Category Archives: Artiklid

Kanooniliselt kindral Laidonerist

Võidul on tuhat isa, kaotusel vaid üks. Selle tarkuse taustal tasub vaadelda ka kindral Johan Laidoneri eluteed, mille algusest 12. veebruaril möödus 125 aastat ja mis lõppes Vladimiri vangilaagris 13. märtsil 1953.

Minult on väga sageli küsitud, mida ma arvan Martti Turtola raamatust «Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk» . Vastan alati, et ma ei saa sellest midagi arvata, sest ma pole raamatut lugenud ning ilmunud retsensioone arvestades ei kavatse ka kunagi lugeda.
Sest kui keegi soovib väita, et Laidoner oli reetur ja riigikaotuse peamine sepistaja, siis vabas ühiskonnas on tal see õigus. Minul oli kohustus seda tüüpi väiteid sunnikorras lugeda Nõukogude Liidus. Mis teadupärast polnud eriti vaba ühiskond.

Vabadussõjast möödub peagi 90 aastat ning ehkki see on tegelikult vaid inimese eluiga, on ikkagi võimalus hakata mõtlema iseseisvuse toonud rahvuslike suurmeeste kergele kanoniseerimisele. Püüda sõnastada lihtsalt ja meeldejäävalt need laused, mida järeltulevatele põlvedele kokkuvõttena minevikust edasi anda. Selles artiklis üritan visanda kolm põhitelge, millele tuginedes saame tõendada, et tegemist oli rahvusliku suurmehega nii ajas kui ruumis. Need on:
Sõjamees. Riigimees. Rahvusvaheline mees.

Sõjamehe tee polnud ehk isegi sedavõrd kutsumus, vaid pooleldi sundvalik. On kirjutatud, et noore Johani soov oli õppida metsandust. Ent kuidas saja aasta tagustes majandusoludes ikka muidu hariduse poole pürgida kui mitte tasuta pakutava kooli kaudu. Sõjaväe kaudu. Ning kui õppida hästi, siis avardusid ka võimalused näha laia maailma impeeriumi eri otsades ja koguni kõrgseltskonda sattuda.

Eeskujulike õpitulemuste eest auhinnaks saadud kahepäise kotkaga kuldkell taskus, astus noor podporutšik lootusrikkana neile radadele. Loomulikult polnud mitte igal ohvitseril võimalust tõusta väejuhiks, kuid saatuse keerdkäigud pakkusid Johan Laidonerile säärase võimaluse ja ta suutis šanssi maksimaalselt ära kasutada.

Küpse tegevusega Esimese maailmasõja lahingutes taganuks ta endale ka silmatorkava positsiooni Vene armees, kuid revolutsioon ja sõjaline ebaõnn laastasid selle armee distsipliini. Samal ajal oli eestlaste iseolemise tung jõudnud impeeriumi mõttes küll ebaperspektiivika, kuid eestlusele elutähtsate rahvusväeosade moodustamiseni. Selles episoodis ei leia Laidoneri hiljem tuntuks saanud kiire otsustusvõime kinnitust. Ta kõhkleb, kas minna Eestisse, ja formaalse ettekäändena järgib Vene seadust, mis rindeohvitseril ilma sõjaministeeriumi korralduseta uude väeossa minekut ei võimalda. Teisalt on talle tehtud ka pakkumine minna nn Georgi brigaadi staabiülemaks. Bolševike võimuhaaramine teeb Laidonerile otsustamise lihtsamaks ja 1. jaanuaril 1918 jõuab ta Tallinna.

Järgnevad seitse nädalat enne sakslaste tungimist Eesti mandrialale täis pingelist organiseerimistööd on suunatud omariikluse väljavõitlemisele selles lootusetus rahvusvahelises olukorras. Sakslaste eest tuleb siiski pakku minna ja püüda punasest Peterburist mõjutada Eesti sõjaväe algatamist sakslaste vältimatule kaotusele järgnevaks ajaks. Organiseerija ise liitub vägedega pärast punaste rindest läbihiilimist Soome kaudu. Ning saab ülemjuhatajaks.

Faktilise täpsuse huvides tuleb nimetada, et üldlevinud käsitlus Laidonerist kui esimesest ülemjuhatajast pole siiski päris täpne. Sest enne ta saabumist täitis nimetatud ametikohta kindral Ernst Põdder (vt Riigi Teataja 1918 nr 8, lk 4 ja nr 9, lk 7–8). Kuid sisulises Vabadussõja juhatamise võtmes on muidugi Laidoner meie väejuht.

Vabadussõja sündmustel ja Laidoneri väejuhtimisoskustel pole siinse kirjatöö raames mõtet peatuda, sest huviline võib seda küsimust Reigo Rosenthali hiljuti ilmunud monograafiast «Laidoner – väejuht» põhjalikult tudeerida. Kanoonilisse käsitlusse peame haarama vaid kolm aspekti.

Esiteks, Laidoneri võime organiseerida rahvusvahelist sõjalist koostööd. Silmapaistvateks näideteks Inglise eskaadri Tallinna alla toomine, õigemini lausa meelitamine, sest inglaste isu polnud pärast Cassandra miinilejooksu ja uppumist ehk kõige suurem. Kuid ka Vene valgekaardi võimaluste piires viisakas liidendamine liitlassuhtesse sobib samasse rubriiki.

Teiseks, kõhklematu ja otsustav tegevus mitte just liigsest võitlustahtest pakatava rahvaväe viimisel vastupealetungile jaanuaris 1919. Küllap oleks teistegi eesti ohvitseride seas leidunud samasuguseid juhte, ent Laidoneri puhul lisandus see mõõtmatu usaldus, mida Vabadussõja alguses tema isiku suhtes tundsid kõik Eesti poliitilised jõud.

Kolmanda momendina märgime Laidoneri võimet tajuda demokraatia arendamise nõudeid ja vajadusi ning isiklikku lojaalsust sellele. On vähe võidukaid väejuhte, kes ei sooviks võidetud sõja järel nautida erilist positsiooni ka rahuaegses riigi ülesehituses. Laidoner oli teisest puust ja valmistas ette ülemjuhataja institutsiooni kaotamise rahuaja tingimustes ning kaitseväe juhi allumise sõjaministrile. Tsiviilkontroll, lausuksime tänapäeval iseenesestmõistetavalt. Laidoneri säärane idee polnud mitte kõigile üheselt mõistetav, kuid vaatamata poliitilistele vaidlustele viis ta selle läbi ennast tegelikult ise ametist tagandades. Mis tõendab, et isiklikust kasust ülemaks oskas ta pidada riigi huvisid.

Eesti riigikokku osutus Laidoner valituks kolmel korral enne 1934. aasta riigipööret. Töötas selles institutsioonis sõjamehele omase kohusetunde ja täpsusega. Ei olnud poliitiline kiremees, vaid vastupidi. «Ei püüdnudki mingite trikkidega või vägisi oma mõtteid peale suruda. Laidoner katsus mõistuse kaudu jõuda ühisele veendumusele. Arutluse all olevat küsimust püüdis ta igakülgselt valgustada, samas hinnates ka teiste seisukohti,» on nenditud tagantjärele.

