Category Archives: Artiklid

95 teesi

Presidendikandidaat Indrek Tarandi teesid

Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa! (Martin Luther)

Eesti edulugu on vaieldamatu. Oleme küll väike riik, aga meie vaim on olnud suur ning see on aidanud meil paremini keerulises maailmas orienteeruda, pelgamata julgeid väljakutseid.

Täna on Eesti ees hoopis teised ülesanded kui olid enne liitumist euroliidu ja NATO-ga. Või ühildumist euroalaga. Kas me tahame ja suudame uusi väljakutseid sõnastada, teades et senine arengumudel võib olla ammendunud? Teatud rahulolu ja mugavus on siin kerge ligi hiilima, ent me peame oskama neist jagu saada, nagu ka inertsist ja arrogantsist. Võimalik, et meie senisel edulool on ka liiga suur sotsiaalne hind ja edasine areng nõuab teistmoodi lähenemist.

Presidendil kui ühiskonna mentaalse struktuuri kesksel kõnelejal on siin täita oma roll, mistõttu seda ametit ei tohi pidada igavuse ja masinlikkusega. Niisamuti ei tohi unustada, et selle väärika institutsiooni mõte on tasakaalustada, mis argielus tähendab nõrgema kaitsmist.  Institutsioon tuleb täita inimesega!

Sestap, mina, Indrek Tarand, luban järgmist:

  1. Püüan viia presidendi otsevalimised rahvahääletusele.
    Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema. Toetan valimisõiguse andmist rahvale, sest see välistab aina tõrjuvama valitsemisviisi. Presidendi otsevalimiste üle on viimase 20 aasta jooksul korduvalt arutatud, kuid tulemusteta. Kõige õigem on usaldada kodanikke ja mõõta rahva arvamust – on tarvis rahvaküsitlust!
  2. Lähtun oma töös põhiseaduse terviklikust mõttest.
    Luban ülima missioonitundega esindada põhiseadust, sealhulgas preambulas sisalduvat lauset: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Presidendi roll on laiem kui ainult põhiseaduse kaitsja – ta on vaimne liider, kes kuulab ja vajadusel võimendab ühiskonna südametunnistuse häält. Selleks on presidendil kasutada rohkem hoobasid kui ümarlauad, kõned ja pressiteated. Luban ilmutada presidendina mitte ainult reageerimisvõimet ja kõneoskust vaid ka algatusvõimet ja tegutsemistahet!
  3. Kaitsen kodanikku parteilise omavoli ja ignorantsi eest.
    President peab astuma välja kodanike kaitseks, kui parteiline mõtteviis hakkab pärssima mõtte- ja tegutsemisvabadust. Sundparteistamine, telefoniõigus, munitsipaalkorruptsioon jne takistavad kodanikuühiskonna arengut. Vaid terved, tugevad ja rõõmsameelsed kodanikud suudavad iseenese ja ühiskonna huvide eest laiemalt seista. Ilma hirmuta! Maksimaalselt vabana. Kaasahaaravalt. Rõõmsalt.
  4. Kaitsen omavalitsusi keskvõimu liialduste ja partokraatliku süsteemi eest.
    Kohalik omavalitsus on OMA valitsus, mitte parteide poolt erakonnastatud toiduahela osa ja parteiliste töökohtade loomise süsteem. Omavalitsuse mõte on edendada kohalikku elu ja teenida kohaliku kogukonna huve. Sellisena on ta sätestatud põhiseaduses ja presidendi ülesanne on valvata selle järgimist. President ei tohi välja kuulutada seadusi, mis ahistavad omavalitsuste tulubaasi, kitsendavad tegevusvõimalusi ja ei ole suunatud võimu detsentraliseerimisele. Tugevat kodanikuühiskonda ei saa ehitada ilma piisava tulubaasi ja keskvõimust sõltumatute omavalitsusteta, ent Eestis on omavalitsuse funktsioonid oluliselt väiksema mahuga kui enamikes ELi liikmesmaades.
    Seisan  initsiatiivikalt riigikogu ees ja taotlen võimalusi omavalitsuste tulubaasi taastamiseks ja isegi suurendamiseks. Siis lähevad asjad tasakaaluasendisse ning lõppeb parteiliste eelistuste alusel projektide rahastamine! Erakondade eelarveline diktaat ja endale meelepäraste poliitjõudude võimule upitamine peab kaduma!
  5. Olen riigikaitse kõrgeim juht selle sõna täies tähenduses ja algatan põhiseaduse tagasimuutmise.
    Kaitseväe juhataja mõiste kaotamine põhiseadusest oli andestamatu viga, mis võttis seni toiminud tsiviilkontrollilt tasakaalustava hoova ja pani Eesti riigikaitse juhtimise sõltuvusse parteide tagatubade tõmbetuultest. President oleks pidanud kaitsma nõrgemat – ja paradoksaalsel moel on selles olukorras kaitsevägi nõrgem pool, sest kaitseväe teenistuse seaduse kohaselt meie ohvitserkond poliitilises väitluses ei osale.
  6. Innustan kaasahaaravamat ja sidusamat avalikku arutelu. Kodanikualgatusi ei tule toetada ainult sõnadega vaid ka praktiliselt. Lisaks mittetulundusühingute sihtotstarbelisele finantseerimisele on arukas muuta nende juhtimine paindlikumaks ja pehmeid väärtusi esindavaks. Selle nimel edutan igal võimalusel naisi ja lammutan machomentaliteeti!
  7. Leian Eestile ainitise majanduskasvu asemel parema eesmärgi. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei saa olla Eesti riigi arengu põhieesmärk. Ainult selle mõõdikuga Eestit  piitsutades jõuame peagi olukorda, kus inimvara asemel jääb alles vaid vara. Ning inimvared. SKTl põhinev arvestus ei näita meie rahva tegelikku heaolu, sest see ei arvesta inimeste tervist, hariduse kvaliteeti ega majandustegevuse mõju keskkonnale. SKT võib tõusta ka õhku täispumbatud kinnisvarahindadest, sestap ei saa poliitiline arutelu ja tulevikuotsused tugineda üksnes sellel mõõdikul. Presidendina algatan ekspertide arutelu alternatiivsete mõõdikute kasutusele võtmiseks, nagu säästva majandusliku heaolu indeks või Rohelise SKT indeks.
  8. Tagan erakondadele tasuta võõrutusravi neid vaevavast rahanarkomaaniast. Parteide riigieelarvest rahastamise skeem, mis praegu Eestis käibel on, pole ei demokraatia, poliitilise kultuuri ega maksumaksja huvidest lähtuv lahendus. Kes ihkab võimu, finantseerigu ise oma selleks suunatud tegevusi. Parteid tohivad raha saada ainult ja üksnes liikmemaksudest ning liikmete annetustest! Ainult nii on võimalik vabaneda korruptsioonist ja tagada riigieelarve miljonite otstarbekas kasutamine. Selleks palun Riigikogu liikmeid  algatada erakonnaseaduse muudatust.
  9. Olen välispoliitika aktiivne teostaja. Riigi rahvusvaheline maine sõltub ka presidendi tõsiseltvõetavusest. President peab sõnastama Eesti seisukohti ning veenma kogemuste ja oskuste toel teiste riikide kolleege neid seisukohti toetama. President juhindub valitsuse ja riigikogu välispoliitilisest joonest ning võtab endale kohustuse selle kujundamisel ja elluviimisel aktiivselt osaleda.

