Category Archives: Artiklid

Cyprus_districts_named

Kirjake Küproselt

Uudis sellest, et Euroopa Liidule on antud Nobeli rahupreemia tabas mind Larnaka mererannal. Kohvikus, kus levis ka traadita internet. Olin just naasnud vaatlusmissioonilt nn roheliselt liinilt, mis tegelikkuses on piir Küprose vabariigi ja Türgi poolt kontrollitud põhjapiirkonna vahel. Me võime muidugi väita, et türklaste ja kreeklaste vahelised vastuolud on vaat et vanemad kui need rahvad, aga tehniliselt võttes on olemasolev külmutatud konflikt tekkinud 1974. Ning ei ÜRO ega Euroopa Liit pole seda lahendada suutnud. Ja aususe huvides peaks lisama, et ega kohalikud konflikti osapooled pole ka eriti huvitatud olnud. Valitseb selline “kõik või mitte midagi” suhtumine, kompromissidest ei soovita eriti mõtelda. Ometigi peaks just Euroopa Liit olema kuulus kompromisside meister.

Loomulikult äratab rahupreemia andmine riikide liidule, mis ei suutnud midagi teha Balkani sõdade ärahoidmiseks, pole võimeline edendama lähinaabruses Mägi-Karabahhia konfliktist väljumist ja ammugi mitte Venemaa rünnakust Gruusia vastu tekkinud olukorda, vastakaid tundeid. Naljahambad juba teritavadki keelt, et kes siis läheb preemiat vastu võtma – kas Barroso või van Rompuy? Või hoopis Küprose president Christofias? Või peaks hoopis kõik 27 valitsusjuhti Oslosse väljanäitusele viima? Kuidas jagada preemiaraha? Kas panna Hispaania või Küprose panka? … ja ikka samas vaimus edasi.

Siiski, Euroopa keskmest palju kaugemal asuvates paikades kui Oslo ei taibata tihti seda olulist muutust, mis Euroopa Liit on kaasa toonud. Nimelt et prantsuse ega saksa armeed ei marsi karistamatult iga natukese aja tagant surma külvates mööda kontinenti ringi. Ja kuigi sõjast saab juba 75 aastat mööda ning pealekasvavatel põlvedel puudub isiklik side toonaste sündmuste, isikute, reetmiste, tapmiste, vägistamiste ja gaasikambrite ning Gulagidega, ei vähenda see sugugi saavutuse (mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama) suurust ja tähendust.

Pakkusin siinsele välisministrile (Erato Kozakou-Markoullis muidugi meenutas hea sõnaga ka Urmas Paeti) väikest mõttetööd, kuidas ehk uuesti saavutada edasiminekut täiesti tardunud protsessis, mille nimeks Küprose ühendamine. On teada, et Türgi blokeerib kõik Küprose katsed isegi rahupartnerluse sisseseadmisel NATOga, samas sooviks aga ise saada pisutki lähedasemaks Euroopa Kaitseagentuuri tööga. Mida omakorda blokeerib Euroopa Liidu liige Küpros. Et kuidas oleks, kui prooviks vastastikku sellistest positsioonidest loobuda? Minister vaatas mind kui järjekordset idealisti, niisugusel kogenud-murelikul pilgul, ja lausus “Türgi pole selleks võimeline!” Ma usun, et Türgi minister on võimeline täpselt sama lausuma Küprose kohta.

Muidu aga ümberringi “meri keeb” Egiptuses, Süürias, Liibanonis ja Iisraelis… Ning on näha, et saarerahvas on mures. Mures on isegi peamiselt Stavropolist ja Ukrainast pärit hotellipersonal. Kellel pole õnnestunud abielluda kohaliku kodanikuga, neid ootab ees “redundancy note”. Sest kui Küpros enam Eesistuja Riik ei ole, pole ka hotellide täituvus enam nii suur ja paljud peavad töökohaga hüvasti jätma. Ei tule siia enam ei Indrek Teder saatjaga, ei 4 rahandusministeeriumi ametnikku ega ka Eesti konsul Tel Avivist. Ka mina ilmselt ei tule, samuti võib viimaseks jääda 2 Riigikogu liikme sõit esmaspäeval Cosac-koosolekule…