Päritolult ja hingelt põllumehena oli loomulik tema kuulumine põllumeeste erakonda ja tähelepanu põllumajanduspoliitikale. Ent ka põllupeenrast kaugemad probleemid oli Viimsi suurtalu peremees endale selgeks teinud, olgu siis riigikaitse, rahvamajanduse või välispoliitika valdades. Lugedes Laidoneri omaaegseid sõnavõtte, paneb imestama, et neis pole tilkagi tigedust ega ultimatiivsust.

Vaid üks tsitaat illustratsiooniks: «Mida pidime tegema kriisi puhkemisel? Riigi teatavad väljaminekud on broneeritud ja ette lubatud: seal on ametnikud, koosseisud, riigiaparaat, sõjavägi jne. Ja mida peale hakata? Vähendati palku, aga palkade vähendamine kriisi ajal on kõige halvem asi. Järgnes pensionide vähendamine. Arvan, et palkade ja pensionide vähendamine oli revolutsioonilise vapsismi üheks tekkepõhjuseks. Igal riigil peab olema reserve /…/ Majandusminister rääkis siin eile Eesti Panga reservide ära kasutamisest. Kas oli õige, et esimene parlamentlik valitsus reservid käiku laskis? Ma arvan, et ei ole… »

Kõige küsitavam tegu ongi ehk kaasaminek Konstantin Pätsi riigipöördega, sest selle taga võib tajuda isiklikkugi kibestumist kindral Andres Larka suhtes. Viimase puhul ei peetud eriti austusväärseks asjaolusid, kuidas tema alampolkovnikust kindraliks tõusis, erinevaid demobiliseerimisi ja kehtivat seadust omakasupüüdlikult tõlgendades. Kuid rahulikult kaaludes peame tunnistama, et seda aspekti ei peaks üle tähtsustama, meil kõigil on oma sümpaatiad ja antipaatiad.

Ilmsem oli siiski soov riiklik stabiilsus kui omariikluse tähtsaim komponent mingil kombel tagada. Ja kindral tegi valiku, minnes ehk mõneti vastuollu oma demokraatlike veendumustega, neid siiski lõplikult kompromiteerimata. Ja jäi ka uues võimupositsioonis tagasihoidlikuks ning omakasupüüdmatuks. Pole tema süü, et Mussolini ajastule Euroopas iseloomulikult palusid üha uued ja uued seltsid ja seltsingud kindralit oma auliikmeks ning kindraligi pea kohal riiklikku nimbust aimata võis.

Kesk- ja Ida-Euroopa mastaabis suutis Eesti jääda piiratud demokraatiaga autoritaarseks riigiks kõigi võimalike sõjaliste ja mittesõjaliste diktatuuride kõrval, Nõukogude ja Saksa tüüpi totalitarismidest rääkimata.

Kui lausuda praegu sõnapaar «rahvusvaheline mees», kerkib automaatselt silme ette Lennart Meri. Põhjendatult. Kuid Laidoneri välispoliitiline tegevus oli samuti muljetavaldav. Juhtides korduvalt Eesti delegatsiooni tööd Rahvasteliidus, saavutas sõjamees partnerite sedavõrd suure lugupidamise, et esimese eestlasena määrati ta juhatama rahvusvahelist komisjoni, mis lihtsustatult öeldes kontrollis Iraagi ja Türgi piiril «Brüsseli liini» režiimi.

Esimesele pole tänini teist sama kõrget missiooni järgnenud, sest meie praegused tegijad ei saa seoses Nõukogude Liidu poolt meilt röövitud ajavahemikuga näiteks Martti Ahtisaari rollini veel kuidagi jõuda. Lisaväärtusena tõi Laidoner Iraagist kaasa ka muistiseid, mida kohalikud odava raha eest andsid. Hiljem on need kirjatahvlid sattunud osaliselt Leningradi ning olnud abiks vene teadlastele surnud keelte dešifreerimisel. Näide siinkohal toestamaks väidet, et ka humanitaarteaduse küsimuste vastu tundis Laidoner huvi.

Kui tulla algusse tagasi ja vaadata kiretult 1939/40. aastat, siis loomulikult valmistas kindral oma kaasohvitseridele ja sõjaväele pettumuse. Kuid seda ikkagi pigem tagantjärele tarkuses, mis annab meile kindla teadmise, et surm ausas võitluses, lahinguväljal ülekaaluka vaenlasega ihuüksi rammu katsudes oleks olnud kõlbeliselt parem valik kui see häving, mille Nõukogude ja Saksa okupatsioonid tegelikult kaasa tõid.

Nende aastate otsustajail seda tagantjärele tarkust ju veel polnud. Niipea kui nad selle said, pani Laidoner juba Venemaal vangina kirja oma poliitilise testamendi, kus ta tunnistab oma viga ja vastutust selle eest («oleksin ehk pidanud end maha laskma»). Kurb tõdemus. Viib tagasi kõnekäänuni, et kaotusel on vaid üks isa. Aga on suur vahe, kui inimene ise seda tunnistab, mitte rahvahulga näpuosutuste põhjal süüdlaseks tehtuna.

Ja veel – samas kirjatöös avaldab kindral veendumust, et eesti rahvas saab kunagi jälle vabaks. Just see veendumus, mida jagas suurem osa eesti rahvast, isegi grupike kommuniste, aitas meid välja murda tänasesse päeva. Tänases päevas, mil meie rahvas on jõudnud oma suurmeeste elutööde kanoonilise käsitlemise lävele, tasuks meiega üht saatust jagavatel venelastel Eestis tähele panna, et meie väga austame oma kindralit. Mis sellest, et näiteks tema kodune keel kirjavahetuses oli vene keel. Sõnad ei loegi nii palju, kui teod on õiged!

Johan Laidoner

•    1900 lõpetas Viljandi linnakooli
•    1902–1905 jalaväe junkrukool Vilniuses, lõpetas alamleitnandi auastmes
•    1909–1912 Nikolai Sõjaväeakadeemia Peterburis
•    1901–1918 teenis Vene armees
•    14.–23. detsember 1918 Eesti sõjaväe operatiivstaabi ülem
•    23. detsember 1918 – 27. märts 1920 Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhataja
•    1920 läks erru
•    1920–1924, 1925–1929 I–III riigikogu liige, 1925–1926 juhtis Rahvasteliidu komisjoni, mis lahendas Türgi-Iraagi konflikti Mosuli piirkonna pärast
•    1. detsember 1924 – 8. jaanuar 1925 Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhataja (1924. a 1. detsembri kommunistliku mässukatse ajal)
•    1929–1934 majandas Viimsi mõisat, oli Kaubandus-Tööstuskoja liige, aastast 1933 Riigikaitse Nõukogu liige
•    12. märts 1934 – 22. juuni 1940 Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhataja
•    17. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. 22. juunil 1940 tagandati Laidoner sõjavägede ülemjuhataja ametikohalt ja saadeti erru. 19. juulil 1940 vangistati ta koos abikaasaga Tallinnas NKVD poolt ja mõlemad küüditati Venemaale Penzasse. Nad arreteeriti sealsamas 28. juunil 1941. 1942. aastal viidi ta Kirovi vanglasse. 1945–1952 oli Ivanovo vanglas, 1952 viidi Moskvasse, kus mõisteti Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamisel 25 aastaks vangi. Saadeti Vladimiri vanglasse, kus suri järgmisel aastal.