„Eesti poliitika põhiküsimuseks on  truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele kust me tuleme, kuhu läheme!“ (Lennart Meri)

Untitled-16 copy

Presidendivalimised: mitte tehtagu, vaid teeme ära!

„Kuna praegu ei ole riigi rahaline seisukord kõige roosilisem, tuleks kohe ka märkida, et presidendi otsevalimised nõuaks riigilt edaspidi täiendavate kulutuste kandmist. Kuid miks me ei võiks kulutada pisut rohkem selleks, et rahvas saaks senisest rohkem oma riigi asjades kaasa rääkida.“
Kes on nii kirjutanud? See on väljavõte Toomas Hendrik Ilvese 1999. aastal kirjutatud artiklist. Selles väitis ta, et Eesti riigis võiks presidendi valida rahvas ja võiks korraldada rahvahääletuse põhiseadusega kehtestatud valimiskorra muutmiseks. Ilvese toonane kirjatükk on ehe näide sellest, kuidas juba 12 aastat tagasi tunnetati ühiskonnas vajadust kaasata rahvast rohkem poliitilistesse otsustesse, ometi on kõik jäänud sinnapaika. Põhjusi me ei tea, nagu ka seda, miks mõnest söakast idee pooldajast on saanud hiljem meelemuutja või lihtsalt vaikija.  Nukker teadmatus meie lähiloo arengute kohta. Kas varsti katab seda kõike ka veel arhiivitolm?
2003. aastal jõuti koguni nii kaugele, et 71 Riigikogu liiget, nende hulgas Siim Kallas, Ene Ergma, Sven Mikser, Märt Rask, Jürgen Ligi ja paljud teised, algatasid eelnõu presidendi valimiskorra muutmiseks. 71 häält – see on selge enamus rahva esindajatest, kes olid andnud oma hääle põhiseaduse muutuse poolt. Mis aga sai? Eelnõu pandi kalevi alla. Suuremat silmakirjalikkust ja kodanike tüssamist annab Eesti ajaloost otsida.
Selline tagatoapoliitika peegeldab usaldamatust oma rahva suhtes. Sotsioloogid kirjutavad rahva võõrandumisest, poliitikud heal juhul kostavad
vastu, et täisväärtuslik kodanikuühiskond vajab küpsemiseks aega või et vabatahtlik isoleerumine on samuti osa demokraatiast. Ise on poliitikud küpsenud kiiremini, sisendades endile, et korra valituks osutununa tõustakse seisusesse, millega kaasneb piiramatu tarkus ja õigus langetada otsuseid mis tahes küsimustes, sealhulgas Eestile parima presidendi valimises. Seejuures peljatakse presidendi otsevalimisi, sest rahva poolt võib valituks saada kandidaat, kes hakkab ametisse saades korda saatma populistlikke otsuseid, või kes lihtsalt ei sobi võimuerakondadele.
Nii olemegi täna olukorras, kus on poliitiliselt korrektne rääkida parlamentaarsest vabariigist, mille president peab olema minimalistlik konstitutsioonitõlgendaja. Pärast otsevalimiste vajalikkuse  tõstatamist käimasolevas debatis on mind rünnatud vanade etteheidetega: populism, näilise demokraatia õhutamine. On koguni öeldud, et otsevalimised on pseudoteema ja parem sooviks kuulda “arvamusi Eesti elu ja tuleviku kohta“.
Minu arvamus on järgmine. Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on väga lühinägelik poliitika, mis juhib meid kiirenevas tempos tupikusse.
Kui see ei ole Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema, siis mis veel. Ega ometi jätkuv pürgimine Euroopa viie rikkama riigi hulka? Sotsioloog Andrus Saar on tabavalt märkinud, et selle eesmärgiga oma rahvast piitsutades võime jõuda olukorrani, kus „inimvarast on jäänud alles ainult vara”. Ehk inimVARAST jääb alles inimVARE.
Tänane erakonnapoliitika omab administratiivset ressurssi ja avalikkusega manipuleerimise oskust. Sellise olukorra teket oleme ise soosinud ja poliitikud on „tädi Maali” armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli. Toomas Hendrik Ilvesest eristab mind näiteks see, et siin 47 aastat elanud inimesena tajun neid tendentse tundlikumalt, lausa ohumärgiliselt. Kui nõukaajal oli eemalehoidmine „partei ja valitsuse tegemistest” osa meie kaitserefleksist, siis nüüd on see ju hoopis tõrjutus meie OMA riigist.  Rahvatarkus ütleb, et  mida külvad, seda lõikad: poliitikute sebimisele vastab rahvas parastamisega, üha ülbavam partokraatia toodab üha massilisemalt protestihääli (tõsi, kui meenutada kasvõi minugi valimislugu eurosaadikuks, siis olevat need hääled juhuslik nähtus ja pigem saatanast) . Kõik see on oma olemuselt  valus protsess, kogu iseseisvusaate justkui hiiliv õõnestamine.
„Tule taevas appi!” tavatses  Lennart Meri vahel absurdset olukorda illustreerides öelda. Pean küll kohe möönma, et mõni osav poliitik on  selle rahvapärase ütluse üles korjanud ja sarnaselt  „tädi Maali” kujundiga üle pruukinud. Heakene küll, jäljendas siis jäljendas, keelata seda ei saa ja siin reguleerib vaid igaühe haritus, ent see ei ole peamine – kutsun parem üles meenutama Lennart Meri hüüde konteksti, tema elukreedot, sest ega ta ei teinud pelgalt emotsionaalseid avaldusi, mis jäänuks  õhku kaikuma. Tema mõte oli ju utsitada sellega meis iseolemise julgust, pealehakkamist, otsustustahet, südikust.
Nüüd on Eesti tee jõudnud järjekordsesse käänukohta ja õige aeg on oma peaga mõelda.
Tasakaalustamaks erakondade tagatubade võimu, on vaja enamat kui minimalistlikult põhiseadust tõlgendavat presidenti. Tarvis on välja selgitada kodanike arvamus otsevalimiste suhtes – selleks tuleb korraldada rahvahääletus!
Tegelikult saab ka sel korral igaüks presidendivalimistel oma hääle anda, olgugi et kaudselt. Riigikogu liikmed, kes hakkavad 29. augustil presidenti valima, on kohustatud kuulama oma valijate arvamust ja sellega arvestama. Te kõik olete saatnud riigikokku oma esindaja ja teil on õigus anda talle teada, kumba kandidaati eelistate. Piisab vaid võtta Riigikogu kodulehelt saadiku meiliaadress ja saata talle e-kiri. Kel sellist tehnilist võimalust pole, ärgu häbenegu kasutada muid sotsiaalse kontrolli võimalusi, sest Eesti on õnneks väike ja võimalus saadikul nö hõlma hakata täiesti arvestatav. Võin omast kogemusest kinnitada, et sellised ekspromptkohtumised, olgu tänavanurgal või kaupluses ja kasvõi ühe-kahelauselised, on värskendavad ja tulevad oma mõtete kraadimisele kasuks. Võtke oma piirkonnast valitud  saadikuga ühendust ja tuletage talle meelde, et 29. augustil tuleb talitada oma mõistuse ja südametunnistuse, mitte parteidistsipliini järgi!
tursk

"Kala hakkab mädanema peast, läbirääkimised sabast" (Euroopa vanasõna)

Et Island meie omariikluse taastamisele esimesena tunnustuse andis ja seeläbi ilmutas nii julgust kui ka Eesti edasikestmise tuumküsimuse mõistmist, siis võiksime meiegi huvi tunda Islandi jaoks ülioluliste küsimuse vastu. Selles võtmes ja 20. augustit 1991 soojalt meenutades, kirjutasin artikli Islandi positsioonist läbirääkimistel Euroopa Liiduga. Nii nagu meie teekonna alguses vabasse Põhjalasse aitas meid Island, nii on ehk meil võimalik neile abiks olla nende praegusel Euroopaga liitumist arutaval ajal. Neid mõista püüdes.

