YUVAL NOAH HARARI: “MAAILM PÄRAST KOROONA-VIIRUST”

Inimkond seisab silmitsi globaalse kriisiga. Võimalik, et meie põlvkonna suurima kriisiga. Otsused, mida inimesed ja valitsused teevad järgmise paari nädala jooksul kujundavad järgnevate aastate maailma. Need ei muuda mitte ainult meie tervishoiusüsteemi, vaid ka majandust, poliitikat ja kultuuri. Me peame tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Aga peame ka arvestama oma tegude pika-ajaliste järelmõjudega. Kaalutledes erinevate alternatiivide vahel, ei pea me endalt üksnes küsima, kuidas ületada vahetu oht, vaid ka seda – missuguses maailmas me elama hakkame kui torm ükskord möödas on. Tõepoolest, torm möödub, inimkond pääseb ja enamik meist jääb ellu. Kuid me hakkame elama väga erinevas maailmas.

Paljud lühiajalised kriisimeetmed muutuvad elu pärisosaks. Nad mööduvad kiiresti ajaloo kulgemisest. Otsuseid, mida normaaloludes vormistataks aastaid, võetakse vastu vaid paari tunniga. Pooltooreid ja isegi ohtlikke tehnoloogiaid võetakse lennult kasutusse, sest mittemidagi tegemise riskid on suuremad. Terved riigid muudetakse laiaulatuslike sotsiaalsete eksperimentide merisigadeks. Mis juhtub kui kõik töötavad kodukontoris ja suhtlevad vaid kaugteel? Mis juhtub kui kõik koolid ja ülikoolid lähevad e-õppele? Normaalaegadel valitsused, ettevõtjad ja hariduskogud ei lubaks ealeski selliseid eksperimente. Aga me ei ela normaalsel ajal.

Sel kriisihetkel on meie ees kaks eriti olulist valikut. Esimene on valik totalitaarse jälgimise ja kodanike võimestamise küsimus. Teine on rahvusliku isoleerumise ja globaalse solidaarsuse küsimus.

Naha-alune jälgimine

Epideemia tõkestamiseks peavad terved populatsioonid järgima teatavaid reegleid. Selle saavutamiseks on kaks peamist viisi. Esimene meetod on et valitsused monitoorivad inimesi ja karistavad reeglite rikkujaid. Täna, esimest korda inimkonna ajaloos, võimaldab tehnoloogia jälgida kõiki inimesi kogu aeg. Veel 50 aastat tagasi ei suutnud KGB jälgida kõiki 240 miljonit nõukogude inimest 24/7. Ammugi polnud KGB võimeline töötlema kõiki kogutud andmeid. KGB agendid ja analüütikud olid inimesed, ei olnud võimalik paigutada agenti iga inimese taha nuhkima. Aga täna ei pea valitsused tuginema lihast ja verest spioonidele, vaid kasutavad kõikjalolevaid sensoreid ning võimsaid algoritme.

Võitluses koroonaviiruse epideemiaga on mitmed valitsused juba võtnud tarvitusele uusi jälgimismeetodeid. Kõige märgatavamalt muidugi Hiina. Tähelepanelik inimeste nutitelefonide jälgimine, sadade miljonite näotuvastuskaamerate kasutamine, inimeste kohustus mõõta oma terviseseisundit ja kehatemperatuuri ja neid andmeid edastada – need meetmed ei võimalda Hiina võimudel mitte ainult koroonaviiruse kandjate kiiret identifitseerimist, vaid ka jälitada inimeste liikumist ja tuvastada kõiki inimkontakte.

Sellise tehnoloogia kasutamine ei piirdu vaid Ida-Aasiaga. Peaminister Netanyahu käskis Iisraeli julgeolekuteenistusel koroonoviiruse ajal kasutada tehnoloogiat, mis tavaoludes on lubatud vaid terroristide jälitamiseks. Kui vastav parlamendikomisjon keeldus sellist meedet heaks kiitmast, rammis Netanyahu otsuse läbi viidates „eriolukorra seadusele”.

Võib vastu vaielda ja ütelda, et selles pole midagi uut. Et valitsused ja ettevõtted on kasutanud isegi veel peenemaid tehnoloogiaid inimeste jälitamiseks, jälgimiseks ja manipuleerimiseks. Siiski, kui minetame valvsuse, võib see epideemia saada oluliseks veelahkmeks jälitamise ajaloos. Mitte ainult seepärast, et võimaldab tuua kasutusse massijälituse tehnoloogiad riikides, kus sellest poliitikast seni hoidutud on. Vaid ennekõike seepärast, et märgib dramaatilist üleminekut väliselt jälitamiselt nn. naha-alusele jälitamisele. 

Senini on olnud, et kui su näpp puudutab nutiseadme ekraani ja vajutab linki, siis valitsus on tahtnud teada, mis linki sa ikkagi vajutasid. Koroonaviiruse ajal nihkub valitsuse huvi mujale, ta tahab teada mis on selle näpuotsa kehatemperatuur ja milline on näpuomaniku vererõhk.