Aga sellest on kahju, rahvas on siin ju tore ja ilm väga ilus. Nagu lausus Sophocles “Tulge ikka palun veel!” Lausuja oli muidugi Euroopa Parlamendi liige Sophocles Sophocleous, mitte ammune tragöödia-looja. :)

sakharov2

Andrei Sahharovi inimõiguste auhinnast

Alustuseks tsiteerigem klassikuid:

Rahvamees Indrek Tarand küll üritas esialgu meile ajakirjanduse vahendusel euroliidu koridoridest sõnumeid saata, aga see lõppes üsna pea, sest Brüsselis lihtsalt ei toimunud midagi põnevat. Või õigemini – seal toimuv pakkus pinget vaid kitsale siseringile. Umbes samamoodi vangutaks mõni maismaaloom nõutult pead, kuulates kala pajatusi uimedest, lõpustest ja probleemidest, mis võivad ilmneda kudemisel.

                                                                                    Andrus Kivirähk, 11.august EPL[1]

Roheliste fraktsioon arutas 11.septembril oma koosolekul erinevaid variante, keda Sahharovi auhinna kandidaadiks esitada. Protseduuri ma ei hakka siinjuures seletama, sest see oleks jutt kudemisest. Kirjutan lühidalt kandidaatide kasuks ja kahjuks toodud argumentidest ning väitluse käigust. Mitte et see laiemale ringile huvi pakuks, pigem iseendale. Nagu peaksin päevikut, et hiljem oleks hea vaadata, mis juhtus ja mida ma neil ammustel päevadel mõtlesin.

Fraktsiooni koosolek hakkab mõningase sotsiaalse viivituse järel pihta ning Sahharovi debati otsa teeb lahti Karima Delli (FRA). Türgi juurtega prantslane esitab veenvalt India rahvaliikumise juhi Rajagopal PV. Edela-Indiast pärit mees kasutab ainult oma esimest nime, et teda ei saaks konkreetse ühiskondliku kastiga siduda. Ta võitleb peamiselt hõimurahvaste õiguste eest maad omada ja harida, ajades seega India maareformi ja ka lõpuks sotsiaalse õigluse asja. Rajagopal PV asutas selleks 1991.a organisatsiooni Ekta Parishad.[2] Meest kutsutavat Indias isegi uueks Gandhiks. Meenutades, et selle liikumise esindajaid võtsime aasta tagasi grupis ka vastu ja loetledes lühidalt mehe teeneid (asjakohane lisatud esildis on Proposition Sakharov).

Isabelle Durant (Belgia) käib välja Ugandast pärit Victoire Ingabire Umuhoza, Rwanda opositsioonijuhi, kes on alates 2010.a sügisest vangikongis oodanud oma kohtuprotsessi tulemust. Talle nõutakse eluaegset vangistust süüdistatuna terrorismis ja rahvusliku julgeoleku kahjustamises. Kolme lapse ema ning Hollandis majandushariduse saanud naine on üritanud ka valimistel kandideerida, ent valitsus tõkestas selle. Kohtuotsust on oodata järgmisel kuul, ent väljavaated ei paista head. Muuseas, Belgias ollakse probleemist sedavõrd teadlikud, et siin anti tänavu naistepäeval välja ka Victoire Ingabire Umuhoza nimeline auhind…[3] Pikemalt siit.