P.S. Kuna „Diplomaatia“ toimetaja kirjutas mulle, et selle loo avaldab, siis ei pannud enne oma kodulehele, aga kui ma sain ehk valesti aru meilis kirjapandust, siis vabandust IAM mõtete „valesti“ lugemise eest. Austan kindlasti toimetajate vaadet, et kandideerimise ajal kandidaatide mõtteid ei avaldata. Ehkki minu hinnangul tasuks neid just siis avaldada. Meenutan ka, et ametlikke kandidaate pole Eesti seaduse mõttes veel olemas.

selle meilivahetuse paneme siia vahele faksiimilena;)

—–Original Message—–
From: Iivi Anna Masso
Sent: Wed 6/8/2011 6:28 PM
To: TARAND Indrek
Subject: Re: tervitus
Tere ja aitäh,

kindlasti sobib, päris huvitav asi. Meil läks juuni-juuli number just trükki ja järgmine ilmub augustis – s t kui seal on midagi, mis augusti alguseks peaks ajakohastamist nõudma, siis tahad ehk loo veel üle vaadata, enne kui toimetame ja trükki laseme? Kui vaja, võin meelde tuletada ja üle küsida, kui see aeg lähemal on.

tervit.
Iivi

On 8 Jun 2011, at 18:53, TARAND Indrek wrote:

Tere sulle kui Diplomaatia toimetajale. Tegin ajaviiteks tillukese jutu Islandi kohta. Arvasin ise, et äkki sobib sinu ajalehte ka panna. Eks sa ise otsusta ja ütle mulle, mis arvad.

Tervitades
<ISLAND08062011.doc>

Tsiteerides endist Islandi suursaadikut ELi juures ning praegust liitumiskõneluste pealäbirääkijat Stefan Haukur Johannssoni: “Fisheries is the backbone of our economy”, saab lühidalt kokku võtta Islandi ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimised. Kalal on teadupärast võrdlemisi habras selgroog… Kuid kala selgroogu on raskem murda kui imetaja oma.

Islandlaste üks suurim mure seoses liitumisega on Euroopa Liidu ühtne kalanduspoliitika (ÜKP), mis ei soosi nende kalandustraditsioone ja -süsteeme ning seetõttu ei olda mitte kuidagi nõus oma suveräänsusest loobuma. ÜKP kohta on Euroopa komisjon andnud hinnangu, et praegune regulatsioon lihtsalt ei toimi ning seepärast on 1983. aastal loodud ning korra juba 2002. aastal muudetud kord ka läbivaatamisel. Reformimisega  tahetakse ühele poole jõuda 2012. aastaks.  Reform ei tule lihtsalt, sest vaatamata kalameeste arvu vähesusele on võitlus nende ressursside üle alati kirglik.  Eks meenu ju meilegi emotsioonid Läti ja Eesti “kilusõja” aegadest, mis kulmineerusid kohati ka sellega, et Eesti piirivalvelaevad sõitsid Läti traaleritel Ruhnu lähistel lihtsalt traalid tagant maha…

Kui Island liituks ELiga, siis lubaks ÜKP kalandussektorisse välisinvesteeringud ning ühtlasi  tähendaks see seda, et 200 miili raadiuses majandusvööndis kehtivad püügikvoodid ja muud suunised otsustataks Brüsselis.  Praegu on Islandil aga välisinvesteeringud seadusega keelatud, et kohalik majandus kalatööstuse tulust võimalikult palju kasu saaks.

Liikmesriigina osaleks Island täielikult otsustamisprotsessis, ent vastuargumendi pooldajaid on rohkem. Väikeriigil poleks oma suuruse tõttu piisavalt jõudu otsuste langetamist ELi tasandil mõjutada. Liitudes ELiga läheks seadusandlik võim Islandilt üle Euroopa Nõukogule, kus neil poleks piisavat jõudu. Nõukogus oleks neil 3 häält 348-st ning neil oleks vaja suurt enamust (73,9%), et otsuseid nende kasuks vastu võetaks- tervelt 255 häält 345-st! Näiteks Hispaanial on 27 ja Inglismaal 29 häält! Isegi Luksemburgi leping, mis kutsub üles lepitusele ning mõistvale suhtumisele kui ühe liikmesriigi olulise tähtsusega rahvuslikud huvid on kaalul, ei suuda islandlaste arvates neid päästa.

Islandi majanduse peamise alustala, kalanduse, tähtsusest annavad aimu eelnevate aastate näitajad. Kalatooted moodustavad pea poole (42%) Islandi eksporditulust ja tervelt 9% SKT ‘st ning kalandussektoris on hõives 4,1% tööjõust. 4/5 eksporditavast kalast läheb Euroopa Liitu, millest 34% omakorda Suurbritanniasse ja 12% Hispaaniasse. Island püüab iga elaniku kohta 4 tonni kala,  ELi keskmiselt kõigest 10 kg! Kes nüüd on kalanduse suurriik?

2007. aastal moodustas Islandi kalapüük tervelt 1,6% maailma kogupüügist, asetades nad maailma edetabelis Lõuna-Korea ja Bangladeshi järel 16. kohale. Nimistu ladvikusse kuuluvad sellised suured “kalad”, nagu Hiina, USA, Norra jne. Pisikese saareriigi kalandusest saadav sissetulek inimese kohta on kordades suurem kui üheski EL liikmesriigis.

Islandil on küll võrdlemisi avatud turg seoses Euroopa Majanduspiirkonna liikmeksolekuga, kuid näiteks välisalustele Islandi sadamatesse ja sadamateenustele ligipääs puudub. Sellist sorti piirangud ei ühti aga kauba vaba liikumise acquis‘ga ning Island peaks liitumisel vabaturureeglitega nõustuma.  Lisaks kehtestab näiteks ÜKP, et mistahes liikmesriigi alusel peab olema õigus liigipääsule teise liikmesriigi vetesse. Seda küll eraldi kokkulepitud reeglite kohaselt.

Endine EL-i laienemisvolinik Olli Rehn on kasutanud metafoori, et just lõpp on maratoni kõige raskem osa. Antud liitumiskõneluste puhul tundubki, et just lõpp võib erakordselt vaevanõudvaks osutuda, kuna 27. juuni Liitumiskonverentsiga (Accession Conference) avatud esimesed peatükid olid kergemast kaalukategooriast, ning  kalandust ja põllumajandust käsitletakse viimases järjekorras.

