Kiri FIFAle

Kirjutasime FIFA president Gianni Infantinole kirja, tehes ettepaneku viia jalgpalli MM turniir Venemaalt Suurbritanniasse. Kirjutasime parimate europarlamendi žanrinõuete kohaselt. Ta lasi oma alluval vastata, mis on kena. Kahjuks vastus vaatab meelega mööda asja sisust. Vaatame, mis saama hakkab.

Seotud postitused

IT at France24: “Bursting the Brussels bubble: Transparency in the EU under fire”

France24: Whether you’re a Europhile or a Eurosceptic, you’ll probably have heard the same criticisms of Europe: that it’s too bound up with bureaucracy; a Brussels bubble with supposedly unelected officials calling the shots for half a billion people. Recently, the sceptics got some new ammunition – in the shape of the lightning-fast promotion of a lifelong civil servant called Martin Selmayr to one of the most powerful jobs in the EU.

On today’s programme we’ll be finding out why so many lawmakers at the European Parliament are up in arms about this case, but also asking whether the critics might not have a point – and if European institutions across the board might not have some work to do… to make their work more transparent for ordinary citizens.

Linked from France24

Seotud postitused

Rahvaalgatuse kiituseks!

Mul on hea meel, et tänase ürituse korraldajad ka mind kutsusid ning mul on suur au esitada oma seisukohad lausa twitterliku tõhususega, paari minutisse kätketult, nagu see on üheminutisi kõnesid pidama treenitud Euroopa Parlamendi liikmele kohane.

Esiteks: ega rahva-algatust, tänapäeval tuntud rohkem kui otsedemokraatia, poleks ju vajagi, kui esindusdemokraatia suudaks täita endale võetud kohustusi ning nende mittetäitmise korral vastutada vigade eest. Paraku me ei ela ideaalmaailmas ning eeltoodud tingimus ei kehti. Me näeme vastupidi, Eestist kõneledes, kuidas esindusdemokraatia on täielikult kaaperdatud partokraatia poolt ning mitte ainult nn elanikkonna laiad massid ei tunne ennast võõrandatult ja ostrakeeritult, vaid ka parteilaste lihtsõdurid, isegi riigikogu fraktsioonide liikmed ei tea enam midagi mõistetest oma peaga mõtlemine ning vastutuse kandmine poliitiliste otsuste eest. Loomulikult pole nn poliitilise klassi esiletõus ja triumf üksnes Eesti probleem, seda tuntakse nii Inglismaal, Itaalias, Hispaanias ja isegi Ameerika Ühendriikides…

Teiseks: Ka otsedemokraatial, eriti referendumil on oma puudused. Nagu näiteks see, et keerulistele ja pahatihti veelgi keerulistematele küsimustele peab andma lihtsa digitaalse „jah” või „ei” vastuse ning pole usutav, et iga viimane kui inimene, kes hääletab neil tingimustel, on pisiasjadeni kursis näiteks Itaalia valimissüsteemi nüanssidega. Või siis EL ühistolliruumi ja Põhja-Iirimaa piiril tekkivate komplikatsioonidega. Samuti lausutakse õigustatult, et eriti nappide üle- ja alakaalude puhul, näiteks 51% ja 49% tunneb liiga suur osa ühiskonnast kaotusekibedust ning selmet demokraatlikult aktsepteerida tulemust, jätkub sissisõda tulemuse eitamisega või selle ümberpööramise nimel. Loomulikult oskavad parteilased kirjeldada veelgi koledamaid ohte, kuid neil oleks õigus ohtudele viidata vaid olukorras, kus nad kannaksid esindusdemokraatia kombe kohaselt vastutust.

Kolmandaks: Nagu lausutud, pole probleem omane vaid Eestile, kuid Eestil on siiski üks eelis, millest kindlasti järgmised kõnelejad ka räägivad – nimelt meil on rahvaalgatuse kogemus ajaloost võtta ning need vähesed referendumid, mis meil peetud uuemalgi ajal, ei ole tekitanud katastroofilist vastuseisu ühiskonnas ning nende tulemusi on rahulikult aktsepteeritud. Nimetagem siinkohal näiteks Põhiseaduse rahvahääletust 1992 aastal ja miks ka mitte Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletust. Asjad selged ja klaarid. Need näited toon seetõttu, et kõiks saaksid aru – meie ei nõua esindusdemokraatia asendamist permanentsete referendumitega. Kaugel sellest! Meie pakume esindusdemokraatiale abi, tema tõbist kehakest turgutades karastava ravimiga, nimelt rahvaalgatuse ja otsedemokraatiaga. Milline täpselt saaks olema meie poolt loodetav muutus on muidugi kõrgetasemelise ja üldrahvaliku arutluse teema, aga täna kordame kindlalt: olemasolev paise vajab avamist ning kodanike suurem osalus riigi otsuste tegemisel on just see skalpell, mis paise avab.

Enne kui ma lõpetan, teen kõikidele asjahuvilistele ja osapooltele ka ettepaneku pilootprojektiks. Olen juba aastaid nagu katkine grammafon käianud, et seoses meil kehtiva riigipea valimise nutuse ja vigase seadusega, oleks kõige õigem tegutseda järgnevalt. Parteiliste valelubaduste andmise asemel (meenutan et juba 15 aastat nad lubavad iga kord, et valimisseadust muudetakse, kuid seda pole tänini tehtud), niisiis – parteiliste valelubaduste asemel tuleb korraldada lihtne rahvaküsitlus, milles inimesed teevad risti enda jaoks kõige meelepärasemasse kastikesse. See kõlab: „Teades, et EV presidendi võimuvoli ei muudeta ei suuremaks ega vähemaks, soovin

A) Presidendiameti kaotamist

B) Kehtiva valimiskorra edasikestmist

C) Presidendi valimist otse kodanike poolt.

Ja kui tulemus käes, saavad Riigikogu liikmed suure südamerahuga kodanike enamuse poolt heakskiidetud versiooni seaduseks vermida. Nii lihtne ja heatahtlik ongi meie, täna siiakogunenute kuid arvatavalt ka kodudest ja tööpostidelt meid toetavate inimeste lähenemine. Me ulatame abikäe tardunud partokraatiale, olles hea partner esindusdemokraatiale. Armastus on meil ju ühine – Eesti Vabariik!

Seotud postitused

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Aasta 2017

Ja Jõuluvana küsis: „Ning kuidas sul siis ka koolis läheb…?”

(jõuluaegne spordikommentaar)

„Normaalselt”, vastasin mina.

„Mis see veel tähendab? Kas hindeid pannakse? Kas käitumine on rahuldav?”

Eestist valitud eurosaadikute aktiivsusmonitooringu punktitabel, seisuga 24.12.2017 on järgmine:

Indrek TARAND 80,6
Yana TOOM 56,9
Urmas PAET 38,6
Kaja KALLAS 36,95
Tunne KELAM 7,5
Ivari PADAR 0

Nende hinnete põhjal hoitakse järgmisi asetusi üldises pingereas (kokku 751 saadikut):

Indrek TARAND 73.
Yana TOOM 153.
Urmas PAET 282.
Kaja KALLAS 291.
Tunne KELAM 645.
Ivari PADAR 747.

Spordikommentaatorite stiilis võiks lausuda, et mina olen suveräänselt parima 10% hulgas, Toom esimese kolmandiku seas, Paet ja Kallas kaunilt esimese poole lõpus ehk tublid keskmikud. Ning vanameister Kelam, kel käsil juba kolmas mandaat, libiseb rahulikult omas tempos koos viimase sajakonna saadikuga. Ivari Padari tegelikku aktiivsust me selle tabeli põhjal hinnata ei saa, sest ta laekus parlamenti alles kuu aega tagasi. Kuid enne teda hoidis sotsiaaldemokraat Lauristin napilt, kuid kindlalt, enda selja taga mõlemaid reformierakonna noorpoliitikuid. Viimaste omavahelises rebimises on Paet pisut tempokam, sest meenutagem, et temagi tuli parlamenti paar kuud pärast mandaadi algust ja pärast sisemise kõhklemisperioodi lõppu. Punktisummat kommenteerides näeb igaüks, et Tarand on üksinda rohkem aktiivsust ilmutanud kui kaks reformierakondlast kokku 🙂 Quod erat demonstrandum!

Selliseid ja paljusid teisi europarlamentääride sisulist tööd iseloomustavaid numbreid saab vaadata kõige põhjalikumalt MEPide ehk europarlamendi liikmete aktiivsust monitooriva veebirakenduse mepranking.eu lehelt. Huviline võib sealt lugeda, millised andmed sisestatakse ja milliste algoritmide abiga punktisummad leitakse. Nagu iga kvantiteedile põhinev analüüs, pole puudustest vaba seegi, kuid ta on olemas ja sellisena ka kehtib.

Et kombeks on alati võtta ka nn teine arvamus, siis võrdluseks ka sarnase analüütikaga tegeleva votewatch.eu ülevaade, mis kinnitab, et Eesti saadikute seas on Europarlamendi seadusandlikus tegevuses ülekaalukalt aktiivseim Indrek Tarand. Mis ei tähenda, et teised ei teeks tublit tööd ja oma võimaluste piires ei pingutaks. Lihtsalt treenituse tase on erinev ja eks tsipake maksab ka kogemus.

Sama veeb peab ka nn mõjukuse indeksit, kus esimese 70 (tegelikult rohkema, sest kohtade jagamist tuleb ette) hulka ühtegi eestlast ei kuulu, ehkki kõmulisema kallakuga ameerika ajalehed Kaja Kallast mõnikord digifaili osas mõjukaks on nimetanud. Samuti Marju Lauristini.

