Tag Archives: liitumisläbirääkimised

profiil6

Türgi – Euroopa “Terve Mees”?

“Alljärgnev jutt on kirjutatud minu juures praktikal olnud tudengi Taline al Assad`i poolt. Ise olen selle vaid tõlkinud ja mõnede lisamärkustega varustanud. Taline` taust on väga huvitav – ta on ema poolt armeenia ja isa poolt araabia (Liibanon) päritolu, kuid tal on Kreeka kodakondsus. Sellise vundamendi pealt pole Türgi positiivses võtmes vaatlemine ehk võimalik, kujutasin ma ülesannet andes ette. Eksisin!

Ja kurdide riigi teke pole tema mõte, see on minu kauaegne kinnis-idee.”  — Indrek Tarand

Seitse aastat tagasi, mis nüüd tundub igiammuse ajana, alustas Euroopa Liit liitumiskõnelusi Türgiga, et viimasest võiks saada täisõiguslik liige. Paljudele türklastele oli see võimaluseks astuda samm uude suhtesse oma Euroopa naabritega nii poliitilises, majanduslikus kui ka ajaloolises tähenduses.  Paraku hakkas see unelm otsekohe kiiresti haihtuma, teeraja äärest kerkis takistusi kui filmis.  Mõned takistused olid kui “väljakutsed”, teised aga obstruktsionism.  Mõnedel EU liikmesriikidel oli lahendamata rahvuslikke küsimusi seoses Türgiga, teised pidasid Türgit veel mitte piisavalt euroopalikuks, mittevastavaks EL kriteeriumitele ning oli ka selliseid riike, mis deklareerisid lihtaslt, et Türgi ei ole Euroopa.  Tulemuseks on täielikult pidurdunud ja takerdunud protsess.  Sellest tulenevalt on Türgi ehk õigustatultki loobunud ootamast, mil Euroopa partnerid jõuavad üksmeelele ning rõhutatult keskendanud oma energia teisele regioonile, kus Türgi väidab end etendavat otsustavat rolli – Lähis-Idale.

Türgi on üha aktiivsemalt sekkunud endise Ottomani Impeeriumi alade suhetesse, aga loonud ka lisaks uusi suhteid (Iraan) ja mõjutusi. Sellega on kaasnenud ka suhtumise muutus kodanike seas: Kuna Euroopa Liit tegi Türgist persona non grata, siis Türgi ei vajagi enam sellist partnerit ning saab paremini hakkama omapäi, väljaspool euroopa suhteid. See argument kogub populaarsust just eriti Euroopa finantskriisi taustal. Ent ei seisa sama tugevalt Süüria kodusõja taustal.

Siiski, vaadates Ankara tegevust, peame möönma, et vaatamata tugevale majanduse arengule, ja mõju laienemisele regioonis, on poliitilise juhtkonna soov endiselt ühineda Euroopa Liiduga ning varjusurmas olevaid liitumisläbirääkimisi üritatakse energiliselt taaselustada.

 

Türgi meeleolumuutusel on muidugi ka objektiivne põhjus – seitsme aastaga on suudetud 35-st läbirääkimiste “peatükist” lõpetada kõigest üks.  Ning sedagi tingimuslikult. Võrdluseks, et Eesti läbirääkimised kestsid kokku 5 aastat ja näiteks Island on oma 26-kuuse kõnelusajaga sulgenud juba 10 peatükki. Türgi jaoks tekitavad tõrkeid Prantsusmaa, mis keeldub avamast viie pollitikavaldkonna peatükke (11- Põllumajandus; 17- Majandus- ja rahanduspoliitika; 22- Regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimine; 33- Finants- ja eelarvesätted; 34- Institutsioonid ) ning Küpros. Viimase laevade ja lennukite mittelubamine Türgi territooriumile teeb võimatuks tervelt 8 peatüki avamise. Tulemuseks ongi Türgi püüd kehtestada end iseseisvalt ja Euroopa Liidu suhtes liigseid reveransse tegemata.

