Enn Sarv “Mäletamise kohustus”

Austatud raamatusõbrad, kes me oleme täna kogunenud Okupatsioonide Muuseumisse!

Minu büroo juhataja Epp Eglajs, sündinud Sarv, palus mul mõne minuti jooksul tutvustada oma vanaisa Enn Sarve täna ilmuvat raamatut. Ta ütles, et tehku ma seda 3-5 minutiga.

Tavaliselt ma täidan kõik Epu käsud, sest need on sedavõrd läbimõeldud ja täpsed, et pole mõtet vaieldagi. Ainult väga olulistes asjades ma Epu korraldusi revideerin ja täna on just selle kaliibriga asi.  Sest Epp oma tagasihoidlikkuses jätab kõneaja-arvestuses tähelepanuta, et tema vanaisa, Enn Sarv polnud mitte lihtsalt üks mees, vaid kahtlemata Eesti XX sajandi üks suurmehi. Millist asjaolu meil kõikidel on kohustus mäletada.  Nii et ärge pange pahaks ega võtke vihaks, aga ma räägin veidike üle kolme minuti.

Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, EV Riigivapi ja Valgetähe II klassi aumärkide kavaler, Stutthofi koonduslaagri ning GULAGI Vorkuta osakonna veteran, oli läbi nõukogude okupatsiooni ja taastatud iseseisvuse ajal kindlameelseks tõsiasjade päevavalgele toojaks ning õigusliku järjepidevuse teoreetikuks, millest johtuvalt loomulikult ka poliitvangide ja teistel viisidel represseeritute õiguste kindel kaitsja.  Käesolevasse raamatusse „Mäletamise kohustus” ongi tema enda valikul koondatud olulisimad kõned, artiklid ja publitsistika, mis neil teemadel kõneldud ja kirjutatud ning millest olulisimad on arendatud täiemahulisteks teemakäsitlusteks juba ilmunud raamatutes, näiteks „Õiguse vastu ei saa ükski” ja „Tõotan ustavaks jääda: EV valitsus 1940-92”.

Meist paljud on omal ajal neid kõnesid oma kõrvaga kuulnud ja artikleid oma silmaga näinud. Seda parem, et nüüd – tänu EÜS-i kirjastusele ja toimetaja Toomas Hiio ning keeletoimetaja Anne Velliste tööle on nemad kõik ühest kohast kätte saadavad.

Kui Eesti ajaloo selgrooks XX sajandil oli omariikluse loomine ja selle kindlustamine võiduga Vabadussõjas ning seejärel nendesamade saavutuste kaotamine Molotov Ribbentropi pakti tagajärjel alanud okupatsioonidele, siis Enn Sarve, nagu paljude teiste tema põlvkonna eestlaste osaks jäi neis ajaloo mustades tormides kannatamine ja tormide välja kannatamine. Ning et natuke õnne pidi selles ka olema – tema õnn seisnes ehk selles, et ta nägi ära kuidas tõde tõusis ja vale vajuma hakkas… Ning mõistes oma õnneseeneks olemist ja selle tähtsust pühenduski ta oma pika elu lõpuaastail tõsiselt mäletamise kui kohustuse realiseerimisele. Mitte ainult kirjutades, vaid ka elavalt meeldejäävate ettekannete ja vestluste kujul Eesti Üliõpilaste Seltsis ja mujal…

Kui lubate, teen siinkohal ühe kõrvalepõike ja tsiteerin kirjandusklassikat, üks teine inimene, samuti nende keeruliste aegade tunnistaja, samuti ajendet mäletamise kohustusest, kirjutab nii:

Peaaegu neli nädalat pole ma neid märkmeid edasi kirjutanud, olin esiteks hingeliselt kuidagi kurnatud pärast eespool toodud mälestusi, ühtlasi takistasid mind aga ka üksteist lausa tagaajavad, oma loogilises järgnevuses etteaimatavad, teataval määral igatsetud ja ometi uskumatut õudu tekitavad päevasündmused, mida me õnnetu rahvas, viletsusest ja hirmust pea kaotanud, võimetu mõistma, nüris fanatismis kannatlikult talub, ning mille võimusesse minugi kunagisest leinast, kunagisest kohutavast hirmust väsinud meel nüüd abitult üksi on jäetud.

Juba märtsi lõpust alates- praegu on meil selle saatusliku 1945 aasta 25. aprill – paistab meie vastupanu maa lääneosas täielikult soikuvat.  Pooleldi köidikuist vabastatud ajalehed registreerivad tõde, vaenlase raadioteadetest ja põgenike jutustustest toituvad kuulujutud ei tunne enam mingit tsensuuri ning kannavad kiiresti leviva katastroofi üksikasju mööda riigi veel allakugistamata, veel vabastamata piirkondi laiali, kuni minu erakutoani välja.  Enam pole pidamist, kõik annavad end vangi ja jooksevad laiali.  Meie purustatud ja rusudes linnad langevad nagu küpsed ploomid.  Darmstadt, Würzburg, Frankfurt on läinud, Mannheim ja Kassel, koguni Münster ja Leipzig kuulavad juba võõraste sõna.  Ühel heal päeval olid inglased Bremenis, ameeriklased Ülem-Frankimaal. Nürnberg, see mõistmatuid südameid ülendavate riigipidude linn, alistus.  Rezhiimi vägevate hulgas, kes võimu, rikkuse ja ülekohtu sees on püherdanud, möllab kohut mõistes enesetapp.

Vene väed, Königsbergi ja Viini okupeerimisega Oderi forsseerimiseks vabanenud, alustasid miljonilise armeega pealetungi rusudes lamavale riigipealinnale, kust kõik ametiasutused juba ammu on evakueeritud, viisid oma raskesuurtükiväega lõpule õhust sooritatud hävitustöö ja lähenevad praegu kesklinnale….