Kuid nn kõvade faktide osas on ka Votewatch sunnitud „klassi priimuseks” tunnistama Indrek Tarandi. Raportite arvestuses on Tarand kogu parlamendis lausa 9. positsioonil (võrdluseks Paet ja Kallas 115. kohta jagamas, Toom 1 raportiga 228. kohal ning Kelam ja Padar 433 positsioonil, kus kõik need, kes seni kätt valgeks pole saanud). Arvamuste edetabelis on Tarand 30 kohal (Kallas on 46., Toom 131. ja teised 414 kohal) NB! Andmed on 2017 aasta septembri seisuga, uuel aastal ilmselt vahe liidriga käriseb veelgi 🙂

Aastat kokkuvõtvalt võib seega nentida, et Tarand on klass omaette individuaalarvestuses, kuid tema väljakulviibimine annab enesekindlust ja soovi eneseületusteks ka teistele Eesti võistkonna mängijatele.  Mis tagabki selle, et Eesti riigina on Euroopa Parlamendis aktiivsem ja tublim kui nii mõnigi meist suurem ja rohkemate saadikutega Euroopa riik.  Nii heade tulemuste eest oleks patt jätta siinkohal lausumata tänusõnad nii määrdemeeskonnale (minu assistendid) kui ka loomulikult alalisele taustajõule – Mamma (tuntud ka kui Käbi).

P.S.
Aasta 2015 kokkuvõte.
Aastate 2009-2014 kokkuvõte.
Votewatch hindas kõrgelt minu tegevust ka aastal 2014.

Seotud postitused

Inimene hammustas eelarvet! Lisatud galerii! :)

Novembrikuu viimasel päeval hääletatakse Euroopa Parlamendi nn mini-plenaaril ka EL tulevase aasta eelarveprojekti üle, mis ülemöödunud reede varahommikustel tundidel Justus Lipsuse nimelises bürokraatiakantsis kolme osapoole (Parlament, Nõukogu, Komisjon) heakskiidu sai.

Esmakordselt roteeruvat presidentuuri lootsinud Eesti Vabariigile oli see kindlasti tubli saavutus, mis töökusega kätte võideldi. Vaata ka vastavat kajastust eestikeelses meedias, sest eales varem ei ole see sündmus meil uudiskünnist ületanud, (Postimees).

Minul, kui EP eelmise eelarveraporti kaasraportööril ja selleaastaste eelarvete variraportööril, oli vaid hea meel, et oma tagasihoidlike nõuannetega suutsin Eesti ametnikele tarvidusel abiks olla. Eelarveprotsessidel on kalduvus kurnavalt tihti takerduda mõne väikse detaili või rahasumma taha, sageli tuleb ette mõne liikmesriigi jonnivat suhtumist ning ega parlamendifraktsioonide üksmeelgi pole midagi kivisse raiutut. Kuid raportööride Siegfried MURESANi (Rumeenia, EPP), Richard ASHWORTHi (Suurbritannia, ECR) ja tehniliselt ka lisaeelarve nr 6 raportöör Jens GEIERi (Saksamaa, S&D)  panus oli nii muljetavaldav, et mina kavatsen nende tulemust hääletusel toetada, mitte järgides ilmselt Roheliste fraktsiooni kahtlevat hoiakut, mis võib päädida grupi jäämisega erapooletuks.

Euroopa Liidu tegevustel silma peal hoidev ajakirjandus on samuti oma panuse andnud ning huviline võib seda näiteks alljärgnevalt viidalt lugeda (Politico).

Kriitilisemaid seisukohti kokkuleppe suhtes saab aga lugeda siit (Euractiv).

Pange ka tähele, et kuigi 2018. aasta on viimane eelarve, milles Britannia lööb kaasa maksva liikmena (edaspidi maksab ta ilmselt ikka, ehkki enam koosolekusaalides osaleda ei saa, sest pole liikmesriik), otsustasid britid oma valitsuse isikus mitte hääletada juba sellel aastal. Kas see on kaalutletud käik, et testida allesjääva 27 vahelist ühtsust või erimeelsust või lihtsalt juhtus nii, sest viimast just oleme harjunud lahkumisläbirääkimiste ja briti sisepoliitika heitlikkuse kontekstides nägema? Olen ka varem neist protsessidest kirjutanud, kel huvi mälu värskendada, saab seda teha siit (Postimees)..

Erilistele eelarvegurmaanidele lisan väikese ülevaatliku tabeli (vt. allpool), mis näitab Euroopa Parlamendi  arusaamu, missuguses alajaotuses ja millistel kuluridadel lisasumma või kärpekääri rakendamine parlamendi delegatsioonile meelepärane oli.

Lõpetuseks märgin, et nädal enne hääletust lepiti kokku kolme raportööri poolne ettepanek tulevase eelarve koostamiseks. Eelmiste aastate eelarve kaasraportöörid Gerard DEPREZ (Belgia, ALDE), Richard ASHWORTH (Suurbritannia, ECR) ja Indrek TARAND (Eesti, Rohelised) lubasid jagada oma kogemusi nn transfeeride ehk eelarvemuudatuste asjus praeguse raportööriga, et viimane saaks juba eos hakata euroasutuste endi eelarveid maksimaalselt kärpima ja ekstravagantsetele kulutustele lõppu tegema. See ei olnud suurtele parteidele meelepärane ettepanek, ent takistada nad sellist mitteametlikku ja supra-protseduurilist lähenemist ka ei saa. Nii et ehk õnnestub lõpuks ka kasvavale ostu- ja kulutusrallile siiski mingil moel päitsed pähe saada.

Facts on the outcome of the Budget 2018 Final Conciliation:

The agreement, to be confirmed by the Council and Parliament, sets the budget at EUR 160 113,5 million in commitments and EUR 144 681 million. The outcome is of -2, 5 billion in Commitments and   -2 billion in Payments.

In overall the budget did not change much – remained again in the levels of 1,02% of GNI.

Heading Heading Title  Final CA Final PA  Difference from EP Position CA Difference from EP position PA
1 Smart and inclusive growth 77.533,698 66.624,486 -1.484,756 -1.169,955
2 Sustainable growth: natural resources 59.285,323 56.083,794 -361,930 -351,315
3 Security and citizenship 9.568,842 8.906,075 -101,290 -65,203
4 Global Europe 9.665,514 9.666,319 -256,058 -194,203
5 Administration 7.579,921 7.580,726 -50,348 -50,348
Appropriations for headings 159.546,618 144.261,381 -2.254,382 -1.831,024
Total appropriations 160.113,520 144.680,981 -2.484,411 -2.031,024
Appropriations as % of GNI 1,02% 0,92% In Million EUR

Top Achievements of the EP: 

Heading 1a: 

On top of reversing the EUR 750 million cut from the Council, the agreement included 104,1 million to cover additional reinforcements proposed by the Parliament  on Horizon 2020 (+110 million), Erasmus (+24 million), COSME (+15 million) and PP-PAs (+51,6 million) mostly based on fresh appropriations.

Heading 1b:

The allocation for the Youth Employment Initiative (YEI) is increased from EUR 233,3 million to EUR 350 million thanks to a further mobilisation of the Global Margin for Commitments.

The commission issued a unilateral statement on a future increase if seen necessary during the year through an Amending Budget.

Heading 2:

The Amending Letter is agreed, with additional adjustments due to higher assigned revenue. It allows covering updated needs consistent with EP amendments on young farmers (+34 million), climate (+95 million) and milk storage (+2 million). PP-PAs (15,6 million) are also agreed.

Heading 3:

Three agencies are reinforced:

Europol (+3, 7 million and +10 posts),
EASO (+5 million)
European GNSS Agency (EUR 345 000, +5 posts)
Eurojust (+1, 8 million and +5 posts)
Creative Europe (+3,5 million)

Heading 4: Pre-accession funds for Turkey are cut by 105 EUR million and partly put in reserve (70 million) pending improvements in the fields of rule of law, democracy, human rights and press freedom.

Reinforcements are agreed for

ENI-South (+34 million), DCI (+20, including +7,5 million as part of the CBSD deal),
ENI-East (+10 million),
IPA-Balkans (+10 million),
Palestine/UNRWA (+6 million),
Strategic Communication (+3 million) and
Turkish-Cypriot community (+2 million)

Heading 5: 

The DB is restored for all institutions.

A new line is created under the EEAS budget on “Strategic Communication Capacity”. 

Buildings cuts (- 5 million)

in EUR
Council -378 623
Commission (including pensions) – 3 637 499
Court of Justice -270 611
Court of Auditors -96 409
European Economic & Social Committee -89 461
Committee of the Regions -63 393
Ombudsman -7 016
European Data Protection Supervisor -9 526
European External Action Service -447 462
Total -5 000 000

Seotud postitused

Eesti eesistumise suur läbikukkumine

Kataloonia referendumist vallandunud vaidlus on Eestiski hästi käima läinud ning ilmunud on mitmeid teemakohaseid tuumakaid tekste.  Mulle meeldisid selles infovoos Eerik Krossi, Lauri Mälksoo, Mart Laari ja Kaarel Tarandi seisukohad, kuid mõni vastupidist vaadet esindav kirjatöö on olnud samuti tasemel.  Mis minu suureks üllatuseks selles situatsioonis on aga täielik lati alt läbi hüppamine – on Eesti riigi ametlikud seisukohad.

Otsa tegi lahti välisministeerium, üllitades pühapäeva õhtuks maotu ja väga ühepoolse avalduse, mis jättis mulje, nagu oleks see Hispaania saatkonna nn „ebapaberist” suure kiiruga tõlgitud.  Parasjagu kohalike valimiste kampaanias Toolide Mängu mängiv välisminister Sven Mikser õnnestus meedial kätte saada alles 24 tundi hiljem ja temalt irdusid muuhulgas sõnad, et ega vägivald pole siiski päris aktsepteeritav.  Mõni hetk hiljem sekkusid ka peaminister Ratas ja koguni president Kaljulaid. Viimane vist küll poolkogemata, miski teiseteemalise intervjuu kõrval-kiil-lauses. Kuid need avaldused polegi enam olulised.  Mis tehtud, see tehtud ja Eesti riigi suur võimalus näidata ennast kui vastutusvõimelist ja inspireerivat Euroopa liidrit jäi lihtsalt kasutamata.