Eriolukorra puding

Üks probleemidest jälgimisühiskonna mõtestamisel on, et keegi meist täpselt ei tea, kuidas meid ikkagi jälgitakse ja mida võivad tuua eelolevad aastad. Jälitamistehnoloogia areneb kaelamurdva kiirusega ning mis veel 10 aasta eest tundus ulme, on täna vananenud uudis. Mõtteharjutusena – kujutlege hüpoteetilist valitsust, mis kohustab oma kodanikke kandma biomeeetrilist randmevõru, mis mõõdab kehatemperatuuri ja südamerütmi 24 tundi ööpäevas. Saadud andmeid analüüsib valitsuse algoritm. Algoritm saab teada, et oled haige veel enne kui sa ise. Ning ta teab ka kellega oled kohtunud ja kus viibinud. Nii saab efektiivselt nakkusahelaid lühendada ja koguni katkestada. Võib väita, et niisugune süsteem suudab epideemia juba paari päevaga peatada. Kõlab ju suurepäraselt, kas pole?

Asja tumedam pool aga peitub selles, et nii me legitimiseerime kohutava uue jälitamissüsteemi. Kui teada, et ma klikkisin näiteks Fox News-i ja mitte CNN-i, saab vaevata otsustada mu poliitiliste eelistuste üle ja võimalik, et isegi minu isiksuse üle. Kui lisada võimalus monitoorida mu kehatemperatuuri, südamerütmi ja vererõhku samal ajal, siis saab ka teada, mis ajab mind nutma või naerma. Ja mis ajab mind väga, väga vihaseks.

On oluline meeles pidada, et viha, rõõm, igavus ja armastus on bioloogilised nähtused nagu ka palavik ja köha. Sama tehnoloogiat, mis tuvastab köha, võib kasutada ka naeru tuvastamiseks. Kui valitsused ja suurfirmad hakkavad massiliselt tuhnima meie biomeetriliste andmete baasis, siis saavad nad meie tundeid mitte üksnes ennustada, vaid ka nende tunnetega manipuleerida. Ning selle alusel müüa meile, mida nad vaid soovivad. Olgu toodet või poliitikut.

Bioloogiline massmonitooring muudab Cambridge Analytica andmevarguse taktika justkui kiviaegseks nähtuseks. Kujutlegem Põhja Koread aastal 2030, mil kodanikel on kohustus kanda biomeetrilist randmevõru kogu aeg. Ja kui nüüd Suure Juhi kõne kuulamise ajal lähtub sinu võrust signaal, mis märgistab vihatunnet. Siis on randmeomanikuga lõpp.

Võib väita, et biomeetriline jälitus on vaid ajutine meede eriolukorra ajal. See kaob koos hädaolukorra lõppemisega. Aga ajutistel asjadel on vastik omadus muutuda püsivateks, eriti kui horisondil on varitsemas uusi hädaohte. Minu kodumaa Iisrael näiteks kuulutas välja eriolukorra 1948. aasta Iseseisvussõjaga seoses. Eriolukord õigustas tervet rida erakorralisi meetmeid – pressivabaduse piiramist, maaomandi konfiskeerimist ja – ma ei tee nalja – eriregulatsiooni pudingi valmistamiseks. Iseseisvussõda on ammugi võidukalt lõppenud ajaloosündmus, kuid Iisrael ei ole loobunud eriolukorrast. Ei ole seadustatud eriolukorra lõppu ega paljusid sellest johtuvaid meetmeid. Tõsi, eripudingi valmistamise kohustus tühistati armulikult aastal 2011.

Isegi kui koroonaviirusse nakatunute arv on null, võivad mõned valitsused ikkagi jälitusmeetmed säilitada, põhjendades seda näiteks vajadusega valmistuda uue viiruspuhangu vastu või siis Aafrikas paisuva ebolaviirusega või siis ükskõik millise väitega…Viimastel aastatel on peetud suuri lahinguid inimeste privaatsuse küsimuste üle. Koroonaviirus võib kujuneda selle lahingu otsustavaks momendiks. Sest kui inimestele anda valik privaatsuse ja rahvatervise kindlustamise vahel, valivad nad enamikul juhtumitel tervise.

Seebipolitsei

Nõuda inimestelt valikut tervise ja privaatsuse vahel ongi probleemi juurikaks. Sest on sundimine valevalikule. Me peaksime nautima nii tervist kui privaatsust. Me võiks valida tervisekaitse ja koroonaviiruse peatamise poolt. Kuid mitte totalitaarse jälitamisriigi loomise hinnaga. Me peaksime pooldama hoopis kodanike võimestamist. Viimastel nädalatel on olnud kõige edukamad koroonaviiruse piiramisel Lõuna Korea, Singapur ja Taiwan. Need riigid on teatud määral kasutanud jälgimisseadmeid, kuid tuginenud ka väga laialdasele testimisele ja ausale andme-edastusele koostöötahtelise ja hästi-informeeritud kodanikkonna poolt.

