Have you got some news on Rail Baltic?

Äsja valmis avaliku arvamuse küsitlus sellest, mida Eesti inimesed Euroopa transpordiprojektist Rail Baltic teavad ja mida ei tea. Tundub, et teadmisi on mitmekesiseid, kuid need põhinevad erinevate infokildude kokkusobitamisel ja Eestile asjakohase terviklahenduse loomiseks on ikka veel väga palju teha.

Miks hoida teavet, kasvõi seniste ja tulevaste kulude kohta avalikkusele kättesaamatuna? Põhjendades seda tegevust konkurentsi- ja ärisaladusega? Riigiettevõtete ärisaladused on meile ju juba kurjalt kätte maksnud (Memento Tallinna Sadam, Eesti Energia, EAS…). Ning jutt konkurentsist on ju täitsa jabur – Ferrovie dello Stato ei taha Soomaale konkureerivat kiiret liipripaari ehitada 🙂

Niisiis kunagi pole liiga hilja arutada selle üle, mis oleks optimaalne mitte ainult parteipoliitikutele, vaid inimestele märksa laiemalt.

Esitlus: esitlus-28-11-16-rb-001

Marvel Riik, Rail Baltic: palju räägitud, aga rahvale suhteliselt tundmatu projekt, (link)

Marvel Riik, Rail Baltic: ärisaladus, millest palju ei räägita,(link)

Saade, Rail Balticu projekti uuring: Uuringu tellija Euroopa Parlamendi liige, Euroopa Parlamendi Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsiooni liige Indrek Tarand., Raadio Kuku(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Uudis+. Indrek Tarand. Teadmatus Rail Balticuga kaasneva suhtes, Vikerradio(kuula)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Euroopa eelarvest koostaja prisma läbi

Euroopa eelarvest huvitavalt kirjutada on tegelikult võimatu, sest isegi selle raha jaotajad ja tarbijad ei näe enamasti tervikpilti, vaid on huvitatud üksnes iseenda tillukesest eelarvereast ja nirisevast või kohisevast rahavoost. Nii näiteks on Euroopa Parlamendi eelarve aastas pisut alla 2 miljardi euro, (EL kogueelarve on 168 miljardit) ning selles omakorda 76 lisatöökohta lausa piisk meres kulu mõttes (2 miljonit). Ometigi oli 76 poliitilise ametniku lisatöökoha tekitamine vaat et keskseks vaidluseks. Sest kriisiaegadel kokkulepitu kohaselt peab viie aasta jooksul institutsioonide koosseise vähendama kokku 5%. Aga targalt on parteid leidnud, et parteipoliitilised ametikohad pole justkui päris ametikohad. Ütlen kohe, et mina loomulikult olin selle plaani vastu ja kasutasin kõiki raportööri käsutuses olevaid võimalusi, et ka teised oleksid selle vastu. Muide, lõpuks jäi puudu vaid natuke (oleksin pidanud kaks päeva varem komisjoni sekretariaadi ja parteijuhtide kavalast plaani blokk-hääletuse osas teada saama) ning õnnest. Kui vaid 20 plenaaril osalejat lisaks oleks minuga sama meelt olnud, siis oleks ka tulemus olnud minu nägu. Tarvis oli kvalifitseeeriutd häälteenamust ehk 376 poolthäält. See tuli napilt. Kuid kolleegide heakskiitev naer minu asjakohase sõnavõtu puhul lubab oletada, et tulevikus pole võitlus kulude normaliseerimiseks sugugi mitte lootusetu:

Suure rahavankri juures oli teinegi oluline aspekt, milles raha küll summaarselt vähem kui piimakarjade toetuseks või raudteede ehituseks, aga seda raha kasutatakse täitsa valel otstarbel. Tegemist on endiste volinike ”kompensatsioonidega”, mis on 70% nende endisest palgast ja seda makstakse koguni 3 aastat volituste lõppemise järel. Paraku ei taha endised volinikud üldse alluda eetikakoodeksi ja käitumisjuhise nõuetele ning astuvada samal ajal meelsasti tööle igasuguste lobbifirmade, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste heldete tööandjate juures. Mille vastu väidetavalt just see kompensatsioon meid kaitsma peakski. Eriti julmalt tegutses Jose Barroso, aga ka Neelie Kroes ja Siim Kallas ning mitmed teisedki endised volinikud. Et see seadustevastane ja bojaarlik käitumismall lõpeks, tegime koos Ernest Maragalliga parandusettepaneku 20% ulatuses need assigneeringud külmutada ehk reservi panna. Vabakslaskmise tingimuseks on uus käitumiskoodeks, mis lubaks ka rikkujaid vastutusele võtta. Minu suureks heameeleks leidis ka pearaportöör Jens Geier (S&D, Saksamaa) et mõttel on jumet ning plenaaristungi hääletusel tuli ettepanekule ülekaalukas toetus. Nüüd saame näha, kuidas lõpuks nn lepitusmenetlusel jääb, sest Euroopa Komisjon on juba avaldanud oma pahameelt ning seoses eelviidatud parlamendi omapoolse sigatsemisega on võimalik et minu jaoks üks halbadest asjadest teostub ikkagi. Aga äkki on võimalik siiski ka veel mõlemale pahele ots peale teha … Sellekohane sõnavõtt plenaaril on siin :