Werner Schultz (Saksamaa) kõneleb Pussy Rioti nimelise bändi kasuks. Ida-Saksamaalt pärit vene keeltki kõnelev mees jagab üsna hästi meie idanaabri olukorda ning ka seda, kuidas too enda “tagahoovi” teinekord hallata püüab. Rui Tavares (Portugal) esitab oma kandaadina Eskinder Nega, Etioopia ajakirjaniku ja blogija, kes on Meles Zenawi režiimi poolt 7 korda vangi mõistetud ning oma töö tõttu pälvinud ka tähelepanu, sedapuhku küll positiivset, ka Amnesty Internationalilt. Viimati mõisteti Nega vangi selle aasta jaanuaris süüdistatuna terrorismis, samal ajal kui riigimeedia sildistas ta välismaa spiooniks. Tasub meenutada, et detsembris mõisteti Etioopias ka Rootsi kodanikud Johan Persson ja Martin Schibbye 11 aastaks vangi, ent 10. septembril nad vabastati [4]. Nega, kes mõisteti 18 aastaks vangi, pälvis tänavu PEN/Barbara Goldsmith Freedom to Write auhinna.[5]  Mehele on pühendatud ka lehekülg www.freeeskindernega.com. Pikemalt siit.

Viimaks esitab meie rühma president Daniel Cohn Bendit kandidaadiks Iraani filmirežissööri Jafar Panahi, kes kannab 6 aastast vanglakaristust ja kellelt on kohtu otsusega võetud filmitegemise õigus 20-ks aastaks. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud, oma kodumaal keelatud filmikunstnik, kes on saanud tunnustust Cannes’is, Veneetsias, Berliinis ja mujal. Iraani islamivabariigi arvates on mees aga rahvuslikku julgeolekut kahjustanud ning levitanud riigivastast propagandat.

Dani (Cohn Bendit) selgitab oma mõtet, et kuna Iraani käsitletakse üha sagedamini üheülbaliselt võimaliku sõja võtmes, et seda riiki rünnatakse varsti tuumaprogrammi eest ning see omakorda liidab sealset rahvast president Ahmadinejadi kurssi toetama patriootlikel kaalutlustel – siis oleks vaja just näidata, et Iraanis on ka opositsioon ja inimesed ei ole alati nõus valitsuse poliitikaga. Rezhissöör ise olla populaarne ja tuntud ning suur osa pärslastest võiks sellist otsust heaks kiita. Parlamendi siseselt (ehk “kudemisprotsessis”) olla ta juba kokku leppinud Guy Verhofstadiga (kes on liberaalide grupi juht), et ALDE esitab Iraani advokaadi, kes on kohtutes kaitsnud seksuaalselt ahistatud lapsi ja selle töö eest kinni mõistetud. Kahe grupi koostöös saadakse siis ka sotsiaaldemokraadid Iraani liinile ning niiviisi on lihtne lõhestatud Rahvapartei vastu minna. Ühesõnaga, meile visandatakse võitev kombinatsioon.

Viimast taipab kõige kiiremini Isabelle Durant, kes rõhutab, et kuigi tema kandidaat on hea, võiks ta pigem toetada Iraani suunalist tegevust, sest sinnamaile pole Sahharovi auhind veel kunagi läinud.

Arutelu võtab aga uue pöörde, kui vilunud ja terane Reinhardt Bütikofer (Saksamaa) ütleb, et grupp ei peaks keskenduma moraalsele valikule, mis on antud juhul võimatu. Sest kõik nominendid on tugevad tegijad ja on võimatu ühte teisele eelistada. Samas poliitilise sihi seisukohalt on pingerida võimalik teha. Ning üllatuslikult saksa delegatsiooni liikme kohta, toetab ta Cohn Benditi ettepanekut.  Teised sakslased ja ka austerlased on kindlalt Pussy Rioti kasuks argumenteerinud. Märkides, et kuigi iraanlane pole ealeski veel auhinda saanud, pole ka feministlik protestigrupp seda saanud. Schultz saab uuesti sõna ja osutab Moskva õigeusu kiriku ning putinismi läbipõimumisele ja ortodoksi pappide peaaegu keskaega meenutavale poliitilisele tegevusele. Miskipärast meenub mulle siinjuures Lasnamäel kerkiv ehitis ja hiljutine samba-avamine selle kiriku endisele juhile…