 

Silmatorkavamaks saavutuseks on ehk Türgi suhted Qatariga, mis samuti on regioonis “tõusev täht”.  Kaubavahetus nende riikide vahel aastas on ületanud maagilise miljardi dollari piiri.  Türgi on astunud ka pretsedendituid samme piiride avamisel nii viisarežiimi liberaliseerimisel kui ka avades piiri täielikult Liibanoni ja Süüriaga.  Süüria kriisi ajal on Türgist saanud võtmetegija, kelle juurest peavad läbi astuma ja kelle mõtetega arvestama kõik kodusõja lahendust otsivad võimud. Türgi on saanud peamiseks kriisikõneluste võõrustajaks ning lisaks veel vastu võtnud juba 33 tuhat Süüria põgenikku ning lisa on tulemas.  Türgis saavad varjupaika Süüria armeest lahkulöönud võitlejad, samuti aitab Türgi kaasa Liibanoni shii-iitide käes olevate pantvangide vabastamisele. Nagu mainitud, on Türgi laiendanud oma diplomaatilist aktiivsust ka Iraanini, olles võõrustanud konverentse viimase tuumaprogrammi rahulikumasse kanalisse suunamiseks. Sel teel ent on olnud ka eksisamme, koloriitsemalt kui Türgi peaminister Erdogan ja Brasiilia president Lula kaks aastat tagasi oma “appeasementiga” rahvusvahelise kogukonna ponnistusi tõsiselt kahjustasid. 2010. aastal oli Türgile kuuluv alus see, mis püüdis murda Gaza sektorile kehtestatud Iisraeli blokaadi ning see viis Türgi populaarsuse tõusule nii Palestiinas kui ka Araabia maailmas laiemalt.  Loomulikult viis see kriisi seni eeskujulikud Türgi -Iisraeli suhted ning Ankaras oodatakse Iisraeli vabandusepalumist tänini.  Iroonilisevõitu nüansina lisagem, et sellest alates on oluliselt soojenenud Iisraeli suhted Azerbaidžaniga.

 

Türgi majanduse kasvunäit on viimase kümne aasta jooksul keskmiselt 7 % ning inimese kohta on SKP suurenenud 300 USD pealt koguni 1000 USD-ni. OECD ennustuse kohaselt jääb Türgi kiiremini kasvavaks majanduseks Euroopas aastani 2020, (meenutagem, et tilluke osa Türgist on füüsiliselt sel poolsaarel).Türgil on vahendeid, et liikuda oma kodanike elustandardi ühtlustamise suunas nn rikaste riikidega.  Lisaks, vaatamata tõigale, et Türgi tarbijad kulutavad rohkem kui säästavad (mis võib olla hea stiimul sisetarbimise näol), on eeldada, et eurokriisiga kaasnev suunab kapitalivood senisest palju enamal määral Türgi majandusse.  Sestap ei ole Türgi valitsusel vaja pead valutada jooksevkonto defitsiidi üle senikaua kuni avalikku raha kasutatakse vastutustundeliselt.  See on suur erinevus keskmisest Euroopa Liidu riigist.

 

Vaadates neid asjaolusid võib mõista mõttevoolu, et Türgil on omapäi lihtsam ja parem elu kui Euroopa Liiduga ühinedes. Aga ikkagi, hoolimata väikesest tõenäosusest, et Türgist kunagi EL liige saab, (muide algselt oli kavas läbirääkimised 2013. aastal lõpetada), on pealinnas ja mujal eliitide seas domineeriv soov liituda nii kiiresti kui võimalik.  Selle nimel on tehtud reaalseid ponnistusi.  Esiteks märkigem, et möödas on ajad, mil kindralstaap võis oma tahte kohaselt poliitikuid valitsusse panna või neid maha võtta.  Ennekuulmatus (Türgi kontekstis) operatsioonis, mis oli vägagi vastuoluline, lasi peaminister Recep Tayyp Erdogan vangistada ohtralt ohvitsere (ligi 10% kindralkonnast) ning ka 250 nooremohvitseri, keda süüdistati valitsusvastases vandenõus aastal 2003. Arreteeritute pikk vangistus eeluurimise ajaks on saanud ohtralt kriitikat nii Türgi sees kui ka Euroopas, mis tunnistab et justiitssüsteemi reformimine on üheks eelduseks liitumisel. Aga pole mõtet alahinnata muutust tsiviilkontrolli saavutamisel militaarsektori üle.  Võim on parlamendi poolt ametissehääletatud peaministri käes ning ultimatiivsed nõudmised peastaabist ei vii enam riigipööreteni, vaid hoopis kindralite erruminekuni, nagu juhtus Isik Kosaneriga 2011. aastal.