Keskne jälitamine ja karmid karistused pole ainsaks võimaluseks panna inimesi järgima kasulikke reegleid. Kui inimestele rääkida teaduslikest faktidest ja rääkijateks on asutused, keda inimesed usaldavad, siis inimesed teevad õigeid asju isegi ilma hirmuta, et Suur Vend kogu aeg üle õla kiikab. Motiveeritud ja hästi-informeeritud elanikkond on tavaliselt palju efektiivsem ja võimsam kui politseiriigi ignorantne elanikkond.

Võtame näiteks seebiga kätepesemise. See on hügieeni suureks edusammuks. Igal aastal päästab see lihtne tegevus miljoneid elusid. Ning ehkki me peame seda nüüd loomulikuks, siis teadlased tõestasid seebiga pesemise vajalikkuse alles XIX sajandil. Enne seda liikusid arstid ja medõed ühelt lõikuselt teisele käsi pesemata. Täna pesevad miljardid inimesed käsi seebiga mitte seetõttu, et neid varitseb seebipolitsei, vaid seepärast, et mõistavad teaduslikke tõsiasju. Ma pesen käsi seebiga, sest olen kuulnud viirustest ja bakteritest ning mõistan seost mikroorganismide ja haiguste vahel ning tean, et seep on kaitsevahend.

Sellise vabatahtliku allumise ja koostöö saavutamiseks on tarvis usaldust. Inimesed peavad usaldama teadust, avalikku võimu ja meediat. Viimase paari aasta jooksul on vastutustundetud poliitikud teadlikult lõhkunud usaldust avaliku võimu, teaduse ja meedia suhtes. Nüüd võivad needsamad vastutustundetud poliitikud tunda kiusatust liikuda autoritaarsuse kiirteele, väites et avalikkust ei või usaldada, sest inimesed ei taipa õiget otsust teha.

Aastatega hävitatud usaldust ei saa tavaliselt üleöö taastada. Aga praegu aeg polegi tavaline. Kriisihetkedel võib meeleolu kiiresti muutuda. Sul võib olla sugulastega pikaaegseid erimeelsusi ja vastuolusid, ent tõelise häda tunnil avastad äkki peidetud sõpruse ja usalduse reservuaari ning tõttad neile appi. Seega – jälitamisrezhiimi loomise asemel peame keskenduma teaduse, avaliku võimu ja meedia suhtes usalduse taastamisele. Veel pole liiga hilja. Mõistagi peame kasutama ka uuenevat tehnoloogiat, kuid kodanike võimestamiseks. Mul pole midagi oma kehatemperatuuri ja vererõhu mõõtmise vastu, kuid neid andmeid ei tohi kasutada võimupiirideta valitsuse loomiseks. Pigemini peaks need andmed soodustama teadlikumaid isiklikke valikuid. Sealhulgas valitsuste muutmist vastutavaks valitsuste otsuste eest.

Kui saaksin ise jälgida oma tervise seisundit kogu aeg, siis ei ilmneks mulle üksnes hetk mil olen ohuks teistele inimestele, vaid ma saaksin teadlikuks ka tegevustest ja harjumustest, mis on mu tervisele kasulikud. Ning kui mul oleks ligipääs usaldusväärsele statistikale koroonaviiruse levikust, siis saaksin ka otsustada kas valitsus kõneleb mulle tõtt ja kas teeb õiget poliitikat viiruse peatamisel. Alati kui räägitakse jälgimisest, siis peab meeles pidama, et seda tehnoloogiat ei pea kasutama üksnes valitsusepoolseks inimeste jälgimiseks, vaid saab kasutada ka vastupidiseks. Inimesed jälgiksid valitsust.

Koroonaviirus on seega suur kodanikuksolemise test. Lähiajal peab igaüks otsustama, kas ta usaldab teadusandmeid ja tervishoiueksperte ning eelistab nende teadmisi konspiratsiooniteoreetikute ja eneseküllaste poliitikute avaldustele. Kui me ei oska teha õiget valikut, siis võime märkamatult allkirjastada otsuse loobuda oma kõikidest hinnatud vabadustest, uskudes et vabadusest loobumine on ainus tervisekaitse võimalus.

Vajame üleilmset plaani

Teine oluline otsus on valik rahvusliku isoleerumise ja globaalse solidaarsuse vahel. Nii epideemia ise kui ka sellest johtuv majanduskriis on globaalsed probleemid. Neid saab lahendada vaid üleilmse koostööga.