Esmapilgul kannavad selle eest vastutust muidugi needsamad liidrid ja poliitiliselt peabki see nii olema.  Kuid vastutus on laiem, sest needsamad liidrid on ennast ümbritsenud ka igatmasti kõrgemate ametnikega, kelle igapäevasest tõhusast tegutsemisest peakski sõltuma Eesti omariikluse toimimine.

Riigikantselei lõi omal ajal kõrge profiiliga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku koha ja kuni seda ametit pidas Ilmar Raag, oli asjadel hing ja hoog sees. Seejärel lahkus Raag aga Malisse missioonile.  Vahemärkusena olgu lausutud, et eestlaste osalus selles Prantsusmaa ettevõtmises oli just strateegiline kommunikatsioon selle sõna parimas tähenduses: saame suure kindlusega lausuda, et ilma seesuguse kommunikatsioonita poleks meil hetkel ehk Tapal Prantsuse üksust.

Raagi mantli päris enne president Ilvese kantseleis tolmelnud Liis Lipre-Järma, kelle tegevusest materiaalseid jälgi säilinud pole.  Mis noorukesest strateegilisest kommunikaatorist edasi sai, peaks Linkedin`is uurima. Kuid meie teema seisukohalt pole see oluline.  Hetkel on kommunikatsioonidirektor Urmas Seaveri alluvuses koguni 2 strateegilise kommunikatsiooni nõunikku ning terve rida lihtsama kommunikatsiooni nõunikke – kokku tervelt 11 inimest.

Mõni aeg hiljem loodi mitte liiga avaliku konkursi kaudu säherdune ametikoht ka minister Mikseri ametkonnas. Sellesse rolli valiti Hannes Rumm, kel dekaadipikkune kogemus Euroopa Komisjoni palgalehel euroasjade ajamises.  Välisministeeriumi koduleht ei ole nii transparentne, et võimaldaks tõsikindlalt tuvastada, mitu asjameest veel strateegilise kommunikatsiooniga tegelevad, kuid avalikkusega suhtlemise osakonnas tegutseb samuti 11 inimest.  Teiste seas ka alles hiljuti „Postimehes” valitsussõbaralikke ja seega „riigimehelikke” juhtkirju tootnud Juhan Mellik.  Ka Hannes Rummu sulest ilmub sageli artikleid maarahvale mõeldud lehes.

Presidendi kantseleis strateegilist kommunikatsiooni ametikoha mõttes ei viljeleta, kuid nõunikke jagub muidugi sinnagi struktuuri, antud asjas on juhtroll ehk välisnõuniku (Kristel Lõuk) kanda. Avalikke suhteid kureerib härra Linnamäe.

Need kõik kenad inimesed on suuremal või vähemal määral vastutavad, et Eesti Vabariik ei suutnud ammu planeeritud sündmust – Kataloonia referendumit – oma vaateväljas hoida. Nad ei valmistanud ette südikaid stsenaariume eesistumise juhitooli sisuga täitmiseks.  Vastupidi. Olles kord omandanud Hispaania valitsuse jutupunktide peateesi – Hispaania konstitutsioon on püha ja aegades muutumatu – asusid nad välja töötama ajupesu Eesti enda kodanike tarbeks. Et õigustada riigijuhtide intellektuaalselt laisku ja poliitiliselt lühinägelikke avaldusi.  Strateegilise kommunikatsiooni asemel asuti levitama kolme sorti, tõele vähe vastavaid kuulujutte.

1. Katalaanid on vasakpoolsed, hullumeelsed kommunistid!  Selle teesiga saab juba suure hulga inimesi rahustatud. Täpsemalt need inimesed, kelle jaoks XIX sajandi igandid on tänase maailma mõistmiseks sobivad ning kes hindavad inimese heaks või halvaks vastavalt sellele, kummas ruumi otsas tema istekoht on.  Või kumma käega ta kirjutab.

2. Kui me Hispaaniat ei toeta tingimusteta, siis lahkuvad 6 pilooti päevapealt Ämarist ja võtavad kaasa NATO õhukaitse.  Seda oli tore kasutada rahustuseks nende inimeste suunas, kes suhtuvad riigikaitsesse vastutustundlikult. (nagu eespoolmainitud Ilmar Raag näiteks).

3. Katalaanid on putinistliku agenda edendajad ja legitimiseerivad Donetski iseseisvust.  Neil on seoseid sealsete separatistidega.

Tõepoolest, vanas jaotuses võib Kataloonia valitsust kirjeldada vasakpoolsena. Kuid milles küsimus – kas demokraatia kehtib vaid parempoolseks defineeritavate inimeste tarbeks? Pealegi on need inimesed saanud mandaadi oma kodanikelt ja kui nad juhtuvad pooldama iseseisvuse referendumi korraldamist, siis see ilmselt on nende valijate tahe. Kas nad sealjuures pooldavad ka näiteks kodanikupalka või reformierakondlikku ettevõtte maksuvabastust, ei oma mitte mingisugust tähtsust, ammugi halvustavat.

Tõepoolest, mingid katalaanid käisid seal Donetskis ilmselt jah. And so what? Miski Narva mees käis ISISe juures võitlemas ja Yana Toom ning Andrei Hvostov külastasid Süüriat. Kas selle pärast peaks Eesti iseseisvuse lõpetatuks lugema? Muide, viimase visiidi organiseeris väidetavalt Vene saatkond Madridis.

Ning kui keegi pole kursis NATO süsteemidega, siis niipalju võiks kaitseväe olemusest demokraatlikus süsteemis ikka teada, et see pole pilootide pädevuses otsustada, kus nad parasjagu teenistust peavad. Ning samuti ei lahku ükski riik päevapealt NATOs kokkulepitud missioonidelt. Ning kui lahkukski, tuleks päevapealt teine asemele.  Analoogiliselt sellele, et Eesti võttis Suurbritannia asemel eesistumise tsipa varem üle.

Mida oleks pidanud tegelikult ütlema ja tegema? Seda muidugi juhul, kui oleks tsipakenegi strateegiliselt mõeldud ja kommunikeeritud. As simple as that:

Esiteks oleks välisminister pidanud kritiseerima ka Madridi, mitte vaid katalaane. Teiseks oleks peaminister pidanud mitte lihtsalt oma telefonikõnega segama Mariano Rahoy`d, vaid tegema konkreetse ja diplomaatiliselt stiilipuhta pakkumise konflikti vahendamiseks (tore olnuks enne muidugi ka Macroni ja Merkeliga ses asjas ühele nõule saada). Ning Euroopa Nõukogus oleksime saanud isegi Ungari ja Poola toetuse EL vahendustegevuseks, ükskõik kui mõru see pill Madridile esmapilgul ka ei tunduks. Kolmandaks, presidenti oleks pidanud hoidma reservis ja mitte laskma teda kiskuda käigult kommenteerima. Meil oleks just võib olla presidendi isikus see vahendamisprotsess õnnestunud algatada.

Lõpetuseks – kui Raul Rebane ja Ilmar Raag meie ühiskonnale strateegilise kommunikatsiooni vajadusest aimu andsid, siis nad ilmselt ei osanud ette näha, et parteilased täidavad iga mõiste mitte sisu, vaid parteiliselt nimetatavate ametikandjatega. Kust sisu omakorda ei saagi sündida. Kurb.  Väga kurb!

Lohutuseks võib enesekriitiliselt lisada, et ega ka Euroopa Parlament oma ülesannete kõrgusel ei seisnud – täisverelise debati asemel (mida Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraadid ei lubanud enne referendumit pidada) piirduti nüüd poliitiliste rühmade esimeeste kõnedega.  Ning üksnes Ska Keller roheliste nimel nõudis Komisjonilt aktiivset abiandmist ja  kriisilahendaja rolli võtmist. Iseloomulik on aga, et debati toimumine Eesti uudisvälja nõudlikku künnist ületada ei suutnud.

Seotud postitused

Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige?

Autoriõiguste reformi eelnõus on kaks ettepanekut, mis löövad laineid:  artikkel 11, mis käsitleb uut autoriõigust meediaväljaannetele ning artikkel 13, millega tahetakse kehtestada veebiplatvormidele kohustuslik üleslaadimiste filter.

Artikkel 11 – „Ancillary copyright“ või „copyright for press publishers“ ehk uus autoriõigus meediaväljaannetele

Tegemist on täiesti uue õigusega, sest uudised pole kunagi varem autorikaitse alla käinud. Siiani on kaitstud ainult loomingulisi teoseid (ehk raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), aga mitte uudiseid või artikleid. Sellel on ka lihtne loogika, sest uudised ei ole kunstilised teosed vaid pigem faktilised tekstid. Mitte et uudiste kirjutamise stiilis loomingut ei saaks olla, sest mõni ajakirjanik oskab kirjutada paeluvamaid tekste kui teine, vaid lõpptulemusena on tegu ikkagi faktiliste uudistega ning mitte kunstilise loominguga. Põhjus, miks uudistele pole siiani autoriõigusi kehtestatud on lihtne: kui faktid läheksid autorikaitse alla, siis tekiks informatsiooni monopol. Pealegi on ajakirjanik loo, mitte faktide, autor.

Tehnilises mõttes on tegemist naaberõigusega (neighbouring right). See tähendab, et uudistele ei kohandata olemasoleva autoriõiguse kaitset, vaid luuakse uus kõrvalõigus. Praktikas tähendab see aga seda, et ancillary copyright puhul ei kehti de facto erandid mis praeguses režiimis olemas on, näiteks õigus allikale viidates uudist tasuta tsiteerida. Teiseks on olemasoleva korra puhul oluline kaitse rakendumise lävend: nimelt tekib kohustus teose taaskasutamise puhul maksta raha (maksmata jätmise puhul autoriõiguse rikkumine) ainult siis, kui taasesitatud/reprodutseeritud on märkimisväärne osa teosest (significant part). Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud, eeldusel et originaalallikale on viidatud.