 

Türgi on intensiivistanud oma tööd, et taastuks aktiivsed läbirääkimised, eriti pärast ühe häälekama vastase Nikolas Sarkozy kaotust Prantsusmaa presidendivalimistel.  Kordan, et Prantsusmaa on olnud aktiivseim Türgi oponent ning maikuu valimiste järel on Türgi parlament võtnud menetlusse terve rea seadusi, mis lähendavad õigusruumi Euroopa Liidu omale, sealhulgas sihiga inimõiguste olukorra parandamiseks. Erdogani valitsus võttis vastu “ajaloolise otsuse”, millega kurdi keelt lubatakse koolides õpetada, eesmärgiga integreerida seda arvukat rahvast Türgi riiklusse. Kuigi seadus sedastab selle keele õpetuse vabatahtlikuna ning seetõttu on olnud ka kõva kriitika kurdide esindajate poolt, on siin ilmne Ankara soov eristada kurde kui lojaalseid Türgi kodanikke ja “terroriste” (peamiselt PKK), kes tegutsevad Iraagi piiri lähistel (väidetavalt ka üle selle).  Erdogan on lausunud, et ta soovib läbirääkimisi kurdide etableerunud esindajatega, eesotsas Leyla Zana`ga, eesmärgiks kurdi konflikti tegelik lõpetamine.  Isikliku eesmärgina näeksin mina siiski Kurdi omariikluse teket nende asualal Iraagis, Süüria kirdeosas ning, mis seal parata, ka osas Kagu-Türgis…

 

Neid samme (mitte muidugi minu esitet mõtet) on Türgi avalikkus valdavalt heaks kiitnud, ehkki aastatepikkune frustratsioon läbirääkimiste takerdumise üle võiks ju põhjustada teistsuguseid meeleolusid. Türgi pealäbirääkija Egemen Bagis on ütelnud, et “EL-ga liitumise protsess on meile isegi tähtsam kui liitumine ise!” Tõepoolest, nende kõnelustega on põhjendatud mitmeidki reforme, mis Türgi moderniseerimiseks hädavajalikud on olnud. Aga see dünaamika saaks surmava hoobi, kui kuulutataks, et tegelikult me ei tahagi Euroopa Liiduga läbi rääkida.

 

Kokkuvõttes, Türgi ei soovi olla “esimene erand” Euroopa Liiduga liitumisel, vaid pigem olla sama täpne kvalifikatsiooni täitja kui Island. Tegelikult pole viimased arengud Rumeenias ju ka Euroopa Liidu jaoks eriline “kroonijuveel”. Samas näeme, kui sensitiivsed võivad olla kurdidest palju väiksemaid inimgruppe hõlmavad komplitseeritud küsimused, olgu hiljutine võitlus Prantsusmaa seadusega, mis armeenlaste hukkamist Esimeses Ilmasõjas genotsiidiks nimetas; või ka suhted Kreeka ja Küprosega. Viimast kui EL eesistujat Türgi koguni boikoteerib, mis ei saa olla kuidagi kooskõlas sooviga liituda EL-ga.  Teisalt, kui vaadata Küprose poliitikat ja ÜRO-le antud lubaduste täitmatajätmist ning sellele vaatamata Brüsselist saadud rohelist tuld liitumiseks, on selline boikott ka veidi arusaadav. Nii nagu saab Euroopa Liidule üha enam arusaadavaks Türgi pöördeline roll (või õigemini selle võimalus) käimasolevas Süüria kriisis, miks mitte ka Türgi stabiliseeriva tegutsemise võimalus Balkani poolsaare pingete vaoshoidmisel. Türgil on suur võimalus ära kasutada mõlema maailma, nii Euroopa kui Lähis- ja Kesk-Ida parimaid omadusi. Euroopa Liit aga võiks analüüsida, kas Erdogani reformistrateegia ja geopoliitilised püüdlused väärivad tõepoolest ignoreerimist, eriti kui võrrelda teise idanaabri (Venemaa) juhi Vladimir Putini valitud käitumisega.