Need sõnad pärinevad Serenus Zeitblom`ilt, Thomas Manni raamatu „Doktor Faustus” tegelaselt. Thomas Mannile ei saa pahaks panna, et tema alter ego Zeitblom ei teadnud, et vene raskesuurtükiväe arjergardina liikus Berliini poole ka „vabatahtlikult marssal Rokossovski Punaarmee ratsaväega” liitunud Enn Sarv.  Mees, kes vaevu-vaevu oli kosunud Stutthofist saadud tüüfuse tüsistustest.  Mees, kes veel vaid aastapäevad varem oli saatnud salakullerite abiga Eestist Rootsi olukorrakirjeldusi ja infot, võiks isegi ütelda luureinformatsiooni.  Eesmärgiks luua mingisugunegi võimalus demokraatliku omariikluse taastamiseks Atlandi Harta aluspõhimõtteile ja EV Rahvuskomitee demokraatlikule legitiimsusele tuginedes. 

Tegelikult ongi need Rootsi arhiivis säilinud ülevaated raamatu vaat et kõige põnevam osa. Sest vaid 22 aastasena sai Enn Sarv võimaluse olla küllaltki lähedasel orbiidil keskusele, mis vaatamata meeletutele ajaloo vastutuultele ikkagi üritas.  Üritas just antitotalitarismi ja demokraatia alusel midagi, mis sai tõeks alles 50 aastat hiljem.  Kuid mille tõeks saamise seemned olid külvatud ikkagi just Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse poolt, mis idanesid kaua eestlaste vaikiva vastupanu  mullas.  Mullas, mis pealt paistis kidur ja vaene, kuid mille sisu oli rikkalik. Mullas, mis pealiskaudsel vaatlemisel kasvatas vaid kollaborante ja kommuniste, kuid mille tekstuuris ootasid oma aega hoopis vägevamad võrsed.  Ma ei saa salata, et Enn Sarve selged seisukohad nii esimese, teise kui ka kolmanda generatsiooni kommunistide kohta on olnud minule väga olulised iseenda tõekspidamiste kujundamisel. Selles hirmsas küsimuses, et olla või mitte olla.  Küsimuses, mida iga okupatsiooni all elav kodanik peab vähemalt ühel korral oma elu jooksul lahendama ning inimesed, nagu me teame, on erinevad.  Ja oma valikutes kuigipalju vabad. Isegi nõukogude okupatsiooni oludes oli nõndapalju vabadust, et Eesti Vabariigile truuks jäämise optsioon polnud olematu….

Thomas Manni meenutasin ma täna ennekõike sellepärast, et eks tema ja Enn Sarve arusaamad totalitaarsetest süsteemidest ei olnud ju kujunenud üksnes isikliku kogemuse põhjal, vaid paiknesid tugeval hariduslikul ning seega vältimatult humanistlikul vundamendil.  Ning just see vundament võimaldaski neil, ühel siis ilukirjanduslikus žanris ja teisel teaduslikus žanris, jõuda antitotalitarismi kaitsjate ning demokraatia edendajate sekka. Inimlikkuse ideaalide nimel…

Ning inimlikkuse mõistega ma tahaksingi oma jutu kokku võtta.

See inimlikkuse lugu algas 70 aasta eest kaugel polaarjoone taga, sest Tartu Ülikoolis Enn Sarv ja Helmut Tarand ei kohtunud, oli ju viimane siiski 10 aastat vanem mees. Aga kuidagiviisi, kas siis Vorkuta kaevanduses või hiljem asumisel nemad seal kohtusid ja teineteist mõistsid.  Igatahes teadsin mina vanaisa juttudest Enn Sarve enne kui ma tema poegade Lauri ja Priiduga päriselus kokku sain ja seda muidugi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuse taastamise raames.  Ning ilmselt nagu mina nende isaga, said ka nemad minu isaga lähemalt tuttavaks just selle protsessi käigus. 

Muide, ehk seepärast, et Laur on sündinud Vorkutas, paigas kus mõnikümmend aastat hiljem mu vend Kaarel ameerika lennukeid piieldes nõukogude impeeriumi piiri kindlustas, saavadki nemad kui tõelised poljarnikud omavahel ideaalselt läbi 🙂

Nii et siit saame me kaks põlvkonda koostegutsemist. Muide, minu teadmistes olid kõik, kel perekonnanimi Sarv, matemaatikud või äärmisel juhul füüsikud, sestap mahtusid Laur ja Priit mudelisse väga kenasti ja alles nende kaudu sain ma teada, et vana Enn oli algselt hoopiski juurat tahtnud tudeerida…Aga et kaks ei jää ilma kolmeta – ning tegelikult oli ju ka Lauri ja Priidu vanaisa, omaaegne Tallinna linna-arst Nikolai Sarv ju EÜSi vilistlane, siis hakkasime aegsasti silma peal hoidma ka nendel põnnidel, keda Laur ja Priit Seltsis suvepäevadele tassisid. Piret ja Krista ning Ott, Epp ja Kai… Ning kui minu lapsed olid väikesed ja vajasid järelvalvet vahetevahel, siis peaaegu perfektne ema-asendusaine oligi Epp, kes vist alles gümnaasiumi viimases klassis õppis. Ning vaat see viimane viis usalduse astme meite perede vahel selle punktini, mida soovi korral võiks nimetada absoluudiks. Ning kui oli aeg leida hea ja tarmukas kabinetiülem Euroopa Parlamendi liikme jaoks, tuligi otsekohe helistada Epule, kes sobivasti ülikooli esimese astme selleks ajaks sooritanud oli.  Seega on minu lapsed meie suguvõsade vahelises koostöös juba neljandaks põlveks ning kui ma nüüd vaatan kõiki neid Lauri ja Priidu lapselapsi, siis ma ei kahtle põrmugi, mitte kübemegi võrra, et nemad võivad loota ja eeldada eluteedel samasugust mõistmist ja koostööd minu lastelt. Eriti loomulikult pisike Paul, kelle kaudu on taastatud ka need muistsed sidemed, mis valitsesid Eesti Rahvuskomitee ja Läti demokraatliku vastupanuliikumise vahel.  Viimas elause krüptilise sisu mõistmiseks peab jällegi lugema vastavat peatükki Enn Sarve raamatus.