Olgugi, et tõenäoliselt viivad prognoositavad muutused ÜKPs selle Islandi mudelile veidi lähemale, põhinevad liitumisläbirääkimised siiski praegusel õigustikul ning sellest tulenevalt peitub protsessis üsna mitu tüliõuna. Kalandus on ja jääb liitumiskõnelustel kõige olulisemaks teemaks, mille kohta Islandi saatkonna kalandusnõunik Steinar I. Mathíasson on öelnud: “It’s going to be a crucial point. Either make it or brake it”. Isiklikult loodan, et kalad n.ö. kuivale ei jää ja EL suured liikmesriigid nõustuvad pigem Islandi meetodeile lähenema, selmet vastupidi.

Ka Euroopa Parlamendi märtsi täiskogul vastuvõetud resolutsioon Islandi 2010. aasta eduaruande kohta ütleb, et kuna ÜKP on hetkel läbivaatamisel ning seda võidakse enne Islandi ühinemist veel muuta, tuleb kõnealusele läbirääkimiste peatükile läheneda konstruktiivselt. Viimasele mõistele annavad sisu läbirääkijad ise.

Paljudes liikmesriikides on kulu ja toetused kalandussektorile suuremad kui püügi otsene majanduslik tulu. Valitsuste ning Euroopa Kalandusfond (European Fisheries Fund) poolt pakutud rasvaste toetuste tõttu on tekkinud kalandussektoris ülevõimsus, mis tähendab sisuliselt seda, et suured kalalaevad sõidavad meredel ringi, saades selle traavimisele kulutatud energiaga võrreldes väga vähe püütud. Euroopa komisjoni 2008. aasta aruanne ütleb, et mõnedes liikmesriikides opereeritakse kalandussektoris 2-3 korda suurema võimsusega, kui jätkusuutlik oleks.

Islandi erilisus seisnebki just tõigas, et riigi ja kalurite vahel on kokkulepe: kalandussektor jääb otsetoetustest puutumata! ELi liikmesriikides on aga kalandussektor priskelt subsideeritud. Toetuseid on erisuguseid, ning mõne puhul ei ole esmalt kohe nähagi, et tegemist võiks toetusega olla. Otsene toetus on näiteks Euroopa Kalandusfondist (European Fisheries Fund — EFF) saadav toetus. Lisaks sellele võib iga liikmesriik oma kalureid (loe: kalapüügiga tegelevaid ettevõtteid või üksikuid aluseid) toetada kuni 30000 euro suuruse de minimis toetusega, mis on antud kolme aasta peale. Viimasel täiskogu istungil Strasbourgis läks läbi Alain Cadec’i (EPP, Prantsusmaa) raport, mille kohaselt tahetakse toetuse hulk kahekordseks tõsta ning seda põhjendusel, et globaalse naftakriisi tõttu on kütusehinnad tõusnud. Siinkohal tasub aga mainida, et lisaks lennutranspordi kütusele, on ka laevandussektoris kasutatav kütus maksuvaba (nii heitgaasi- kui ka käibe-). Antud maksusoodustust võiks seega ju samuti toetuseks lugeda… Lisaks saab EL osta kolmandate riikide vetes püüdmiseks oma liimesriikide kalameestele litsentsi (instrumendi nimi on individuaalsed kalanduse partnerluslepingud — Fisheries Partnership Agreements) . Näiteks Mauritaanias oli 2010. aastal ELi poolt makstavaks summaks 73 milj. EUR ning kui vaadata, milline liikmesriik antud piirkonnas põhiliseks püüdjaks oli (Õige vastus: Hispaania!), siis ei ole kahtlustki, et EL-i poolt kinnimakstud sedasorti lepingud on samuti toetuseks.

ELi ja Islandi vahel käiv makrellisõda on liitumiskõnelustele samuti üsna tumedat varju heitnud. Nimelt on kliimasoojenemise tõttu makrell usinalt Islandi külje alla ujunud. 2010. aastal oli lausa 23% kogu makrellivarust Islandi rannikul. Island kehtestas seejärel ühepoolselt püügikvoodid – 2011. aastal on see 146,818 t, mis moodustab 17% soovitatavast lubatud kogupüügist maailmas. EL ja Norra tõstsid mõistagi protestikisa ning jaanuaris teatas EL, et kuniks makrellipüügi osas lahendust pole leitud, on Islandi lipuga laevadel keelatud ELi sadamates makrelli maha laadida.

Island on aga alates 1999. aastast palunud luba osaleda makrellipüügi rannikuriikide (EL, Norra, Fääri saared…) nõupidamistel, kuid palvet on seni ignoreeritud põhjusel, et teised riigid ei tunnista Islandit kui makrellipüügi rannikuriiki. Mereõiguse omapärane tõlgendamine, ei muud. Teised rannikuriigid jagasid seega Islandit kaasamata kalavarud ära ning nüüd imestavad, miks Island omakorda ühepoolselt püügikvoote määrama asus. Nüüd ajavad Norra ja EL oma jonni edasi, olles 2011. aastal kehtestanud kahepeale püügikvoodiks 583,882 t, mis moodustab aga soovituslikust kogupüügist üle 90%! Kui sinna juurde nüüd lisada Islandi 147,000 ning Fääri saarte 150,000 t kvoodid, siis makrellivarudest ei jää pea miskit järele. Toimub vägikaikavedu, mis, piinlik küll, ka mõni aeg tagasi Oslos peetud olulisel kohtumisel leevendust ei saanud.

Kuid lisaks eelmainitutele, tekitab Islandile muret kalade vette tagasilaskmine ja ülepüük, mis ELis on tõsiseks probleemiks. Kalade vettelaskmine on Islandil seadusega keelatud, kuid ÜKP ei luba üle kvoodi püütud ja alamõõdulise kala lasti kaldale tuua ning et suurtest trahvidest hoiduda, visatakse üle normi püütud ja alamõõdulised kalakesed vette tagasi. Ka sellisel puhul toimub vette tagasilaskmine, kui on tahetud püüda vääriskala, kuid saadud midagi kehvemapoolset…. Kõik on ühesõnaga õigustiku tõlgendamise küsimus. Nüüd tahab Komisjon muidugi asja parandada, tehes ettepaneku, et kõik kala tuleb tuua kaldale. Siis oleks vähemalt võimalik saada adekvaatsemat informatsiooni püütud kala hulga kohta.

Kuna Islandi ühiskond on niivõrd väike, siis on loomulik, et huvirühmadel on väga tihedad ja isegi lausa isiklikud sidemed valitsusega ning et nad osalevad aktiivselt poliitilises protsessis. Riigi kalandusalane lobitöö on antud poliitilises protsessis vägagi mõjukas ning ei tasu ka unustada, et Islandi praegune välisminister Össur Skarphéðinsson on endine kalur…

Muidugi on läbirääkimiste käigus eriarvamusi nii põllumajanduspoliitika kui ka vaala- ja hülgepüügi osas, samuti ei pruugi islandlased enam soovida euroala liikmeks saamist. Kuid need probleemid on lihtsamini lahendatavad kui kalandus. Islandlased teavad, et kultuuriliselt ja poliitiliselt on nad Euroopa Liitu kuulumise poolt.  Ent pisiasjade saatan võib seda poolehoidu tugevalt kõigutada. Erinevalt Eestist on Islandil Euroopa Liidule arvestatav alternatiivgi olemas. Kala tahavad süüa ka USA ja Kanada inimesed. Ning kui nemadki peaks Euroopa Liidu pealekäimisel Islandi laevadele sadamad sulgema on ukse taga ootel Hiina. Kus kehtib ju vanasõna “Anna näljasele õng, mitte kala!”