 

glad_pask_fran_iceland-2

Lihavõtte postkaart Islandilt

Tere kullakesed!

Reykjavikki hakkab kevad kohale jõudma. Päike soojendab, tuul tasane. Inimesed usuvad fraasi “meile tuli kriis esimesena kallale ja meie saame temast esimesena jagu!” Kinnituseks edu IMF-i programmist vabaks saamisel, 3% prognoositav majanduskasv ja kerge tagasitõmbumine tööpuuduse arvus. Kuigi Islandi ajaloos on 7% ikka kõrge näitaja, millega raske harjuda. Aga aasta pärast on tulemas valimised ja kõik pingutavad.
Valitsuse populaarsus on madalavõitu. Ning kauaaegne valitseja – Iseseisvuspartei on opositsioonis olles oma reitingut kergitanud. Asjatundjad ent kinnitavad kui ühest suust, et mingit tegelikku nõudlust nende võimulenaasmiseks pole. Ehk sama asi paljuski kui Eestis – usaldus seniste parteipoliitika nippide vastu on madal. Sestap ennustatakse, et ruumi uutele tulijatele on küllaga. Eestis oli vist küsitletutest 37%, kes ei tahtnud eelistada ühtegi olemasolevat parlamendiparteid. Siin hinnatakse suurusjärku, kes võiks uute erakondade poolt olla 33% peale. Muidugi kinnitatakse vanade parlamendiparteide poolt refräänina, et “Uutel pole maailmavaadet! Uutel pole valitsemiskogemust! Uued ona vahetevahel tulnud, kuid imetakse siis vanadesse või kaovad areenilt!” Kui enam muud üle ei jää, öeldakse – nad on populistid! Siiski, on tõestus, et need väited ei pruugi paika pidada, sest pealinnas Reykjavikis puhta töö teinud “The Best Party” saab väga hästi hakkama ja nende linnapea Jon Gnarr`i reiting on vägagi kõrge. Just seepärast, et temal on võime kaasata väljaspool traditsioonilisi poliitraame erinevaid andekaid inimesi ning tavapärastest parteilistest persooniküsimustest üle olla. Aga tegemist on endise punkari ja boheemiga. Üleriigilisteks valimisteks valmistub ta uue nime “Parema tuleviku Partei” all. Arvatakse, et uusi tulijaid on veelgi.

Pea neli kuud tagasi otsustas Islandi parlament pea 2/3 enamushäältega, et Island peab tunnustama Palestiinat iseseisva riigina 1967. aasta sõjaeelsetes piirides. Muidugi pole see võrreldav Eesti iseseisvuse tunnustamisotuse epohhiloova iseloomuga, sest sama on teinud juba 130 maailma riiki. Ent Euroopa riikide seas ollakse ses asjas esimene. Valitsus allus parlamendi otsusele, ehkki teatud koordinatsiooniraskusi esines nii koostöös Põhjala riikide kui ka Euroopa Liiduga tervikuna. Sama välispoliitiline dilemma ei kao mitte kuskile ka Eesti välispoliitikast, ehkki insulaarse sõltumatuse luksust meie ei naudi…

20 aastat tagasi oli Islandil üle 200 omavalitsuse, tänaseks on neid jäänud 76. Millest omakorda geograafiliselt väga eraldatud väikeseid (kuni 500 inimest) on 26. Maakonnatasandit kui riigi parteilist käepikendust siin ei tunta. Omavalitsuste ülesandeks on paljud ebaseksikad probleemid nagu haridus, veevärk, prügikäitlus jne. Tehakse ka regionaalset koostööd, kus külavanematel, kes kohalike poolt valitud, on suur vabadus aga ka vastutus. Probleemiks on et rohkem kui 50% elanikkonnast on koondunud pealinna, kurdetakse, et mujal sureb elu tasapisi välja.