Ning just selles viimases osas peitubki probleemi tuum: osade meediaväljaannete lobby tahab tasu artikli tillukese osa tsiteerimise eest ehk siis pealkirja või lühitutvustuse (snippet) tsiteerimise eest. Lühitutvustused ehk snippet-id on meile kõigile tuttavad. Tegemist on kas esimese lausega või lühitutvustusega, mis on kuvatud näiteks Google’i otsingu tulemustes või artikli linki Facebookis jagades.

Miks peaks tillukese osa tsiteerimise eest raha maksma? Isegi kui jätta kõrvale teose loomingulisuse aspekt, pole traditsiooniline autorikaitse kunagi nii väikese osa taasesitamist/tsiteerimist kaitsnud. Asi on selles, et samal ajal kui traditsioonilise ajakirjanduse sissetulekud vähenevad (ja seda suures osas selle tõttu, et paljud paberlehte enam ei osta), on Facebook ja Google kasumitootmises vägagi edukad. Teisisõnu tahaksid meediaväljaanded Google’i ja Facebooki käest raha saada, kuid nagu praktika on näidanud, ei toimi see süsteem reaalsuses ehk turumajanduses.

Saksamaal jõustus selline õigus siseriiklikult 2013. aasta augustis ning kõnekeeles nimetati seda isegi Google’i maksuks (Google tax). Ainult et meediaväljaanded ei hakanud selle peale Google’i käest raha saama. Google ei tahtnud otsingutulemustes pealkirja ja snippet-i kuvamise eest raha maksta, ning seega eemaldas otsingutulemustest artiklid. Kohalolek Google’i otsingutulemustes oli aga meediaväljaannetele endile kasulik: rohkem inimesi leidis nende artikleid, mille lugemiseks pidid nad nagunii väljaande enda lehele suunduma, tõstes nõnda väljaande reklaamitulu. Seega andsid kõik suuremad väljaanded Google’ile tasuta litsentsi oma artiklite kuvamiseks ja teisisõnu loobusid vabatahtlikult õigusest uue seaduse kohaselt raha saada. Kuna motivatsioon tasuta litsentsi andmiseks on muidugi suurte otsingumootorite kasuks, siis antud meede lausa kahjustas konkurentsi: Google sai tasuta litsentsi, aga väiksemad otsingumootorid ei saanud.

Hispaanias prooviti täpselt sama asja teha, ainult selle vahega, et erinevalt Saksamaast ei tohtinud väljaanded tasuta litsentsi anda. Seega sulges Google oma „Google news“ teenuse Hispaanias ning kohalik meedia kannatas.

Lobistid muidugi üritavad väita, et Google kuritarvitab oma prominentset positsiooni. Jah, ilma suure osa otsingutulemusteta oleks Google’i väärtus kasutajale kindlasti madalam, aga väide, et Google teenib meedia arvelt ebaõiglaselt kasumit sellega, et kuvab nende artikleid otsingutulemustes, on naeruväärne. Pealegi, nagu eelnevalt mainitud, on otsingutulemustes olemine meediale kasulik: nende artiklid levivad paremini ja nad teenivad rohkem (kuna rohkem inimesi külastab nende enda lehte, et artiklit lugeda).
Miks siis väljaanded lobivad millegi vastu mis on neile endile kasulik? Kas nad arvavad naiivselt, et vaatamata ülaltoodud näidetele saavad nad Google’i käest raha välja pressida? Nii võib mõnede puhul kindlasti olla, aga kuulda on olnud ka natuke süngemat teooriat: väiksemad väljaanded kannatavad rohkem kui suured meediakontsernid juhul, kui nende artiklid Google’is ei levi. Teisisõnu, Financial Times või Frankfurter Allgemeine kodulehele võib lugeja iseseisvalt (ehk mitte läbi Google’i) sattuda palju suurema tõenäosusega kui väikese või regionaalse ajalehe veebilehele. Seega võidaksid antud meetmega suured väljaanded. Praktikas juhtuski nii, et väiksemad väljaanded protesteerisid ülalmainitud Hispaania seaduse vastu, mis kehtestas litsentsikohustuse, kuid ei lubanud Google’ile tasuta litsentsi anda.

Lobimine sellel teemal on täiesti mastaapne. Ainuüksi mind käis mõjutamas Saksa meediakontserni Axel Springer neljaliikmeline delegatsioon. Keset kohtumist sadas sisse veel mingi viies tegelane, aktsendi järgi prantslane, kes lisaks ülaltoodud absurdile, üritas üles kütta viha mängides EL vs USA kaarti. Ehk siis midagi stiilis „vaadake, USA firma Google teenib raha, meie meedia arvelt, selle vastu peame võitlema protektsionismiga“. Sellist EL vs USA vastuolul mängimist olen ka varem Euroopa Parlamendis kohanud, aga mind jätab see külmaks. EL ei ole edukam, kui me protektsionistlikke meetmeid rakendades enda turgu USA firmade eest kaitseme. Vastupidi, ei tasu olla kade, vaid peaksime hoopis ise Euroopa Liidus innovatsioonile panustama. Jah, suurem osa tehnoloogiafirmadest ja internetiplatvormidest tulevad hetkel tõesti USAst, aga näiteks Spotify on hea näide, et ka eurooplased on innovatsiooniks täiesti suutlikud.

Peale tohutut keerutamist ja udujuttu taandus Axel Springeri lobistide jutt ainult sellele, et nad tahaksidki pealkirjade ja snippet-ite tsiteerimise eest raha saada. Üks neist väitis, et aktuaalsusega kursis olemiseks ei ole tal tihtipeale muud vajagi kui pealkirju sirvida, ning leidis, et selline lähenemine on ebaaus meedia suhtes, kes selle pealt raha ei saa. See, et inimesed aina vähem loevad, on muidugi kurb, aga see ei tähenda, et väljaanne peaks ainult pealkirja (ehk fakti) ja mitte loo enda eest tasustatud saama. Analoogselt saab praegu ka toidupoe järjekorras või ajalehekioski ees pealkirju sirvida ja seda midagi maksmata ning täiesti ilma Google’i või muu interneti platvormi abita.

Ajakirjanduse kahanev sissetulek on muidugi probleem, ning võib teatud määral sõltumatut meediat ähvardada, aga antud eelnõu sellele mingit reaalset lahendust ei paku. Peame leidma targema lahenduse ja lähenemise, kui et ainult: „vaatame kellel parajasti raha on ja üritame vägisi sellest mingi osa endale nõuda“. Kuna tarbijaharjumused soosivad üha enam internetti, ostetakse paberlehti vähem ning praktika on näidanud, et tasuta kättesaadavaid artikleid loetakse rohkem kui pay walli taga olevaid. Seega piirdub väljaannete sissetulek tihtipeale reklaamiga, mida nad müüvad ja tasuta artiklite juures kuvavad. Paljud sektorid on pidanud interneti ja tehnoloogia arengu tõttu oma ärimudeli ümber mõtlema, aga see ei tähenda, et me oleksime kehtestanud e-mail-idele mingi maksu kuna nende kasutus kahjustas postkontorite sissetulekuid füüsiliste kirjade vähenemise kujul. Peale mitmeaastast mõõna sai postiteenistus uue hinguse e-kaubandusest tuleneva pakiveo kujul. Antud absurdne eelnõu ja kaasnev industriaalsel tasemel lobitöö on lihtsalt märk, et ajakirjandustööstus, või vähemalt osa sellest, klammerdub kümne küünega aegunud ärimudeli külge (Kaja Kallas, intervjuu ERR-le). Lahendus ajakirjanduse kahanevale sissetulekule peab ka leiduma, sest see ei ole ainult „nende endi“ mure – vaba ja sõltumatu ajakirjandus on meie kõigi huvides.

Artikkel 13 – Kohustus paigaldada veebiplatvormidele  sisutuvastustehnoloogial põhinev seirefilter

Selle ettepaneku kohaselt oleksid veebiplatvormid, kelle lehtedel on kuvatud kasutaja poolt üles laetud sisu/materjali, kohustatud paigaldama filtri, mis tuvastaks võimaliku autoriõiguste rikkumise ning blokeeriks üleslaadimise. Sisutuvastustehnoloogia on veel vähe arenenud ja väga kallis, näiteks on Google’i omanduses olev YouTube taolisesse tehnoloogiasse investeerinud üle 60 miljoni euro ilma soovitud tulemust saavutamata, sest filter annab seadusliku materjali puhul valepositiivse tulemuse. Eriti raske on masinal ära tunda paroodiat, mis on autoriõiguse aspektist seaduslik taaskasutus ning oluline väljendusvorm demokraatlikus ühiskonnas. Seega ohustab antud ettepanek esiteks sõnavabadust ja teiseks konkurentsi, kuna kõigil kasutaja poolt üleslaetud sisuga veebiplatvormidel pole nii mastaapseid ressursse kui Google’il. Antud ettepanek on niivõrd absurdne, et kuus liikmesriiki – Belgia, Holland, Soome, Iirimaa, Ungari ja Tšehhi – esitasid arupärimise antud eelnõu seaduslikkuse kohta Nõukogu õigusteenistusele. Oma kahtluste põhjal küsisid nad, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selle asemel, et proovida eesistujana Komisjoni kahetsusväärset ettepanekut parandada, läks Eesti kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa lobigruppide positsiooniga ning üritas  kuue liikmesriigi arupärimist ettepaneku seaduslikkuse kohta ignoreerides edasi liikuda.