Head kokkutulnud – selle raamatu ilmumisele on abiks olnud paljud, kel oli õnn ja rõõm autorit tema eluajal tunda.  Aga ennekõike on see ikkagi Epu raamat.  Kui tema poleks oma iseäralikult delikaatsel moel mind utsitanud, siis me täna siin nendel asjaoludel ei koguneks. Aga on vastupidi – me oleme siin ja me mäletame.  Täites nõndaviisi oma kohustust mäletada, kuid ka tundes selle kohustuse kandmisest suurt ja varjamatut rõõmu.

Aitäh kõikidele ja raamatut saab kaasa võtta siit lahkudes. Selle eest on hoolitsetud!

Seotud postitused

Reformierakonna raev ja vihane vallavanem

Pole teada, kas Reformierakond kergitas ÜRO ränderaamistiku allakirjutamise päevakorda lihtsalt Isamaa plaanitavast tegevusest teadlikuks saades või oma võimaliku valija tundeid peljates. Motiivist olenemata – nad tegid seda ja on nüüd iseenese vahvast võttest maadlusmatil väga keerulises asendis, sest ühest küljest
tahaks end näidata nii rahvusvahelise elu asjatundja kui välispoliitilise konsensuse hoidjana ja samal ajal ka raudse rahvuspuhtuse eest seisjana. Sedasama tahaks tegelikult ka Isamaa. Seega on tarbijal koguni kolm erineva sildiga sama jooki (ekre, ekre-light ja ekre-zero). Müük tõotab hästi kulgeda…
Kui ekre ja Isamaa seisukohad on enam vähem klaarid ja mingil määral loogilised (ehkki loogika tuletatakse mitte-faktidest või siis poolfaktidest), siis Reformierakonnaga on lugu halvem. Nende mantra koosneb korraga vastandlikest nõuetest. Esiti tehti hundikarja kohanud lambukeste hädakisa ja kurdeti parlamentaarsuse printsiibi rikkumist. Nüüd, kui valitsus on asja parlamenti suunanud, soovitakse kõigest jõust teha parandusettepanekut, mis põlistaks parlamendi kui kummitempli rolli ja sedastaks: parlament ei taha osaleda Eesti välispoliitika kujundamises ja põrgatab kõik asjasse puutuvad küsimused valitsusele tagasi. Ehk voonakesed soovivad hoopis vaikida…

Ootan huviga hääletust, eriti puudujate ja pissilkäijate nimekirja…

Kui juhtub, et Riigikogu võtab vastu parandusettepaneku, mille kohaselt delegeerib Marrakechi kohtumisel osalemise otsustuse taas valitsusele, siis loomulikult ei taha enam mitte ükski valitsus
tulevikus midagi teada parlamendi rollist välispoliitikas. Olgu küsimuse all piirileping Venemaaga või mõni NATO missioonil osalemine, Mihkelsoni ja Ligi pretsedent on valitsusele aluseks keeldumisel.
„Pole tarvis, deputaadid! Teie võimete piir on saata asi sisulise arutluse ja hääletuseta valitsusse tagasi. Seega pühkige suu puhtaks pretsedendi alusel!” Eesti Parlamendi ajaloos läheb niisugune lähenemisviis kindlasti kirja musta esmaspäevana…

Loomulikult peab valitsus seadusandja tahet arvestama ja otsustama. Liia Hänni on kirjutanud, et asjakohane seadus kohustab valitsust hääletama. Kui valitsus hääletaks, siis praeguse info põhjal saab president enamushäältega voli minna Marrakechi tarbeks sobivaid riideid kohvrisse pakkima. Aga peaminister on seisukohal, et valitsus seadusest hoolimata ei hääleta. Sest asi nimega
„Koalitsioonileping” sedastavat, et otsuseid peab tegema konsensuse põhimõttel. Minu väikese karupoja aru leiab, et koalitsioonileping ei saa kunagi olla kangema kraadiga kohustaja kui seda on parlamendis vastu võetud seadus, aga parteiline paralleelmaailm muidugi näeb asja vastupidi. Niisiis võib ka juhtuda et härra Riisalo peab oma liibuva jooku-kombeka kohvrist riiulile tagasi tõstma ja Marrakechi maraton jääb sedapuhku vägevate võistlejate poolest vaesemaks…:)

Kui valitsus hääletab, on arvata, et Isamaa peab lahkuma kabinetist, sest sedavõrd printsipiaalne on nende soov päästa Eesti miljonitest illegaalsetest immigrantidest. Võimalik, et Reformierakond korraldab peaministri umbusaldamise ja saab tarvilised hääled kokku. Võimalik, et Jüri Ratas peab nn hoolekandevalitsusega valitsema kuni valimisteni. Sest kui vaadata parlamendi kalendrit, siis advendiajast küünlapäevani ei toimu mitte midagi. Siis peab president tegema kellelegi ettepaneku valitsuse moodustamiseks… Kaja Kallase suutmatust poliitikast aru saada ja poliitilisi protsesse ohjata oleme saanud nautida juba aasta otsa. Vaevalt et ta soovib ajalukku minna kui peaminister, kes sai ametis olla neli nädalat… Teisi variante pole mõtet hetkel nimetama hakatagi, kuid just nimetatud variandi ja seda põhjustanud eelduste kirgas ilmnemine ongi ilmselt raevu ajanud Viimsi Vallavanema, kes kirjutab naljakaid följetone, kuidas tema Edgar Savisaarega võitles kui Kalevipoeg Sarviktaadiga. Sellest grotesksem on olnud vaid Kaja Kallase sõnavõtt EP plenaaristungil, kus ta jutustas oma noorpõlvest, mis möödunuvat „pidevas hirmus, et koputatakse uksele ja isa viiakse ära…” Viidatud aastanumbriks oli 1988 siis….