Aga 20. märtsil võttis parlament vastu resolutsiooni rohelise majanduse arendamisest riigis ja peaministri ametnikud peavad nüüd töötama seadusettepanekute kallal, mis seda realiseerima hakkaks. Muuhulgas leidub ka soovitus hakata GDP kõrval kasutama ka loodusvarade tarbimist arvestavat mõõdikut! Suuri lootusi pannakse ka Data-Farming`ule (andmeaiandusele), kus hiidserverite elektri ja jahutamisvajadust saaks rahuldada odava geotermilise energia abil. Vaja vaid kiiret infovahetust lubavad kaablid mere alt mandrile lasta. See on nii suur ahvatlus, et laupäeval käis saareriigis omapoolseid pakkumisi tegemas ka Vene valitsuse esindaja kindral Patrushin…

Kaunist Lihavõttepüha kõigile kodustele!

tursk

"Kala hakkab mädanema peast, läbirääkimised sabast" (Euroopa vanasõna)

Et Island meie omariikluse taastamisele esimesena tunnustuse andis ja seeläbi ilmutas nii julgust kui ka Eesti edasikestmise tuumküsimuse mõistmist, siis võiksime meiegi huvi tunda Islandi jaoks ülioluliste küsimuse vastu. Selles võtmes ja 20. augustit 1991 soojalt meenutades, kirjutasin artikli Islandi positsioonist läbirääkimistel Euroopa Liiduga. Nii nagu meie teekonna alguses vabasse Põhjalasse aitas meid Island, nii on ehk meil võimalik neile abiks olla nende praegusel Euroopaga liitumist arutaval ajal. Neid mõista püüdes.

P.S. Kuna „Diplomaatia“ toimetaja kirjutas mulle, et selle loo avaldab, siis ei pannud enne oma kodulehele, aga kui ma sain ehk valesti aru meilis kirjapandust, siis vabandust IAM mõtete „valesti“ lugemise eest. Austan kindlasti toimetajate vaadet, et kandideerimise ajal kandidaatide mõtteid ei avaldata. Ehkki minu hinnangul tasuks neid just siis avaldada. Meenutan ka, et ametlikke kandidaate pole Eesti seaduse mõttes veel olemas.

selle meilivahetuse paneme siia vahele faksiimilena;)

—–Original Message—–
From: Iivi Anna Masso
Sent: Wed 6/8/2011 6:28 PM
To: TARAND Indrek
Subject: Re: tervitus
Tere ja aitäh,

kindlasti sobib, päris huvitav asi. Meil läks juuni-juuli number just trükki ja järgmine ilmub augustis – s t kui seal on midagi, mis augusti alguseks peaks ajakohastamist nõudma, siis tahad ehk loo veel üle vaadata, enne kui toimetame ja trükki laseme? Kui vaja, võin meelde tuletada ja üle küsida, kui see aeg lähemal on.

tervit.
Iivi

On 8 Jun 2011, at 18:53, TARAND Indrek wrote:

Tere sulle kui Diplomaatia toimetajale. Tegin ajaviiteks tillukese jutu Islandi kohta. Arvasin ise, et äkki sobib sinu ajalehte ka panna. Eks sa ise otsusta ja ütle mulle, mis arvad.

Tervitades
<ISLAND08062011.doc>

Tsiteerides endist Islandi suursaadikut ELi juures ning praegust liitumiskõneluste pealäbirääkijat Stefan Haukur Johannssoni: “Fisheries is the backbone of our economy”, saab lühidalt kokku võtta Islandi ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimised. Kalal on teadupärast võrdlemisi habras selgroog… Kuid kala selgroogu on raskem murda kui imetaja oma.

Islandlaste üks suurim mure seoses liitumisega on Euroopa Liidu ühtne kalanduspoliitika (ÜKP), mis ei soosi nende kalandustraditsioone ja -süsteeme ning seetõttu ei olda mitte kuidagi nõus oma suveräänsusest loobuma. ÜKP kohta on Euroopa komisjon andnud hinnangu, et praegune regulatsioon lihtsalt ei toimi ning seepärast on 1983. aastal loodud ning korra juba 2002. aastal muudetud kord ka läbivaatamisel. Reformimisega  tahetakse ühele poole jõuda 2012. aastaks.  Reform ei tule lihtsalt, sest vaatamata kalameeste arvu vähesusele on võitlus nende ressursside üle alati kirglik.  Eks meenu ju meilegi emotsioonid Läti ja Eesti “kilusõja” aegadest, mis kulmineerusid kohati ka sellega, et Eesti piirivalvelaevad sõitsid Läti traaleritel Ruhnu lähistel lihtsalt traalid tagant maha…

Kui Island liituks ELiga, siis lubaks ÜKP kalandussektorisse välisinvesteeringud ning ühtlasi  tähendaks see seda, et 200 miili raadiuses majandusvööndis kehtivad püügikvoodid ja muud suunised otsustataks Brüsselis.  Praegu on Islandil aga välisinvesteeringud seadusega keelatud, et kohalik majandus kalatööstuse tulust võimalikult palju kasu saaks.

