Tag Archives: Eesti

Ametnikud jooksevad Läände ja leiavad kulda

Ametnikud jooksevad läände ja leiavad kulda

Stephen Castle, International Herald Tribune

Tõlkinud Indrek Tarand

Ametnikud jooksevad Läände ja leiavad kulda

Läti peaminister Valdis Dombrovskisel on maailma üks viletsamaid poliitilisi töökohti – ta peab valitsema langeva elustandardi üle oma vaesunud riigis ning kärpima palku ja vähendama töökohti selleks, et tugevdada oma rahva rüvetatud finantse. Selle eest makstakse talle aastas brutopalka 32640 eurot. Sellest tasub ta oma tervisekindlustuse ja ta elab kolmetoalises nõukogudeaegses korteris. Samal ajal, kui härra Dombrovskis teenib vähem kui paljud Lääne-Euroopa politseinikud, on paljude Läti ametnike elu hulga parem.

Näiteks Andris Piebalgs, Euroopa Komisjoni volinik Lätist, teenib aastas 248006 eurot, mis on 7 korda rohkem kui peaministril, kes Piebalgsi Brüsselisse nimetas. Egil Levitis, Läti kohtunik Euroopa Kohtus, teenib kopsakalt üle 100 000 USA dollari aastas, mis on rohkem kui USA ülemkohtunik John G.Roberts Jr.  Ka pole härrade Piebalgsi ja Levitise boonused üldse kesised: majutuskulu ning päevaraha, iga lapse kohta aastas 4380 eurot, meelelahutuseks 7300 eurot aastas ning helde pension, mille saamiseks töövõtja ei pea sissemakseid tegema.

Jättes kõrvale andekuse ja soovi oma professionaalsust arendada, pole siin raske aimata, miks jooksevad valgekraed raskustes vaevlevatest Ida-Euroopa riikidest palavikuliselt tormi töökohtadele Euroopa Liidus.

Alates 2004. aastast, kui esimene kahest liitumislainest teostus, on Euroopa Komisjoni tulnud tööle rohkem kui 4700 ametnikku. Komisjon on EL täidesaatev võimuharu, mis pole kaugeltki ainus. See number ületas hõlpsalt Komisjoni enda määratud piirarvu ning hetkel on idaeurooplaste osakaal 1/6 kogu ametnikkonnast.

Ligi 150 lätlast töötavad Komisjoni ametnikena  ja teenivad seal vähemalt 50% rohkem kui härra peaminister Dombrovskis. Tippametnikkonna seas on ka 288 rumeenlast.  Seda on rohkem kui sakslasi, prantslasi ja britte kokku!

Ajal, mil 27 valitsust üritavad kokkuhoiumeetmeid rakendada ja paljud ongi vähendanud avalike teenistujate palku, on Brüsseli palgad jäänud langustele immuunseks.  See toob taas kõrvu kauge kaja traditsioonilisest kriitikast, et Euroopa Liidu ametnikud on Euroopa majanduste kriitilisest olukorrast tulemüüriga kaitstud.

On fakt, et Euroopa Liidu ametnikud said sellel majandusaastal, mis juunis lõppeb, palgakõrgendust. Euroopa Poliitikauuringute Keskuse teadur Jorge Nunez Ferrer ütleb, et palgakõrgendus “oli probleemiks, sest nii mõnedki neist ametnikest pidid majandusraskustes riikidele nagu näiteks Kreeka jutlustama kulukärpeid ja palkade vähendamist”.

“Nende võõrandumine on sümboli tähendusega”, lausub Nunez Ferrer. “ Kui nad monitoorivad teisi riike ja käsivad eelarvedefitsiidi vähendamiseks vähendada riigi kulusid ja palku, siis minu reaktsioon on – aga kuida sjääb teie enda palkadega?”

Euroopa Liit on kogu aeg maadelnud probleemiga kui palju maksta oma parlamendiliikmetele ja bürokraatidele, kohtunikele ja müriaadile muile töötajaile. Kui suhestada seda palka sama tööd tegevate inimeste sissetulekutega vastavas liikmesriigis, siis näeme, et palgavahed on ekstravagantselt erinevad. Aga kui suhestada seda Lääne-Euroopaga, siis saamegi lõpuks Dombrovskise efekti.

Maros Sefcovic, Euroopa Komisjoni asepresident haldusküsimustes, arvab, et palk on kohane rahvusvahelisele tööle, sest tippametnikud peavad pidama kahte kodu – välismaist ja kodumaist. “Kui võrrelda Komisjoni palku näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi või OECD palkadega, siis pole meie omad kuidagiviisi kõrgemad!” seletab Sefcovic.  Ta lisab, et need palgatasemed on tarvilikud, sest muidu ei saaks kõrge kvaliteediga volinikke, kes oleksid täiesti sõltumatud. Volinikel on ju piirangud, mida nad tohivad teha ametisoleku ajal ja mida pärast seda. Aastast palgakasvu määratleb reegel, mis arvestab 8 Lääne-Euroopa riigi palgamuutust, kuid ei arvesta üldse uute liikesriikide palku. Härra Sefcovic lubab, et ta vaatab selle valemi üle, kuid rõhutab, et palgad peavad siiski olema konkurentsivõimelised, et motiveerida inimesi kõikjalt Euroopa Liidu liikmesriikidest. “Saada häid trustide-vastaseid juriste Suurbritanniast on peaaegu võimatu”, kaebleb ta.