Margaret Auken (Taani), ise kirikuõpetaja, väidab vastu, et Iraanis suudetakse teade preemiasaamisest ühiskonna tähelepanu alt maha vaikida, aga Venemaal see juhtuda ei saaks. Mistõttu oleks kasulikum suunata auhind Venemaale. Ulrike Lunacek (Austria) aga toob näite, et isegi kristlike demokraatide seas oleks toetust võimalik saada, sest Berndt Posselt (Saksamaa, EPP) olla just plenaarisaalis sel teemal rääkinud positiivselt. Et tema kui kristlane ei toeta Vene võimude ja neile alluva kiriku tegevust ses intsidendis…

Sel hetkel lahkub hulk liikmeid koosolekult. Hiljem ilmneb, et nad kiirustavad Väliskomisjoni liikmetena õhtusöögile paruness Ashtoniga. Mul on hea meel, et ma olen ses komisjonis kõigest asendusliige. Pärast Ashtoni tänast esinemist plenaaril oleks mul väga raske leida motivatsiooni tema veelkordseks kuulamiseks…

Sõna saab Carl Schlyter (Rootsi): “Vaadakem taktikaliselt ka asja. Kui on võimalus Iraani teemaga konsensust saada, siis tuleks grupi kandidaadiks seada iraanlane. Pussy Riot on juba küllaltki palju tähelepanu saanud rahvusvaheliselt, meie preemia seda oluliselt ei lisaks. Pealegi, 40 MEPi võivad iga kell ju kandidaate esitada ja need allkirjad ei tohiks olla probleemiks. Nii saaksime mõlemaid ettepanekuid arvesse võtta ja ka poliitikas kaasa rääkida suuremas plaanis.”

Sandrine Belier (Prantsusmaaa) üllatab omakorda toetusega PRiotile, langedes (Bütikoferiga sarnaselt) dissonantsi prantsuse roheliste delegatsiooni liiniga.

Sõnavõtusoovijate nimekiri oli küll lukku pandud, aga kuna pinged kasvavad, siis annab Esimees ikkagi kõigile sõna, paludes jääda napisõnaliseks. Et seejärel hääletada.  Karima Delli teeb teistkordse katse oma hindu kasuks asja kallutada: “Me oleme rohelised, me peame toetama seda, et talupoegadelt ei võtaks suurkorporatsioonid põllumaid ära…”

Rui Tavares käib välja oma taktikalise analüüsi: “Meie ei saa kahjuks väga heale kandidaadile Pussy Riotile toetust. Suures saalis ei suudaks mõned MEPid isegi seda bändinime probleemideta välja ütelda. Pealegi tahavad rahvapartei Poola delegatsiooni omad hoopiski ühte Valgevene juristi esitada ja siis läheks nendega kempluseks. Nõnda võiks esitada alguses ikkagi….ja siis kompromissi korras asuda toetama iraanlasi…sest GUE grupp on niikuinii russofiilid ja ei toeta midagi Venemaa suunal.”  Mees teab mis räägib, sest tuli aasta tagasi GUEst Rohelistesse üle.

Märkamatult on möödunud tund aega. Kuna jutt on olnud peamiselt prantsuse ja saksa keeles, siis vahelduseks kuulan seda emakeelse tõlke kaudu. Täna on väga head tõlgid, neid saab usaldada. Valmistume hääletuseks…

Dani teatab, et hääletame kõiki nominente järjest, igal on üks hääl. Ainult, et temale on delegeeritud veel 5 häält Ashtoni juurde pununud erakonnakaaslastelt. Mõned hakkavad naerma, aga mõned muutuvad surmtõsiseks ja protesteerivad. Kaaspresident Rebecca Harms (Saksamaa) osutab, et grupi reeglites on kirjas, et kellelegi ei saa anda üle ühe volituse… Dani leiab, et see on küll nii, kuid ei maksa jamada. Formalism ei peegelda ka alati tegelikkust… Schlyter teeb ettepaneku, et edaspidi lähtutaks tõsiasjast, et inimesel on kaks kätt, millega hääletada, mitte rohkem. Samas ei vaielda ka sellele vastu, et niigi paljude asjadega koormatud presidendil pole vajadust keelduda, kui keegi soovib oma toetust ta ideedele hääle delegeerimisega avaldada…