Seotud postitused

Seitsmesed – Indrek Tarand kandideerib riigikokku sotside nimekirjas

Europarlamendi liige Indrek Tarand, kes küll kandideerib riigikogusse sotsiaaldemokraatide ridades, kinnitas täna Seitsmestele, et jätab ikkagi käed vabaks ja parteisse astuda kindlasti ei kavatse. Plaanid on mehel suured ja sihikul Euroopa Komisjon – tee sinna sillutaks tubli tulemus riigikogu valimistel. Autor: Eve Heinla

Seotud postitused

Indrek Tarand kandideerib riigikokku sotside ridades

Europarlamendi liige Indrek Tarand teatas täna Pärnus, et osaleb riigikogu valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) Pärnumaa esinumbrina.

„Sotsidega seob mind eelkõige ühine arusaam sellest, mis on Eestile järgmistel valimistel kaalul,“ kommenteeris Tarand oma otsust. „Mulle imponeerib, et sotsid on alati oma väärtustele truuks jäänud, kaitstes isikuvabadusi ja seistes nõrgemate eest. Mis on minu jaoks aga eriti tähtis: oleme täiesti ühel meelel selles, et Euroopa on meie kodu ning kõigile, kes tahavad meie kodu kahjustada, tuleb julgelt vastu seista.“

Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Jevgeni Ossinovski avaldas heameelt, et sotside meeskond on saanud järjekordse tugevduse. „Indrek on liialdusteta meie poliitikaelu üks võimekamaid tegelasi. Mul on rõõm, et hakkame neil parlamendivalimistel temaga vaba, hooliva ja sõbraliku Eesti eest seisma,“ ütles ta.

Viimased kaks korda on Indrek Tarand Euroopa Parlamendi valimistel üksikkandidaadina märkimisväärse häältesaagi korjanud. Esmalt 2009. aastal, kui ta sai 102 460 valija toetuse. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osales Tarand uuesti üksikkandidaadina ja osutus taas valituks, kogudes 43 369 häält.

Seotud postitused

Autorikaitse eelnõu artikkel 13 hääletamisest

Tere!

Hakatuseks peab märkima, et minu eesmärk on mitte liituda ühe või teise äärmusseisukoha esitatava hüsteeriaga. Ei tulene autoritasude tasumise vajadusest totaalset interneti tsenseerimist Euroopas ning samuti ei saa ütelda, et kehtivas regulatsioonivaakumis näiteks Sir Paul McCartney vaesuks metsiku kiirusega. Probleeme peab püüdma lahendada Eesti vanasõna „hundid söönud, lambad terved” vaimus.

On imperatiivne, et vaimse sisu loojad peaksid saama mingit tasu oma töö eest. Mind vaevavad levimuusikute dilemmast isegi rohkem demokraatia nurgakivi – ajakirjanduse – probleemid. Kui hea ajakirjanduse tootmine miskit siiski maksab, aga praeguste tarbimisharjumuste juures selle eest piisavalt sissetulekut ei saa, siis ärimudel ei tööta. Kuid ilma hea agoraata avalikuks diskussiooniks liigub demokraatia täiuslikult veebigigantide haldusalasse ning selline monopolism kahtlemata arvamuste paljusust ei esinda (vrdl kasvõi hiljutisi EKRE-inimeste blokeeringuid sotsiaalmeedias). Mis omakorda ei tähenda, et Facebookis ja Google otsingutulemustes kuvatud snippeti, ehk pealkirja ja esimese lause, maksustamine sellele probleemile mingi lahendus oleks. On võimalik, et selline tsitaatide maksustamine küll suurendaks ajakirjanduse sissetulekut, aga samas riivaks see jälle ülejäänud kodanike huve sõnavabaduse osas; näiteks praegune autorikaitserežiim lubab tasuta tsiteerimist ning ei kaitse koguteose nii väikese osa taaskasutust.

Niipalju taustadest. Konkreetse sätte olukord on esitatud alljärgnevalt:

Artikkel 13 puhul on hetkel laual mitu versiooni: Axel Vossi praegune kompromiss õiguskomisjonis (JURI) ning siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) kompromissettepanek; mõlemad on täiskogule hääletamiseks esitatud. Kuna paljud ei toeta Vossi JURI kompromissi, siis hetkel käivad veel viimase minuti läbirääkimised, kuna Voss saab rapporteurina oma kompromissi enne hääletust muuta.

Isiklikult toetan hetkeseisul siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) versiooni artikkel 13 osas, kuna see saavutab õige tasakaalu nii loomeinimeste ja muusikute kui ka ülejäänud ühiskonna huvide vahel. Tekst nõuab, et internetiplatvormid (nagu YouTube) sõlmiksid litsentsilepingud muusikute või nende õigusi esindavate ühendustega ning seega tagab autoritele õiglase tasu teoste eest, mis on platvormil kättesaadavad (tavakasutaja jaoks ei muutu midagi, YouTube peab lihtsalt osa reklaamitulust autoritega jagama). Samas on äärmiselt oluline, et siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni versioon artikkel 13st ei kehtesta platvormidele filtreerimiskohustust, mis võib omakorda ohustada nii sõnavabadust kui ka tugevdada suurte platvormide jõupositsiooni ja monopoli.