Esiteks ja ennekõike – viiruse peatamine eeldab üleilmset infojagamist. Selle jagamine on inimese suur eelis viiruse ees. Koroonaviirus Hiinas ja koroonaviirus USAs ei saa vahetada kasulikke vihjeid, kuidas paremini inimesi nakatada. Kuid Hiina saab anda USA-le kasulikke õppetunde viiruse ja sellega võitlemise asjus. Itaalia arsti hommikune avastus võib juba õhtul päästa inimelusid Teheranis. Kui Briti valitsus kõhkleb keeruliste valikute tegemisel, siis abiks saab olla Lõuna Korea, kus sarnased valikud tehti juba kuu aja eest. Et see juhtuks on tarvis ülemaailmset koostööd ja usaldust. Riigid peavad jagama informatsiooni ning tagasihoidlikult nõuandeid küsima. Nad peavad saama usaldada andmeid ja ideid, mida neile jagatakse. Vajame üleilmset pingutust meditsiinivahendite tootmiseks ja laialijaotamiseks, eelkõige hingamisaparaatide ja testkomplektide osas. Seeasemel, et iga riik eraldi katsub mida iganes kokku hamsterdada, peab koordineeritud globaalse ponnistusega suurendama toodangut ning tagama elupäästva tehnika jaotamist õiglasemalt. Nagu riigid natsionaliseerivad sõja ajal võtmetööstusi, nii peaksime koroonaviiruse vastu peetavas sõjas „inimlikustama” olulisi tootmisahelaid. Rikas riik, kus on vähem koroonaviirust peaks suunama abivahendeid vaesemasse ja viiruses raskemalt kannatavasse riiki. Usaldades teisi, et kui endal häda käes, tulevad teised appi.

Peaksime kaaluma sarnast üleilmset meditsiinipersonali koondamist samuti. Vähemhaavatud riigid võiksid suunata medpersonali raskemalt kannatavatesse riikidesse. Nii selleks, et osutada otsest abi, kuid ka selleks et omandada vajalikke kogemusi. Kui epideemia fookus nihkub teise kohta, siis abivood järgnegu sündmusele.

Ka majandusrinnetel on oluline üleilmne koostöö. Majandus ja tarneahelad toimivad globaalselt ning kui iga valitsus püüab ise tegutseda, naabritest ja teistest hoolimata, siis tulemuseks on vaid kaos ja süvenev kriis. Vajame üleilmset tegevusplaani ja me vajame seda kiiresti.

Üks asi on saavutada globaalne kokkulepe reisimiseks. Kogu rahvusvahelise reisimise keelustamine pikkadeks kuudeks põhjustab suuri raskusi ning pidurdab võitlust viirusega. Riikidevaheline koostöö peab võimaldama kasvõi mingi osa inimeste reisimist. Teadlased, arstid, ajakirjanikud, poliitikud ja äri-inimesed peavad saama piire ületada. Seda saaks teha kui lähteriigid ennetavalt skriiniksid reisijaid. Teadmine, et lennureisijad on kodumaal hoolika kontrolli läbinud võimaldab neid lihtsamalt vastu võtta saabumiskohas.

Paraku, antud ajahetkel riigid ei tee midagi ligilähedastki. Rahvusvahelist kogukonda on haaranud kollektiivne halvatus. Näib nagu poleks selles ruumis ühtegi täiskasvanut. Juba mitme nädala eest oleks eeldanud maailma liidrite kriisikohtumist, mille tulemuseks ühine tegevusplaan. G7 juhid pidasid küll videokonverentsi sel nädalal viimaks, aga ühtki plaani seal ei sündinud.

Eelmistel kordadel, nagu näiteks 2008. aasta finantskriisi ja 2014. aasta ebola epideemia ajal, võtsid Ameerika Ühendriigid vastutuse ja juhtiva rolli. Praegune USA administratsioon on loobunud liidritroonist. Ta on signaliseerinud väga selgelt, et hoolib ainult ameerika „suurusest”, mitte inimkonna tulevikust.

Trumpi valitsus on hüljanud ka oma kõige lähemad liitlased. Keelates kogu lennuliikluse USA ja Euroopa vahel ei andnud see valitsus mitte mingit eelhoiatust Euroopa Liidule, rääkimata siis konsulteerimisest liitlasega, mida selline drastiline samm kaasa võiks tuua. USA pakkumine saksa farmaatsiakompaniile, osta miljardi dollari eest monopoolsed õigused uuele Covid-19 vastasele vaktsiinile on põhjustanud Saksamaal skandaali. Isegi kui USA nüüd äkisti muudaks kurssi ja pakuks välja üleilmse plaani kriisiga toimetulekuks, siis vaid vähesed järgneksid liidrile, keda ei saa usaldada. Liidrile, kes kunagi ei tunnista vigu, kes eales millegi eest ei vastuta ning kes sageli kahmab kogu tunnustuse iseendale, veeretades süü alati teiste õlule.

Kui teised riigid ei täida USA poolt tekitatud tühimikku, siis on viiruse peatamine aina keerukam, kuid see hakkab mürgitama ka rahvusvahelisi suhteid tulevikus. Ometi peitub igas kriisis ka võimalus. Peame lootma, et epideemia aitab inimkonnal mõista ohtu, mis peidab ennast rahvusvahelise korra lagunemises.