Aga ikkagi leidub neid, kes osutavad, et kuigi euroopa poliitikud räägivad vajadusest rahvale lähemale tulla, kaob nende innukus otsekohe kui jutt läheb nende enda sissetulekutele.

Hugo Brady, Euroopa Reformi Keskuse teadur Londonis, nendib, et valitsuste kohustus on kulud kontrolli all hoida, kuid kui inimesed kannatavad kärbete all, siis kindlasti ei kasutanud euroopa asutused võimalust koguda poliitilist kapitali, keeldudes oma palgatõusust.

Hannes Swoboda, Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide asepresident arvab, et lahendus peitub sõltumatu uuringu tellimises.  Eesmärgiks võrrelda kõikide poliitikute ja ametnike sissetulekuid nii 27 liikmesriigis kui ka Euroopa nn Institutsioonides ning selle tulemuse põhjal kehtestada maksimum ja miinimum palgamäärad.

Kuid 39-aastane härra Dombrovskis, kes 2009. aastal loobus oma kohast Euroopa Parlamendis, kus ta teenis 3 korda rohkem kui praegu, jääb filosoofiliseks: ”Kõik on suhteline. Minu palk on küll väiksem kui Euroopa Parlamendis või võrreldes teiste peaministritega, ent pannes selle Läti konteksti ei olegi ta nii tilluke. Kuigi, nominaalselt saan ma nüüd vähem palka kui varem rahandusministri ametis.”  Dombrovskise naine käib tööl ja eelmisel aastal vabanesid nad oma 12 aastat vanast Saab93st.  Aga uus auto Toyota RAV 4 on ka ikka kasutatud ja üle 2 aasta vana.

Siiski, soovitaksime Dombrovskisel mitte liiga kaugele ringi vaadata. Näiteks härra Piebalgsil on väga moodne uus kodu Jurmalas Läänemere rannal. Muidugi, volinik Piebalgs teenib 7 korda rohkem. Ja loomulikult keeldus volinik Piebalgs ajakirjaniku küsimustele vastamast.

Ja siis on veel Igors Ludborzs, lätlasest Euroopa Kontrollikoja liige, kes teenib aastas 238086 eurot. Ning Ingrida Labucka, Luksemburgi Euroopa Kohtu kohtunik, kelle sissetulek on 229628 eurot aastas.  Kohtunikud annavad intervjuusid harva ja nii ei saanud me ka tema kommentaare.

Läti saadik Euroopa Liidu juures härra Normunds Popens võtab aga Dombrovskisega sarnase seisukoha: ”Finantskriis on põhjustanud palgakärpeid mitmes riigis, mitte üksnes esimesena kärpima hakanud Eestis või Rumeenias. Ka Kreeka ja Iirimaa vähendasid palku!”  Härra Popens teenib umbes 18000 eurot aastas, aga saadikuna on talle garanteeritud ka eluasemetoetus 31200 eurot aastas, ametlik residents sellele lisaks ning auto koos juhiga. See kõik kokku seab ta sissetuleku poolest oma riigi peaministrist kõrgemale. Lõhe sissetulekute vahel on määratud veelgi suurenema, sest peagi terendab suursaadik Popensi jaoks uus ametikoht – Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika direktoraadi asedirektori koht. Ta ise ütleb, et raha pole oluline, tähtis olevat Euroopa Institutsiooni väljakutse vastuvõtmine… Tema uue töökoha miinimumpalk on 176064 eurot aastas, mis on 5 korda suurem kui härra Dombrovskisel.  Dombrovskisel pole palgatõusu loota enne järgmist aastat, kuid ta lisab väärikalt: “Ma ei kaeble!”

Minu kommentaar: Selle artikli tõlkisin vabas vormis ja väljaandelt luba küsimata. Kuid leian, et sedatüüpi ajakirjanduse probleemipüstitus võib minu kodulehe uudistevoo jälgijatele huvipakkuv olla. Ning miks mitte ka olla aluseks kodusele debatile, sest Läti nimede asemele oskame omigi asetada, kas pole?

Mis ja miks aktuaalne?

Euroopa Parlament on otse valitud parlamentaarne kogu, mis esindab u 500 miljoni kodaniku huve, mis omakorda on otseloomulikult vägagi varieeruvad. Siin tehakse koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukoguga tööd õigusaktidega, mis mõjutavad meie kõigi igapäevast elu: käsitlevad keskkonnakaitset, tarbijate õigusi, võrdseid võimalusi, transporti ning töötajate, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist. Ja ärgem unustagem inimõigusi.