Liikmesriigina osaleks Island täielikult otsustamisprotsessis, ent vastuargumendi pooldajaid on rohkem. Väikeriigil poleks oma suuruse tõttu piisavalt jõudu otsuste langetamist ELi tasandil mõjutada. Liitudes ELiga läheks seadusandlik võim Islandilt üle Euroopa Nõukogule, kus neil poleks piisavat jõudu. Nõukogus oleks neil 3 häält 348-st ning neil oleks vaja suurt enamust (73,9%), et otsuseid nende kasuks vastu võetaks- tervelt 255 häält 345-st! Näiteks Hispaanial on 27 ja Inglismaal 29 häält! Isegi Luksemburgi leping, mis kutsub üles lepitusele ning mõistvale suhtumisele kui ühe liikmesriigi olulise tähtsusega rahvuslikud huvid on kaalul, ei suuda islandlaste arvates neid päästa.

Islandi majanduse peamise alustala, kalanduse, tähtsusest annavad aimu eelnevate aastate näitajad. Kalatooted moodustavad pea poole (42%) Islandi eksporditulust ja tervelt 9% SKT ‘st ning kalandussektoris on hõives 4,1% tööjõust. 4/5 eksporditavast kalast läheb Euroopa Liitu, millest 34% omakorda Suurbritanniasse ja 12% Hispaaniasse. Island püüab iga elaniku kohta 4 tonni kala,  ELi keskmiselt kõigest 10 kg! Kes nüüd on kalanduse suurriik?

2007. aastal moodustas Islandi kalapüük tervelt 1,6% maailma kogupüügist, asetades nad maailma edetabelis Lõuna-Korea ja Bangladeshi järel 16. kohale. Nimistu ladvikusse kuuluvad sellised suured “kalad”, nagu Hiina, USA, Norra jne. Pisikese saareriigi kalandusest saadav sissetulek inimese kohta on kordades suurem kui üheski EL liikmesriigis.

Islandil on küll võrdlemisi avatud turg seoses Euroopa Majanduspiirkonna liikmeksolekuga, kuid näiteks välisalustele Islandi sadamatesse ja sadamateenustele ligipääs puudub. Sellist sorti piirangud ei ühti aga kauba vaba liikumise acquis‘ga ning Island peaks liitumisel vabaturureeglitega nõustuma.  Lisaks kehtestab näiteks ÜKP, et mistahes liikmesriigi alusel peab olema õigus liigipääsule teise liikmesriigi vetesse. Seda küll eraldi kokkulepitud reeglite kohaselt.

Endine EL-i laienemisvolinik Olli Rehn on kasutanud metafoori, et just lõpp on maratoni kõige raskem osa. Antud liitumiskõneluste puhul tundubki, et just lõpp võib erakordselt vaevanõudvaks osutuda, kuna 27. juuni Liitumiskonverentsiga (Accession Conference) avatud esimesed peatükid olid kergemast kaalukategooriast, ning  kalandust ja põllumajandust käsitletakse viimases järjekorras.

Olgugi, et tõenäoliselt viivad prognoositavad muutused ÜKPs selle Islandi mudelile veidi lähemale, põhinevad liitumisläbirääkimised siiski praegusel õigustikul ning sellest tulenevalt peitub protsessis üsna mitu tüliõuna. Kalandus on ja jääb liitumiskõnelustel kõige olulisemaks teemaks, mille kohta Islandi saatkonna kalandusnõunik Steinar I. Mathíasson on öelnud: “It’s going to be a crucial point. Either make it or brake it”. Isiklikult loodan, et kalad n.ö. kuivale ei jää ja EL suured liikmesriigid nõustuvad pigem Islandi meetodeile lähenema, selmet vastupidi.

