Tag Archives: lisbon treaty

Arktika_ Jaanuar 2011 täiskogu

Arktika raport valmis

 Euroopa Parlamendi viimasel Strasbourgis peetud täiskogul neljapäeval 20. jaanuaril sai läbi üks etapp ELi Arktika piirkonna poliitikaplaneerimises. Nimelt võeti vastu saksa parlamendisaadiku Michael Gahleri (EPP) resolutsioon ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta (eurokoridorides hellitlevalt tuntud ka kui “Arktika raport”).

Asja on arutatud mitme parlamendi koosseisu vältel ning tähtsate paberite genereerimise näol on arutelus oma sõna sekka öelnud nii Komisjon, Nõukogu ning nüüd ka EP. Kõnealune resolutsioon on vastuseks 2008. aastal Euroopa Komisjoni poolt esitatud teatisele Euroopa Liit ja Arktika piirkond (Communication from the Commission to the European Parliament and the Council- the EU and the Arctic Region) ning aasta hiljem vastu võetud nõukogu järeldustele Arktika küsimuste kohta.

Täiskogul vastuvõetud resolutsioon sisaldab ka huvitavaid vasturääkivusi. Dokumendis öeldakse, et EL peab oma kohalolu Arktikas suurendama. Tuuakse välja, et EL ei tohiks jääda võidujooksul Arktika põues peituvatele loodusvaradele teistest piirkonna riikidest maha. Samal ajal toonitatakse aga, et enne enne edasisi arenguid ja suuri muudatusi antud piirkonnas tuleks esmalt viia läbi põhjalikud uuringud võimalike keskkonnaalaste riskide kohta.

Rohelised ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni (GUE/NGL) saadikud sooviksid, et kaitsmaks piirkonda erinevate ohtude eest, tuleks kehtestada seal ulatuslik moratoorium. Sõna “moratoorium” võtab aga kõik muude fraktsioonide saadikud morniks ning ei kõlba vestluse alustuseks. Kui Antarktika eeskujul moratoorium kehtestada, siis jääks rannikuriikide naftapumpajad ning EL’i strateegilised partnerid Norra ja Venemaa eriarvamusele niikuinii. Ja kui nüüd viidata viimastele arengutele BP (British Petroleum) ja venelaste Rosnefti partnerluse rindel, siis paistaks briti investeering ju täitsa tulutu. Ning lõpuks, vaatamata probleemidele, on põlisrahvastel siiski soov oma rikkust kasvatada maavarade müügiga. Gröönima alustaski puurtorni rajamist.

Venemaa, Kanada ja Ameerika Ühendriigid on õige vaikselt asunud võidurelvastumisele ja -jooksule, et kasutada ära Arktika jää sulamise tagajärjel esile kerkida võivaid uusi transporditeid, naftapumpamise jms võimalusi. Rohelised soovivad, et sõlmitaks uus õiguslikult siduv lepe, mis hõlmaks kõiki piirkonna riike. Üldiselt on aga enamik rannikuriike arvamusel, et EL ei tohiks oma nina nii palju nende asjadesse toppida, unustades, et ELil on oma liikmesriikide Soome, Rootsi ja Taani (Gröönimaa) ning peatselt ehk Euroopa Liitu astuva Islandi näol olemas samuti teatav õigus sõna sekka öelda.

GUE/NGL saadikud esitasid muuseas ka alternatiivse resolutsiooni (mis oli oma mahult kordades väiksem kui Gahleri resolutsioon), kutsudes üles ikkagi maavaradele moratooriumi kehtestama. Nagu oli juba ette teada, hääletati see resolutsioon võrdlemisi ühehäälselt maha. Mainimisväärt on aga seik, et tegelikult on moratoorium viimases, Gahleri resolutsioonis ikkagi de facto sees. Ja selle muudatusettepaneku (mis nüüd on resolutsioonis artikkel 58) esitasid Rohelised, kasutades vähe peenemaid lingvistilisi nippe ning vältides paljude jaoks ebasümpaatset sõna “moratoorium”. Ja luues poliitilise konsensuse pea 2 minutiga. Ise olin juures :)

Resolutsioonis on muuhulgas üleskutsed panna piir Euroopa Liidu ja muudest põhjapoolkera piirkondadest pärineva musta musta süsiniku (elik tahma), inglise keeles black carbon‘i atmosfääri heitmisele, mis on üks põhilisemaid Arktika piirkonna ebaproportsionaalselt suure soojenemise põhjuseid. Lisaks tehti ettepanek, et seal liiklevatel laevadel kehtestataks raske kütteõli kasutamise ja veo keeld. Seda võimalikust õnnetustest põhjustatud keskkonnakahjustuste ohu vähendamiseks. Mehhiko lahe juhtum on kõigil vägagi selgelt meeles ning sarnase keskkonnakatastroofi tekkimise hirmus, on resolutsioon pikitud üleskutsetega  kehtestada keelde ja viia läbi uuringuid.

