mäleta, kas Kelam tegi meie pöördumisest ka pressiteate, aga mäletan selgelt, et algatajaks oli tookord Siiri Oviir ning kõik teised (Kelam, Tarand, Ojuland, Savisaar-Toomast ja Padar) andsid allkirjad.

13.11.2014 tegid juba 8. parlamendikoosseisu MEPid Eestist kirjaliku küsimuse asepresident Mogherinile paludes teda kaasa aidata kodanike vabastamisele ning paludes kirjeldada ka Euroopa Välisteenistuse võimalusi selleks. Vastust tänase päeva seisuga veel pole, ehkki mustandit ma juba olen silmanud.

Küll aga on lähetatud kiri (ja see oli kindlalt Tunne Kelami algatus) ka ÜRO Inimõiguste Ülemkomissarile, millele samuti tõrkumata kirjutasid alla kõik Eesti saadikud.

Selle kirja kontekstis tekkis Urmas Paetil mõte algatada ka nn erakorraline resolutsioon (neid võetakse vastavalt kodukorrale igal plenaaristungil vastu 3 tükki, mitte rohkem) ning ta palus selleks teiste saadikute toetust (e-mailiga). Kui Kelam EPP-s, Lauristin SDE-s ning algataja Paet pluss veel 2 eesti liberaali (ALDE grupp) oleksid resolutsiooniprojekti taga, oleksid hääled koos ka Presidentide Konverentsil. Kui üks suurtest millegipärast ei toetaks, oleks abi Roheliste fraktsioonist. Selle teadmisega hakkasin asju ajama.  Muide, see ei ole üksnes meilisaatmine fraktsioonikaaslastele. See on kohtumised sekretariaadi esindajatega, grupi poliitikanõunikega, tähtsamate rahvusdelegatsiooni juhtidega ning loomulikult büroo liikmetega. Ükspäinis väikeses fraktsioonis võtab see kõik kokku päris palju aega…

Otsustaval koosolekul fraktsioonis käis mul põhiline vaidlus nendega, kes pidasid kõige akuutsemaks inimõigusprobleemiks hoopis kindral el-Sisi tegevust Egiptuse opositsiooniga. Ukrainateemalise resolutsiooni osas olid kõik grupid põhimõtteliselt kokku leppinud. Aga kuna kardeti, et päevakorda võiks tulla ka relva-abi andmise probleem, siis turvalisuse huvides taandas EPP selle hoopis lendur Savchenko vabastamise küsimuseks. Paljudele gruppidele tegi muret ka Hong Kongi sündmustik ning Saudi Araabia kodaniku Raif Badawi kohtlemine võimude poolt. Niisiis, päris järsk mäkketõus, kuid mitte võimatu. Lõpuks otsustaski Roheliste grupp, et kui “Indrekul on vaja, siis võtame seekord tema punkti”. Eriti arvestades, et ma olin lausunud, et teised eestlased tagavad oma gruppide toetuse ka.

Teatasin kohe ka Urmas Paedale, et minu poolt on asi korras ja ehk tal oleks anda ka juba ALDE grupi mustand.  Mustand saabuski peagi. Mida aga ei saabunud oli teave ALDE grupi otsusest… Järgmisel päeval oli Roheliste koordinaator hommikust peale mures, et lubatud toetust teistelt gruppidelt pole. Pidin päevakava segi paiskama ja alustama uurimistööd.  Selgus, et Paet ise oli juba teisipäeva õhtul Tallinnasse valimiskampaaniat tegema sõitnud. Selgus ka, et tema fraktsioonikaaslased Eestist ei olnud eriti kursis, et sihuke algatus Liberaalide grupis läbi kukkus, mis näitab ka fraktsioonisisest koordineerimatust. Aga miks algataja sellest tagasilöögist ülejäänud kolleege ei teavita???  Marju Lauristini käest sain selguse, kuidas sotsiaaldemokraatide juures asi kulges.  Kuna tegemist on tavalise „urgency“ valulävist madalama kaasusega (peab olema ikkagi hukkunuid või vangistet Nobeli rahupreemia kandidaat, jne), siis ei hakanud Tunne Kelam oma grupis asja edasi sedapuhku ajamagi. Mis äraseletatult tähendab, et Eestisse projitseeritud lause “Ainult suures parteis saab üks õige eestlane asju suunata ja ajada” ei kehti, vähemalt mitte igas olukorras. Kuid õigluse huvides tuleb tunnustada nii Lauristini kui Kelamit, kes eelmisel plenaaril Itaalia meremeeste resolutsiooni arutelul sõna võtsid ning eestlaste kaasuse Mogherini teadvusse viisid. Mis omakorda oli just paras doos, sest parandusettepaneku tegemisega oleksime üledoseerinud ja nõnda India võimude jaoks kergemalt lahendatava eesti kaasuse itaalia raskemaltlahendatavaga sidunud…