Ka Euroopa Parlamendi märtsi täiskogul vastuvõetud resolutsioon Islandi 2010. aasta eduaruande kohta ütleb, et kuna ÜKP on hetkel läbivaatamisel ning seda võidakse enne Islandi ühinemist veel muuta, tuleb kõnealusele läbirääkimiste peatükile läheneda konstruktiivselt. Viimasele mõistele annavad sisu läbirääkijad ise.

Paljudes liikmesriikides on kulu ja toetused kalandussektorile suuremad kui püügi otsene majanduslik tulu. Valitsuste ning Euroopa Kalandusfond (European Fisheries Fund) poolt pakutud rasvaste toetuste tõttu on tekkinud kalandussektoris ülevõimsus, mis tähendab sisuliselt seda, et suured kalalaevad sõidavad meredel ringi, saades selle traavimisele kulutatud energiaga võrreldes väga vähe püütud. Euroopa komisjoni 2008. aasta aruanne ütleb, et mõnedes liikmesriikides opereeritakse kalandussektoris 2-3 korda suurema võimsusega, kui jätkusuutlik oleks.

Islandi erilisus seisnebki just tõigas, et riigi ja kalurite vahel on kokkulepe: kalandussektor jääb otsetoetustest puutumata! ELi liikmesriikides on aga kalandussektor priskelt subsideeritud. Toetuseid on erisuguseid, ning mõne puhul ei ole esmalt kohe nähagi, et tegemist võiks toetusega olla. Otsene toetus on näiteks Euroopa Kalandusfondist (European Fisheries Fund — EFF) saadav toetus. Lisaks sellele võib iga liikmesriik oma kalureid (loe: kalapüügiga tegelevaid ettevõtteid või üksikuid aluseid) toetada kuni 30000 euro suuruse de minimis toetusega, mis on antud kolme aasta peale. Viimasel täiskogu istungil Strasbourgis läks läbi Alain Cadec’i (EPP, Prantsusmaa) raport, mille kohaselt tahetakse toetuse hulk kahekordseks tõsta ning seda põhjendusel, et globaalse naftakriisi tõttu on kütusehinnad tõusnud. Siinkohal tasub aga mainida, et lisaks lennutranspordi kütusele, on ka laevandussektoris kasutatav kütus maksuvaba (nii heitgaasi- kui ka käibe-). Antud maksusoodustust võiks seega ju samuti toetuseks lugeda… Lisaks saab EL osta kolmandate riikide vetes püüdmiseks oma liimesriikide kalameestele litsentsi (instrumendi nimi on individuaalsed kalanduse partnerluslepingud — Fisheries Partnership Agreements) . Näiteks Mauritaanias oli 2010. aastal ELi poolt makstavaks summaks 73 milj. EUR ning kui vaadata, milline liikmesriik antud piirkonnas põhiliseks püüdjaks oli (Õige vastus: Hispaania!), siis ei ole kahtlustki, et EL-i poolt kinnimakstud sedasorti lepingud on samuti toetuseks.

ELi ja Islandi vahel käiv makrellisõda on liitumiskõnelustele samuti üsna tumedat varju heitnud. Nimelt on kliimasoojenemise tõttu makrell usinalt Islandi külje alla ujunud. 2010. aastal oli lausa 23% kogu makrellivarust Islandi rannikul. Island kehtestas seejärel ühepoolselt püügikvoodid – 2011. aastal on see 146,818 t, mis moodustab 17% soovitatavast lubatud kogupüügist maailmas. EL ja Norra tõstsid mõistagi protestikisa ning jaanuaris teatas EL, et kuniks makrellipüügi osas lahendust pole leitud, on Islandi lipuga laevadel keelatud ELi sadamates makrelli maha laadida.