Inimõiguste küsimuses saavutas Põhjamaine koostöö, et resolutsioonis rõhutatakse  Arktika põlisrahvaste eriseisundit ning nende õiguste tunnistamist. Juhitakse tähelepanu põlisrahvaste õiguslikule ja poliitilisele olukorrale Arktika riikides ja nende esindatuse suurendamisele Arktika Nõukogus. Nõutakse, et põlisrahvaid tuleb senisest enam kaasata poliitilistesse otsustesse ning et nende kultuuri, keelt ja maaõigust tuleb kaitsta ILO konventsioonis nr 169 määratletud viisil. Soomes on nimelt eelmaninitet konventsioon nr 169 senini ratifitseerimata. Ratifitseerimise plaani on veeretatud ühest valitsusest teise ning tegudeni ei ole senini jõutud. Ka Eestis pole see ratifitseeritud.

 Olles nüüd ise variraportöörina Arktika teemaga tegelenud ning muuhulgas ka erinevaid rohkem-ja vähemtähtsaid Euroopa Liidu institutsioonide poolt avaldatud dokumente lugenud, paistis silma nende  vasturääkivus üksteisele. Kõikides neis on üritatud portreerida harmooniat. Kuid kõige ilmsem vasturääkivus on kahes ELi jaoks üsna prioriteetses valdkonnas: energiajulgeolek ning kliimamuutus. Energiajulgeolek ELi mõistes on energia pakkumise suutlikkus, mis on piiratud tooraine nappuse ning sõltuvusega impordist.  See paneb ELi otsima uusi võimalusi energiatootmiseks. Arktika pakub uusi võimalusi ja seda just tavaenergia, näiteks nafta ja maagaasi näol. Viimatimainitud on aga põhilised CO2  tekitajad ja kliimasoojenemise põhjustajad. Seega on sihuke poliitika aga vastuolus ELi kliimamuutusega võitlemise poliitikaga, mis keskendub taastuvenergiale ning suurele juhtrollile globaalse soojenemisega võitlemises. Lisaks oleks Arktika piirkonnas kaevandamine igati energiamahukas, olles risti-vastupidi ELi säätud eesmärkidega energia säästlikkuse osas ning – tekitades kahju niivõrd hapras keskkonnas nagu seda on Arktika, andes kliimasoojenemisele veelgi hoogu juurde.

Nagu märkis plenaaril briti liberaal EP asepresident Diana Wallis, kes pooldab Arktika lepingut: “Mis on muutunud, et lahjendame oma sõnumit?”

Miks on vaja kõigil kolmel institutsioonil põhimõtteliselt sama teksti kirjutada? Tihtilugu jääb mulje, et kõigi nende teatiste, resolutsioonide ja arvamuste avaldamise põhjuseks on lihtsalt bürokraatilk protsess ise, mitte tegeliku läbimurde sooritamine! Ometigi loob Lissaboni lepingu reeglistikus toimuv mõttevahetus homset arusaama tegevusplaanist.

Arktika piirkond on mulle aga armsaks saanud ning kavatsen nüüd EP resolutsiooni edasisel kulgemisel silma peal hoida. ARCTIC IS COOL!

Viiteid:
Resolutsioon
Komisjoni teatis
Nõukogu järeldused

torn

AFCO


The Constitutional Affaires Committee, aka AFCO (Affaires Constitutionnelles) is responsible in the EP first and foremost for dealing with inevitable and essential EU issues. Among other things, the committee is also responsible for the implementation of the EU Treaty and the assessment of its operations, for the institutional aspects regarding the enlargement negotiations of the Union, for legal aspects regarding the creation and administration of new institutions, and for the inter-institutional relations.

Currently, the new common electoral law is being discussed in the committee, with discussions dating back to 1976. The committee also executes institutional supervision of the existence of serious and persistent breaches by any Member State.

At first glance, these might not be the most interesting subjects, but yet they are of great significance.