Täpsemalt:

  1. Suurte vahendajate jõupositsiooni ja monopoli osas: kuna filtrite arendamine on tohutult kallis, siis on see taskukohane ainult suurtele mängijatele nagu Google, YouTube ja Facebook. Väiksematel vahendajatel ei jää muud üle kui uksed sulgeda või filtreerimistehnoloogiat sisse osta (ja ka sisse ostmine ei pruugi tingimata taskukohane lahendus olla, ning miski ei kohusta suuri mängijaid seda tehnoloogiat õiglase hinna eest müüma). Kui nendel suurtel mängijatel konkurentsi ei ole, siis suureneb veelgi nende jõuvahekord loomeinimeste ja autorite suhtes.
  2. Filtreerimiskohustus oleks ohustanud sõnavabadust: Isegi ÜRO eriraportöör sõnavabaduse osas mõistis antud variandi hukka. Nimelt on praegune filtritehnoloogia liiga primitiivne: näiteks teavitab praegu kasutusel olev tehnoloogia YouTube-i autoriõiguste “rikkumisest”, kuigi on tegemist filmistuudio enda YouTube lehel oleva filmi treileriga. Lisaks kehtivad demokraatlikes ühiskondades autoriõigustele teatud erandid: üks nendest on parodeerimise õigus. Masin aga nii peent vahet teha ei oska ning seega eemaldaks filter automaatselt legaalse materjali. Kuna ainuüksi YouTube-i laetakse igal minutil üles 300 tundi videomaterjali, siis ei saa filter olla inimene, vaid ainult algoritm.

Kokkuvõtvalt: Artikkel 13 puhul toetan hetkel siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) versiooni, aga ei välista ka Axel Vossi kompromissi toetamist juhul, kui see peaks läbirääkimiste käigus veel muutuma.

Siin on siseturu ja tarbijakaitsekomisjoni versioon:
Artikkel 13
1. Kui infoühiskonna teenusepakkujad pakuvad kasutajatele teenust, et talletada sisu ja võimaldada üldsusel sellele juurde pääseda, ning kui see tegevus ei ole hõlmatud erandiga direktiiv 2000/31/EÜ ettenähtud vastutuskorrast, võtavad nad asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid, et tagada õiguste omajatega sõlmitud litsentsilepingute toimimine. Selliste lepingute puhul tuleb järgida kasutajate põhiõigusi ja nendega ei tohi kehtestada üldist kohustust infoühiskonna teenusepakkujatele kontrollida teavet, mida nad edastavad või salvestavad kooskõlas direktiivi 2000/31/EÜ artikliga 15.
1 a. Et tagada litsentsilepingute toimimine, nagu on osutatud lõikes 1, teevad infoühiskonna teenusepakkujad ja õiguste omajad omavahel koostööd. Õiguste omajad määravad infoühiskonna teenusepakkujate jaoks täpselt kindlaks teosed või materjali, mille suhtes nad näevad endal olevat õigusi autoriõiguse alusel. Infoühiskonna teenusepakkujad teavitavad õiguste omajaid võetud meetmetest ja sellest, kui hästi need toimivad ning, kui see on asjakohane, annavad regulaarselt aru teoste ja muu materjali tuvastamise ja kasutamise kohta.

Lõpetuseks – poliitiliselt on enamik poliitilisi parteisid selles küsimuses riigispetsiifiliselt lõhenenud ja sestap on raske ennustada, kuidas hääletused välja kukuvad. Eesti saadikud kalduvad võtma nn internetikogukonna lobi tõsisemalt kui muusikaprodutsentide ja suurte kirjastuste lobi, ning kõige nõrgem hääl on autorikaitse ühingute lobil. Aga kuna poliitiline vastutus käib kaasas iga hääletusega, siis minu isiklik vastutus lähtub lõpuks ilmselt sellest – kas anda mandaat läbirääkimisteks ehk triloogiks (ja loota, et need annavad kõiki rõõmustava ja lahendusele orienteeritud tulemuse) või mandaati mitte anda (lükates regulatsiooni käsitlemise edasi teab-kui-tundmatusse tulevikku).

Seotud postitused

Kiri FIFAle

Kirjutasime FIFA president Gianni Infantinole kirja, tehes ettepaneku viia jalgpalli MM turniir Venemaalt Suurbritanniasse. Kirjutasime parimate europarlamendi žanrinõuete kohaselt. Ta lasi oma alluval vastata, mis on kena. Kahjuks vastus vaatab meelega mööda asja sisust. Vaatame, mis saama hakkab.

 

Seotud postitused

IT at France24: “Bursting the Brussels bubble: Transparency in the EU under fire”

France24: Whether you’re a Europhile or a Eurosceptic, you’ll probably have heard the same criticisms of Europe: that it’s too bound up with bureaucracy; a Brussels bubble with supposedly unelected officials calling the shots for half a billion people. Recently, the sceptics got some new ammunition – in the shape of the lightning-fast promotion of a lifelong civil servant called Martin Selmayr to one of the most powerful jobs in the EU.

On today’s programme we’ll be finding out why so many lawmakers at the European Parliament are up in arms about this case, but also asking whether the critics might not have a point – and if European institutions across the board might not have some work to do… to make their work more transparent for ordinary citizens.

Linked from France24

Seotud postitused

Rahvaalgatuse kiituseks!

Mul on hea meel, et tänase ürituse korraldajad ka mind kutsusid ning mul on suur au esitada oma seisukohad lausa twitterliku tõhususega, paari minutisse kätketult, nagu see on üheminutisi kõnesid pidama treenitud Euroopa Parlamendi liikmele kohane.