Island on aga alates 1999. aastast palunud luba osaleda makrellipüügi rannikuriikide (EL, Norra, Fääri saared…) nõupidamistel, kuid palvet on seni ignoreeritud põhjusel, et teised riigid ei tunnista Islandit kui makrellipüügi rannikuriiki. Mereõiguse omapärane tõlgendamine, ei muud. Teised rannikuriigid jagasid seega Islandit kaasamata kalavarud ära ning nüüd imestavad, miks Island omakorda ühepoolselt püügikvoote määrama asus. Nüüd ajavad Norra ja EL oma jonni edasi, olles 2011. aastal kehtestanud kahepeale püügikvoodiks 583,882 t, mis moodustab aga soovituslikust kogupüügist üle 90%! Kui sinna juurde nüüd lisada Islandi 147,000 ning Fääri saarte 150,000 t kvoodid, siis makrellivarudest ei jää pea miskit järele. Toimub vägikaikavedu, mis, piinlik küll, ka mõni aeg tagasi Oslos peetud olulisel kohtumisel leevendust ei saanud.

Kuid lisaks eelmainitutele, tekitab Islandile muret kalade vette tagasilaskmine ja ülepüük, mis ELis on tõsiseks probleemiks. Kalade vettelaskmine on Islandil seadusega keelatud, kuid ÜKP ei luba üle kvoodi püütud ja alamõõdulise kala lasti kaldale tuua ning et suurtest trahvidest hoiduda, visatakse üle normi püütud ja alamõõdulised kalakesed vette tagasi. Ka sellisel puhul toimub vette tagasilaskmine, kui on tahetud püüda vääriskala, kuid saadud midagi kehvemapoolset…. Kõik on ühesõnaga õigustiku tõlgendamise küsimus. Nüüd tahab Komisjon muidugi asja parandada, tehes ettepaneku, et kõik kala tuleb tuua kaldale. Siis oleks vähemalt võimalik saada adekvaatsemat informatsiooni püütud kala hulga kohta.

Kuna Islandi ühiskond on niivõrd väike, siis on loomulik, et huvirühmadel on väga tihedad ja isegi lausa isiklikud sidemed valitsusega ning et nad osalevad aktiivselt poliitilises protsessis. Riigi kalandusalane lobitöö on antud poliitilises protsessis vägagi mõjukas ning ei tasu ka unustada, et Islandi praegune välisminister Össur Skarphéðinsson on endine kalur…

Muidugi on läbirääkimiste käigus eriarvamusi nii põllumajanduspoliitika kui ka vaala- ja hülgepüügi osas, samuti ei pruugi islandlased enam soovida euroala liikmeks saamist. Kuid need probleemid on lihtsamini lahendatavad kui kalandus. Islandlased teavad, et kultuuriliselt ja poliitiliselt on nad Euroopa Liitu kuulumise poolt.  Ent pisiasjade saatan võib seda poolehoidu tugevalt kõigutada. Erinevalt Eestist on Islandil Euroopa Liidule arvestatav alternatiivgi olemas. Kala tahavad süüa ka USA ja Kanada inimesed. Ning kui nemadki peaks Euroopa Liidu pealekäimisel Islandi laevadele sadamad sulgema on ukse taga ootel Hiina. Kus kehtib ju vanasõna “Anna näljasele õng, mitte kala!”

Mõningaid võrdlusandmeid kalandussektori kohta valitud liikmesriikides

Riik Püügilaevade arv Kogumahutavus (GT) Ühenduse abi kalandussektorile Euroopa Kalandusfondist (EFF) aastal 2008 Toetuse hulk Euroopa Kalandusfondist aluse kohta (EUR) Kogupüük (total catches live weight, t)
DE 1 870 69 000 20 248 368 10 828,00 229 000
EE 961 19 365 9 212 468 9 586,34 101 000
ES 11 420 461 071 147 695 785 12 933,08 919 000
PT 7353 80 180 31 495 483 4 283,35 240 000
UK 6 676 217 000 17 651981 2 644,10 594 000

Viited ja lisainfo:

Komisjoni otsus EKF kulukohustuste assigneeringute kohta
Euroopa Ühine Kalanduspoliitika arvudes
Eurostat’i statistilised andmed kalanduse kohta
Infoleht EL-i individuaalse kalanduse partnerluslepingu (FPA) kohta Mauritaaniaga
Euroopa Komisjoni Kalanduse peadirektoraat
Euroopa Komisjoni kalandussektori analüüs (2010)
European Commission Joint Research Centre (JRC) Annual Economic Report on the European Fishing Fleet, 2010