Mõningaid võrdlusandmeid kalandussektori kohta valitud liikmesriikides

Riik Püügilaevade arv Kogumahutavus (GT) Ühenduse abi kalandussektorile Euroopa Kalandusfondist (EFF) aastal 2008 Toetuse hulk Euroopa Kalandusfondist aluse kohta (EUR) Kogupüük (total catches live weight, t)
DE 1 870 69 000 20 248 368 10 828,00 229 000
EE 961 19 365 9 212 468 9 586,34 101 000
ES 11 420 461 071 147 695 785 12 933,08 919 000
PT 7353 80 180 31 495 483 4 283,35 240 000
UK 6 676 217 000 17 651981 2 644,10 594 000

Viited ja lisainfo:

Komisjoni otsus EKF kulukohustuste assigneeringute kohta
Euroopa Ühine Kalanduspoliitika arvudes
Eurostat’i statistilised andmed kalanduse kohta
Infoleht EL-i individuaalse kalanduse partnerluslepingu (FPA) kohta Mauritaaniaga
Euroopa Komisjoni Kalanduse peadirektoraat
Euroopa Komisjoni kalandussektori analüüs (2010)
European Commission Joint Research Centre (JRC) Annual Economic Report on the European Fishing Fleet, 2010

Valik süüria kodanikke

Välisminister peab olema midagi enamat kui Maja valitseja

Valik süüria kodanikkeKui huvi maailma välispoliitika vastu on väike, siis ei peaks tegelikult välisminister olema.

Kuid just huvipuuduse ja väga kitsa vaatepilu kasutamisega maailma arengute jälgimisel, saab seletada äsja Eesti välispoliitikas juhtunut.

EU Observer (http://euobserver.com/?aid=32270 ) teatas, et Eesti on koos selliste oluliste riikidega nagu Kreeka ja Küpros asunud lahjendama Euroopa Liidu kavandatavaid sanktsioone Süüria vaieldamatult ebademokraatliku ja üha enam verisemaks muutuva rezhiimi suhtes. Ja kui Kreeka ja Küprose vimm Türgi suhtes võib nende elulisi huve ehk kuidagiviisi tõepoolest Süüria ja selle valitsusega siduda, siis Eestil see mure puudub. Järelikult, Eesti soovis seeläbi signaliseerida midagi oma inimröövi ohvriks langenud kodanike asjus. Välisminister Paet lükkas sellised väited otsekohe ümber, nimetades ajakirjanduses väidetut alatuseks.

Paraku on EU Observer üsnagi tõsiseltvõetav väljaanne, mille ajakirjanikud töötavad väga väärtuslike ja informeeritud allikatega. Nad ei hakkaks väitma, et Eesti oli sanktsioonide vastu, kui see nii poleks olnud. Seega saavutas välisminister Paet kolm miinusmärgilist tulemust ühe lihtsa löögiga. Meisterlik pintslilöök tõepoolest!

Esimene miinus on Eesti Välisteenistuse usaldusväärsusele. Oletada, et meie asjaomasel koosolekul viibinud diplomaadid improviseerisid ja eristusid konsensusest koos Kreeka ja Küprosega, oleks äärmiselt asjatundmatu. Isegi kui tegemist oleks olnud vähekogenud või ebaprofessionaalsete diplomaatidega ei võetaks ilma pealinnast tuleva juhtnöörita sellist sammu ealeski ette. Sest see erineb kardinaalselt meie üldisest suunast ühtse välispoliitika taotlemisel. Seega – eitades, et Eesti diplomaatidele oli antud juhis Süüriale sõbralikult käituda, ei räägi meie välisminister lihtsalt tõtt. Mis on piinlik. Aga lisaks sellele ka kahjulik, kuna saavutati veel mitu negatiivset tagajärge.

Esiteks pandi EL liikmesriikide enamus vähemalt kulme kergitama ning algatuse taga olnud Briti ja Prantsuse valitsused ehk pidid minema kulmukergitusest kaugemalegi. Teiseks aga võimendati negatiivsemaks Süüria suunaline signaal, mis arvatavasti oli algselt mõeldud mingi vastuteene saamiseks hoopis positiivsena. Vähemalt välisministri peas…

Arvestades pantvangikriisi delikaatset iseloomu ei tohiks tegelikult ministri esimest lähenemisviisi teoreetilise kaalutlusena hukka mõista, ehkki see on karjuvas vastuolus meile ikka ja jälle ülekinnitatava väärtuspõhise välispoliitikaga. Kui ikka autoritaarne režiim halastamatult oma õigusi rahumeelselt nõudvaid kodanikke surma saadab, siis vähemalt selle ladviku 15 tähtsama tegelase viisakeeldu võiks toetada küll. Isegi kui eeldati, et mõne sellise tegelase visiit oli kavandatud Tallinna eesmärgiga tuua miskit lahenduslubadust kriisile, oleks vabalt saanud selle kohtumise mujalgi teha. Ning regiooni tipptasemel külastamine meie poolt pole tegelikult enamat kodupublikule suunatud PR aktsioonist. Pealegi on üha enam selge, et miskit täiuslikku kontrolli Süürias kulgevate tegevuste üle al Hassadi valitsusel tegelikult ei ole.

Kuid kui vaadata asju laiemalt, siis oleme me kaljukindlalt ja korduvalt korranud doktriini, et terroristidega läbi ei räägita ning “riik ei maksa mingit lunaraha”. Nende lubaduste taustal tundub katse viisakeeldu nurjata väga madala sulitsemisena. Mis paraku on iseloomustanud Eesti välispoliitikat reformierakondlike ministrite ajal varemgi. Tasub meenutada, et volinik Ferrero Waldneri koridoris poetatud kõrvallause ajel, asus Urmas Paet survestama siseministri kohusetäitjat ja soovis saladuskatte all lõpetada Schengeni viisakeelu vene kodanike Markovi ja Jakimenko suhtes. Ja erilist entusiasmi ei ilmutanud Islandi Väljaku maja valitseja ka Lukashenka kamariljale sanktsioonide kehtestamisel.

Niivõrd delikaatne ja vaevaline ning inimeludega riskiv protsess, mida on pantvangide leidmine ja vabastamine ei tohiks kuidagiviisi ära rippuda ühe diktaatorliku valitseja suhtes isiklikust lipitsemisest. Eriti kui on kasutamata jäetud ressursid ja abi, mida oleksid võimelised andma regiooni ainukesed kaks demokraatlikku riiki – Iisrael ja Türgi. Mida oleksid viimased arvanud Eesti Süüria valitsust soosivast seisukohast? Koos Kreeka ja Küprosega? Pole raske ette kujutada. Ometi on nad nüüd meie kauplemissoovist teadlikud…

Ka tõsise kriisi puhul peaks meeles olema ikkagi ka see, et Stalini ees lipitsemine ei päästnud repressioonidest usinamaidki kommuniste, vaevalt oleks Brüsselis toimunud lipitsemiskatse Damaskuse suunal olnud abiks meie meestele Lähis-Idas. Aga selle katse eitamine katse tegija poolt on, nagu öeldud, ääretult piinlik. Asutuse administreerimisele keskendunud minister ei suuda välispoliitika nüansse hoomata. Ja oma vassimisega muudab ta Ahto Lobjakase poolt Termopüülide kangelasteks nimetatud Eesti diplomaadid labasteks tankistideks.