(NB! Selles sõnavõtus on insaideritele vähemalt 2 aspekti – asepresident Georgijeva naer näiliselt täitsa lapseliku raudtee kujundi ajal, sest ta teab tagatoajutte 🙂 ning slovaki diplomaatide sööst oma ministri juurde, et talle seletada, kas raportöör oli siiras või pilkehimuline 🙂 Lisaks veel ka saab naerda minu ex tempore sõnavõtus tehtud inglise keele apsude üle)

Kolmanda momendina märgiksin seda, et formaliseeritud ja sagedasti liiga koreograafiast küllastunud eelarvereeglistik vajab hädasti uuendamist, et otsustamise õigus ja vastutamise kohustus oleksid ikka ühildatud. Praegu see nii pole ning sestap näiteks vastutan mina asjade eest, mida ma pole unes igatsenud ega initsieerinud: näiteks saadikute autojuhtide parlamendi palgale võtmise eest. Kui seni oli seda teenust sisse ostetud, siis nüüd hakkab kuluma 3,7 miljonit eurot enam. Ning ammugi oleks aeg lõpetada euroametnike omaaegsete ametiühingute väljavõideldud privileeg spetsiaalsest inflatsioonikordajast. Kui Mario Draghi Frankfurtis leiab, et inflatsiooni euroalas peaaegu polegi, siis Euroinimeste tarbeks leiutab Komisjon oma valemi abil ikka tubli 3,3 protsenti raha odavnemist. Mis omakorda kajastub kohustuslikus palgatõusus. Proovin eelolevatel aastatel ka selle halva ilminguga sõdida, kuigi see loomulikult ei mõju hästi ja positiivselt minu isiklikule poliitilisele arengule 🙂 Vastav raportööri sõnavõtt plenaaril on siin:

(NB! Insaiderite tarbeks on lõpuosas sõnumeid ka Euroopa Kontrollikoja kohta, mis peaksid eriti meeldima meie praegusele presidendile, kel ainsana eestlastest vahetut kogemust mainitud asutusega 🙂

Kokkuvõttes sündis oktoobrikuisel plenaaristungil ka üks tillukene Eesti rekord: mitte kunagi varem pole Eestis valitud saadik saanud plenaari protokolli ühe nädalaga kirja tervelt kuut (6) suulist sõnavõttu, kogupikkusega 16 minutit. Ajaloo ilu mõttes lisan allpool ka need teised videod, kuid nende vaatamine on kohustuslik üksnes Eesti eesistumisega seotud ametnikele ja poliitikutele. 🙂
(See puudutab volinik Navracicile sõnade peale lugemist suveaja ja talveaja kasutuse osas)
(see on nn Blue Card küsimus, sest Front National`i esindaja madame Montel on tegelikult tõesti tüütu nii eelarveprotsessis kui ka Kremli asjade edendamisel…)

Euroopa eelarvepakett hakkab valmis saama

Martin SCHULZ - EP President meets with MEP Indrek TARAND
Martin SCHULZ – EP President meets with MEP Indrek TARAND

Euroopa tuleva aasta eelarve koostamine on täies hoos ja varsti esitatakse pakett ka liikmesriikide valitsustele läbirääkimiseks. Üks läbirääkijaist sai sel nädalal Europarlamendi presidendilt Martin Schulzilt teele kaasa käepigistuse ja väikesed õpetussõnad.