Esiteks: ega rahva-algatust, tänapäeval tuntud rohkem kui otsedemokraatia, poleks ju vajagi, kui esindusdemokraatia suudaks täita endale võetud kohustusi ning nende mittetäitmise korral vastutada vigade eest. Paraku me ei ela ideaalmaailmas ning eeltoodud tingimus ei kehti. Me näeme vastupidi, Eestist kõneledes, kuidas esindusdemokraatia on täielikult kaaperdatud partokraatia poolt ning mitte ainult nn elanikkonna laiad massid ei tunne ennast võõrandatult ja ostrakeeritult, vaid ka parteilaste lihtsõdurid, isegi riigikogu fraktsioonide liikmed ei tea enam midagi mõistetest oma peaga mõtlemine ning vastutuse kandmine poliitiliste otsuste eest. Loomulikult pole nn poliitilise klassi esiletõus ja triumf üksnes Eesti probleem, seda tuntakse nii Inglismaal, Itaalias, Hispaanias ja isegi Ameerika Ühendriikides…

Teiseks: Ka otsedemokraatial, eriti referendumil on oma puudused. Nagu näiteks see, et keerulistele ja pahatihti veelgi keerulistematele küsimustele peab andma lihtsa digitaalse „jah” või „ei” vastuse ning pole usutav, et iga viimane kui inimene, kes hääletab neil tingimustel, on pisiasjadeni kursis näiteks Itaalia valimissüsteemi nüanssidega. Või siis EL ühistolliruumi ja Põhja-Iirimaa piiril tekkivate komplikatsioonidega. Samuti lausutakse õigustatult, et eriti nappide üle- ja alakaalude puhul, näiteks 51% ja 49% tunneb liiga suur osa ühiskonnast kaotusekibedust ning selmet demokraatlikult aktsepteerida tulemust, jätkub sissisõda tulemuse eitamisega või selle ümberpööramise nimel. Loomulikult oskavad parteilased kirjeldada veelgi koledamaid ohte, kuid neil oleks õigus ohtudele viidata vaid olukorras, kus nad kannaksid esindusdemokraatia kombe kohaselt vastutust.

Kolmandaks: Nagu lausutud, pole probleem omane vaid Eestile, kuid Eestil on siiski üks eelis, millest kindlasti järgmised kõnelejad ka räägivad – nimelt meil on rahvaalgatuse kogemus ajaloost võtta ning need vähesed referendumid, mis meil peetud uuemalgi ajal, ei ole tekitanud katastroofilist vastuseisu ühiskonnas ning nende tulemusi on rahulikult aktsepteeritud. Nimetagem siinkohal näiteks Põhiseaduse rahvahääletust 1992 aastal ja miks ka mitte Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletust. Asjad selged ja klaarid. Need näited toon seetõttu, et kõiks saaksid aru – meie ei nõua esindusdemokraatia asendamist permanentsete referendumitega. Kaugel sellest! Meie pakume esindusdemokraatiale abi, tema tõbist kehakest turgutades karastava ravimiga, nimelt rahvaalgatuse ja otsedemokraatiaga. Milline täpselt saaks olema meie poolt loodetav muutus on muidugi kõrgetasemelise ja üldrahvaliku arutluse teema, aga täna kordame kindlalt: olemasolev paise vajab avamist ning kodanike suurem osalus riigi otsuste tegemisel on just see skalpell, mis paise avab.

Enne kui ma lõpetan, teen kõikidele asjahuvilistele ja osapooltele ka ettepaneku pilootprojektiks. Olen juba aastaid nagu katkine grammafon käianud, et seoses meil kehtiva riigipea valimise nutuse ja vigase seadusega, oleks kõige õigem tegutseda järgnevalt. Parteiliste valelubaduste andmise asemel (meenutan et juba 15 aastat nad lubavad iga kord, et valimisseadust muudetakse, kuid seda pole tänini tehtud), niisiis – parteiliste valelubaduste asemel tuleb korraldada lihtne rahvaküsitlus, milles inimesed teevad risti enda jaoks kõige meelepärasemasse kastikesse. See kõlab: „Teades, et EV presidendi võimuvoli ei muudeta ei suuremaks ega vähemaks, soovin

A) Presidendiameti kaotamist

B) Kehtiva valimiskorra edasikestmist

C) Presidendi valimist otse kodanike poolt.

Ja kui tulemus käes, saavad Riigikogu liikmed suure südamerahuga kodanike enamuse poolt heakskiidetud versiooni seaduseks vermida. Nii lihtne ja heatahtlik ongi meie, täna siiakogunenute kuid arvatavalt ka kodudest ja tööpostidelt meid toetavate inimeste lähenemine. Me ulatame abikäe tardunud partokraatiale, olles hea partner esindusdemokraatiale. Armastus on meil ju ühine – Eesti Vabariik!

Seotud postitused

Varajane valestart

2019. aasta alguse pooles peab Eesti korraldama kahed valimised. Märtsi esimesel pühapäeval Riigikogu omad ja maikuu neljandal pühapäeval (27.05) Euroopa Parlamendi omad. Esimeste tähendus sisaldub kodanikkonna suunanäitamises – et millisel kursil soovitakse Eesti elu edendada ja meie sõlmprobleeme lahendada, teiste puhul peaks küsimuse tuum olema meie kodanikkonna enamuse signaal Euroopa Liidu edasiste arengute asjus. Kahjuks on märke, et sugugi nii ei pruugi minna ning selle asemel pakutakse meile aasta ja natuke rohkemagi aja jooksul hoopiski reportaaže traavivõistluselt, stiilis „101 parima hobuse hulka jõuavad niisugused ja naasugused ratsud”.