Suure kiiruga hakkasin läbi rääkima ECR grupiga, keda polnud Urmas Paet taibanud algatusest informeeridagi (kuigi ta ju hästi teab, et ka briti kodanikud on selles vangistuses) ning õnnestus paari juhtiva liikme ja peasekretäriga kokkuleppele saada, et nemad on nõus esitama vaid kaks ettepanekut ja kolmandana toetama meid…

Protseduurist veelkord: Iga fraktsioon saab Presidentide Konverentsile esitada  ettepanekuid, aga soliidne on mitte rohkem kui 3 neid korraga teha. Ehk maksimaalselt seega kokku 21 eelnõu. Kui on kattuvaid, on kokku leppida muidugi lihtsam, aga lõpuks valitakse välja ainult 3, mis plenaarile saadetakse. Niisiis oleks meil olnud suurepärane võimalus asi päevakorda tuua… Teisalt aga, kogenud diplomaat ja parlamendipoliitik peab kaaluma ka muid asjaolusid. Näiteks:

Oli juba teada, et jaanuaris vastuvõetud resolutsioon Itaalia samalaadse, (kuid siiski väga erineva) juhtumi kohta äratas Indias laialdast meediakajastust ning negatiivseid tundeid Euroopa Liidu suhtes, mõjudes kaasuse lahendamisele mitte kõige positiivsemalt. Positiivsust nautisid Itaalia saadikud, kes resolutsiooni algatasid,  oma kodupressis :) Kas Eesti välisministeeriumi genereeritud hea tahe Delhis kannataks kui europarlament kriitilise resolutsiooni vastu võtaks? Või oleks just vastupidi – resolutsioon looks India valitsusele kauaoodatud surve mõne toreda zhesti tegemiseks enne EL-India aprillikuusse kavandet tippkohtumist?  Advantforti probleeme olen ma terve aasta jagu India saadikuga Euroopa Liidu juures (T.E. Majeev Singh Puri) arutanud ning kohtusin lõppeval nädalal tema asetäitjaga (auväärne Renu Sharma). Taaskord edastati üks kiri kuskile subkontinendi ametivõimudele… NB! Ma ei teinud ühestki neist kohtumistest pressiteadet, küll aga olen asjadest informeerinud Eesti välisministeeriumi asjaomaseid aukandjaid.

Kas resolutsioonil oleks olnud positiivne või negatiivne mõju?

Tänase seisuga ei saa me seda kunagi teada. Kindlad võime olla vaid selles, et parteipoliitilistel kaalutlustel soleerimine ja rapsimine ei anna Euroopa Parlamendis miskeid tulemusi.  Ning ilmselt ei anna ka valimistel Eestis liiga palju punkte.

Ning viimaks ja mitte vähem: kui varem oli India saadik ja saatkonnatöötajad minu pöördumisi alati pareerinud kurikuulsa lausega, mille valitsuse pressikonverentsil lasi lendu Andrus Ansip  Sealjuures suure rõhuga sõnadel „Eesti peaminister on ju ka ütelnud, et India kohtusüsteem on õigusriigile omaselt sõltumatu“, siis viimatisel kohtumisel Brüsselis tundus õhkkond tõepoolest veidi muutunud olema. Hirmsasti tahaks, et mehed enne Jaanipäeva kodus oleksid…

Valimiste presidentaalsest aspektist

Indrek Tarand vastas Kuku hommikuprogrammis saatejuhtide küsimustele.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Keskpäevatund presidendiasjust (Raadio KUKU, 07.02.2015)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Janek Mäggi: Tarand või Savisaar, selles on küsimus! (DELFI, 07.02.2015)

Vali A-klassi tõhusus!