Sahharovi Mõttevabaduse Auhind
Roheliste koosoleku eel oli teada, et fraktsiooni juht Daniel Cohn-Bendit panustab iraanlasele.
Elab ju Prantsusmaal juba šahh Rezā Pahlavi aegadest suur pärslaste pagulaskogukond ning teema aktuaalsust ei ole võimalik eitada ka. Just oli peetud Iraanis valimisi, mille väidetava võltsimise vastu protesteeris opositsioon massiivselt ja valitsus käitus repressiivselt. Teadmata oli grupis suuruselt samaolulise saksa delegatsiooni arvamus. Kuid oli arvata, et neilt võib leida toetust argumendile, et aeg oleks auhind n.ö. Juurte juurde ehk Euroopasse tagasi tuua, selmet kaugemaid kontinente ja eksootilisemaid ühiskondi esile tõsta. Loomulikult oli mulle ette teada, et üksnes ime korral saavutab eestlase esitatud ja senini tundmatu kandidaat laiemat toetust. Kuid oma vormikohase ettepaneku tegin ja esitasin asjakohase sõnavõtugi piisava pateetilisusega...
Kokku esitati roheliste arutelule 6 kandidaati, sealhulgas endine Brasiilia keskkonnaminister ja Amazonase metsade kaitsja Marina Ana Silva. Juhatus võttis kõik ettepanekud arvesse ning algasid konsultatsioonid ja luuramised teiste fraktsioonide juures. Enne vastavate komisjonide istungeid ilmnes, et teatud konsensuse võimalus peitub Vene inimõiguslaste toetamises. Euroopa Rahvapartei oli kindlalt otsustanud organisatsiooni Memoriaal kasuks. Seda ennekõike prominentse Poola poliitiku dr. Jacek Saryusz-Wolski initsiatiivil. Samas oli ALDE ehk liberaalide fraktsioonis arvamusi seina seina ning kalduti pigem otsima n-ö oma lahendust. Ette rutates öelgem, et peale jäi fraktsiooni juhataja, Belgia poliitika keskse meistri Guy Verhofstadti seisukoht, et kandidaat peab olema Kongost. Ajaloohuvilisele pole selle seose olemuse osas selgitusi vaja. Mis sellest, et leedulane Leonidas Donskis aktiivselt Vene inimõiguslast toetas. Oma kandidaatidega esinesid nii kommunistid kui Briti konservatiivide juhitud eurointegratsiooni vastustav fraktsioon.
Kodukorrakohaselt sõeluti peasekretäride läbirääkimistel komisjonidele välja 10 kandidaati, komisjonid omakorda pidid esitama kolm kandidaati presidentide konverentsile lõpliku valiku tegemiseks. Vahepalana esitan nüüd nende nimekirja koos lühikommentaariga.
1. Roberto Saviano. Itaalia ajakirjanik ja kirjanik, kelle raamatu järgi vändatud menufilm Gamorra pole ehk Eestiski tundmatu. Mees on nagu Itaalia Salman Rushdie, kes tapmisähvarduste tõttu peab elama varielu ja ennast lakkamatult peitma. Tema võitlust maffiaga on avalikult toetanud sellise suurusjärgu tegelased, kel ette näidata Nobeli preemia: Orhan Pamuk, Mihhail Gorbatšov, Dario Fo, Günther Grass ja paljud teised. Esitajaks oli Sonia Alfano (Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon) ja veel 39 liiget.
2. Shadi Sadr. Iraani advokaat ja ajakirjanik, keda Iraani võimud on inimõiguste edendamise eest kaks korda vahistanud. Daniel Cohn-Bendit` soosik. Esitajateks Marietje Schaake ja Barbara Lochbilder pluss 38 liiget.
3. Isa Thaddeus (Nguyen Van Ly). Vietnami Rooma-katoliku preester, sündinud 1946. Ta on oma elust üle 15 aasta vangis veetnud, 2004. aastal kergendati ta olukorda rahvusvahelise surve tõttu ning talle kohaldati leebem karistus, koduarest. 30. märtsil 2007 mõisteti ta veel 8 aastaks vangi. Esitajaks Michael Gahler (Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon) ja veel 44 liiget.