Niisiis on taaskord see hetk, mil tuleb Euroopa Komisjoni volinikule ja Eesti eesistumisele suuremat ambitsioonikust soovitada. Ning Eesti ajakirjandusele, eriti „Postimehele”, kindlameelsemat ja sügavutiminevamat käsitlemist, sest MEP Julia Reda süüdistamine trollimises oli lask kahurist varblase pihta. Reda lihtsalt julges eesistumist kritiseerida kuue liikmesriigi arupärimise alusel, ning kui Kaja Kallas mõned päevad hiljem täpselt sama asja ütles, noppis sama Postimehe ajakirjanik (kes Redat trollimises süüdistas) kogu loost välja ainult isikuintriigi, ehk selle, et Kallas julges poole suuga Ansipit kritiseerida.

PS: käesolevat probleemi kajastades on Eesti meedias terminit „press Publisher“ tõlgitud kui „kirjastajad“. Vähemalt minu jaoks on kirjastaja asutus, mis annab välja mingeid teoseid, ning sellepärast on antud postituses kasutatud tõlget „meediaväljaanne“. Vahe on minu meelest oluline, kuna antud olukorras ei ole termin „kirjastaja“ neutraalse konnotatsiooniga. Kirjastaja viitab psühholoogiliselt just traditsioonilisele loominguliste teoste kirjastajale (kellele on ajalooliselt autorikaitse kehtinud) mitte ajakirjandusele.

Aivar Pau, Postimees “Eesti eesistumist asuti trollima ja spinnima” (link)

Julia Reda, Euroopa Parlament “Censorship machines: concerms ignored” (link)

ERR “Europarlamendi piraat: Eesti toetab tsensuurimasinaid” (link)

Euroopa komisjoni (COM) ettepanek autoriõiguste direktiivi osas (link)

Seotud postitused

Lugu Malta kirjanikult

PIERRE J. MEJLAK

Suursaadik. (L-ambaxxiatrici)

Matused polnud suured, kuid neist piisanuks, et tõugata terve riik tõsisesse poliitilisse kriisi – umbes nagu mõne vähetõenäolise sündmuse, näiteks kiriku pommitamise puhul. Lisaks vabariigi presidendile ja peaministrile olid kohal kõik valitsusliikmed ja mitu tosinat parlamendi liiget. Ning kogu diplomaatiline korpus.

Suursaadik oli olnud väga armastatud, sest diplomaatilise karjääri redelil ronides polnud ta kunagi kaotanud oma loomulikku sotsiaalset sära. Ning alati oli tal varuks mõni lugu, mida jutustada, isegi kui sa põrkusid temaga kokku täiesti juhuslikult, jõudis ta ikka mõne loo rääkida. Pärast väljapaistvat, teda ühest saatkonnast teise viinud teenistuskäiku polnud tal loomulikult lugudest puudust.

Suursaadiku andeka jutuvestmisega võrreldes oli matusetalitus sama kaasahaarav kui kella tiksumine unetul ööl. Kas nad tõesti ei leidnud kedagi pisut paremate oraatorivõimetega? Isegi mina oleksin ilma mingi kahtluseta selle ilusa inimese kohta sobivamaid sõnu leidnud. Ta vääris paremat ja ühel hetkel tundsin tungivat vajadust leida tee kantslisse ning võtta asi oma kontrolli alla. Selle asemel aga lipsasin kiriku ette suitsu tegema. Randolph ühines minuga mõne mahvi järel. Ta töötab nüüd The Times`is, kuid nagu ikka matustel ikka juhtub, veeres meie jutt kadunukesele.

„Ta on läinud,” kaebles ta nagu mõni preester. „Kas tundsid teda kaua?”

„Head mitmed aastad,” vastasin ma ja ulatasin talle välgumihkli.

„Ma tundsin teda väga hästi.” ütles tema. „Intervjueerisin teda mitmel korral. Ta oli väga huvitav naine. Nii kahju, et nii noorelt suri. Vähk ja kõik. Nad lihtsalt ei suuda sellele ikka veel ravi leida.”

Ta on läinud. Huvitav. Suri nii noorelt. Vähk. Ravi. Ma oleksin samahästi võinud kirikusse jääda, seal oleksin vähemalt saanud silmad sulgeda ja mõtte uitama lasta.

Ma ei tahtnud Randolphile rääkida, kuidas ma suursaadikuga tuttavaks sain. Olime Randolphiga koos ülikoolis, kuid polnud kunagi lähedased ning isegi kui oleksime olnud lähedased, oli minu isiklik lugu suursaadikuga kaugelt liiga isiklik, et seda matustel rääkida. Ma oleksin võinud siis tajuda tema silmi mind vaatamas, nagu minuga matustel ikka juhtub. Kui näiteks mu vanaema suri, siis ma ei suutnud kirstu suunas vaadata. Olin kindel, et vanaema teadis nüüd äkki kõike, mis tema eluajal juhtus. Isegi sündmusi, kus ta kohal ei viibinud. Ta näeb kõiki hetki, mil ma talle valetanud olen; hetki, mil tema rahakotist peenraha varastasin ja mis veel hullem – mil tema suurel voodil masturbeerisin. Vanaema matuste ajal tundsin, kuidas ta silmad puurivad mind, näidates mulle, et ta teab nüüd: ma pole ingel, kellena soovisin näida. Sama tunne oli suursaadikuga. Loomulikult ei hakka ma oma lugu rääkima. Las Randolph arvab, et ta tundis Suursaadikut minust paremini. Mis tähtsust sel on? Mõelgu pealegi, et ta jättis oma intervjuudega Suursaadikule sügava mulje. Idioot.

Kui ma esimest korda Suursaadikuga kohtusin olin 27-aastane – mis oli kahtlemata parim aeg mu elus. Magasin iga päev erineva tüdrukuga ja taskuraha oli piiramatult. Ning kui esimesed paar kuud tüdrukuga on suhte parim aeg, uskuge mind, siis kümme aastat liikumist ühest suhtest teise nende esimeste kuude nimel on veel palju parem. Isegi tolles vanuses välgatas mulle aeg-ajalt, et mu elu on suurepärane. Nii et võite ette kujutada, kui kõrgelt ma nüüd tagantjärele neid noorusaastaid hindan.

Minu lugu juhtus märtsis. Päevad venisid pikemaks, aga ilm oli veel külm. Nõnda ei tahtnud ma lahkuda hästi köetud saatkonnast, kus igas nurgas küdes kamin. Peaaegu kõik olid lahkunud, kuid minul polnud kiiret tühja hotellituppa, kus keegi mind ei oodanud. Ma ei mäleta, kuidas meie vestlus tol õhtul seksile pöördus. Võis olla, et minu luule pärast, mis oli küllastunud seksist. Mäletan aga, et olin tema kontoris selleks, et signeerida mõned oma raamatud ning mingil hetkel ta mainis luuletust Chopinist. Selle olin kirjutanud Varssavi lennuväljal, lugu mehest ja naisest, kes kohtuvad lennujaamas, saavad viietunnise lennu hilinemise jooksul tuttavaks ning lõpetavad meeste tualetti sulgudes. Suursaadik ütles, et see luuletus puudutas teda kõige enam. Et lood inimestest, kes esmakohtumisel seksivad, vaimustavad teda.

Kui ta mind uksel tervitas, näisid ta silmad õrritavalt vidukil. Kuid nende väheste Chopini kohta lausutud sõnade ajal muutusid need suuremaks ja meie pikk vestlus algas. Olime nagu kaks lähedast sõpra, kel pole teineteise ees saladusi, kuid samas ka paarike oma esimesel õhtusöögil, kus on nii paljust rääkida. Tund möödus, kuulates vaimustavaid lugusid tema intiimsuhetest. Siis tõigi ta mängu Printsi.

„Sellepärast ma magasingi prints Charles`iga,” poetas ta. „Mitte et ta oleks olnud eriliselt ilus, isegi mitte ilusam kui mees, kellega ma parasjagu koos olin. Aga ta oli Prints, pagan võtaks, ja ta pidi paari nädala pärast Dianaga abielluma. Mulle ei tundunud, et teeksin midagi valet. Ja temaga magamine oli nagu, ma ei oska hästi kirjeldada, nagu ajalooliste mõõtmetega sündmus.”

Ta näis tajuvat, et ma võin tahta küsimusi esitada, ning kiirustas jätkama, vormides huultega naeratuse, mida ei saanud varjata.

„Aga olgu, ma vaevu tunnen teid. Miks ma küll kõike seda teile räägin. Te olete inimene, kes on harjunud saaama, mida tahate. Eks ole?”

Sellest meenus mulle üks mu sloveenist sõber, kes võis saada iga naise ükskõik kus. Isegi siis, kui see naine oli peol koos oma abikaasaga. Tal oli anne vaimustada naisi vestlusega ja nood tahtsid, et see vestlus ei lõpeks iialgi. Kuigi see sloveen polnud just kõndiv entsüklopeedia, erines ta siiski inimestest, kes teavad palju vähestest asjadest või õigemini mitte midagi mitte millestki. Mu sõber teadis nii mõndagi üsna paljudest asjadest. Jumal ise teab, kui palju tülisid ta põhjustanud oli, kui palju paare olid tema pärast teineteise peale karjunud ja koduteel autos vanu haavu lahti rebinud. Aga sellel hetkel oli mu sõber juba mõne uue naise ümber oma võrke kudumas.

Mulle tundus, et mu sloveenist sõber oli mulle palju õpetanud. Näiteks seda, et oma veetlusoskuste arendamiseks ei tohi praktiseerida ainult nende naistega, kes sulle meeldivad. Au contraire, sa pead alustama töödeldes neid naisi, kes sulle eriti ei meeldi. See võimaldab sul olla kohtuniku positsioonis, kelle käes on vile. Sa saad mängu seisma vilistada igal hetkel kui sa seda soovid. Sa näitad, et sind ei huvita kumb mängu võidab. Ning pole miskit, mis avaldaks naistele rohkem muljet kui mees, kellele pole lihtne muljet avaldada. Järkjärgult teenid oma auastmed välja ning hakkad ponnistama rohkemat, lähenema naistele, kes sulle tegelikult meeldivad. Ning alles seejärel, kui oled oma oskused täiuseni viimistlenud, hakkad jahtima naisi, kes sind hulluks ajavad.