Eraelu

•    1911 abiellus Maria Kruszewskaga, kes suri 1978. aastal Jämejala haiglas, poeg Michael sündis 1913 ja tegi enesetapu 1928. Kasupoeg Aleksei Kruszewski, sündinud 1913, suri 1941. aastal NKGB poolt vangistatuna Solikamski vangilaagris Permi oblastis.

Allikas:  www.laidoner.ee

Allah vee alla ei näe!

Niisuguse väitega põhjendasid islami mõjusfääris olevaist nõukogude vabariikidest pärit ajateenijad oma sealiha söömist allveelaeval. Kaldal jäid nad truuks koraani nõuetele. Et teised ajateenijad neid pisut narrisid, oli ka loomulik. Kuid narrimisest kaugemale asi ei läinud, sest väeosas valitses enam-vähem määrustikujärgne kord. Ehkki Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni oli jäänud vaid neli ja pool aastat…

Seda laadi amüsantset pärimust võib välja noppida Eesti Sõjamuuseumi käimas ankeetküsitlusest eestlaste teenistuse kohta Nõukogude armees ja sõjalaevastikus. Kuid ka palju muud. Näiteks võime soovi korral leida vähemalt ühe paiga, kust tollal Etioopias teeninud Ants Laaneotsa üksust varustati „põllumajandustehnikaga”, kuidas selle pealelaadimine käis ning missuguste „viljade koristamiseks” tehnika tegelikult mõeldud oli.

Nali naljaks, ent kogutud andmed annavad aimu ka olukorra tõsidusest. Sest esineb juhtum, kus eestlasel õnnestub kodust saadetud kartulikoti abil otsustaja ohvitser ära osta ning seetõttu lähetatakse Afganistani üks usbeki päritolu ajateenija. Kes naaseb tinakirstus. Saatus? Või oskuslik asjaajamine? Või koguni ettekavatsetud mõrv usbeki suhtes? Taustaks lisan, et samal perioodil (ja perioode läbivalt) on Nõukogude väed alati ka parema toitumise eesmärgil kolhoositalurahvast abistanud ja „mingite tokkide abil” kartulit võtta üritanud.

Kes ja kus, mida ja millal

Veebilehel www.laidoner.ee avanev küsimustik ei suuda kahjuks haarata kõiki nõukogude elu rikkalikke nüansse. Ja see on liiga ajateenija-keskne, nagu õigustatult on osutanud küsimustele vastanud ohvitserid Tallinna tehnikaülikoolist. Kuid ankeet ei peagi erijuhtumeid välja tooma, vaid üritama saavutada statistilises mõttes piisavat andmehulka, et teha mingisuguseidki järeldusi tänaseks hästi unustatud ajaperioodi kohta. Esialgu pole meil veel piisavalt materjali, et üldistada. Oleme selles eelkõige ise süüdi, sest alustasime veebipõhise ankeedi loomist kergelt kobamisi ega osanud paljusid asju ette näha. Nii kaotasimegi näiteks teise sajakonna täitja puhul ankeedi lõpud. Salvestamine polnud dubleeritud ja kui keegi liikus järgmisele lehele ilma salvestusnuppu vajutamata, hajusid andmed virtuaalsfääri tundmatutesse sopikestesse. Sellest johtuvalt palun siinkohal ka vabandust ja söandan ette panna, et kõik ankeedi täitjad uuesti oma vastusevormi külastaksid ning lüngad taastäidaksid. Piinlik lugu, aga nii on läinud. Mõistvale suhtumisele lootma jäädes… Ning kinnitades, et see viga on nüüdseks hoolega ära parandatud.

Muuseumi eesmärgiks on koguda järgmise 12 kuu jooksul piisav arv ankeedivastuseid, et kirjeldada kolme parameetri abil eestlaste osa N Liidu ponnistuses võita külm sõda. Ajavahemikus 1956–1990 teenis selle riigi relvajõududes Eesti alalt 255 000 meest. See on umbkaudne hinnang, mis võtab arvesse iga aastakäigu sündinud laste arvu, jagab selle kaheks, sest tüdrukuid ajateenistus ei puudutanud, ning lahutab veel umbkaudu ülikoolides ja numbritehastes nn bronni saanud isikute arvu. On hinnangu küsimus, kui mitu protsenti aastakäigust olid ka õigusjärgsed Eesti kodanikud. Ilmselt kuuekümnendail arvukamalt kui kaheksakümnendail. Aga me kavatseme olla avatud kõikidele, kes eestikeelset küsimustikku täita soovivad, kas või vene keelde tõlkimiseni välja.

Mõistagi ei saa eeldada, et iga viimane kui elus Nõukogude armeeteenistuse läbinu viitsib täita meie ankeedi. Nagu ka seda, et kõik viimase üksikasjani meeles oleks. Kuid me sooviksime eeloleva aasta jooksul vähemalt kümnekordistada seniste vastanute hulga. See hulk ei ole hetkel suur, kõigest pool tuhat meest. Kuid rõõmustav on, et vastajaid on nii nooremate kui vanemate meeste hulgast; kõrgema ja keskharidusega inimeste seast. Vastanute hulgas on tänases Eestis vägagi prominentseid ametikohti pidavaid isikuid, kuid ka avalikkusele mitte niivõrd tuntud isikuid. Ja kõikide andmed on ühteviisi kaitstud. Lootustandev on vaadata ka trendi, et niipea kui ilmub väikene meeldetuletus viitega meie küsimustikule, kasvab ankeedile vastajate hulk hüppeliselt. Näiteks vahetult pärast Erik Morna Eesti Ekspressis ilmunud meenutusi sagenes veebilehe külastatavus ja täideti ohtralt ankeete. Sealjuures oli palju just samas väeliigis teeninuid.

Muuseumi eesmärk on koguda ka võimalikult täpset informatsiooni eestlaste teenistuse geograafia, võimalikult rohkem üksikasju Nõukogude vägede paiknemise ja olude kohta. Näiteks Google Earthi abil neid paiku vaadeldes saab hinnata nende arengu dünaamikat. Veel saab ankeetide abil ehk jälgida trendi, millistesse väeosadesse ja millistesse ametitesse Eestist pärit inimesi suunati. Kolmandaks soovime saada täpsemat ettekujutust just nimelt nendest meestest, kes saatuse tahtel sattusid külma sõja kuumadesse kohtadesse, olgu siis Kuubale, DDRi, Tšehhoslovakkiasse või Afganistani. Pole välistatud, et algatusrühma olemasolu korral saavad ankeedi täitjad soovi korral osaleda ka näiteks neljanda pensionisamba loomises. Sest Genfi konventsiooni vastaselt ja kriminaliseerimise ähvardusel meie elust röövitud aastad võiks Venemaa Föderatsioon konsolideeritud nõudmise korral ka ju välja maksta.

Linna vägistama või sigadega metsa

Väitnud eespool, et üldistuste tegemiseks on veel vara, skitseerin siiski mõningad. Seniste ankeetide põhjal torkavad silma järgmised väited. Esiteks, kuuekümnendatel teeninud meeste puhul ei ole sagedane vastus, et eestlasi peeti fašistideks. See tendents võimendub alles 1970ndatel teeninute vastustes ja on absoluutne standard 80ndate esimesel poolel teeninute ankeetides. Võib veel ka järeldada, et fašistiks sõimamine oli omamoodi lugupidamisavaldus, teatud aukartus teistmoodi kultuuritaustaga inimeste suhtes. Huvitav oli teada saada, et ühes väeosas olevat päris sakslased venelastele ära seletanud, et eestlased „on kõigest fritsud, mitte nemtsõ”.