Nagu ikka enne hääletust, tekib see kramp, et mis ma siis otsustan? Kõik rääkisid hästi, mis seal rääkida. Erinevalt 2009 aastast puudub mul oma kandidaat (Lagle Parek). Kui kaalukausile visata Venemaa ja Iraan, siis usun ikkagi, et Venemaale mõjuvad Euroopa Liidu otsused rohkem kui Iraanile. Kui aga valida filmirežissööri ja punkbändi vahel, siis ma ei ole tingimusteta punkar.  Tüdrukutebändi vaimsuse aste on mulle jäänud hoomamatuks… Tavaliselt on mul lihtsam hääletada mõnedes asjades Saksa delegatsiooniga koos (näiteks Lähis-Ida asjad), aga mõnikord jälle Prantslastega koos. Vahel on kasulik olla mõlemale vastu ja joonduda meie tillukesearvulise Rootsi-Soome-Holland-Eesti-Suurbritannia (kokku 10 häält) plaanide kohaselt. Ainult, et täna pole inglasi kohal ja meil pole ka oma ühist kandidaati… Mis siis teha? Kuna prantslased ja sakslased pole päris ühel arvamisel delegatsioonide kaupa, siis on raske ennustada häälte jagunemist. Sestap ei saa minna ka Rui Tavarese niikuinii vähemusse jääva ettepaneku taha, võib tulemust mõjutada.  Juba käibki hääletamine. Teise vooru jõuavad Pussy Riot ja Iraani filmimees. Hääletan Helga Trüpeliga (istub minu kõrval)  Pussy Rioti poolt.  Ent jääme 3 häälega vähemusse. Kusjuures, kui Cohn Bendit oleks reeglivastaselt kõik 5 delegeeritud häält mängu pannud, oleks vahe suuremgi olnud. Aga ta on hääletanud reglemendi järgi vaid 2 häälega.

Ulrike Lunacek teatab, et hakkab koordineerima Pussy Rioti esitamiseks 40 allkirja kogumist. Rohelisi on küll 59, aga ega kõik ju seda mõtet ei toeta, sestap peab otsima liitlasi ka teistest gruppidest. Ta palub mul mõelda, kelle poole pöörduda. Aega allkirjade esitamiseks on vähem kui 20 tundi….

24 tundi hiljem on 40 pluss allkirjad koos ja autasu nominentide nimekirjas on siis ka Vene punkansambel…

european-union-map

Euroopa Päeva puhul

Täiskogu istung algas päevakohase kõnega president Martin Schulzi poolt, kes meenutas liturgilise kohusetundega Schumanni deklaratsiooni, sõjast laastatud Euroopa sõbralikku ülesehitamist, Lõuna-Euroopa vabanemist diktatuurirežiimidest, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Euroopa Liidu laienemist seni raudse eesriide taga olnud riikidesse. Joseph Daul ja Hannes Svoboda rõhutasid demokraatia, inimõiguste, vabaduse ja solidaarsuse mõisteid, mis endiselt Euroopa Liidu põhiväärtused. Guy Verhofstadt kutsus kõiki veendunult mineviku asemel tulevikku vaatama ja föderaalset Euroopat ehitama, sest see olla ainuke võimalus tõsisest kriisist väljumiseks. “Föderaalne eelarve, föderaalsed maksud, lõpuks ka ühised relvajõud, ainult seal on tulevik!” müristas ta. Daniel Cohn-Bendit osutas, et Kreeka näide illustreerib seda, et demokraatia on alati alternatiivide küsimus ja kreeklastele ei tohiks lausuda, et alternatiivi kokkulepitud abipaketi tingimustele ei olegi. Samuti ei peaks Prantsusmaa partnerid rääkima, et hoolimata Hollande`i valimisest presidendiks, peab Prantsusmaa tegema sedasama, mida ta siiani teinud oli. “Selleks ju valimised ongi, et leida alternatiive ja tekitada muutusi. Prantslased on otsustanud seekord nii ja pole õige lausuda, et niikuinii midagi ei muutu!” Briti konservatiivide juht Callanan kritiseeris bürokraatlikkust Euroopa Liidus ja kaugenemist kodanike tahtest. Nigel Farage tulistas oma filipika selle pihta, et mitte-demokraatlikult ametisse saanud Komisjon juhib Euroopa Titanicu jääpangale. Õigemini ongi juba juhtinud. “Vaja on vabastada Lõuna-Euroopa riigid eurovangistusest!” Ka Farage on Euroopa poolt, vabakaupleva, vabalt arutleva ja kokkuleppiva konkurentsivõimelise Euroopa poolt, kuid mitte sellise, nagu praegu eksisteerib.