Ma pean tunnistama, et tol õhtul saatkonnas, oli Suursaadik just oma parimas vormis. Mõnikord olen mõelnud, et tahaksin minna sinna tagasi ja elada kõik uuesti läbi ilma ühtegi pisiasja muutmata. Või kui, siis mõnd tähtsusetut pisiasja.

Seal ma siis olin Suursaadikuga. Me olime kohtunud vaevalt viis tundi tagasi. Mõni nädal enne seda oli saatkond palunud mul tulla ja mõned oma viimase kogu luuletused lugeda. Kogust, mida oli tõlgitud mitmesse keelde ja mille positiivne vastuvõtt üllatas isegi mind. Suursaadikule meeldisid samuti mu luuletused. Piisavalt, et mind kutsutaks saatkonna järgmisele kirjandusõhtule.

Enne saabumist teadsin temast vähe, vaid seda, et teda austatakse kõrgelt tänu pikaajalisele diplomaadikarjäärile. Kuid niipea, kui ma teda nägin, avaldas ta mulle muljet. Mõned naised omandavad vanusega teatud võlu. Võlu, mida neil noorena ehk polnudki. Sa märkad seda võlu nende silmis. Pilk, mis väljendab veidike kannatusi, vihjet pettumusele ning suurel määral kirge. Aga üle kõige väljendab see pilk võimalust sekeldusse sattuda.

Suursaadik oli ikka veel ilus naine. Pikk. Sale. Sirged juuksed, meeldiva pruunika varjundiga, milles mõni juhuslik hallikasblond salk. Seljas viimseni kinninööbitud mummuline mantel, mis sobiks pigem viieaastasele. Tal oli pikk ja kahvatu nägu ja nina, mis lausa kutsus suudlusele. Täidlased, ümarad huuled, mis kitsenesid, kui ta naeratas, paljastades valged hambad. Samal ajal õhetasid ta põsed ning silmad särasid.

Mulle meeldivad naised, kel on õnnestunud end sellises vormis hoida veel neljakümne seitsme või viiekümneaastaselt. Seega ma lähenesin ja kui me kätlesime, suudlesin teda mõlemale põsele. Korraks tundsin tema parfüümi lõhna, piisavalt, et veenduda puhtuses, kõrgklassis, ilus ja heas maitses. Tundus, et ta ei kasuta liiga palju kosmeetikat. Võib-olla veidike, et katta mõnda pisikest kortsu kuskil silmade ümbruses. Mingit märgade puulehtede värvi. Raske on sellise naisega vestelda ja talle mitte silma vaadata. Kuid sama raske on silmavaatamist jätkata, sest on tõsine risk lakata kuulamast, mida ta räägib. Need olid silmad, mis olid mind uksel, kus ta mind vastu võttis, õrritades rabanud. Kui tähelepanu vaid silmadele keskendada, võis hõlpsasti kujutleda neid silmi mistahes vanuses ihaldatavate naiste näos.

Mu sloveenist sõbra teooriates oli koht ka provokatiivsete silmade jaoks. Ta oli jõudnud järeldusele, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei tähenda seesugused silmad nagu Suursaadiku omad, et naine on sel konkreetsel ajahetkel orienteeritud seksile. Sellise ilme näole manamine võib olla ka pikaajaline harjumus, et veetlus muutuks osaks tema loomulikust ja igapäevasest väljanägemisest. Niisuguste naistega peab olema ettevaatlik, sest nad ei pruugi tegelikult seksist huvitatud olla, oli mu sõber mind hoiatanud. Ning hooletus võis kaasa tuua probleeme.

Suursaadiku küsimus minust kui mehest, kes saab mida tahab, näis olema retooriline. Seega ma ei vastanud, vaid manasin vastuse asemel näole naeratuse, nagu soovinuks peita seda annet, mille Suursaadik oli just avastanud. Andmata talle aimu, kui hästi ma oma võimetest teadlik olen.

„Teate,” jätkas Suursaadik, „asjad mis juhtuvad filmides, juhtuvad ka tegelikus elus. Kes oleks osanud mõelda, et ma magan printsiga sel ööl? Ma olin… kui vana ma olingi? Vist kahekümne viiene, jah, sellest on palju aega möödas.”

Ta oli just saabunud Pariisi, saatkonna teise sekretärina. Vaid mõni kuu hiljem oli ta kaljukindel, et diplomaatia on tema kutsumus. Talle meeldis saatkondade maailmas kõik: iga väiksemagi asja jaoks protokoll, oma riigi välismaal esindamise tunne, abi ja kaitse, mida sa hätta sattunud kaasmaalastele osutad, sinu mõju koduriigi ja asukohariigi suhetele. Ja nii edasi ja nii edasi. Algusest peale võttis ta kursi glamuurile: ametlikud õhtusöögid, peod, näituste avamised, teatrietendused, uued kontaktid, elegantsed riided – aastaringne pingeline kalender. Ja üle kõige – võimalus elada välismaal, õppida keeli ja sukelduda teise kultuuri. Elu täis kohtumisi inimestega, kes võivad muuta sind ja su elu.

Sel õhtul, 1981. aastal, seisis ta 25-aastasena Elysee palee fuajees, mis sädeles põrandakividelt vastu peegelduvate kõrgel laes rippuvate lühtrite valguskiirtes. Saadikud ja nende abikaasad olid saalis president Mitterrandi vastuvõtul. President oli veel värskes võidujoovastuses mõne nädala eest peetud valimiste järel. Võis kuulda viiulite ja harfide helisid, klaaside kokkukõlistamist, kõnekõminat ja selle vahele Dom Perignoni pudelikorkide paugatusi. Nende jaoks, kes seisid fuajees, polnud mitte midagi, isegi klaasikest aniisiviina mitte. Nende ainus ülesanne oli oodata, kuni suursaadikud viimaks vastuvõtult tulevad ja saata neid teekonnal läbi Elysee õue seal ootava ametiautoni. See oli kõik. Loomulikult oleks ta tahtnud olla hoopis peosaalis külaliste keskel. Kuid veelgi enam tegi talle haiget, et toonane suursaadik ei olnud tahtnud teda enda kaaslaseks võtta, – isegi mitte mulje avaldamiseks, tõrjumaks jutte kapis olemisest, – vaid oli läinud peole üksi ning jätnud tema allkorruse fuajeesse ootama.

Nii ta siis seisis seal koos ühe Ungari saatkonna sekretäriga, keda oli kohanud mõni kuu varem investeerimiskonverentsil. Mõlemad panid tähele, et enesekindlalt sisse marssivatelt külalistelt ei küsinud tegelikult keegi mingit kutset. Tundus, et kui sa sammuksid fuajeest palee peatiiba viivate usteni, siis kaardiväelased lihtsalt avavad need sinu ees.

Nimetage seda nooruslikuks hoolimatuseks või ajage see Pariisi suveöö süüks, aga võib-olla nad ka arvestasid, et neid saadetakse ukselt tagasi. Mis iganes see ka polnud, küpses nende kahe peas plaan ning õlgu sirgeks ajades ja ülbevõitu ilmed näol liikusid nad ukse suunas. Kui nad olid jõudnud uksest umbes viie jala kaugusele lõid sõdurid, kes olid riides nagu mingid peigmehed pulmatordil, uksed pärani valla. Ja nad sisenesid naeratades.

„Tere tulemast Elyseesse!” lausus tema ungarlane erutatult ja prantsuse aktsendiga „Pole paremat viisi vanglast põgenemiseks kui läbi peasissepääsu!”

Nad ronisid üles peatrepist, mida kaunistasid Alexandre Cabaneli varase perioodi maalid, ning jõudsid ülemise ukseni, kus oli veel teisigi külalisi. Taas avasid valgetes kinnastes käed samasuguse lihvitud õukondlikkusega neile uksed. Nüüd leidsid nad end juba peavestibüülist, mida katsid punased ornamentidega vaibad, akende ees sametkardinad, maalitud laed, pildid seintel ning küünlad, mis valgustasid kõike. Muusika kõlas nüüd juba palju meeldivamalt ning Debussy meloodiat oli võimalik ära tunda, ehkki see segunes klaaside kõlina ning külaliste jutusuminaga.

Vaevalt olid nad sisenenud kui nad nägid Mitterrandi kätlemas vasakule, paremale ja keskele. Kui rahul iseendaga ta paistis, nautides end kui meest, kelle oskused tõid sotsialistid tagasi Elysee paleesse. Tema kõrval oli Margaret Thatcher, sinises põlvini ulatuvas kleidis, hoides käes shampanjaklaasi, mis aga ei näinud talle huvi pakkuvat. Ka meie kaks sissetungijat olid nüüd klaasid pihku saanud ning tegid rahvamassis endale teed, jäädes ühes rahulikumas nurgakeses hetkeks puhkama. Ungari saatkonna sekretär sosistas midagi mehest, kes just nende ees mingi blondiiniga flirtis.

„Hispaania opositsiooni liider Felipe Gonzales. Arvatakse üsna üksmeelselt, et ta võidab järgmised valimised,” briifis ungarlane, hoides nüüd juba tühjaks joodud shampanjaklaasi, arvates ilmselt, et ta noor kaaslanna kobab pimeduses.

Samuti silmasid nad vastvalitud Itaalia peaminister Giovanni Spadolinit vaid mõni meeter neist eemal. Ta vestles kaunis konarlikus inglise keeles külalisterühmaga, kes tundusid olema Hiina saatkonnast.