For instance, the framework and principles for the newly established European External Action Service (EEAS), introduced by the Lisbon Treaty, were set also in the Parliament’s AFCO committee in the first half of 2010 (with the so-called Brok-Verhofstadt report).

It was made possible by the new co-decision procedure, also introduced by the new Lisbon Treaty, meaning that the EP had the same legislative role to play together with the European Commission and the Council.

For more information, please read:

European Parliament committees.

ACTA


ACTA or Anti Counterfeit Trade Agreement is an international framework for combating trading with counterfeit goods and piracy in all of its commercial forms. The ongoing negotiation talks have been widely criticized for its secrecy regarding both its content and the negotiation process itself. The first issue was raised because according to leaked documents and other sources, ACTA was beginning to pose a threat to civil rights by interfering in their daily lives through checking their e-mails and monitoring their activity on the Internet.
The European Parliament got involved in the end of 2009, although the negotiations began in 2007. The European Commission, representing the EU as one of the 27 stakeholders had to succumb to the pressure of the European Parliament and make the negotiations public. The EC thus violated the Lisbon Treaty, according to which it has to consult with the EP regarding multilateral international agreements. It was concluded that one of the parties wanted the EC to keep quiet until the agreement was reached. The countries currently involved are Australia, Canada, the European Union, Japan, Korea, Mexico, Morocco, New Zealand, Singapore, Switzerland and the United States. The latter was said to have told the EC to keep quiet after the last round of talks held in August.

However, the European Commission claims that the process has been public, although only to the extent such international agreement talks can be. The European Parliament hasn’t quite agreed with this and has tabled a resolution that demands transparency and respect for civil rights. Furthermore, it is clearly stated that the European Parliament is willing to go to court, if needed.

Nonetheless the EP suggested to continue the talks – and with a good reason. The OECD estimates that infringements of intellectual property in international trade (excluding domestic production and consumption) accounts for more than €150 billion per year (higher than the GDP of more than 150 countries). Also, there was growth in seizures of fakes dangerous to health and safety since last year: e.g. cosmetics and personal care products (+264%), toys (+98%), foodstuff (+62%), computer equipment (+62%) and medicines (+51%) show a remarkable percentage increase compared to earlier years. Fake medicines are thought to account for almost 10% of world trade in medicines.

Currently none of the BRIC countries (Brazil, Russia, India, China) are involved in the talks. Luckily the agreement is said to be constructed in a way that is open to new parties at any stage and special mechanisms will be created for the smooth transition period.

As for now the MEPs are working in order to publish the negotiation texts and stand against the possible breach of civil rights and intellectual property rights. Namely, ACTA consists of three parts, one of which focuses on IPR infringements. Of course such regulation is necessary in order to avoid counterfeit goods, but this cannot be done at the expense of peoples’ privacy and rights. As the EP resolution on ACTA adopted in March this year states:

” H. whereas it is crucial to ensure that the development of IPR enforcement measures is accomplished in a manner that does not impede innovation or competition, undermine IPR limitations and personal data protection, restrict the free flow of information or unduly burden legitimate trade,”

In the beginning of October it was announced by the Commission that the talks were finished. This info has yet to be verified by other parties as well.

For more information, please read:

Info on ACTA

La quadrature: “ACTA”

European parliament:ACTA resolution”

The European Commission ACTA page

“Anti-Counterfeiting Trade Agreement – Summary of Key Elements Under Discussion (PDF)”

Euractiv: “US told EU to hide ACTA from public”

Affaires Constitutionnelles (AFCO)


La Commission des affaires constitutionnelles (AFCO) est nécessaire pour le bon fonctionnement de l’Union européenne. Elle est compétente pour les questions ayant trait à la mise en œuvre du traité UE et à l’évaluation de son fonctionnement, aux conséquences institutionnelles des négociations d’élargissement de l’Union européenne, aux relations interinstitutionnelles, et aux questions légales concernant la création et gestion de nouvelles institutions. Elle s’occupe aussi de la procédure électorale uniforme depuis 1976.

L’AFCO est donc plus directement liée au processus législatif que d’autres commissions du Parlement européen. Elle est aussi compétente pour les questions ayant trait à la constatation de l’existence d’une violation grave et persistante par un État membre des principes communs aux États membres.

La structure et les principes de fonctionnement du Service européen pour l’action extérieure(SEAE) ont étés rédigés par l’AFCO eu début de 2010 avec l’aide du rapport Brok-Verhofstadt. Il s’agit de la procédure législative ordinaire (auparavant procédure de codécision) accordé au Parlement européen par le Traité de Lisbonne.