Inimkond peab tegema valiku: kas reisime allamäge globaalsesse eraldatusse või vastupidi – valime üleilmse solidaarsuse raja. Valides esimese ma mitte üksnes ei pikenda käimasolevat kriisi, vaid paneme idanema veel hullemad katastroofid tulevikuks. Kui valime teise, siis pole see üksnes võit koroonaviiruse üle, vaid kindlustuspoliis kõigi võimalike tulevikuepideemiate ja kriiside vastu.

NB! Yuval Harari autoriõigusi on rikutud, tuginedes usaldusele, et ta ei hakka oma heade mõtete tõlkimist ühte väikesesse kultuurkeelde antud ajahetkel copyrighti abiga takistama.:) 

Hoides kurssi õiglasema, turvalisema ja keskkonnasõbralikuma Euroopa suunal

Thorwald Kaljo kirjutab ajalehes Meie Maa järgmist:

“Eestist tuleks Strasbourg’i läkitada valikus olevatest võimekamad ja kõrgelennulisemad poliitikud, jätta koju lammutajad ning keelepeksjad, kes soovivad teha koostööd isikutega, kes on poliitika kujundamises ja seadusloomelises töös diletandid. Kuna eestlane on loomult sõbralik ja siiras, siis eestlasliku olemisega võib Euroopas läbi lüüa – seal tehakse poliitikat, naeratus näol. 

Saadikute tööd hindava portaali Votewatch andmetel on Eesti saadikud Euroopa keskmisest vähem aktiivsed ning esimesse viiendikku kuulub vaid Indrek Tarand.” Lugege lähemalt siit.

Indrek tarand osales täna err-i uudisteportaali korraldatud ingliskeelsel debatil

Ingliskeelsel debatil osalesid:

  • Lauri Hussar (Eesti 200)
  • Peep Mardiste (Eestimaa Rohelised )
  • Erik Orgu (Üksikkandidaat)
  • Urmas Paet MEP (Reformierakond)
  • Anti Poolamets (EKRE)
  • Indrek Tarand MEP (Sotsiaaldemokraatlik erakond)
  • Kätlin Kuldmaa (Isamaa)
  • Yana Toom MEP (Keskerakond)

Keeleoskus ei ole Euroopa Parlamendi töös mitte vähe tähtis, ei maksa lasta end eksitada jutust, et kõik istungid tõlgitakse jne. Suur osa tööst tehakse siiski silmast-silma vestlustes, info liigub inimeselt inimesele. Palju oleneb isiklikest kontaktidest, suhtlemisoskusest. Debatti saab järelvaadata siit.

Eesti meeskonnale valitakse kaptenit

Ungari.Kaks miljonit eurot maksnud 5,7 kilomeetri pikkune kitsarööpmelise raudtee ehitati peaminister Viktor Orbani käsul tema kodukülla, kus on samuti euroraha eest ehitatud 20 000 pealtvaatajat mahutava jalgpallistaadioni. Fotol on eurosaadikud tutvumas raudteega: ega euroraha pole juhuslikult valesti kasutatud? Nagu kontrollsõidul selgus, pole Eesti ekspresident ainus riigitegelane, kel oma ja eurorahakott sassi läksid Foto: erakogu

Jah, paljusid need valimised ei huvita ja veel rohkemad on valimismaratonidest tüdinenud ning kisuks nagu käega lööma. Et mis meil sellest…
Aga see oleks vale, loidus ja apaatsus ei tohi võimust võtta ning iga ratsionaalne kodanik kasutab oma õigust valida. Võõrandamatust õigusest pole tolku kui seda õigust ei realiseeri.

Indrek Tarand

Europarlamendi saadik 

Tänu minule on Euroopa valimised alati veidi erilised ja ennekõike oma absoluutselt avatud nimekirjade pärast. Seetõttu ei tasugi kaasa minna spordikommentaatorite kombel käituvate ajakirjanike, politoloogide ja muude arvamusliidrite lihtsustusega, et kõik on määratud esinumbritega. Või parteilise kaubamärgi tugevusega. Jah, ka neil on oma tähendus ning teatud predestinatsioon, kuid vabade valikute tegemise võimalus on neist suurem.

Me tegelikult valime Eesti koondist, esindust teiste euroopa rahvaste esindajatega Euroopat arendama ning seepärast pole klubidel (loe erakondlikel kaubamärkidel) suuremat tähtsust. Loevad mängija omadused, tema võimed ja oskused. Tema soov pingutada. Viimase hetkeni. Lõpuvileni.

Mistõttu võib rahulikult pilku visata ka sellele, kes on nimekirjade viimased (peale Indrek Tarandi veel ka näiteks Kelam, Reinaas, Gräzin ja Pevkur). Tasub mõelda, eks ole?
Valija parema informeerimise huvides refereerin kiirelt kahte edetabelit, mis lõpetava parlamendi kohta tehtud. Need on erapooletud MEPranking.eu ja Votewatch.eu.