Teine tendents on see, et eestlasi on meelsasti rakendatud ülemuste autojuhtide ja muu veidi privilegeerituma töö peal. Ning kuigi svinarnikut ei peetud armees dessantniku kõrval miskiks ametiks, andis see meie rahvuskaaslastele soodsa positsiooni nii võimalike jamade vältimiseks kui ka iseendaks jäämiseks. Üks svinarniku ametit pidanu osutabki, et sõja puhuks oli plaan võtta tikud ning sigadega metsa putkata. Mõned teised vastanud räägivad aga üsnagi pädevalt sõja puhuks kehtestatud operatiivplaanidest. Kõige läbivamaks ühisjooneks vastustes on suhtumine, mis kirjeldab teenistust Nõukogude armees kui mõttetut ja vastumeelset, mis raiskas aega ega andnud mitte midagi. Selle taustal kasutan juhust ja agiteerin nimelt endisi sõjakomissari ametit pidanud mehi – pange teiegi oma asjatundlikud meenutused kirja. Sest just nende abil lahendada küsimusi süsteemi toimimise kohta. Meie küsitlus ei käsitle ideoloogiat, vaid sündinud fakte. Seega ei maksa ka peljata, et see kuidagi avalikuks saab või täide läheb, kui vastanu X kirjutab, et sooviks tänapäevani kohtuda komissariga, kes ta 27aastaselt (NB! See oli viimane aeg väkke võtmiseks) sõjaväkke saatis, nelja silma all. Need kohtumised on pealegi ka ilma ankeedita võimalikud, kuid minu arusaamas on need pigem kasulikud ja isegi teraapilised, mitte vältimatult konfrontatsioonilised.

Ja veel üks näide üksikult üldisele liikumisest. Üks ankeedi täitja annetas muuseumile ka oma dokumente teenistusperioodist (väga tervitatav oleks, kui seda teeksid võimalikult paljud, eriti säilinud kirjavahetuse teenistusest läkitatud osa). Sealhulgas alla kirjutatud kohustuse, kus lubas, et ei lähe linnaloa ajal ilma ohvitseri juuresolekuta ujuma ega hakka vägistama. Millest võime üldistada, et 1960ndatel aastatel olid ohvitserid veendunud tõsiasjas, et enamik ajateenijaid ei oska ujuda, kuid oskavad üsna hästi vägistada. Milleks muidu selliste garantiikirjade tegemine?

Kui oleme kogumise korralikult läbi viinud, on meil võimalik saavutada kaks eesmärki: esiteks koostada esialgne ülevaade eestlaste kohta Nõukogude armees nii karmis sõjaväelises stiilis kui ka tasuta kaasandena raamatuna „Eesti Švejk”, sest juba praegu on lisaväärtusena kogunenud küllalt palju vahvaid lugusid. Teiseks aga on võimalik teha koostööd nende riikide ajaloolastega, kelle käsutuses on varstigi avanevad arhiivid satelliit- ja muu luure andmetega. Siis saab võrrelda, kas erines maapealne pilt taevafotost palju ning kas näiteks väeosa nr 27897 Leningradi oblastis oli nende meelest heas lahingvalmiduses ja komplekteeritud. Või valitses bardak, nagu arvab mõni seal teeninud sõdur.

Kogu tegevuse aluseks on käituda andmetega nii nagu isikuandmetega käituma peab. Ja sestap pole meie kaudu võimalik isikustada, kas keegi ka pani teenistuse ajal toime sotsialistliku omandi riisumisi või missuguste naisterahvastega intiimsuhteid peeti. Kui vastajad, enamuses muide oma tegelike nimede all, vägagi ausalt ankeeti täites on meid usaldanud, siis pole mõeldavgi, et meie ei tahaks samaga vastata. Kohtumiseni küberruumis!

Pisut poolikust mõistmisest

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves meenutab viimases Diplomaatias laulvat revolutsiooni ja märgib selles kontekstis üllatavalt mitu korda Saksamaa poliitikat. Näiteks Peter Lange oli Ilvesele ütelnud, et „baltlased peavad ära lõpetama oma idiootlikud iseseisvuspüüdlused” ja et Saksamaa huvides on nende riikide jäämine Nõukogude Liidu koosseisu. Veel aastaid hiljem, 1994, oli Saksamaa sõnum Ilvesele ikka sama. Sedapuhku siis Washingtonis resideeruva suursaadiku suu läbi: „Ma pean teid kurvastama, aga Saksamaa ei toeta teie riigi saamist Euroopa Liitu. See pole meie huvides”. Ilvesele on oluline see, et vähemalt Lange on hiljem otsesõnu vabandust palunud, et ta sellisel jõhkral moel oma riigi ametlikku poliitikat ajama oli pidanud.

Too teine diplomaat ilmselt vabandanud pole. Ja miks ta peakski? Eks väljendanud ta ju ausalt oma valitsuse seisukohti ning ausus on sageli diplomaatilisest viisakast keerutamisest etem.

Kaks saatkonnahoonet

Ausust ja täpsust kohtame ka Henning von Wistinghauseni mälestusteraamatus. Kohati kohtame ka vabandamist. Näiteks selliste asjade eest, et Saksamaa majandusringkonnad ei osanud pöörata tähelepanu tillukese koosseisuga Tallinna Botschaft’i asjalikele majandusaruannetele Eesti kohta. Mis omakorda võis olla üks põhjusi, et Saksamaa investeeringute määr ja edukus jäid Rootsi omadele siinkandis alla. Ja säärane fakt peabki ühe õige riigi esindajat kurvastama. Eriti kui investeeringutes jäädakse alla tema enda esivanemate sünnimaal.

Ausat lähenemist Wistinghauseni mälestuste puhul võiks illustreerida ka järgmine lõik: „…oli ta püsivalt Eestis, kuid ei suutnud siin orienteeruda ja tundis ennast kommunistidest ümber piiratuna. Sama lugu oli ka teistega nende mitte just väga paljude väliseestlaste hulgast, kes pärast Eesti taasiseseisvumist Eesti riigile parimate kavatsustega ühel või teisel viisil oma teeneid pakkusid. Nende seas on muidugi ka kiiduväärt erandeid”. Võib-olla peab autor siinjuures just Ilvest silmas? Diplomaadid on tihti seda sorti kavaldajad. Kuid, nagu öeldud, mulle tunduvad Wistinghauseni mälestused väga siirad.