Plus d’informations sur :

http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/homeCom.do?language=FR&body=AFCO

European Citizen's Initiative (ECI)

The Lisbon Treaty introduces a new form of public participation in European Union policy shaping, the European citizens’ initiative (ECI). It is widening up the sphere of public debate, allowing citizens to participate more intensively in the democratic life of the Union.

Since  the December  2009, when the treaty entered into force, the European Commission, whilst retaining its initiative and therefore not being bound to make a proposal following a citizens’ initiative, it is committed to carefully examine all initiatives that fall within the framework of its powers in order to consider whether a new policy proposal would be appropriate.  Through this new “participatory democracy” tool, the citizens shall have more opportunity take part of the EU debates, bringing Europe closer to its citizens.

According to the new treaty, the initiative must have the support of at least one million citizens from at least one third of the member states (i.e. at the moment from 9 MS ) for the Commission to consider it.

The European Commission has now adopted a proposal for a Regulation on the citizen’s initiative, which states in greater detail which regulations the Europeans should follow when proposing an initiative. According to the proposal, the fixed threshold of signatures in each MS must be degressively proportional to the population of each Member State. It means that in the four smaller MS the amount of signatures to be gathered is 4 500, and in the biggest MS, Germany, 72 000 citizen’s signatures. This proportionality principle has awoken a lot of dissatisfaction and disputes among the MEPs (similarily to the EEAS discussion), since collecting 72 000 signatures is far more complicated than to get the support of only 4 500 citizens.

Once at least 300 000 signatures have been gathered from three Member States, the initiative will be presented to the Commission. The Commission  then has to check the admissibility of it, and decide whether the initiative falls within its powers and is in an area where legislation is possible. The Commission would have four months to examine the initiative itself. It would then have to decide whether to make a legislative proposal, to follow up the issue for example with a study, or not to take any further action.

In case of the green light, i.e. a positive answer by the Commission, the initiative organiser has one year to collect the necessary  signatures.

It is important that this new feature of the democratic process should be credible, should fully assure data protection and should not be open to abuse or fraud. To avoid fraud, the citizens have to provide their home address, date of birth, nationality and personal identity number (national ID card, passport or social security number. This point might become an obstacle when collecting signatures because only few would agree giving such detailed personal data.

The organisers must also provide the information about funding. Transparency is the key word of this new democratic instrument. But as citizen’s rights and data protection are constantly very important issues, there are ongoing disputes and discussions about how detailed personal data the citizens should provide.

The Commission hopes that the Council and Parliament will reach final agreement on the ECI before the end of this year, to allow the first initiatives to be brought forward in 2011.

For more information on ECI, please read:

http://ec.europa.eu/dgs/secretariat_general/citizens_initiative/index_en.htm
http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=MEMO/10/116&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

Põhiseaduskomisjon

Põhiseaduskomisjon ehk AFCO (Affairs Constitutionelles) vastutab Euroopa Parlamendis eeskätt Euroopa Liidu enda seisukohalt möödapääsmatute ja hädavajalike küsimuste eest. Teiste seas on komisjoni ülesandeks tegeleda  Euroopa Liidu aluslepingu rakendamise ja hindamisega, laienemisega seotud institutsionaalsete aspektidega, uute asutuste loomise ja haldamisega kaasnevate seaduslike küsimustega ning Euroopa institutsioonidevaheliste suhetega. Ühtlasi käib töö ELi ühtset valimisseaduse loomisel. Ja seda juba 1976.aastast alates.

Põhiseaduskomisjon on seega seadusloomega ehk otsesemalt seotud kui nii mõnedki teised EP komisjonid. Lisaks teostatakse ka institutsionaalset järelevalvet liikmesriigi poolt toime pandud ühiste põhimõtete tõsise ja järjekindla rikkumise osas.

Esialgsel vaatamisel ei tundu tegemist olevat maailma kõige põnevamate teemadega, ent olulised ja päevakohased on nad sellest hoolimata. Näiteks pandi Lissaboni lepingu raames loodud Välisteenistuse struktuuri ja toimimisprintsiipide alus pandi paika just nimelt Põhiseaduskomisjonis 2010.a esimesel poolel (nn Broki-Verhofstadti raport). Tegemist oli kaasaotsustusmenetlusega, mis tähendas, et parlamendil oli koos Euroopa Komisjoniga Välisteenistuse loomisel samasugune seadustandev roll täita.

Lisainfo:

http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/homeCom.do?language=ET&body=AFCO