„See oli nii uskumatu!” meenutas Suursaadik. „Seal ma olin, noor teine sekretär, ümbritsetud Euroopa tipp-poliitikutest. Ühel hetkel ma lausa astusin Gaston Thorni, kes oli siis Euroopa Komisjoni president, varvastele. Mäletan siiani, kuidas ta pöördus ja palus minult vabandust. Kas suudad seda ette kujutada? Aga ma tundsin end siiski ebamugavalt ja otsisin pidevalt oma saadikut, keda aga polnud kuskil näha. Minu ungarlasest kaaslane oli seevastu rahulik ning tal õnnestus ka minu ärevus hajutada, öeldes et kui ka saadikud meid avastaksid, nad arvatavasti naeraksid ja lööksid Elysee turvameetmete terviseks klaase kokku.”

Nii jäid need kaks peosaali, haarates ikka ja jälle shampust kandikutelt, mida kelnerid kui kerjused linnaväljakul keset turistide summa saalis ringi kandsid. Peamisele baarilauale diskreetselt lähenenud ungarlane haaras hõrgu magustoidu, aga tema hoidis tagasi üritades ära arvata, missugune paljude delikatesside seas on kuulus foie gras. Just sel hetkel tajus ta kellegi lähenemist.

„Kui oleksin teie asemel, ei jätaks ma mingil juhul austreid proovimata. Need olid pea sama head kui need, mida pakutakse Whitstable`is”

Ta pööras ringi ning leidis end seismas silmitsi prints Charlesiga, kes kandis valget ülikonda ja punast kikilipsu ning kes osutades taldrikule, kus ujusid sidrunimahlas austrid. See oli küll viimane inimene, kellega ta oleks lootnud kohtuda ja loomulikult kaotas ta hetkeks kõnevõime. Kuid selle asemel, et talle vastust oodates otsa jõllitada, heitis prints pilgu hoopis oma klaastaldrikule, millel lebas erkoranži koorega pooleldi söödud hiiglaslik juustuviil. Ta hammustas seda ning sõnas üllatusega hääles: „Ahh, Boulette d`Avesnes . Te lihtsalt peate seda maitsma!”

„Ma maitsen,” suutis meie peategelane kuuldavale tuua, häbelikum kui eales varem.

„Prantsuse juustu võrdkuju,” jätkas prints. „Tugevam ja vürtsikam kui mistahes teine juust. Kas te teate kuidas prantslased Boulette d`Avesne`i kutsuvad?” küsis prints, lõigates noaga juustust uue tüki.

Loomulikult polnud tal aimugi.

„Le suppositoire du diable!”. Seda öelnud, pistis prints juustutüki talle suhu ning purskas naerma. „Muide, mu nimi on Charles,” tutvustas ta end veidi neelatades. „Väga meeldiv teiega kohtuda.” Ta sirutas käe.

„Elena,” vastas naine kätt ulatades.

„Kui armas nimi. Teile nii sobiv”

„Tänan teid!” ütles ta pisut kohmetult ja ühtlasi hirmu tundes nüüd järgneva küsimuse ees.

„Ning te olete siin esindamas…?”

„No tegelikult ei peaks ma siin olemagi. Olen lihtsalt teine sekretär saatkonnas, aga ma nägin kõiki sisenemas ja mõtlesin, et ehk proovin ka õnne”

Prints lausa purskas naerma, kuid kogus ennast kiiresti ja hakkas vestlema. Et kuidas ta ennast välismaal elades tunneb, kas ta tahab jääda või mitte, küsis tema riigi kohta.

Kui Elena pöördus, et otsida pilguga oma Ungari kaaslast, ei leidnud ta teda kusagilt. Võib-olla oli ungarlane kohtunud oma saadikuga, kes üllatas alluvat pahameelepuhanguga ning käsutas ta allkorrusele tagasi. Tal polnud aega mõelda, kus ta enda suursaadik võiks olla, sest prints Charles puudutas teda õrnalt õlast, nagu lugenuks ta mõtteid ja sõnas: „Ärge muretsege. Kui me kohtame teie bossi, ütleme, et olete siin minu kaaslasena. Nüüd aga lubage, ma tutvustan teid oma hea sõbra Helmutiga.”

Ning nad suundusid Saksamaa kantsleri poole, kes parasjagu teeskles, et pühib oma pintsakult puru, ilmselt soovimata tunnistada, et tegemist oli kõõmaga.

„Võid vaid kujutleda, kuidas ma end seal saalis tundsin,” pihtis Suursaadik. „See oli nagu unenäos. Prints tutvustas mind nii paljudele inimestele. Isegi Mitterrandile endale. Mäletan, et Charles rääkis presidendiga Michel Platinist, kes oli siis veel noor ja paljulubav jalgpallur. Tema klubi oli Prantsusmaa meister, see oli mingi rohelistes särkides mängiv meeskond, mis oli just võitnud. Ma mäletan, et nende fännid vehkisid roheliste lippudega. Kõik olid kindlad, et Platini viib Prantsusmaa maailmameistriks. Kuigi hiljem, kui ma ei eksi, võitis hoopis Itaalia.”

Ma kuulen end ütlevat, et tõepoolest, need olid itaallased, kes võitsid ning ka Platini liikus veidi hiljem Itaalia klubisse.

Lugu, mida Elena mulle tol õhtul jutustas oli täiesti uskumatu ja vaimustav. Ma olin lahkunud kodumaalt 19-aastasena, huvitavamat elu otsima ning just selliste lugude kuulamine oligi põhjuseks, miks ma mitte kusagil ei kodunenud. Aga loost veelgi uimastavama loomuga oli selle jutustaja ise.

Ma ei oska öelda, kas see oli vein, mida me jõime või poeesia, mis meid uimastas – mida oli ka sündmuse kutse lubanud – aga seal me olime. Suursaadik rääkimas oma lugu, justkui oleksin ma tema lähim usaldusisik. Mingil hetkel vaatasin maha ja märkasin, et ta oli ühe oma kinga peaaegu jalast ära võtnud. Piilusin vargsi tema paljaid varbaid, märgates, et ta ei kanna sukkpükse. Tema nahk oli kui mingil kahekümneaastasel, ei mingeid sinakaid veene, mis lookleks kui jõed maakaardil. Ei mingeid tumedaid täppe, mis viitaksid varsti tagasikasvavatele karvadele. Ainult puhas nahk. Ning nende paari sekundi jooksul, mil ma ta jalgu vahtisin, kujutlesin ma teda alasti, pabervalged rinnad, roosade nibudega. Suured ja ilusad.

„Uskumatu jah,” suutsin lausuda justkui kommentaariks ning proovisin mõtteid alasti ilust eemale tõrjuda ning taas jutule keskenduda.

„Aga usu või mitte, kõige uskumatum osa on alles ees.”

Nad jäid kokku kogu vastuvõtu ajaks ning pärast kolmandat või neljandat šampanjaklaasi hakkas Elena tegelikult nautima kohtumisi inimestega, keda ta muidu oli näinud vaid televiisoris või ajalehes. Prints nautis tema seltskonda. Kes poleks nautinud? Eminentselt esinduslik noor naine, kes suutis end hästi ülal pidada ükskõik kellega. Kui kell lõi üksteist ja külalised Elyseest lahkuma hakkasid, vaatas ka prints oma randmele ning küsis „Kas liigume?” Ta noogutas nõusolekuks.

Nad ütlesid nägemist neile vähestele, kes veel paigale jäid, teiste seas ka Mitterrand. Viimane ütles: „Oli au teid kohata.” Nad läksid välja lossihoovi. Tal ei olnud tekkinud võimalust kasvõi ühe sõna vahetamiseks oma ülemusega, kes küllap oli lahkunud varakult ning mitte nähes teist sekretäri fuajees, lihtsalt minema kõndinud. Või oli teda äkki tähele pandud prints Charlesi endaga suhtlemas? Mis iganes ka poleks olnud, see ei teinud talle hetkel muret. Paar julgeolekuohvitseri asusid kiiresti positsioonidele, kui nad presidendipalee õuest läbi kõndisid.

Nad jõudsid rue de Faubourg Saint-Honore peale ja siis juhtus midagi hämmastavat. Ta oli arvanud, et prints suudleb lihtsalt ta kätt, nagu ta oli teinud vastuvõtul iga viimase kui daamiga, keda kohtas. Ning tema jalutab siis Champs Elysee Clemenceau metroojaama suunas. Kuid printsil olid teised plaanid ja need tabasid ootamatult.

„Ta vaatas mulle sügavalt otsa ning küsis, kas ma ei sooviks ehk veel väikest napsi hotellis. Kuidas ma oleksin saanud keelduda?”

Ta istus ekstravagantsesse autosse ning see võttis kohalt. „Ma imestan, miks Francois ei taha kolida Elyseesse elama. See on nii maaliline palee,” sõnas prints.

Hotell de Marigny oli sõna otseses mõttes nurga taga ja õige pea olid nad kohal. Prints veenis ühte oma diskreetsetest ja härrasmehelikest ihukaitsjaist, et preili on ajakirjanik ning perekonnatuttav ning ta sooviks veidi omavahel aega veeta. „Ta oli nii võluv. Ütles oma ihukaitsjaile, et ma kirjutan raamatut inglise poliitikast. Suudad sa seda uskuda?”

Nagu filmi vaadates mõnikord juhtub, et samastad end peategelasega, pean minagi tunnistama, et mõtlesin ennast printsi asemele. Mul oli palju küsimusi, ma tahtsin rahuldada oma uudishimu, aga Suursaadik ei andnud mulle vähimatki võimalust. Ühe korra ma segasin vahele, et pärida, kas olin õigesti aru saanud et Suursaadikul oli tollel perioodil keegi.

„Jah muidugi,” vastas ta mulle otsa vaadates. Siis naeratas ta laialt ja kummaliselt, nentides: ”Aga tead, see oli kõigest poiss-sõber. Me olime koos olnud viis kuud, aga tema pidi minema Itaaliasse õppima. Muidugi olin ma truu, ära saa minust valesti aru. Aga teisalt, ka mina olen üksnes inimene.”