Põhiseadus on äärmiselt selgesõnaline (paragrahv 60): ”Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” ning Valimisseaduse paragrahvi 2 teine lõige täpsustab, et President kuulutab valimised välja vähemalt 3 kuud enne valimispäeva, seega siis hiljemalt Soome 101. iseseisvuspäeval 2019. Valimisnimekirjad kinnitab omakorda valimiskomisjon, seaduse paragrahv 30 kohaselt 45 päeva enne valimispäeva. Ehk antud juhul siis 22. jaanuaril 2019. Nii et sõbrad, nii vahvat valestarti pole ma veel varem näinud.

Piltlikult öeldes on rajale joostud aastapäevad varem, stardikohtunik pole veel mõelnud püstolitki seifist välja võtta ja vööle kinnitada, kui juba tuiskavad reformierakond ja keskerakond rajale. Hoiatan, et enamus spordikohtunikke on kohustatud pärast teist valestarti enam võistkonda rajale mitte lubamagi. Jutud õhinast pakatavate poliitsportlaste suust on muidugi erinevad. Keskerakond kuulutab, et ta võib-olla tõstab pensionit 100 euro võrra, aastal 2021 näiteks. Reformierakond on silma paistnud Rein Langi palkamisega programeerijaks, kuid publikut proovitakse meelitada seebiseriaaliga „Uue esimehe valimine”. Kes on näinud filmi „Stalini surm”, see muidugi kohalikku odavat piraatkoopiat jälgida ei viitsi. Ühtlasi on ettevalmistamisel taaskord üks reformierakondlik laulatus (sellest teatab liider in spe Eesti Ekspressi vahendusel), kuid mina soovitaksin selle perekondliku sündmuse siiski privaatsfääri jätta. Teame ju kogemusest, et meedialaulatustele järgnesid nii „Autorollo” kui ka Malaisia külmkapp.

Hormoone täis sportlaste valestarti ja palavikulist tegutsemist võiks ju mõista. Ja seda just võtmes, et rahaline seis pole parteidel kiita, Maastrichti kriteeriumitele ei vasta juba ammu enam isegi mitte Reformierakond, kes meile kasinust, kärpeid ja vastutusrikast rahandust jutlustab. Loomulikult piiblifraasi „Ära käi minu sõnade, vaid tegude järgi” moonutades. Keskerakonda kimbutavad endiselt pikaajalise eksesimehe majandusmudel ning sellest tõukuvad kohtuasjad. Nõnda siis sööstetaksegi rajale satrdipauku ootamata ning loodetakse säästukampaaniaga tulemust teha. Muidugi võin selles kontekstis meenutada, et minu tool Euroopa Parlamendis maksis 5000 eurot, Kaja Kallas ning Urmas Paet maksid kumbki 100 korda rohkem, samuti Yana Toom. Ning nende raha kulutati riigieelarvest. Minul oli isiklik. Nüüd ilmselt leiti, et igal moel odavat meediatähelepanu toovad ka valestardid ja äpardused distantsil.

Kui parteilasi võib mõista, nagu lausutud, siis ajakirjanikke kohe mitte kuidagi mõista ei saa. Millest neil sihuke stardipalavik? Kas nad tõemeeli teeksid reportaaži näiteks kolm kuud enne Monte Carlo rallit, kirjeldades sealsetel teedel sõitvate vene uusrikaste autosid ning müüksid meile seda ralli enda pähe? Või kirjutaksid andunult aasta enne olümpiamänge, et milliste võistkondade šansid on parimad, ehkki pole näinud veel koosseisegi? Vist mitte. Muidugi on põnevam ja lihtsam kajastada, kirjutada ja näidata parteipoliitikute klatšijuttudest lähtuvat ning vürtsitada seda siis pr-variisikutelt kuuldud „analüüsidega”. Kuid meelelahutus ei peaks olema tõsise ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii et jätkem see jant ja keskendugem siiski põhilisele – aktuaalsete küsimuste küsimisele ning neile vastuste otsimisele. Parteiline hämamine segab mõlemat protsessi. Oleks aeg lõpetada jutud stiilis „võib-olla tuleb Ansip” ja „võib-olla vana Kallas…”. Võib olla tõuseb Savisaar voodist ja helmed tuhast…. Kirsiks tordil on jaanuari viimase laupäeva „Postimees”. Igakuistest arvamusküsitlustest ühe andmeid vaadates jõutakse järelduseni, et Eesti poliitikas on toimunud tektooniline maalihe. Sic! Rahunege maha, aasta pärast on tektoonika ikka veel sealmaal, et Islandi saareriik pole pooleks murdunud ja parteid on mitu korda omi kohti vahetanud. Ja valimistulemused ei peegelda tänaseid küsitlusi, ükskõik kui suur poleks ajakirjaniku soov valestardis käimalülitatud stopperinäite vahefinišiteks pidada…

Et lõpetada jabura jaanuarikuu (hümnipuudulikkus ning lavastajatevahelise riigihanke puudulikkus) sündmuste kokkuvõtet siiski positiivse noodiga, osutan omalt poolt ühele neist küsimustest:

Vaadake, kanakari pole mitte kirjutavad naisõiguslased või hulgakaupa hurjutavad meeskooslused. Kanakari Eesti Vabariigis ei ole sooline mõiste, ei märgi ei mehi ega naisi. Sest me teame, kus asuvad kanalad. Pole vahet – kukk või kana, noor või vana (kasutades vana lastemängu lauset). Otse loomulikult paiknevad kanalad parteide noortekogudes ja sealt on meile juba 15 aastat broilereid toodetud. Tulemust illustreerib kõige värskemalt Ruta Arumäe kirjeldus ühe vahepealse „riigimehe” suhtlusest oma nõunikega Stenbocki majas. Ning küsimus on – kas leidub poliitikuid, kes seaksid eesmärgiks Eesti partokraatliku poliitsüsteemi muutmise demokraatlikuks? Sest vaid sellelt aluselt saab hakata ühiskonna kestmise seisukohalt olulisi seoseid ja plaane arutama. Keskkond, demograafia, maksevõime, haridus, tervis, riigikaitse jne. Ning partokraatia võimu vähenemine vähendab automaatselt ka neid Ameerikast imporditud kultuurisõdasid, mis kulutavad meie närve, toodavad infomüra ja frustratsiooni ning takistavad ühiskonna eri rühmade ja gruppide mõtestatud koostööd parema Eesti loomisel.