© European Union 2016 – European Parliament

Kolme sirge lõikumine

Eesti seisab silmitsi kolme küsimusega, mis pea täielikult domineerivad avalikus ruumis ja sotsiaalruumis eriti. Need on presidendivalimised, Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni protestantlikku pildirüüstet kajastav killuke ning Rail Balticu ehituseks Euroopa Liidust antav raha. Nende kolme taha on uskumatult mugav unustada nii Haigekassa rahastamismudeli uuendamise problemaatika kui ka ammugi Eesti Energia võimalik hiigelkahjum. Rääkimata mitmest muust poliitilisest küsimusest, millede lahendamiseks oleme valinud parlamendi ja nemad on ametisse määranud valitsuse.

Paraku on nii valitsus kui Riigikogu haaratud igikestvast personalitööst ja üritavad riigipea ametikohta täita. On jõutud välja sõeluda lõpuks üks kandidaat ning esmaspäeval viiakse „valimised“ läbi, garanteerides vähemalt 2/3 enamus, kui mitte vaat et 90% toetust. Nii kurba olukorda demokraatlikes valimistes me poleks jõudnud, kui Eiki Nestor oleks seisnud oma ülesannete kõrgusel parlamendi esimehena.
Aga ta ei seisnud ja tõestas seeläbi kirkalt, et temas ei ole riigipea materjali. Sest mis oleks olnud loogilisem, kui nn vanemate kogus esitada kandidaate, välistades senini kandideerinud isikud. Esitatigi, ja koguni kaks isikut. Selgus, et esimesena esitatud nimele on vastu kaks fraktsiooni, neist üks 7-liikmeline ning teine 23 liikmeline, aga seesmiselt lõhestunud. Teise kandidaadi vastu polnud keegi. Selles olukorras ei õigustanud Nestor oma nime, ehkki tal oli võimalus teha saalomonlik otsus. Nimelt teatada, et need, kes soovivad esitada esimest kandidaati, asugu koguma esitusallkirju ning teisele kandidaadile asugu koguma esitusallkirju need, kes olid vanemate kogus esimese vastu.

Kuigi avalik allkirjade esitamine ja nende numbritega vehklemine kahtlemata riivavad valimiste salajasuse põhimõtet (kel huvi on, neile võin selgitada, kuidas see aspekt on korraldatud näiteks Euroopa Parlamendis), siis meie olukorras oleks see proportsioon olnud 70:30 pluss miinus sinna tänna. 101-st ei räägi ma seepärast, et teadaolevalt on üks parlamendiliige haiglas (talle ikka paranemist soovides).
Nii oleksimegi saanud valimised (millest kirjutab põhiseadus ja ka valimisseadus) aga mitte ametisse nimetamise nagu nüüd. Muide, soovi korral saab sellist ametissepühitsemist nimetada „voting by acclamation“, mis tähendab tõlkes „heakskiit; hõigetega hääletamine“. Euroopa Parlamendis kasutatakse seda siis, kui parteid on kokku leppinud ühes kandidaadis valitavale ametikohale ning siis hääletust ei toimugi, lihtsalt tõustakse püsti ja plaksutatakse.
No mõned ei tõuse ka, aga protokolli kantakse, et kõik olid poolt.

Kahe kandidaadi vahel oleks Riigikogu saanud valida ning kui olekski juhtunud, et emb-kumb ei saavuta vajalikku 66,66 protsenti, siis oli ju varus veel teisipäev.
Sinna poleks tarvis olnud esitada taas uusi kandidaate, vaid oleks võinud samad isikud uuesti esitada ja vaadata kolmanda vooruni, kas kumbki saab valituks. Ning teades, et isegi kui parteiline isekus ei luba tulemust, saab siis kuu aja pärast mõlemaid kandidaate automaatselt valimiskokku saata.