Ametnikud jooksevad Läände ja leiavad kulda

Ametnikud jooksevad läände ja leiavad kulda

Stephen Castle, International Herald Tribune

Tõlkinud Indrek Tarand

Ametnikud jooksevad Läände ja leiavad kulda

Läti peaminister Valdis Dombrovskisel on maailma üks viletsamaid poliitilisi töökohti – ta peab valitsema langeva elustandardi üle oma vaesunud riigis ning kärpima palku ja vähendama töökohti selleks, et tugevdada oma rahva rüvetatud finantse. Selle eest makstakse talle aastas brutopalka 32640 eurot. Sellest tasub ta oma tervisekindlustuse ja ta elab kolmetoalises nõukogudeaegses korteris. Samal ajal, kui härra Dombrovskis teenib vähem kui paljud Lääne-Euroopa politseinikud, on paljude Läti ametnike elu hulga parem.

Näiteks Andris Piebalgs, Euroopa Komisjoni volinik Lätist, teenib aastas 248006 eurot, mis on 7 korda rohkem kui peaministril, kes Piebalgsi Brüsselisse nimetas. Egil Levitis, Läti kohtunik Euroopa Kohtus, teenib kopsakalt üle 100 000 USA dollari aastas, mis on rohkem kui USA ülemkohtunik John G.Roberts Jr.  Ka pole härrade Piebalgsi ja Levitise boonused üldse kesised: majutuskulu ning päevaraha, iga lapse kohta aastas 4380 eurot, meelelahutuseks 7300 eurot aastas ning helde pension, mille saamiseks töövõtja ei pea sissemakseid tegema.

Jättes kõrvale andekuse ja soovi oma professionaalsust arendada, pole siin raske aimata, miks jooksevad valgekraed raskustes vaevlevatest Ida-Euroopa riikidest palavikuliselt tormi töökohtadele Euroopa Liidus.

Alates 2004. aastast, kui esimene kahest liitumislainest teostus, on Euroopa Komisjoni tulnud tööle rohkem kui 4700 ametnikku. Komisjon on EL täidesaatev võimuharu, mis pole kaugeltki ainus. See number ületas hõlpsalt Komisjoni enda määratud piirarvu ning hetkel on idaeurooplaste osakaal 1/6 kogu ametnikkonnast.

Ligi 150 lätlast töötavad Komisjoni ametnikena  ja teenivad seal vähemalt 50% rohkem kui härra peaminister Dombrovskis. Tippametnikkonna seas on ka 288 rumeenlast.  Seda on rohkem kui sakslasi, prantslasi ja britte kokku!

Ajal, mil 27 valitsust üritavad kokkuhoiumeetmeid rakendada ja paljud ongi vähendanud avalike teenistujate palku, on Brüsseli palgad jäänud langustele immuunseks.  See toob taas kõrvu kauge kaja traditsioonilisest kriitikast, et Euroopa Liidu ametnikud on Euroopa majanduste kriitilisest olukorrast tulemüüriga kaitstud.

On fakt, et Euroopa Liidu ametnikud said sellel majandusaastal, mis juunis lõppeb, palgakõrgendust. Euroopa Poliitikauuringute Keskuse teadur Jorge Nunez Ferrer ütleb, et palgakõrgendus “oli probleemiks, sest nii mõnedki neist ametnikest pidid majandusraskustes riikidele nagu näiteks Kreeka jutlustama kulukärpeid ja palkade vähendamist”.

“Nende võõrandumine on sümboli tähendusega”, lausub Nunez Ferrer. “ Kui nad monitoorivad teisi riike ja käsivad eelarvedefitsiidi vähendamiseks vähendada riigi kulusid ja palku, siis minu reaktsioon on – aga kuida sjääb teie enda palkadega?”

Euroopa Liit on kogu aeg maadelnud probleemiga kui palju maksta oma parlamendiliikmetele ja bürokraatidele, kohtunikele ja müriaadile muile töötajaile. Kui suhestada seda palka sama tööd tegevate inimeste sissetulekutega vastavas liikmesriigis, siis näeme, et palgavahed on ekstravagantselt erinevad. Aga kui suhestada seda Lääne-Euroopaga, siis saamegi lõpuks Dombrovskise efekti.

Maros Sefcovic, Euroopa Komisjoni asepresident haldusküsimustes, arvab, et palk on kohane rahvusvahelisele tööle, sest tippametnikud peavad pidama kahte kodu – välismaist ja kodumaist. “Kui võrrelda Komisjoni palku näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi või OECD palkadega, siis pole meie omad kuidagiviisi kõrgemad!” seletab Sefcovic.  Ta lisab, et need palgatasemed on tarvilikud, sest muidu ei saaks kõrge kvaliteediga volinikke, kes oleksid täiesti sõltumatud. Volinikel on ju piirangud, mida nad tohivad teha ametisoleku ajal ja mida pärast seda. Aastast palgakasvu määratleb reegel, mis arvestab 8 Lääne-Euroopa riigi palgamuutust, kuid ei arvesta üldse uute liikesriikide palku. Härra Sefcovic lubab, et ta vaatab selle valemi üle, kuid rõhutab, et palgad peavad siiski olema konkurentsivõimelised, et motiveerida inimesi kõikjalt Euroopa Liidu liikmesriikidest. “Saada häid trustide-vastaseid juriste Suurbritanniast on peaaegu võimatu”, kaebleb ta.

Aga ikkagi leidub neid, kes osutavad, et kuigi euroopa poliitikud räägivad vajadusest rahvale lähemale tulla, kaob nende innukus otsekohe kui jutt läheb nende enda sissetulekutele.

Hugo Brady, Euroopa Reformi Keskuse teadur Londonis, nendib, et valitsuste kohustus on kulud kontrolli all hoida, kuid kui inimesed kannatavad kärbete all, siis kindlasti ei kasutanud euroopa asutused võimalust koguda poliitilist kapitali, keeldudes oma palgatõusust.

Hannes Swoboda, Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide asepresident arvab, et lahendus peitub sõltumatu uuringu tellimises.  Eesmärgiks võrrelda kõikide poliitikute ja ametnike sissetulekuid nii 27 liikmesriigis kui ka Euroopa nn Institutsioonides ning selle tulemuse põhjal kehtestada maksimum ja miinimum palgamäärad.

Kuid 39-aastane härra Dombrovskis, kes 2009. aastal loobus oma kohast Euroopa Parlamendis, kus ta teenis 3 korda rohkem kui praegu, jääb filosoofiliseks: ”Kõik on suhteline. Minu palk on küll väiksem kui Euroopa Parlamendis või võrreldes teiste peaministritega, ent pannes selle Läti konteksti ei olegi ta nii tilluke. Kuigi, nominaalselt saan ma nüüd vähem palka kui varem rahandusministri ametis.”  Dombrovskise naine käib tööl ja eelmisel aastal vabanesid nad oma 12 aastat vanast Saab93st.  Aga uus auto Toyota RAV 4 on ka ikka kasutatud ja üle 2 aasta vana.

Siiski, soovitaksime Dombrovskisel mitte liiga kaugele ringi vaadata. Näiteks härra Piebalgsil on väga moodne uus kodu Jurmalas Läänemere rannal. Muidugi, volinik Piebalgs teenib 7 korda rohkem. Ja loomulikult keeldus volinik Piebalgs ajakirjaniku küsimustele vastamast.