Üheks kindlaks tunnismärgiks on Tallinnas vahetult pärast iseseisvuse taastamist alustanud välissaatkondade ruumiprobleemide kirjeldused. Kuidas ikka koos Eesti välisministeeriumi noorukitega EKP keskkomitee majas korruseid jaotati ning kuidas lõpuks õnnestus Kurt Glintenkampi abiga saavutada suursaadiku residentsi renoveerimine Lossi platsil. Lugedes neid ridu (lk 175–185) sain kinnitust tõsiasjale, et ehkki Toivo Klaar viibis alati kõikide kohtumiste juures, ei olnud sellest enamasti mingit kasu. Näib, et ka tookord jäi tema eesmärk – saavutada välissaatkondade arvelt paremad töötingimused Eesti välisteenistusele – täitmata. Ning veel meenus, et residentsi ja saatkonnaruumide probleemi lahendamisel tekkinud erimeelsused Saksa välisministeeriumi sees ilmnesid vaimuka puändina veel aastaid hiljem. Nimelt ühe minister Kinkeli visiidi ajal kirjeldas sõbralik Saksa delegatsiooni liige ministri üllatust seoses eelseisva kohustusega panna saatkonnahoone nurgakivi (või oli see juba saatkonna avamine). Kinkel olla hüüatanud „Aga meil on ju Tallinnas juba saatkond!”. Ent ta polnud lihtsalt peensusteni informeeritud, sest saatkonda veel polnud, küll aga oli ilusti remonditud Deutsche Botshaft-Residenz. Nii et Wistinghausen ja Glintenkamp kavaldasid oma bossid üle.

Konsul lendab madalal

Ka Eesti ja Venemaa suhete kirjeldamisel ning meie sisepoliitilise arengu käsitlemisel püüab von Wistinghausen olla aus. Imestama paneb tema omaaegne usinus kõikvõimalike märkmete tegemisel, millest raamatu kirjutamisel on abi olnud. Mitte kõik diplomaadid pole nii pühendunud, et pärast kolleegi ärasaatmist Eeslitallis veel öötundidel lõppenud päevasündmuste emotsioone ja detaile üles tähendada. Võimalik, et see ongi omasem konsulaarkogemusega inimestele. Ning me teame, et tihti sattus Tallinna akrediteeritud esindajate hulka just Leningradi konsulaatides teeninud konsuleid. Konsulaarteenistus on mitmes aspektis vägagi maalähedane ning materiaalselt asjalik. Iga punkt ja koma on nii-öelda arvel. Sestap on konsulitöö vähem lennukas ja luuleline kui poliitikadiplomaadi oma. Leningradi konsulikogemus, aga ka teenistus Venemaa pealinnas Moskvas on minu hinnangul mõjutanud väga paljusid Lääne diplomaate. Ning seda mõju võime leida ka Wistinghauseni memuaarides. Ikka ja jälle leiab ta mõne positiivse aspekti Venemaa müstilises riikluses ning oskab kriitiliselt suhtuda Venemaa naaberriikide taotlustesse, juhul kui taotlusi esitatakse Venemaad provotseerival või ärritaval moel. Mööngem, et Wistinghausenil leidub häid sõnu ka eestlaste kohta, kelle psühholoogilisest seisundist okupatsiooni tagajärgedega tegelemisel ta end aru saavat ütleb. Ma arvan aga, et kui Wistinghausen oleks Ilvesega kohtunud oma saadikutöö esimestel aastatel, siis kirjeldataks meie tänast presidenti vastutustundetu radikaalina. Ei, pigem siiski mitte, sest üldiselt on autor kõikide eesti tollaste tegijate suhtes aupaklik ja viisakas.

Aupaklikkus Venemaa ja siinsete venelaste poliitika suhtes on läänes laialt levinud arusaam nagu diplomaatias on soovitus konflikti korral teise mehe susse jalga proovida. Sestap on eriti tunnustusväärne ja meiesuguse väiksema rahva jaoks väga oluline, et keegi läänest on meie olukorra ja arusaamad suurtest asjadest endale peensusteni selgeks teinud ning esitab neid viisil, mis võiks lääne lugejat veenda ja tema teadmisi suurendada. Sest me olimegi radikaalsed ja teatavas psühholoogilises seisundis ka kindlasti. Kuid meil osutus olema õigus. Wistinghausen tunnistab ausalt, et 1990ndate algul ei oleks keegi lääne diplomaatidest osanud Peterburis arvata, et Putin nii kõrgele tõuseb. Ei osatud jah, vaatamata sagedastele kohtumistele selle Sobtšaki lühikesekasvulise abiga. Juba siis kaotasid lääne diplomaadid Putiniga vesteldes enesekontrolli, kuid lahkusid „heas vastastikuses mõistmises” (lk 197). Kuid tulevikku ennustada nad ei osanud. Ja sestap oligi konsulite järgmine teenistuspost Tallinnas väga oluline, kuna Eesti kodakondne, kirjanik Mihhail Veller, oskas neid asju ennustada ja ennustaski. Lugegem näiteks raamatut „Nulltund” lehekülgedelt 353-366: „Berezovski tõmbas telefonitorude alt välja mapi, võttis puhta paberilehe ja hakkas sellele ruute joonistama, kujundades nendest püramiidi. Kõige tippu kirjutas P tähe. Ka perekonnanimi on geniaalne. Sajaprotsendiline tabamus. Putin. Put. Putnõi. Millised suurepärased assotsiatsioonid! Kollektiivne alateadlik poolehoid kuulub juba meile. Kõik, emban!”.

Ülikooli ajal õpetati meile retsensiooni kirjutamisel kindlalt osutama ka raamatu kvantitatiivsetele näitajatele. Olgu siis nüüdki nii: Wistinghausen käsitleb kaks korda pikemat perioodi Eesti ajaloos, kui seda teeb Edgar Savisaar raamatus „Peaminister”; sealjuures püsib tema raamat viimasest veidi kergemini käes ning on märksa sisukam.

Hüvastijätt 2007. aastaga

Eesti Vabariigi tähtsaima kokkuvõtte teeb Vabariigi President mõni minut enne aasta täielikku lõppu. Raadio2 saab valitud aasta hiti, kõikvõimalikke TOP´e ja Toplesse valitakse hulgi nii naiste kui meesteajakirjade poolt. Erakonnadki teevad täiesti pointless avaldusi – vaadake kasvõi Reformierakonna poolt sedastatud aasta tippsündmuste jada. (Loe Ekspressi lugu Reformierakonna TOP5 aasta sündmust. Kommenteerib Evelyn Sepp.)

Mida arvaksime, head lugejad, kui mina kuulutaksin täitsa tõsise näoga, et kõik sel aastal sündinud lapsed on minu teene? Naerukoht, kas pole. Kuid eks aasta lõpp olegi ju paljude ootuses eelkõige naljategemise aeg. Naerutamissaateid on lubatud juba telekanaleiski nii palju, et kindlasti paneb nii mõnigi neist nõutult haigutama. Lihtsalt naljategijaid on Eestis tegelikult ikka nii vähe ja need vähesedki nii ülekoormatud, et moona puudusel lihtsalt ei saa kuulipildujast tabavalt tulistada…

Tulin järeldusele, et minu poolt oleks viga lõpetada aasta 2007 veel ühe järjekordse tüütu loeteluga äri-, kultuuri-, poliitika- jne. sündmustest. Sestap kaldun teise äärmusse ja kirjutan iseendast 2007. aastal. Ehkki sedagi on lihtne maitselageduseks ja eneseupitamiseks tõlgendada. Ent lugege siiski ja vaadake, kas leidub samastumisvõimalust. Või eristumist ja mittenõustumist. Kuidas soovite.