Iga minutiga tundus Suursaadik mulle aina veetlevam. Meenus tema jalastvõetud king ning ma piidlesin alla, et näha kas ta paljas jalg on ikka seal. Ning see oli seal. Tõstsin silmad taas ta silmadele, peatudes mõne hetke ta kätel. Ta sõrmed olid pikad ja peened nagu klaverimängijal. Aga õrnad ja graatsilised. Täiuslikud. Ta kandis väikest siledat sõrmust, mille keskel oli auk.

„Tol ööl ei olnud meil mingit juttu poiss- ega tüdruksõpradest,” jätkas Suursaadik. „Ma teadsin leedi Dianast ja abielust, kuid oli ilmselge, et ta polnud armunud. Ning kui ma hiljem telest laulatust vaatasin, oli mul neist kahju. Aga see on hoopis nende lugu.”

Sel ööl läksime tema sviiti ning ta tegi mu olemise hästi mugavaks. Tundus, nagu kohtuksime viiekümnendat korda.”

Mina ei küsinud midagi, kuid mu silmad lausa kerjasid jutu ülejäänud osa. Suursaadik naeratas, tundes minu huvi üle rahuldust.

„Ma leidsin pudeli Martini Biancot ja valasin endale klaasikese.”

Siis võttis ta kaks jääkuubikut laual olevast hõbedasest jahutajast ning poetas need klaasi, samal ajal, kui Charles võttis kaelst lipsu ning viskas oma pintsaku voodile. Ka tema valas endale Elena leitud pudelist klaasikese.

„Nad on nüüd maailma parimate rummitegijate hulgas ka,” lausus Charles klaasi käes hoides. „Ma käisin eelmisel aastal Mehhiko visiidil nende vabrikus La Galarzas. Andy Warhol oli ka seal, et anda üle margi asutaja Don Bacardi Masso portree. Vaimustav portree, ma pean tunnistama.”

Prints oli uskumatult kultuurne, seletas Suursaadik. Ühel hetkel rääkis ta Bacardist, siis juba Warholist, kes maailma rikkamaid inimesi oma pilte ostma meelitas. Kõigist neist: Iraani šahh, Liza Minelli, Brigitte Bardot. Ja juba järgmisel hetkel rääkis ta maalist, mida Elena talle väga meenutas.

„Missugusest maalist,” jõudsin ma küsida.

Young Woman Drawing. Marie-Denise Villers. Ma kandsin sel õhtul ilmselt oma kõige pikemat kleiti, ehk seetõttu. Või mu juuste pärast. Me istusime nagu me sinuga istume praegu. Ja äkki ta ütles mulle, et ma olen väga ilus ja kummardus mind suudlema.”

Nüüd sain ma teadlikuks, et minu põlv ja Suursaadiku põlv puutuvad kokku ja nõnda on olnud juba mitu minutit. Kumbki meist ei tõmbunud eemale. Ja kui ta jutustas mulle veel asju oma kireööst printsiga, tundsin järjest rohkem tema lõhna. Võib-olla veini ja jookide mõjul, igatahes ma nihkusin lähemale. Ning äkki ma tundsin, et tahan teda suudelda. See peab olema õrn, mitte jõuline või kobav. Ja siis ma võtan talt riided vähehaaval ning justkui homme oleks väga kaugel, hellitaksin iga ta kehaosa oma huultega.

Näis, et Suursaadik soovib sedasama, kuid ikkagi kulutasin terve minuti oma Sloveenia sõbra teooriale mõeldes. Mis siis, kui ma proovin ja muutun ohvriks, mille eest sloveen oli hoiatanud. Mulle meenus taas et keegi, kas suursaadik või keegi teine, ma olin nüüd segaduses, oli ütelnud, et ta on abielus. Nüüd oli aeg teha oma käik, mängida välja õige kaart. Ma segasin ta jutule vahele selge otsese küsimusega, näidates talle, et ma olen valmis võtma täiesti uut kurssi.

„Ja kuidas on teie abikaasaga?”

Ta ei ütelnud midagi, aga ta vastus kaikus ruumis. Tema huulekurv. Tema silmis kasvav iha. Ta astus veel lähemale ja pani oma käe mu puusale.

Mu käed olid ümber ta näo, mis oli värske ja ilus ning ma suudlesin teda.

Alguses suudlesin ainult mina. Siis võttis ka tema mu näo käte vahele ja suudles vastu. Me seisime, huuled jälle ja jälle vastamisi ning riietasime teineteist aeglaselt lahti. Kaminas põles tuli ja selle kõrval seisid emotsioonitud lipud. Valged pitsid. Ta keha oli täpselt niisugune nagu olin ette kujutanud. Rinnad, suured ja soojad. Pehmed reied, nagu soe savi ümber mu keha. Aroom.

Kui ma ta sisse sain, tuli mulle meelde, et ka prints on samas kohas olnud. Kuid esmakordselt mind ei häirinud, et keegi teine on seal olnud enne mind. Selle asemel mu ego paisus, sest olin kui keegi, kes kaitseb kõigi tavaliste inimeste au, esitades väljakutse neile, kes petavad end kujutelmaga, et miski sünnipära teeb nad eriliseks. Ja iga kord, kui Elena oigas, näis mulle, nagu tahaks ta sellega öelda, et ta ihkas mind võtta selsamal hetkel, kui ta nägi mind taksost väljumas.

Sellest päevast alates pole ma saanud prints Charlesi enam tajuda nii nagu varem. Ta pole enam tegelane teistsugusest maailmast. Ta on lihtsalt kutt, kes on maganud sama naisega, kellega mina. Suursaadik oli mind juhatanud eksklusiivsesse klubisse. Meie, Charles ja Diana, tegelikult kogu kuninglik perekond. Ma hakkasin asju teisiti nägema. Võib olla Suursaadik ei tajunud, et ta oli minuga midagi sellist teinud.

Kuidas ma saaksin kõike seda rääkida Randolphile, kes tuiab kiriku ees ringi nagu lapse mänguvurr? Ta ei usuks seda ju kunagi. Las Randolph naudib fakti, et ta on Suursaadikut intervjueerinud, et suursaadik lubas ta mõne väikese saladuse ligi. Vaene mees see Randolph. Mille üle ta veel head meelt tunda võiks, vilets vennike selline. Miks lõhkuda tema mullike, jutustades talle, kuidas Suursaadik tol ööl mind oma katusekorterisse viis ja me peaaegu ühtegi hingetõmbe pausigi ei teinud.

„Ja tead, Suursaadik hoidis väljalõiked minu intervjuudega alles,” uhkustab Randolph, sigarett käes ja toob mind tagasi maa peale. „Kui jutustaksin sulle ühe loo, sa ei usuks seda eales.”

„Mmhh,” pomisen vastu, näidates ehk pisut huvi üles.

„Viimane kord, kui tegime intervjuud, ta oli pisut joonud. Tal oli parasjagu keeruline periood elus. Sa ei tea ehk, aga sel ajal kulistas ta pool pudelit viskit iga päev. Aga ükskõik, tol päeval jutustas ta mulle täiesti uskumatu loo.”

„Ja mida ta sulle siis jutustas?”

„Sa ei usu seda iialgi.”

Ma tunnen oma südant kiiremini põksumas. Kas Suursaadik võis tõesti jutustada Randolphile sama loo?

„See juhtus ajal, mil ta teenis Pariisi saatkonnas ja ta läks vastuvõtule Elysee palees, kuhu ta lipsas sisse ilma kutseta.”

Niisiis, Suursaadik oli ka talle seda lugu jutustanud.

„Ning sa ei arva iialgi ära, kellega ta seal lõpuks kokku sai!”

Ma tahan Randolphile näidata, et tema lugu ei üllata mind mitte sugugi, olgu ta neetud. Randolph käib mulle nüüd täiega närvidele.

„Kas mitte ehk prints Charlesiga?” pakun ma hooletult võltsnaeratusega näol, mis peab talle sisendama „Ma tean seda lugu, sa idioot!”

„Mis prints Charles, kuradi päralt. Loomulikult mitte. See oli Arafat. Ja see öö, mis peole järgnes. See lugu oli nii rabav, mida Suursaadik mulle rääkis. Sa poleks seda iial ära arvanud, kuid sa oleksid pidanud kuulma. Suursaadik tsiteeris Arafati kõnelemas Andy Warholist, Michel Platinist ja nii edasi. Mees. Pärast vastuvõttu tahtis Arafat, et ta jääks ööseks ning ütles oma turvameestele, et Elena on ajakirjanik, kes kirjutab raamatut Lähis-Idast ja et turvamehed võiksid neile tagada privaatsuse. Ning sa oleks pidanud kuulma, kuidas ta kõneles sellest, mida Arafat siis kõike tegi. Seal ta istus, minu vastas, Suursaadik. Kallates ühe viski teise järel…”

Randolph jäi vait ja nähes ta näol uut ilmet, tundsin värinat oma selgroogu pidi jooksmas.

„Ma lahkusin saatkonnast järgmisel hommikul. See oli mu elu parim kepp. Aga kui ma seda peatoimetajale rääkisin, siis naeris ta mu välja. Tuli välja, et kõik, kes eales sellisel kellaajal Suursaadiku residentsi sattusid, said kuulda sama loo erinevaid versioone ja nad kõik jäid residentsi kogu ööks.”

Selleks ajaks oli rahvast kirikuesisele juurde tulnud, plats oli täitunud inimestega. Särav mahagonipuust kirst oli oma viimsel teel kirstukandjate õlul. Ja ma olin võimeline tegema seda, mida ma oma vanaema matustel polnud julgenud. Ma vaatasin otse kirstu poole.

Seotud postitused

Vali A-klassi tõhusus!