Indrek Tarand 114,1 punkti ja 94. koht.
Yana Toom 94,9 punkti ja 146. koht.
Urmas Paet 64,25 punkti ja 259. koht.
Tunne Kelam 14,5 punkti ja 620. koht.
Igor Gräzin 0 punkti ja 745. koht.
Hannes Hanso 0 punkti ja 746. koht. 

Votewatch tegi oma algoritmide järgi ka tabeli, millest uudiskünnise ületas esisada. Sestap jäi tähelepanuta, et Indrek Tarand on parima Eesti esindajana 129 kohal. Meiekandi esindajatest järgneb Yana Toom (440. koht) ning ülejäänud paraku lendavad radari all, ehk ei pääse esimese 500 hulka. Niipalju siis juttudest, et peab olema „suures parteis” ja muidu midagi teha ei saa. Saab, ja kuidas veel! Mina olen teinud!

Muide, 15 aasta jooksul on Eesti saatnud Europarlamenti 18 inimest koos asendusliikmetega. Need 18 on kokku andnud oma nime 38 raportile. Neist tervelt pooled – ehk 19 raportit – on minu nimel. Vaat see on just see, mida 2014. aasta valimiskampaanias lubasin – A-klassi energia! Tõhusus. Mis tuleneb oskustest, mänguvälja tajumisest, kaaslaste austamisest ning professionaalsest suhtumisest.

Nii et pangem tähele – ükskõik kui tublid ei saaks olema Marina Kaljurand ja Yana Toom ning Urmas Paet. Tähtis on, et koondisel oleks kogenud kapten, kes mängijaile eeskujuks ja innustajaks on. Selline inimene olengi mina. Ning parteilinegi palett on parem kui maailmavaadete seas on esindatud ka 21. sajandi olulisim – roheline. Seega võivad ka kõik Elurikkuse ja Roheliste pooldajad julgelt hääletada numbri 121, s.t. Indrek Tarandi poolt.

Eriti Harjumaal. Sest Korkare talu Padise Vallas Harju-Risti kihelkonnas on ainsa eesti taluna kasvatanud kaks põlvkonda eurosaadikuid. Vajadusel kasvatab kolmandagi.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

EESTI EUROOPA PARLAMENDI LIIKMENA.

Eesti on oma esindajaid Euroopa Parlamenti saatnud juba 15 aastat ning ukse ees seisavad valimised, mis järjekorranumbrilt neljandad. Piisavalt pikk periood, et püüda kirjeldada, kuidas eestlased on hakkama saanud ning kuidas Euroopa Liit ning tema asutused selle aja jooksul muutunud on. Ikka ideid ja ideaale poliitikasündmuste ning nende loodud reaalsusega kohandada püüdes.

Meenutagem lugejaile igaks juhuks, kes Maarjamaalt MEP tiitlit kodanike valiku alusel neil aastail kandnud on. Esimestena lähetati kuuik Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko, Andres Tarand, Tunne Kelam, Toomas Savi ja Siiri Oviir. Ilvese presidendiks valimise järel asendas teda Katrin Saks. Oviir ja Kelam jätkasid ka järgmised 5 aastat, lisaks nendele osutusid valituks veel Vilja Savisaar, Kristiina Ojuland, Ivari Padar ning Indrek Tarand. Viimane üksikmehena, väljaspool parteilisi kinniseid nimekirju ja siiani Euroopa rekordit tähistava 25,6% häältest. Kolmandas vahetuses jätkasid Kelam ja Indrek Tarand ning uute liikmetena said kohad sisse võtta Marju Lauristin, Andrus Ansip, Kaja Kallas ning Yana Toom. Hiljem lisandusid asendusliikmete pingilt kaua kõhelnud Urmas Paet ning Ivari Padar. Kui K.Kallas viimaks reformierakonda juhatama tuli, sai „käe valgeks” ka Igor Gräzin ning Padari Riigikokku mineku järel paariks nädalaks ka Hannes Hanso. Seega 15 aastaga 18 inimest. Katkematu staažiga on Tunne Kelam, kuid Tarandid kokku on teeninud sama kaua. Naljatlemisi võiks lausuda, et Europarlament ilma ühe Tarandita polegi justkui päris…

Kuigi poliitiline igapäeva-konkurents on Brüsselis ja Strassburgis vähemintensiivne kui Riigikogus, võisteldakse siiski omavahel, et kes on tublim, aktiivsem, olulisim, „mõjukam” jne. Selleks on mitmeid võimalusi. Näiteks võib väljastada pressiteateid oma saavutuste kohta, kultiveerida teesi, et „vaid suures fraktsioonis” on võimalik midagi ära teha, „kodustada” mõni Politico ajakirjanik, kes siis copy-paste meetodil sind pahatihti „mõjukaks” tembeldab. Näiteks põhjusel, et „sinust saab kohe-kohe valitsusjuht”… 