Niisiis:

Enne Riigikogu valimisi tutvusin erakondade programmidega ja ahastasin parteiliste „tõotuste” ning „lubaduste” laviini lihtsast ja talumatust ilust. Mõistsin, et umbes kaks kolmandikku kaaskodanikest lähebki nende liimile. Ikkagi palju pappi ja kohe kätte, mõelda vaid! Kuidas see täpsemalt juhtub, selle kohta mitte vähematki silpi. Hääletasin rohelisi, sest mulle meeldivad Strandbergi lootusetud vastutuulelaevad. Lood partei selleks, et üllaid ideid teostada, aga tulemuseks pole mõistagi ideede teostumine, vaid pigem ikka erakondlike struktuuride vohav väljaarendus ja vorst-vorsti vastu poliitika harrastamine. Kuid minu meelest oleks kahju, kui nad poleks üritanud. Üritajatele meeldib mulle alati kaasa elada.

Kokkuvõttes meeldisid mulle valimistulemused sellele vaatamata, et eelpoolviidatud kaks kolmandikku kaaskodanikest hääletasidki täpselt keski ja reformi poolt. Ma ei saa kuidagi väita, et nad tegid seda üksnes lollusest ja pimedast soovist maailma viie (raha)rikkama inimese hulka saada. Oleksin pime, kui ma ei märkaks selles hääletuskäitumises ka inimlikku püüdu ise mingit kasu saada, võimule lähedale jõuda, olla „üks meie hulgast”. Meie suur partei meile õnne tõi, nagu õpetas Valgevene „rahvalaul”.

Edasi oli väga lihtne, sest rahvas oli rääkinud ja Eesti demokraatia puhul pole mingit põhjust tulemusi kahtluse alla seada. Me oleme nad ametisse valinud, nad teevad oma tehingud ning ametisse saavad kutsutud ja seatud. Andku minna, mina vaatan, et oma asjadega hakkama saaksin. Neist tähtsamad on omakorda perekonnaasjad. Näiteks laste sünnipäevad. Viimasel ajal on nendega üks väike probleem. Vähemalt minu jaoks.

Nimelt on sotsiaalse suhtlemise kohustuse omaks võtnud ka kolmeaastased. Ilmselgelt mitte ilma vanemate suunava toeta, kuid viimane on omakorda sotsiaalsest survestatusest johtuv. Et kuidas ma ikka keelan lapsel külalisi kutsuda. Muidugi ei keela. Ainult et laps kaldub kutsuma neid kohe palju, ikka lasteaiarühma ja kooliklassi täie. Ja siis ei pruugi punt mitte igasse kodusse ära mahtuda, järelikult on esimene lahendus mängutuba. Kas tajute irooniat, kui viieaastane ütleb sünnipäevakutset saades: “Ah, jälle SEE mängutuba, ma olen seal juba kuus korda käinud!” ? Ja nii kõikide Tallinna mängutubade puhul.

Ja see pole üleskutse lastevanematele, et hakakem üksteist kuidagiviisi ületrumpama innovatiivsusega laste sünnipäevade korraldamisel. Pigem võiks ju mõelda, et kas neid ikka peab ilmtingimata sotsiaalse võrgustiku reeglite kohaselt tegema. Lihtsam ja väiksem ei pruugi ju sugugi lapsele halvem olla. Ja lugege kalendermärkmiku abil kokku, mitmetel laste üritustel kolme-, viie- ja seitsmeaastased aasta jooksul käisid. Ja võrrelge seda näiteks 1967. aastaga.

Mõistagi on lastega alati miskeid muresid, kuid rõõme neist on mõõtmatult rohkem. Ise näiteks ei tule niisuguste naljade peale, mida nemad tahes või tahtmata teevad. Vaatasime hiljuti saadet Eri Klasist ning seal oli koht, kus üks Soome muusik rääkis esmakohtumisest Eri Klasiga. Viimane oli Tallinna sadamas laulnud mingit Soome TV reklaamlaulu ja „sellega võlus ta kõik meie koori naised ära”, lõpetas soomlanna oma jutu.

Lastele on kõikide naiste äravõlumine ainult ühtmoodi mõistetav: „Kas see Klas on ka trikimees? Kuidas ta suutis kõik naised minema võluda?” Ja sellest johtuvalt kõikidele lugejatele hääd vana aasta lõppu ning ilusat uut aastat! Ja proovige lastele seletada, et naise äravõlumine ja minemavõlumine ei ole üks ja sama asi…

Kultuuriväärtuste kaitsest, eriti sõja ajal

Kaks EV ministrit, kaitse- ja kultuuriminister, kirjutasid 15. jaanuaril alla koostöömemorandumi. Koostööd allkirjastatakse suurema või vähema pidulikkusega iga päev ja sellele ei pöörata erilist tähelepanu. Seegi kord ületas sündmus vaevu uudiskünnise. Kuid oleks võinud, sest tegemist on koostööga kultuuriväärtuste kaitsel relvakonflikti korral ehk 1954. aasta Haagi konventsiooni praktilise rakendamisega Eesti Vabariigis.

Memorandumist on kaua puudus olnud, sest Eesti Vabariik ühines sellesinatse Haagi konventsiooniga juba 22. veebruaril 1995. Tõsi, siis polnud me veel kaugeltki NATO liikmed ja horisondil ei terendanud Kaitseväe välismissioone. Küll aga jätkus tollastel tegijatel kaugenägelikkust konventsiooniga ühinemiseks. Välisminister Jüri Luige esitatud päevakorrapunkti kinnitas Andres Tarandi valitsus ja saatis eelnõu riigikokku.

Muide, Riigi Teatajast panen takkajärgi tähele, et minu süü tõttu on tekkinud halb tõlge pealkirjale. Korrektsem oleks olnud „Haagi konventsioon kultuuriväärtuste kaitsest relvakonflikti korral” (mitte „Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste Haagi kaitse konventsioon”, ka mitte välisministeeriumi tehtud parandus 2005. aastal).  Ja isegi tollane riigisekretär Ülo Kaevats on selle inversiooniga lause läbi lubanud!  Ise veel peame ennast suhteliselt kultuurseteks inimesteks…

Haagi 1954. aasta konventsioon tugineb 1899-1907 Haagi konventsioonidele ja Ameerika mandril alates 1935. aastast kehtivale Roerichi paktile. Tähelepanelik lugeja märkab, et nimetet aastatel ja kontinentidel ei saanud Eesti Vabariik iseseisva riigina rahvusvahelise õiguse dokumendile alla kirjutada. Seda tunnustatavam on, et esimest soodsat võimalust kasutati. Eriti, kui Jaan Krossile mõeldes, ja teda natuke lugenult, meenutada, et I Haagil konverentsil juhtis Vene Impeeriumi delegatsiooni ei keegi muu kui professor Martens. See Friedrich Martens, kelle me kirjanduslikus võtmes täiesti õigustatult eestlaseks mõtleme. Selles sündmusteahelas võiksime näha õigusliku ja rahvusliku järjepidevuse põhimõtete triumfi. Mida antud ajahetkel on kohustatud Põhiseaduse alusel ametisse nimetatud ministrid Aaviksoo ja Jänes rakendama. Võib muidugi küsida, et mida seni tehti? Need pea 13 aastat? Aga parem hilja kui mitte iial!