Sel hetkel silmasin saalis endist parlamendikolleeg Lambrinidist, kes Papandreu langemise järel Kreeka valitsusse välisministriks suundus. Juba tagasi? Ilmselt tulevad küll Kreekas kuu aja pärast uued valimised, aga vaevalt õnnestub Pasok parteil olemasolevat tulemust oluliselt muuta.  Seega ilmselt tahaks Lambrinidis Euroopa Parlamenti tagasi tulla… Kuid tema nägemine meenutas mulle, et nõutuse ja mure Kreeka valimistulemuste pärast (Farage võrdles neid koguni Saksa 1932. aasta valimistega, kus äärmused võidutsesid kokkuvariseva tsentri arvelt) oleks saanud hõlpsasti ära hoida ju. Mäletame, kuidas Andreas Papandreu teatas, et ta kavatseb abipaketi rahvahääletusele panna.  Ning eelkõige Merkozy tandem, aga Ülemkogu üldiselt ja Komisjon usinalt neid toetamas surusid selle plaani maha, põhjustades Papandreu valitsuse tagasiastumise. Poleks vaja olnud, arvasin ma juba tookord ja pole hiljem pidanud oma arvamust muutma.  Sest seistes silmitsi eksistentsiaalse küsimusega oma riigi tuleviku suhtes, oleks enamus Kreeka valijaid võtnud vastutustundliku hoiaku ja andnud verdikti, mille põhjal valitsusel oleks olnud kerge struktuurireforme realiseerida ja rakendada.  Või vastupidise otsuse korral (millele mina ei panustanud), oleks Kreeka saanud partneritega korraldada eurotsoonist lahkumise vähim kaootilisel kombel. Komisjoni puhul on võõrandumine demokraatiast ja hirm valimiste ees arusaadav. Kuid demokraatlike riikide valitsuste poolt sellise seisukoha võtmine on veider, et mitte öelda andestamatult vale otsuse tegemine. Kuid lootust, et emb kumb nimetatud asjaosalistest või koguni mõlemad vea eest ka vastutust võtta kavatsevad, muidugi pole. Vastutus paistab olevat kuskile minevikku jäänud arhailine mõiste. Mis on muidugi kurb.
P.S. Isiklikus plaanis tähistan Euroopa Päeva aga sel moel, et lõpetan õhtuks ühe arupärimise teksti, millele siis president Barroso saab nutika vastuse anda. Küsin selle kohta, et miks ta vaatamata korduvatele lubadustele pole esitanud Parlamendile Euroopa ühiste võlakirjade kava :)

occupy-london

Vastused DELFI küsimustele

MILLINE ON EUROOPA PARLAMENDI SEISUKOHT EUROKRIISI LAHENDAMISEL?
KAS RIIGIKOGU JA EESTI VALITSUSE TEGEVUSEGA LAHENDUSE LEIDMISEL VÕIB RAHULE JÄÄDA?
Euroopa Parlamendis on loomulikult pea sama palju seisukohti kui on liikmeid. Või vähemalt niipalju erinevaid seisukohti kui on poliitilisi gruppe ehk 9. Ning lisaks on seisukohti veel 17 ja 27 ehk eurot kasutavate riikide ja kõigi liikmesriikide jagu. Kuid lõpuks on need summeeritud 28. septembri
hääletuses, mil võeti vastu nn. 6-pakk (eurosläng tuletab nime populaarse karastusjoogi purkide kuuekaupa köitmisest). Tegemist on kuue seaduseelnõuga, millised Euroopa Komisjon esitas juba kevadel, kuid millele parlamendimenetluses tehti kaugelt rohkem kui 1000 parandusettepanekut ning menetlust venitati meelega, et parlamendi otsustuskaalukust Komisjoni ja Ülemkogu vastu suurendada. Kuue seaduse mõte on luua Euroopa Liidus senisest parem “majandusvalitsus” (economic governance). Üheski keeles ei edasta see termin asja sisu, vaid on euroopalik eufemism. Asja sisu on liikmesriikide eelarvepoliitika osaline delegeerimine Brüsseli bürokraatiale.