Niipea kui valimispinged näiliselt said lahenduse ametissepühitsemise abil, vabanes aga loendamatute parteilaste energia hoopis ootamatuks aruteluks. Nimelt asuti meeletu energiaga arutlema Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni ühe tuhandiku üle. Hüüded stiilis „Neitsi Maarjat löödi jalaga“, „solvatud on kristlaste tundeid“, „keelame selle ära!“ hakkas sadama kui oavarrest. Eriti kummaliseks teeb diskussiooni sel kirglikul teemal asjaolu, et enamik sõnavõtjaist ja pahameele avaldajaist pole ise muuseumis käinud (andes küll kohati juba tõotusi, et nad oma jalga eales sinna ei tõsta sellise teotuse pärast) ning ekspositsiooni tervikuna üldse näinud. Lihtsalt on ühtäkki avastatud mingi sotsiaalmeedia sissekanne ja nüüd lahatakse seda Sinimäe lahinguid meenutava sihikindlusega.
Osutaksin vajadusele enne külastada nn sündmuspaika ja alles siis arutlema hakata.
Muidu jääb mulje, et Eesti on taasavastamas ennast katoliikliku, vaat et isegi teokraatliku riigina.
Mida meie põhiseadus teps mitte ette ei näe. Ning virtuaalreaalsuse purunemine ja taastervenemine ekspositsioonis võib igaühele meenutada soovi korral ise asja, sealhulgas ajaloolist fakti, et just nimelt protestantide eestvedamisel rüüstati ka kirikuid, protestiks viimase valitsemispraktikate, maksusüsteemi ning rikkuse ebavõrdse jaotumise vastu. Aga ka näiteks seda, et ikonoklastias kaasalöömine ja kirikuvara endale võtmine vägivallaga oli toona inimeste vaba valik. Võis rahulikult ka röövimata ja lõhkumata jätta, mitte keegi selle eest ei karistanud. Teisisõnu – kultuurseks jäämine oli ka võimalus, inimlikuks jäämist ei karistatud. Niisamuti oli ka nõukogude ajal, kus teadupärast vähemalt Stalini ajal muidugi inimlikkuse eest anti enamasti surmanuhtlus või 25 pluss viis vangistust. Aga ikkagi leidus ju neid, kes olude kiuste väga loendamatuil juhtudel inimlikuks jäid. Ja vaid vähemus pidas vajalikuks liituda bolshevike parteiga ning selle abil pisut isiklikult rikastuda. Osaled ikonoklastias teisisõnu. Joosta kaasa ajastu trendi ja peavooluga, makstes kallist hinda inimlikkuse kaotamise näol. Ning Neitsi Maarja au kaitsmine ei tulnud kommunistliku partei tegelastel küll kordagi ette. Ka muuseumikülastaja on valiku ees – ta saab virtuaalpildi all olevat nuppu jalaga lüüa. Aga ta võib ka mitte lüüa, see on tema vaba valik. Ja kui tal on raskusi valiku tegemisel, siis võib ta pöörduda ERM-i raamatukogu poole ja asjade kohta teadmisi ammutada, Arbusowist alustades ning lõpetades mille iganes tänapäeval avaldatud teadusliku käsitlusega.

Kolmas sirge on samas Eestit tegelikult palju rohkem lõhestav kui eelmainitud kaks kokku. Nimelt kavandatakse Euroopa Liidu raha eest Eesti diagonaalis kaheks tükiks jagada, mis viib loode- ja lääne-Eesti ning ülejäänud maakondade eraldamisele otsekui Berliini müüriga. Selmet kuulata arukate inimeste juttu ja korduvaid manitsusi, jätkatakse nüri järjekindlusega soomaastikele nn kiirraudtee trassi ehitamise kavandamist. Ometi on olemas ajalooline raudteevõrk ning mingit sundust euroraha sohu (ja sealtkaudu parteikassadesse) suunata ei ole.
Analoogiliselt Estonian Airi juhtumiga, ei ilmuta Eesti valitsus vähimatki soovi Brüsselis läbirääkimisi pidada, et eelarvestatud fondiraha Eesti huvides kasutada. Vastupidi, püütakse jätta muljet, justkui poleks valitsuse ebatransparentsetele ärikavadele mitte ühtegi alternatiivi. Kardan, et intelligentse läbimurde saavutamine on tegelikult neist kolmest küsimusest kõige olulisem ning selles võiksid kaasa lüüa nii ametissepühitsetud president kui ka arvukad ERM-i kriitikud. Sest muidu juhtub meie kõigiga (ja pidagem meeles, meid on vaid miljon) nii, nagu Poeet omal ajal kirja pani:

Väga suure raha eest
tegid raudteed miljon meest
igal neist on oma haud
ja rööpad vanaraud….

Brexitit mõtestades

Indrek Tarand “Indrek Tarand Brexitist ja Cameronist: suitsiid ei tulnud välja” Delfi 23.06.2016

Kuku Raadio “Välimääraja”:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

.

Brexiti järgsetest meeleoludest Euroopa Parlamendis ja hetkeseisust Euroopa Liidus üldse kõneleb Välismäärajas Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand. Saatejuht on Erkki Bahovski.

Kuku Raadio Vox Populi eri 2016-07-01

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

.

“7 Uudised: Indrek Tarand andis “Suvistele seitsmelistele” avameelse intervjuu”

Vali A-klassi tõhusus!