Üldiselt võib öelda, et Eesti ajakirjandus on samuti kasvanud ja küpsenud ning esialgse pinnapealsuse ja sensatsioonilisuse asemele on astunud vägagi asjatundlikke käsitlusi. Esile sooviksin tõsta Arp Müllerit ja Mirko Ojakivi (ERR), kel sageli on raadiosaade sel tasemel ette valmistatud, et isegi raportöör võib mõne küsimusega kimpu jääda. Oma kohatisest konservatiivsusest hoolimata on ka Evelyn Kaldoja kirjutised täpsed, konteksti tundvad ja lugejat intrigeerivalt informatiivsed. Loetelu võiks pikendada, kuid piirdume esikolmikuga. Paraku leidub ka hirmus asjatundmatut rapsimist: näiteks ei saanud hulk uudistetootjaid aru, et kui MEP hääletab ACTA-teemalise resolutsiooni poolt, siis ta ei toeta ACTA-t, vaid hoopis vastupidi. Sest resolutsioon kritiseerib ACTA-t esitatud kujul ning ei luba sel rakenduda. On ridamisi selliseid näiteid, kus ei saada või ei taheta saada aru, kuidas Euroopa Parlament funktsioneerib. Kuna ajakirjanikel on võõrandamatu õigus, suisa kohustus parlamendiliikmete tehtud otsuseid analüüsida ja kritiseerida, siis kasutan siinkohal võimalust vastuteeneks. Nimelt kritiseerin Eesti ajakirjandust selle eest, et ta vaikis maha minu jaoks olulise tunnustuse: mulle ja mõnele teisegi riigi saadikule anti Euroopa Maksumaksjate Liidu aukiri – Euroopa Maksumaksjate huvide eest seismise eest, eraldi rõhuasetusega sellel, et olen erivajadusega inimeste õiguste eest seisnud ja vastavateemalise intergrupi asepresident. Ma ei kritiseeriks seda vaikimist (uudiseid on ju palju), kui ma samal ajal ei märkaks, et uudis „Urmas Paet sai MEP Award`i” ilmub täiesti üks-ühese pressiteatena. Fakt on, et MEP-auhindadele esitavad kandidaate MEPid ise ja ka otsustavad ise, sestap on tegu pigem siseringi viisakusega, mitte erapooletu tunnustusega. Mina pole oma assistente kunagi sundinud enda nime sellele konkursile saatma…

Kuid nüüd suurematest asjadest ja hoovustest. Ei, mitte pentagonaalsest kriisist Euroopas, mis väljendub viies teemas: 1) euroala kriis ja jätkuvad ohud, 2) Venemaa agressiivsus ja diversioonid, 3) Brexit ja rändekriis, 4) laienemisest ja osaliselt inertsusest põhjustatud institutsionaalne kriis, 5) julgeoleku ja keskkonnapoliitikate ebapiisavuse kriis. Neist kõigist olen eri aegadel nii peavoolumeedias kui ka oma blogis (www.tarand.ee) piisavalt kirjutanud. Ning kirjutan edaspidigi. 

Tänane lähtenurk on Eesti ja tema esindajad Euroopa Parlamendis. Esimeste valimiste õhin asendus teiseks korraks nn „kinniste nimekirjade” probleemiga, kuid mõlemal korral sooritati valimistoimingut ennekõike sisepoliitika võtmes. Meenuvad loosungid „Rohkem seksikaid mehi!” ning „Eesti vajab Euroopa tasemel tegijaid”. Viimase saavutuseks kujunes valitud MEP Ojulandi äpardumine kodukamaral, kui ta soovis hääletustulemusi võltsida. Aastatega on aga kodanikkonna teadlikkus kerkinud ja kandidaatidele ollakse võimelised esitama väga asjatundlikke poliitikaküsimusi. Taibatakse ka kogu dilemmadepaketi nüansse. Nüüdsed valimised tulevad juba puhtakujuliselt Euroopa tulevikust. Kas hääletatakse Euroopa Liitu pooldavaid või eurovastaseid kandidaate. Ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Soomes, Taanis jne. 