4. Doktor Denis Mukwege. Esitajaks Euroopa Liberaalide fraktsioon (sealhulgas siis ka Eesti naissaadikute trio). Bukavus asuva Panzi haigla juhataja, kes on spetsialiseerunud günekoloogilisele taastavale kirurgiale ning on pühendanud oma elu grupivägistamise ja jõhkra seksuaalse vägivalla ohvriks langenud kümnete tuhandete Kongo naiste ja tütarlaste abistamisele.
5. Dawit Isaac, dramaturgist poliitvang. Minuga samal aastal sündinud mees, aga sünnikohaks Eritrea. Kuna tegemist on Rootsi kodanikuga, on Dawit sealpool Läänemerd sagedate tema vabastamist nõudvate kampaaniate tõttu vägagi tuntud. Kuna ta allkirjastas võime kritiseeriva avaliku kirja, siis arreteeriti mees 2001.a aastal ning teda peetakse süüdistust esitamata vahi all tänase päevani. Euroopa Parlament on oma eelmise presidendi H.-G.Pöteringi allkirjaga resolutsioonis nõudnud tema vabastamist. Auhinna nominendiks esitasid tema Eva-Britt Svensson ja vasakpoolsete fraktsioon.
6. Izzeldin Abuclaish. Palestiina günekoloog. Mees, kes on kaotanud Iisraeli armee tegevuse tõttu oma pere, kuid kes sellest hoolimata töötab mõlemal pool Iisraeli ja Palestiina piiri Lähis-Ida rahu nimel. Esitajateks Hans-Gert Pöttering ja Veronique Keyser ning veel 52 liiget. Teiste hulgas ka mina.
7. Mariam Lamizana. Burkina Faso minister ning naiste suguelundite moonutamise vastase võitluse aktivist. Esitajaks Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon ja separatistlikku Itaalia poliitikat ajava Lega Nord liige.
8. Ludmilla Aleksejeva, Oleg Orlov ja Sergei Kovaljov organisatsiooni MEMORIAL ja kõigi teiste Venemaa inimõiguste kaitsjate nimel. Esitajateks Rebecca Harms ja Daniel Cohn-Bendit Roheliste fraktsiooni nimel.
9. MEMORIAL. Esitajaks Saryusz-Wolski ja veel 59 liiget.
10. Vicente Ferreri fond. Nimeka Hispaania kodusõjas osalenud vabariiklase auks nimetet fond tegeleb Indias kastisüsteemi likvideerimisele suunatud võitlusega peamiselt anantapuri piirkonnas. Esitajaks Andrés Perelló ja veel 39 liiget.
Väliskomisjoni koosolekul peeti tuliseid kõnesid kõikide kandidaatide kaitseks, samas tunnustades tõika, et ka teiste esitatud kandidaadid on igati väärikad. Usun, et kui oleksin suutnud roheliste seas kauem olnuna selgitustööd teha, oleksid Lagle Pareki väljavaated siiski täitsa head olnud. Arvestades Tunne Kelami võimekust nii retoorikas kui ka koalitsioonide loomisel. Kuid lõpuks järgnes vältimatult hääletus ja kolm enam hääli saanud kandidaati esitati presidentide koosolekule. Ilmnes roheliste fraktsiooni juhtide hea poliitiline taip ja kompromissivõimekus. Nii tuligi saksa rohelise Werner Schulzi isikute ja poola konservatiivi Saryusz-Wolski organisatsiooni kombinatsioon võitjaks. Presidentidel jäi asi vaid vormistada. Muide, doktor Abuclaish sai hääletusel kolmanda koha.
Mida sellest kõigest õppida ja järeldada?
1. Inimõigused on käesoleva sajandi olulisim teema, millest üle on vaid julgeolek ja keskkonnaprobleemid. Ükski rahanduskriis ei oma sarnast tähtsust.
2. Kui eelmise koosseisu Eesti MEP-id oleksid selleteemalist eeltööd teinud, oleks olnud ideaalne võimalus esitada ka Eesti kandidaat ja vaat et lõppvooru 3 hulka. Aga see pole etteheitena mõeldud, vaid sedastus.
3. Putinliku režiimi all tegutsevate Vene inimõiguslaste tunnustamine on kindlasti vajalik ning õnnitlegem asjaosalisi siinkohal suure tunnustuse puhul. Ent ärgem arvakem, et rezhiim pole võimeline neid tellimusmõrva abil teise ilma saatma.
Kategooriad:inimõigused parek sahharov
Seotud sissekanded:









Lisa kommentaar