Praktilisest seisukohast ütleb memorandum, et juba lähiajal hakkavad kaugetesse relvakonfliktidesse suunduvad kaitseväelased saama väljaõpet ka Haagi 1954. aasta konventsiooni ja selle lisade kohta.  Mis võib-olla pole lahingväljaõppe ja rahvusvaheliste käsuliinide kõrval nii akuutsena näiv, ent käib siiski Eesti vormikandja väljaõppe juurde. Meil pole tarvis, et selle teadmistelünga tõttu eestlasi Afganistanis miskite Herostratoste või Attilatena meenutataks. Meie sõdur taipaks ka Bagdadi muuseumi röövlite eest valvata. Teadlikkusest johtuvalt!

Väärtusi saab muidugi konventsioonitagi kaitsta. Ligemateks näideteks Uku Masingu ja Paul Ariste tegevus juudi raamatute kaitsel II Maailmasõja aegses Tartus. Või siis Harri Moora kavalus Tallinna arhiivide peitmisel Kiek in die Köki keldrikorrusele 1944. aastal.  Sakslased said vaid osa dokumentidest Koblenzisse viia. Kust me need hiljaaegu taas Tallinnasse tagasi saime. Muidugi ei võinud Harri Moora teada, et nõukogude võim arhiividele halvemini mõjub kui tulevane Bundesrepublik. Saatuse irooniana oli kaitsmata jäänud arhiiviosa paremini korrastet ja hoitud kui Tallinna jäänu…

Maailmas tekitavad kultuuriväärtuste kaitse leppe vastaselt viidud varad tänapäevalgi vaidlusi. Näiteks Inglismaa ja Kreeka ning Prantsusmaa ja Egiptuse vahel. Ehkki  siin on probleemiks konventsiooni tekkimisest varasem varade väljaränd. Samas Saksa- ja Venemaa teatud väärtusi vahetavad. Saksa ja Eesti ka. Miks mitte siis Eesti ja Venemaagi?

Memorandum kordab ka konventsiooni lauset: “Juba rahuajal tuleb rakendada abinõusid, et valmistada ette oma territooriumil asuvate kultuuriväärtuste kaitsmist relvakonfliktide võimalike tagajärgede eest.”  Näiteks peaksid kultuuritöötajad olema teadlikud, et kultuuriväärtuslik hoone või kultuuri sisaldav hoone on sõja korral tarvis märgistada teatud sini-valges geomeetrias kilbiga (Roerichi lepingu liikmetel teisiti), mis siis ründajale ehk okupeerivale võimule signaliseerib vastava objekti konventsioonikohase kohtlemise vajadust. Mitmel Eesti muuseumil näiteks selline märgistus ülepea olemas on? Muidugi, meie ei näe ette sõjategevust oma territooriumil lähema aja jooksul. Aga harjutama peab ja Sõjamuuseumile igaks petteks sellise märgistuse ma muidugi muretsen….

Ja vaadakem nüüd uhkusega seda ajatelge, nagu mustlane vaatab jooni peopesas. Ning nähkem, et ministrid Jänes ja Aaviksoo on teinud midagi kultuurrahvale iseloomulikku, sõlminud lõimekese Friedrich Martensi endaga. Taganud aegade side, juriidilise järjepidevuse ning eestluse jätkamise kultuurrahvaste hulgas. Allakirjutanuid on ju kõigest 88 riiki.

Aga see ei ületa künnist. Sest mis tähtsust on kultuuril isegi rahuajal, kui peateemadeks on kultuurirahvaks peetavatel eestlastel hoopis Tallinna parkimispilet, viinamüügi kella-ajad ja mõistagi maadevahetus!

P.S. Miks ma sellest säärases võtmes kirjutan? Sest kultuurne koer peab kaasajal püüdma omagi hända tõsta, tavalised koerad tõstavad jalga ju niikuinii!

Lakkuge panni, seltsimehed komnoored!

Kogu XX sajandi esimese poole andsid Euroopas tooni totalitaarsed massiliikumised.  Alustades Mussolini fascio di combattiamento`dega  ja lõpetades Hitlerjugendi ning leninliku komsomoliga. Loomulikult leidus jäljendajaid ja epigoone mujalgi, Balkanimaadest Balti riikideni.  Ehkki viimastes, ja eriti Eestis, ei tulnud demokraatiat piirav liikumine võimule, piirati nende mõjul demokraatiat ikkagi.

Sada aastat hiljem on kõik säärastel ideedel põhinevad liikumised äärmiselt marginaalsed. Muidugi kuuluvad demokraatia juurde ka jõudu ja juhikultust, võõraviha, antisemitismi, russofoobiat jne propageerivad rühmitused, kuid nende lootus nn meinstriimile pääseda on olematu. Seda koomilisem oli Vene valitsejate katse ühest sihukesest marginaalsest pundist kujundada mingi massiorganisatsioon.

Muidugi, Venemaa on suurte sotsiaalsete eksperimentide taimelava juba väga pikka aega, opritshinast alustades, aga ikkagi.  Ennast demokraatlikuks, mis sellest et soverennajaks, pidav valitsus ja riik ei peaks ju looma mingit rünnakrühmlaste võrku, kes tegeleks background actioni ja klaköörlusega võimu korraldet üritustel. Ning aitaks väikesearvulise opositsiooni tagasihoidlikke meeleavaldusi laiali ajada ja varjutada. Veel enam, rünnakrühmlasi kasutati ka välispoliitikas, olgu selleks siis saatkondade piiramistel ja esimese astme rünnakuis nende vastu või ka  meelsuse demonstreerimiseks ja rahutuste provotseerimiseks naaberriikide territooriumil. Seda kõike aga just nägime käimasoleva sajandi alguses.

Nüüd siis tuleb signaale, et Kreml ei vaja enam organisatsiooni Naši.  Et see reorganiseeritakse mingiteks regionaalseteks projektipõhisteks ponnistusteks. Hüvasti suvelaagrid, kus Eesti peaministri pilti saaks tulistada ja koos armeega sõjamänge harjutada.  Lõpp perspektiivile toota “liidreid” suurele kodumaale. Kriips peale terve põlvkonna tulevikuväljavaadetele. Ja seda kõike KGB-le omase künismiga, sest nagu kirjutab “Kommersant”, viidates Kremli kõrgelseisvale anonüümsele allikale: “V novoi polititsheskoi konfiguratsii, pri nõneshnõh rezultatah, likujustshaja golota” ne nuzhna!” Vot sulle säh!  Lakkuge panni, seltsimehed komnoored!

Mida meie sellest järeldada võiksime?