Kuid valijail on abi ka sellest, kui kättesaadav on adekvaatne info ka senitehtust, niiöelda saadikute efektiivsuse andmestik. Sellekohast statistikat leiab paadunud friik ka Euroopa Parlamendi kodulehelt, kuid normaalne inimene ennast sellise massi töötlemisega ise kurnama ei peaks, sest selleks on olemas London School of Economics`i loodud veebileht www.votewatch.euning Barcelonas paiknev andmeanalüüsi keskus www.mepranking.eu.Esimene avaldas hiljuti edetabeli 100 mõjukama MEPi kohta, ning Eestigi meedias tehti sellest juttu. Veidi minoorses võtmes, et eestlasi seal saja seas pole. Pisut lisauuringuid oleks andnud teada, et näiteks selle artikli autor paikneb vägagi hinnataval 129. kohal. Selles koosseisus läbivalt teist positsiooni hoidev Yana Toom on 440. ja ülejäänud paiknevad tagapool. Spordikommentaari võtmes – kui keegi näiteks suusatajaist tuleb võistlustel esimese kuuendiku hulka tabelis, siis kirjeldavad spordispetsid seda tavaliselt tubli tulemusena. MEPRankingu kohaselt on eestlaste esikolmik hetkel järgmine: Tarand 80., Toom 121., Paet 214. kohal. Lauristin ja Padar oleksid kindlasti samuti esimese 250 seas, kuid neil kummalgi pole teenistusaeg terve mandaadi pikkune. Mõnede meelest (näiteks Anvar Samost ja Ivo Rull) pole nendel näitajatel mingit tähtsust ja tegelikkus olla ikka „teistsugune”. Nõustudes teesiga, et kvantitatiivsus pole mitte ainus elu keerukuse kirjeldamiseks vajalik kriteerium, osutan siiski, et need algoritmid on teadlasrühmade poolt koostatud. Ja mitte selleks, et need arvutaksid mingeid täiesti ebaolulisi asju. Vastupidi, igale parlamentaarsele tegevusele on antud „erikaal” ning seetõttu on näiteks 1 raportööriks olemine tähtsam kui üks hääletusmotiive selgitav kõne plenaaristungi protokollis. Lisan artiklile illustratsiooniks väikese tabeli viimase 15 aasta jooksul eestlaste poolt toimepandust. Loomulikult võib alati lausuda, et „eestlaste elu sellest kuidagi paremaks ei läinud”, aga mingi seos Eesti esindajate tegevusel/tegevusetusel ja võimekusel/võimetusel ometigi on ka eestlaste elule. Sest Europarlament reguleerib kaasseadusandjana 500 miljoni eurooplase õiguskeskkonda.

Läbi aegade on eestlased olnud parlamendi 22st komisjonist tervelt 20 liikmed ning kuulunud 6 eri- või ajutisse komisjoni.Kõrgeimaks ametipositsiooniks on olnud komisjoni asepresidendi koht (T.H.Ilves väliskomisjonis, I.Tarand eelarvekontrolli komisjonis), kõrgeimat poliitilist positsiooni omas Marju Lauristin SDE grupi ühe asepresidendina. Koordinaatori rahutut ja töömahukat ametit on pidanud 2 esindajat – Y.Toom ja I.Tarand. Raporteid on eestlased kokku kirjutanud 38, neist pooled ehk 18 on minu nimel (vt tabel). Resolutsioone loendamatul hulgal. Aga resolutsiooni algatajaid on tavaliselt 50-120 MEPi, kes kõik allkirjastavad kompromissi, mis väliskomisjonis heaks kiidetud. Kirjalikke deklaratsioone enam õigupoolest ei tehta, seoses uue kodukorra rakendumisega. Seega jääb ainsaks ülekaalukalt vastuvõetuks Indrek Tarandi ja Romana Cizelj`i (Sloveenia) algatatud deklaratsioon maailmakoristuse Let`s Do It World (Teeme ära!) toetuseks. Tänaseni on selle üle hea meel, et ette võetud sai. Kirsiks tordil ka toonase EP presidendi Jerzy Buzeki allkiri.

Euroopa Parlament muutub ja areneb ning ka nooreneb. Uues parlamendis ei ole enam Elmar Brokki (Saksamaa, EPP), kes kokku 35 aastat järjepanu oma valijaid esindas. Aga umbes 50% kehtiva koosseisu saadikuid valitakse tagasi. Mis on järjepidevuse garantiiks. Ka eestlaste esindajad ja nende rollid muutuvad. Kuna olen ainsa eestlasena kandideerinud ka parlamendi juhatuse liikmeks ning selles koosseisus arvestatava ja kasvava toetuse saanud, siis usun et kolmandal katsel suudaksin meie riigi parlamendisaadiku viimaks ka 15 tähtsaima MEPi hulka viia. Aga, elame – näeme!

Väga isiklikus plaanis rõhutaksin, et tänu Eesti valijatele, kes mind toetanud on, sain teoks teha ka ühe 40 aastat vana unistuse. Kui 15-aastaselt lugesin esmakordselt Rootsis välja antud pagulaskirjanik Karl Ristikivi „Lohe Hambaid”, siis tundus et see raamat tuleks tõlkida katalaani keelde. Eelmisel aastal see Mirjam Johannese tõlgituna ja Euroopa Parlamendi poolt rahastatuna ka Barcelonas ilmus ning leidis head ning sooja vastuvõttu. Ristikivi on ehk kõige enam Euroopat mõtestada püüdnud Eesti kirjanik (andku Lennart Meri, Jaan Kross ja teised mulle andeks) ning ma leian et tema püüdluste vääristamiseks võiksid kodanikud sellelgi korral valida ennast Brüsselisse esindama asjalikke ning efektiivseid naisi ja mehi.


Vali A-klassi tõhusus!