Seotud postitused

Aasta 2017

Ja Jõuluvana küsis: „Ning kuidas sul siis ka koolis läheb…?”

(jõuluaegne spordikommentaar)

„Normaalselt”, vastasin mina.

„Mis see veel tähendab? Kas hindeid pannakse? Kas käitumine on rahuldav?”

Eestist valitud eurosaadikute aktiivsusmonitooringu punktitabel, seisuga 24.12.2017 on järgmine:

Indrek TARAND 80,6
Yana TOOM 56,9
Urmas PAET 38,6
Kaja KALLAS 36,95
Tunne KELAM 7,5
Ivari PADAR 0

Nende hinnete põhjal hoitakse järgmisi asetusi üldises pingereas (kokku 751 saadikut):

Indrek TARAND 73.
Yana TOOM 153.
Urmas PAET 282.
Kaja KALLAS 291.
Tunne KELAM 645.
Ivari PADAR 747.

Spordikommentaatorite stiilis võiks lausuda, et mina olen suveräänselt parima 10% hulgas, Toom esimese kolmandiku seas, Paet ja Kallas kaunilt esimese poole lõpus ehk tublid keskmikud. Ning vanameister Kelam, kel käsil juba kolmas mandaat, libiseb rahulikult omas tempos koos viimase sajakonna saadikuga. Ivari Padari tegelikku aktiivsust me selle tabeli põhjal hinnata ei saa, sest ta laekus parlamenti alles kuu aega tagasi. Kuid enne teda hoidis sotsiaaldemokraat Lauristin napilt, kuid kindlalt, enda selja taga mõlemaid reformierakonna noorpoliitikuid. Viimaste omavahelises rebimises on Paet pisut tempokam, sest meenutagem, et temagi tuli parlamenti paar kuud pärast mandaadi algust ja pärast sisemise kõhklemisperioodi lõppu. Punktisummat kommenteerides näeb igaüks, et Tarand on üksinda rohkem aktiivsust ilmutanud kui kaks reformierakondlast kokku 🙂 Quod erat demonstrandum!

Selliseid ja paljusid teisi europarlamentääride sisulist tööd iseloomustavaid numbreid saab vaadata kõige põhjalikumalt MEPide ehk europarlamendi liikmete aktiivsust monitooriva veebirakenduse mepranking.eu lehelt. Huviline võib sealt lugeda, millised andmed sisestatakse ja milliste algoritmide abiga punktisummad leitakse. Nagu iga kvantiteedile põhinev analüüs, pole puudustest vaba seegi, kuid ta on olemas ja sellisena ka kehtib.

Et kombeks on alati võtta ka nn teine arvamus, siis võrdluseks ka sarnase analüütikaga tegeleva votewatch.eu ülevaade, mis kinnitab, et Eesti saadikute seas on Europarlamendi seadusandlikus tegevuses ülekaalukalt aktiivseim Indrek Tarand. Mis ei tähenda, et teised ei teeks tublit tööd ja oma võimaluste piires ei pingutaks. Lihtsalt treenituse tase on erinev ja eks tsipake maksab ka kogemus.

Sama veeb peab ka nn mõjukuse indeksit, kus esimese 70 (tegelikult rohkema, sest kohtade jagamist tuleb ette) hulka ühtegi eestlast ei kuulu, ehkki kõmulisema kallakuga ameerika ajalehed Kaja Kallast mõnikord digifaili osas mõjukaks on nimetanud. Samuti Marju Lauristini.

Kuid nn kõvade faktide osas on ka Votewatch sunnitud „klassi priimuseks” tunnistama Indrek Tarandi. Raportite arvestuses on Tarand kogu parlamendis lausa 9. positsioonil (võrdluseks Paet ja Kallas 115. kohta jagamas, Toom 1 raportiga 228. kohal ning Kelam ja Padar 433 positsioonil, kus kõik need, kes seni kätt valgeks pole saanud). Arvamuste edetabelis on Tarand 30 kohal (Kallas on 46., Toom 131. ja teised 414 kohal) NB! Andmed on 2017 aasta septembri seisuga, uuel aastal ilmselt vahe liidriga käriseb veelgi 🙂

Aastat kokkuvõtvalt võib seega nentida, et Tarand on klass omaette individuaalarvestuses, kuid tema väljakulviibimine annab enesekindlust ja soovi eneseületusteks ka teistele Eesti võistkonna mängijatele.  Mis tagabki selle, et Eesti riigina on Euroopa Parlamendis aktiivsem ja tublim kui nii mõnigi meist suurem ja rohkemate saadikutega Euroopa riik.  Nii heade tulemuste eest oleks patt jätta siinkohal lausumata tänusõnad nii määrdemeeskonnale (minu assistendid) kui ka loomulikult alalisele taustajõule – Mamma (tuntud ka kui Käbi).

P.S.
Aasta 2015 kokkuvõte.
Aastate 2009-2014 kokkuvõte.
Votewatch hindas kõrgelt minu tegevust ka aastal 2014.

Seotud postitused

Vali A-klassi tõhusus!