Ja siis on veel Igors Ludborzs, lätlasest Euroopa Kontrollikoja liige, kes teenib aastas 238086 eurot. Ning Ingrida Labucka, Luksemburgi Euroopa Kohtu kohtunik, kelle sissetulek on 229628 eurot aastas.  Kohtunikud annavad intervjuusid harva ja nii ei saanud me ka tema kommentaare.

Läti saadik Euroopa Liidu juures härra Normunds Popens võtab aga Dombrovskisega sarnase seisukoha: ”Finantskriis on põhjustanud palgakärpeid mitmes riigis, mitte üksnes esimesena kärpima hakanud Eestis või Rumeenias. Ka Kreeka ja Iirimaa vähendasid palku!”  Härra Popens teenib umbes 18000 eurot aastas, aga saadikuna on talle garanteeritud ka eluasemetoetus 31200 eurot aastas, ametlik residents sellele lisaks ning auto koos juhiga. See kõik kokku seab ta sissetuleku poolest oma riigi peaministrist kõrgemale. Lõhe sissetulekute vahel on määratud veelgi suurenema, sest peagi terendab suursaadik Popensi jaoks uus ametikoht – Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika direktoraadi asedirektori koht. Ta ise ütleb, et raha pole oluline, tähtis olevat Euroopa Institutsiooni väljakutse vastuvõtmine… Tema uue töökoha miinimumpalk on 176064 eurot aastas, mis on 5 korda suurem kui härra Dombrovskisel.  Dombrovskisel pole palgatõusu loota enne järgmist aastat, kuid ta lisab väärikalt: “Ma ei kaeble!”

Minu kommentaar: Selle artikli tõlkisin vabas vormis ja väljaandelt luba küsimata. Kuid leian, et sedatüüpi ajakirjanduse probleemipüstitus võib minu kodulehe uudistevoo jälgijatele huvipakkuv olla. Ning miks mitte ka olla aluseks kodusele debatile, sest Läti nimede asemele oskame omigi asetada, kas pole?

“Võta naine, kui võimalik, Narvast…” (R. Valgre)

Täna 15 aasta eest oli olukord Ida-Virumaal veidi ärev. Ütleksin isegi, et ärev Euroopa tasandil.

Nimelt viirastus paljudele probleemiga tegelejatele, et Eestis võib halval juhul korduda nn Moldova stsenaarium: mingi osa riigist ei tunnusta enam legitiimset võimu ja loob oma autonoomse üksuse, mis nostalgitseb Nõukogude impeeriumi taastamise lootuses. Veelgi hullem: asetati isegi võrdusmärki Balkani ja Baltikumi vahele.

Asja tuum oli tegelikult tühine. Kolm Ida-Virumaa linna olid oma sovet’idest volikogudeks ümber nimetet esinduskogude abil defineerinud eesmärgiks viia läbi referendum piirkondliku autonoomia küsimuses. Tänapäeval tundub see sama mõttetu kui näiteks Tallinnas Harju tänava haljasala pooldamiseks korraldatud referendum. Eesti Vabariigi valitsus oligi probleemi suhtunud sellise õlakehitusega, mis oli ainuvõimalik ja õige taktika. Nagu jonnivasse kolmeaastasesse tulebki suhtuda. Paraku ei võimaldanud kaks mõjurit korralikku pedagoogikat harrastada. Need olid nii Euroopa Nõukogu ja OSCE kujundatud hoiakud kui ka Ida-Viru venelaste halvasti maskeeritud soov kukutada koostöös Moskva tagurlastega Eesti Vabariik vähemalt oma regioonis. Euroopa ülepingutatud tähelepanu potentsiaalselt lahvatava kriisi ja võimaliku verevalamise suhtes sundis Eesti valitsust ja eriti president Lennart Merit astuma teistsuguseid samme. See omakorda julgustas iseseisvuse vastaseid üha sˇarmantsematele sammudele oma piinatud vähemuse rolli etendamisel.

Vennasrahva keel, lääne meedia

Kuid 15 aastat tagasi lõpetasin ma kogu selle jandi kiiresti ning endale iseloomuliku elegantsiga. Nimelt trügisin referendumijärgsel pressikonverentsil poodiumile, haarasin jõuga häältelugemiskomisjoni esimehelt Vladimir Homjakovilt mikrofoni ja esitasin suhteliselt sulavas inglise keeles ametlikud seisukohad referendumi läbikukkumise ja sellest johtuva Eesti Vabariigi poliitika kohta.  Kuna narvitjaanidel ja sillamäelastel oli varuks vaid suure vennasrahva keel ja meel, siis nende protest maailma meediaväljaanneteni eriti ei ulatunud…

Nii lühidalt võikski kokku võtta 15 aasta tagused sündmused. Kasutan hoopis juhust ja tervitan ajalehe vahendusel inimesi, kelle töö, vaeva ja eneseületamise abil suudeti ära hoida potentsiaalne oht Eesti Vabariigi iseseisvusele ja territoriaalsele terviklikkusele.  Mälestan kõigepealt Anatoli Paali, kes on kurbadel ja veidi segastel asjaoludel juba siit ilmast lahkunud, kuid kes 1993. aastal oli vaieldamatu autoriteet kõikides energeetikaga ning tänu sellele ka ühiskonnaga seotud küsimustes. Seejärel tervitan Rein Annikut, kes püüab tänini oma delikaatsel ja erudeeritud moel asju õiges suunas juhtida. Rein oligi tegelik Eesti Vabariigi aju Narva kriisi lahendamisel.

Ants Liimets oli nagu aju teine poolkera, aga selle erinevusega, et tema suutlikkus midagi valmis teha oli ületamatu. Inseneriharidus võimaldas tal pöörata toona alles haruldast infotehnoloogiat nii suurel määral meie kasuks, et terved tehaste tööliskollektiivid jäid pettunult vaatama, kui Ants eest ära läks või hommikuks kedagi üllatas. Muidugi tervitan ka Mart Punga, kohaliku eestluse keset, Hermanni kindluses restorani pidava ettevõtte omanikku, kes kuulu järgi ainsana tookord maffiaautoriteetidele katuseraha ei maksnud.

Ühesõnaga, mul õnnestus osaleda väga huvitavas partiis, mida vanaaegsed maleülesanded kirjeldasid fraasiga “valged alustavad ja võidavad”… Punastel oli ka sˇanss, aga nad rikkusid selle peamiselt omaenda lollusest ise ära. Muidugi improviseerisime ka meie. Näiteks volikogujuht Vladimir Tšuikinit poisikese kombel ahistades ja kiusates või siis etendades OSCE diplomaatidele Eesti ajaloo ekstreemkursust Toila pangal. Sügiseks oli olukord sedavõrd stabiliseerunud, et saime kohalikke valimisi rahulikult läbi viia Eesti Vabariigi seaduste järgi. Üks lahkulööjate liidreid Vladimir Malkovski ei toibunudki saadud šokist…

Juhiuks olgu lahti

Mõistagi võiksin ma 15 aasta taguseid sündmusi kirjeldada ka dramaatilisemas võtmes, rääkida kasakatest Ivangorodis, võimalikest relvarühmitustest linnas, Juri Mišini propagandatööst. Või tollase kaitsepolitseijuhi Jüri Pihli õpetusest, kuidas pommikahtluse korral autoga kohalt võtta (juhiuks peab lahti olema!), maffiast ja raskustest sidega.  Narvalaste õpitud abituse sündroomist ja paljust muust. Aga ma ei räägi sellest täna, sest Narvas oli mul ka võimalik saada üks elu õppetund.