Teemad, millega tegelen, tulenevad peamiselt minu komisjonide ja delegatsioonide töökavadest, kuid võib ka öelda, et need asjad on mulle südamelähedased.

Näiteks Island, meie iseseisvuse taastamist esimesena rahvusvaheliselt tunnustanud riik. Hetkel käivad läbirääkimised seose Islandi võimaliku Euroopa Liitu lõimumise osas. Aga kas saareriik seda ise üldse tahab? Arvamusküsitlused on kogu aeg olnud pigem skeptilised, väidetavalt käib väga tasavägine kaikavedu ka Althingis. Kui Island liituks, oleks tema majanduslik tulevik ehk paremini kindlustatud, kui ta seda praegu on, nn Icesave’i juhtumi valguses, kuigi viimast ei kavatseta tema kandidatuuriga ametlikult kuidagi siduda. ELil oleks aga kand tugevamini Arktika piirkonnas kinnitatud. Ja see on piirkond, millele on lähiaastatel ja aastakümnetel väga, väga paljude pilgud suunatud…

Endise Välisministeeriumi kantslerina võtsin ka vaevaks olla Roheliste fraktsiooni variraportöör Põhiseaduskomisjonist läbi käinud Euroopa Välisteenistuse raporti juures. Guy Verhofstadti (Belgia, EPP) ja Elmar Broki (Saksamaa, S&D) kahasse kirjutatud raportis vaagiti mitu kuud, millisel moel peab uus Euroopa n-ö välisministeerium olema üles ehitatud. See tähendas näiteks kus ja kui palju rõhku tuleb panna inimõiguste kaitsele, kriisiennetusmeetmetele, välisdelegatsioonidele, arengukoostööle  ja nii edasi.

Mõistagi on Välisteenistuse ülesseadmine hädavajalik, et EL kunagi ühel häälel oma välispoliitikat teostada saaks, näiteks Venemaa suunal ja energiajulgeolekuga seoses. Sügisel jõuab Euroopa Parlamendi ette Alejo Vidal-Quadrase (Hispaania, EPP) resolutsioon, mis soovitab vastu võtta ELi gaasivarustuse kindluse tagamise määruse. Selles on ära toodud rida meetmeid, kuidas liikmesriigid end tulevikus Venemaa-Ukraina sarnaste gaasitülide puhul aidata saavad ja üleeuroopalise õigusakti alusel tagatakse, et mitte keegi külma kätte ei jääks.

Euroopas olles tuleb aga ka oma rahvuspiiridest laiemalt (kuid mitte viimast ka välistades) mõelda. Internetivabadused ja intellektuaalse omandi kaitse ning sellega seoses õhus olevad reformid on asjad, mis kõiki ELi kodanikke puudutavad. Olgu tegu tarbija või autoriga, hetkel tundub, et lähiaastatel saavad muudatusi mõlemad näha. Eeskätt on tegu Internetis filmide ja muusika allalaadimisest lahvatanud teemaga: kas nt sõpradega filmide jagamine on oma olemuselt illegaalne tegevus? Kas ja mil moel tuleb seadusi selle taustal kohendada? Allalaetavate filmide, raamatute jm populariseerimisega võib aga plaatide ja raamatute müük kahaneda, võib-olla ka mitte. Kui aga kitsamalt allalaetava kraami levikut piirama hakata, mis karistusi tohib inimestele üldse määrata? Mil tohib inimeste andmeid ja tegevust Internetis jälgida? Nagu iga lugeja vast mõistab, need puudutavad kõiki suuremaid ja väiksemaid kultuuri-, aga ka lihtsalt netihuvilisi.

Kui tulevikus peaks aga nii juhtuma, et mõni seadus, direktiiv või määrus ei ole kodanike arvates piisavalt meie ühiskonnas tuge leidnud ning seda tuleks muuta või koguni uus esitada – selle jaoks on Lissaboni leppe raames loodud Euroopa Kodanikualgatus. Tegemist on projektiga, mida loodetakse käivitada 2011.a ja selle eesmärk on muuta EL demokraatlikumaks, andes kodanikele õiguse Euroopa Komisjonile esitada seadusalgatusettepanek, millele EK peab omakorda ametlikult vastama. Kahtlemata on tegemist kodanikuühiskonna jaoks väga olulise ja konstruktiivse sammuga, seda enam, et kõik liikmesriigid asjas kaasa saavad rääkida, kuid kindlate reeglite alusel. Näiteks peab algatust toetama minimaalselt üks miljon kodanikku vähemalt (hetkel) ühest kolmandikust liikmesriikidest. Lisaks peab igas riigis kogutud allkirjade arv olema proportsionaalne riigi rahvaarvuga. Seega avaneb ka väikerahvastel suurem võimalus asjadele kaasa rääkida. Vaidlused detailide osas aga jätkuvad.