Marko Mihkelson on juba arvanud, et organisatsioon kaotatakse, kuid tema ideestik säilib. Et Venemaal on tekitatud našismi nimeline segaidentiteedil põhinev ideoloogia. Sama seisukohta näib jagavat ka väiksearvuline autentsete demokraatide organisatsioon Jabloko, kelle liige Ilja Jashin oletab: “Projekti täielikult siiski ei suleta.  Külmutatakse lihtsalt, et tarvidusel see jälle animeerida.”  Raske on nendele väidetele vastu vaielda. Kogu ajalooline kogemus ütleb, et just seda tüüpi ideoloogia on aina ja jälle see, mille ümber venelasi annab koondada. Teisalt kehtib ka romantilise luuletaja ennustus juba dekabristide päevilt, et õnnetäht kord süttib hele; kord unest ärkab Venemaa…

Našistide tegevuse lõpetamine ei ole ehk tõesti suurveneluse vähendamiseks astutud samm.  Pigem selline pisike žest, mida Euroopa Liidule serveerida kui tarbetu tülinorimise lõpetamist ja mille eest siis alustada kauplemist  venelastele Schengeni ruumi sisenemisel mingite soodsate erandite tegemise üle jne.   Aga meie ei peaks enne kauplema,  kui on astutud samme tegeliku demokraatia loomiseks.  Lõpetataks opositsiooniliste kandidaatide kandideerimise tõkestamine administratiivse sohiga (Kasjanov) või jõu ja repressiooniga (Kasparov). Et ei mõistetaks Hodorkovskile ühe väidetava kuritöö eest korraga kahte karistust.  Et Briti Nõukogu Peterburi esinduse juhti ei ahistaks asja eest teist taga liikluspolitsei. Ja nii edasi. Et äkki siis Venemaa mõistab ja muudab end.

Aga on võimalik mõelda ka teisiti: kahju, et säärane kurioosne liikumine looja karja läheb või külmutatakse.  Mida totalitaarsem ja ebameeldivam Venemaa on, seda parem meile. Mõistaks äkki hoopis Kremli repressioonid demokraatliku noorsoo kallal hukka?

EW 90: vaikiv või mölisev ajastu?

Umbes kümme kuud tagasi hakkasid kõlama hääled, et Eesti on siirdumas nn. Vaikiva Ajastu suunas.  Eelkõige kergitas teema meediasse grupp, mis nimetab ennast sotsiaalteadlasteks.

Osaliselt on grupil õigus end niiviisi kutsuda, sest selle liikmed tegelevad enam või vähem sootsiumi uurida üritavate teaduste või tegevustega.  Aga teisalt pole neil õigust säärast grupinime kasutada, sest sarnase valdkonna teadlasi on palju rohkem kui isikuid, kes ennast grupinime üldistamisega identifitseerivad.  Igatahes neelas ka ajakirjandus söödakese ja nüüd rapsib selle otsas.

Meenutagem lühidalt, et Vaikiva Ajastu termin leiutati „Postimehe” ringkonna poolt Pätsi ja Laidoneri 1934. aasta võimuhaaramise järel.  Ning tõepoolest, võrreldes eelnenud aastatega oli vähenenud erakondlik „ärategemine”, mis tagati parlamendi töö lõpetamisega ning oli efektiivselt kehtestatud tsensuur. Tõsi küll, järeltsensuur. Mis tähendas seda, et kui ajakirjas „Tänapäev” ilmunud artikkel leiti ebakohane olema, siis ajakiri „Tänapäev” arestiti. Kuid keegi ei seganud samal seltskonnal sama juttu näiteks uues ajakirjas „Jaanipäev” avaldamast. Ja seejärel ajakirjas „Jüripäev”. Ühesõnaga, võrreldes eelnenuga oli uus režiim autokraatlikum ning vaieldamatu on fakt demokraatia tasalülitamisest. Ka vangipandud vapsid, ehkki kohtu otsusel, kõnelevad vaikiva ajastu teesi kasuks. Kuid kas sama terminit on võimalik ja mõttekas kasutada Eesti Vabariigi 90. aastapäeva künnisel?

Kus on Eesti taasiseseisvumise 16. aastal karismaatilised tegelased? Kus on vabadussõjalaste liikumisele sarnane jõud? Kus on järeltsensuur? Jäägem ausateks, sõbrad, seda kõike ei ole. On ainult vaidlus sõjasammaste ümber, milles osalejad kirglikult omi autoriteetseid seisukohti kaitsevad. Ja et mündil on alati ka teine külg, siis näeme, et reeversil peetakse kaklust pronksmehe teisaldamise eba/otstarbekuse üle. Mis mõlemad on minu arusaama kohaselt maskeerivad tegevused. Nii ütelda pettemanöövrid.  Et pearünnakut teisest kohast alustada. Pearündeks valmistuvad kõik Eesti erakonnad.  Eriti Kesk- ja Reform… Aga mingist vaikimisest, veel enam ajastust, need manöövrid tunnismärke ei anna. Sest nad on lihtsalt etableerunud demokraatia osa.

Küsiks õige Hamleti kombel, et kuhu koer maetud on?

Formaalsete ja statistiliste näitajate alusel ei ole võimalik tõsimeelselt rääkida Vaikivast Ajastust. Pigem on tegemist möliseva, laliseva, võrgustuva, ja ka laimava ajastuga.  Sest ei saa salata ka nende argumentide õigsust, et anonüümne demokraatia ehk veebikommentaarium, on laimav, leimav jne. Samas on väga ehmatav kuulda justiitsministri suust nõudeid „laimajad”  kinni panna. Tänapäeval ei panda kedagi vangi selle eest, et tal on teistsugune arvamus. Ka Pätsi ajal pandi selle eest väga haruharva kinni. Ent kas meil on ununenud nõukogude periood? Lang oli siis aktiivne komnoor, Veidemann ja Ruutsoo koguni NLKP liikmed. Kuidas on võimalik, et need fanaatilised fašistid (või Riigikogu deklaratsiooni kohaselt vähemalt aktiivsed kaasajooksikud, sest meenutagem kommunismi ja fašismi võrdsust) räägivad Eesti Vabariigi 90. aasta künnisel vaikivast ajastust? Sealjuures dialektiliselt, oma klubi võistlusdressi kandes. (NB! Veidemann on küll juba klubi veteran, Lang veel käib platsil). Nii sõnastabki üks neist tohutu hapnikupuuduse demokraatianõutajate tarbeks, teine aga soovib oma tegude ja sõnadega ilmselt lisada gaasi. Kasvõi internetikambrisse.  (See pole lihtsalt sildistamine, vaid parabolne kujund…:)

ERGO: kui rääkida demokraatia puudujääkidest üldiselt ja Eestis eriti, siis pole need märkimisväärsed globaalsel skaalal. Ent seda enam peame ise oma demokraatiat täiustama. Kui aga sealjuures kaldutakse liialdustesse ja unustatakse nõukogude periood, mil ajastu polnud mitte pelgalt vaikiv, pigem suisa ühesuunaliselt röökiv, siis on küll kuri karjas. Ja ma näen, osaliselt mõisteski, erinevate gruppide primitiivseid ootusi Eesti Vabariigi suhtes. Nende iha: Olla see, kelle sotsioloogilise teadmise kohaselt asjad toimiksid. Kelle juriidilise jõu kohaselt asjad toimiksid. Ja muud olgu vait või närigu muru! Oi, see iha on võimas!

Kuid ihalejail ei maksaks oma frustratsiooni soovi täitumatuse asjus üle dramatiseerida.  Sest demokraatia on Eesti omariikluse 90. sünnipäeva eel niivõrd kinnistunud, et isegi loll taipab süsteemi kasulikkust. Ning igatmasti „fašistidele”, nii komsomolist kui parteist, saadan siinjuures tervitused Vabariigi Aastapäeva puhul. Mina pole veel nelikümmend viitki aastat vana, sestap on demokraatliku arengu jätkumist karta veel samapalju aastaid. Edaspidi on demokraatia juba loomulik ning minu lapselapsed ei pea eelesitatud primitiivseid seletusi kirja panema!