Kohale oli saabunud Washington Posti Moskva korrespondent. Ta oli küsitlenud kõikvõimalikke asjasse puutuvaid ametimehi alustades Tšuikinist ja lõpetades valitsuse eriesindajaga. Meie vestlus kulges hästi. Üks tema küsimus nõudis kergelt diplomaatilist vastust. Kõhklesin ja pakkusin siis taustinfot: “I can tell it off the record.” Fred vastas: “Ma ei taha off the record vastuseid, sest need on mõeldud minu kallutatud käsitluse esile kutsumiseks. Mul pole neid tarvis!”

Vaat säherdust ajakirjanduseetikat tahaksin veel 15 aastat hiljem Eestis näha. Aga ei näe eriti. Sestap soovitangi kõikidele, kes soovivad lugeda 15 aasta vanuste sündmuste erapooletut analüüsi ja kokkuvõtet, 1993. aasta augusti alguse Washington Posti. Kui sellest jääb väheks, on veebiaadress www.crismart.com, kust leiab Eric Sterni ja David Nohrstedti toimetatud kogumiku “Crisis Management in Transitional Democracies” põhjaliku analüüsiga. Head aastapäeva! 1

PS. Pealkirja laenamine Raimond Valgrelt ja hilisem viide malele (ehk Narvast pärit Paul Keresele) osutab autori püüdlusele upitada ennast samade kangete ritta… Aga tegelikult sisaldub siin juhtnöör rahvastikuminister Urve Palole.

On teada tõsiasi, et eesti tüdrukud abielluvad meelsasti austerlaste, inglaste, rootslaste ja hindudega, jättes eesti poistele kohalike venelannadega abiellumise rõõmu. Mis omakorda viib kohalike vene noormeeste abiellumiseni Venemaa Föderatsioonist läände ihkavate neidudega.  Liblika tiivalöök ju seegi!

Hapu kompromissi võimalikkusest

Maailma ainuke plaan näib aga olevat vaherahu kehtestamine, Venemaa ootab ja vaatab, millist hinda selle õnnistuse eest enesele küsida. Reaalne on, et Putin saab vajaliku võidu ja üle-jäänud – Gruusia eelkõige – asuvad kaotaja rolli.

Mihheil Saakašvili sattus reaalpoliitiliste argumentide kaalumisel raskustesse. Lähtuti ilmselgelt asjaolust, et Gruusia on Suurbritannia järel Iraagis suuruselt järgmine väekontingent ja seega USA lähemaid liitlasi maailmas. Kuid erinevalt Albionist pole Gruusia NATO-s, samuti pole liitlassuhe Bagdadis võrreldav ajaloolise atlantilise partnerlusega.

Kuid juttu, et Venemaa reageeris alles pärast Gruusia relvajõudude liikvele minekut ja suutis 24 tunniga eduka operatsiooni ette valmistada, võib muidugi rääkida Saksamaa asevälisministrile. Kuid isegi Saksa minister võiks aru saada, et operatsiooni plaanid olid varem hoolega läbi töötatud, tarvilikud väeüksused valmisolekusse viidud ja algushetk hoolikalt kaalutletud. Näiteks Soome ja Prantsuse välisministril on jätkunud diplomaatilist kuulmist, ning praegu Moskvasse viidav vaherahu ettepanek sisaldab Venemaa jaoks “solvavat” nõuet oma väed Lõuna-Osseetiast välja viia. Mis omakorda on eelduseks hapukale kompromissile, et vaherahu sõlmimisega loovutatakse see Gruusia Vabariigi osa faktiliselt Venemaa kontrolli alla.

Venemaal on eeldusi seesugusele kompromissile minna, kuna tegelikult on putinlikud liialdused toomas tillukesi rahvusvahelisi tagasilööke. Pole midagi kindlamat lääneriikide eneseväärikuse ja õiglustunde haavamiseks kui kasutud operatsioonid Gruusia territooriumil, sealhulgas rahvusvahelise lennuvälja lähistel. Samuti konsolideerib säärane tegevus muidu ehk üsna klannilist ja mitte piisavalt ühtset Gruusia kodanikkonda, see omakorda on eelduseks Tšetšeenia-tüüpi vastupanuvõitluse algamisele.

Võimetu USA

USA tunnustuseks tuleb märkida, et ÜRO kaudu anti kõhklematult maailmale teada Putini ja Lavrovi räpastest katsetest Gruusia rahva seljataga nende demokraatlikult valitud president võimult eemaldada. Siiski, USA võimest status quo taastada pole eriti mõtet rääkida. Bushi administratsiooni viimased päevad on liiga lähedal ja sõjavägi üleväsinud. Jääb üksnes diplomaatiline surve.

Parim, mida USA ja teised lääneriigid, sealhulgas muide ka Eesti, Ukraina ja Türgi, saaksid üritada, on takistada Gruusia demokraatia allakäiku. Sest et Putini järgmine stsenaariumilehekülg näeb ette töötava rahva demonstratsioone Tbilisis ja mujal, et “genotsiidi vallandanud” ja “sõjakurjategijast” Saakašvili peaks lahkuma ja võimule tuleksid tegelased, kel on “kogemusi Moskvaga suhtlemisel”. Nad ei seaks välispoliitilisi eesmärke ilma viimasega kooskõlastamata ning ammugi ei üritaks NATO-ga liituda.

Kõige selle taustal asutakse arutlema, kui ohtlik on USA varjus “maailmapolitseinikku mängida” ning et meie sõdurite pingutused Afganistanis ja Iraagis pole meile tegelikult mingiks julgeolekugarantiiks. Kuid ilma Eesti osaluseta neil rahvusvahelistel missioonidel poleks meil nii paljutki. Teiseks on aeg intensiivistada oma pingutusi esialgse heidutusvõime loomisel, sest Gruusia armee kõrval on meie sõjavägi pea kümme korda väiksem ning ka relvastus tagasihoidlik. Kuid kõige peamiselt võime järeldada: oleme lõpuks valmis Lääne-Euroopa riik. Kus kodanikke ilmselgelt häirib ebaõiglus ja sõjategevus, kuid esmatähtsaks on ikkagi maksud, säästueelarve ja loomulikult olümpiamängud. Kuid veel enne kooliaasta algust on meil selge, kas võitjana väljus Venemaa ning kaotajaks oli lääs laiemalt või õnnestub Venemaalt siiski võtta reaalne võimalus naaberriik sisuliselt annekteerida. Sest kui Euroopas üksnes Carl Bildt söandab putinismi võrrelda Hitleri poliitikaga ja ülejäänud meelisklevad Venemaast kui meie strateegilisest partnerist, siis väiksematel doominokividel pole erilisi illusioone mõtet teha. Isegi mitte siis, kui nad suudavad provokatsioonidest hoiduda.

Muide, saatuse irooniana on osseetidest Vene kodanikud, keda Moskva pisarais kaitsma viskus, Venemaa pealinnas tuntud kui “kaukaasia väljanägemisega isikud”, kelle pogromm on lausa poolametlik poliitika.