Tunnistagem ka, et sotsiaaldemokraadid ja kommunistid hääletasid vastu ja ka Euroopa rohelised andsid poolthääle vaid kolmele seadusele. Vastuhääletajate meelest ei saa üksnes kokkuhoiu ja kulude vähendamise abil taastada majanduse kasvu, mis omakorda viib võlgnikriigid nõiaringi, kus makstav võlasumma muudkui suureneb. Ja sellest järeldub otsekohe, et Ülemkogu poolt seni valitud kurss, mis justkui taastab finantsturgude usaldust, nõuab iga kolme kuu tagant lisaraha ja uusi “võimendusi”.

Sisulisim uuendus on Euroopa Semestri ajal statistikaga trikitavatele riikidele osaks saav sanktsioon, mis on 0,2% rahvuslikust kogutulust. Kuigi oli pakutud, et trahv rakendub automaatselt, päädis parandatud seadus otsusega, mis annab Ülemkogule kvalifitseeritud häälteenamuse korral õiguse see tühistada. Vetot enam panna ei saa. Muidugi – ehteuroopalikult ei hakka sanktsioon otsekohe kehtima, vaid teatud aja jooksul on riigil võimalik võtta
tarvitusele abinõusid olukorra parandamiseks. Kui see võimalus kasutamata jääb, toob Komisjon asja uuesti Ülemkokku ja seal saab siis uuesti hääletada. Euro-keeles on sellise menetluse nimetus “semi-automaatne”. Meenutagem, et Kasvu- ja Stabiilsuspakti rikkumist on juba varem ette tulnud inflatsioonikriteeriumi osas ja Portugali isegi karistati. Samas Saksamaal ja Prantsusmaal lubati inflatsiooni abil oma majandust stagnatsioonist
välja suunata ilma trahvita. Kui ma ei eksi, siis hetkel on inflatsioonikriteeriumi rikkujate hulgas ka Eesti, kus hindade kasv on EL keskmisest oluliselt suurem. Näis, kuidas “pool-automaat” meie suunas tulistama hakkab…

Septembri lõpus lubas Komisjoni juht Jose Barroso ka kahe nädalaga esitada Euroopa võlakirjade kasutuselevõtu eelnõu, kuid senini pole ta seda teinud. Ka polnud nendest juttu viimasel kriisitippkohtumisel vastu võetud dokumendis ega ka mitte G20 kogunemisel. Samas on parlamendis vähemalt 3 fraktsiooni (rahvapartei, sotsid ja liberaalid) meelestatud nende võlakirjade poolt. Eestis oleks tarvis nüüd Riigikogus arutlust, kuidas meie sellesse ühislaenamisse suhtume. Ja millise suhtarvu alusel sellesse projekti siseneme. Või jääme kindlaks Saksamaa liitlaseks ka selles asjas ja tunneme uhkust oma reitingu üle, samas kinnitades, et laenu me kunagi ei kavatse võtta. Ning hääletame Euroopa võlakirja vastu?

On selge, et kriis jätkub, sest ainsat võimalust selle lõpetamiseks Gordioni sõlme lahtiraiumise teel ei kasutatud. Poleks pidanud peaminister Papandreu rahvahääletuse plaani jõuga maha suruma. Sest plaan oli tugev nii sisepoliitiliselt kui ka EL tasandil. Kui kreeklased oleks Troika abiga kaasnevad tingimused heaks kiitnud, oleks olnud sealsel valitsusel lihtsam reforme teha. Kui oleks tulnud vastupidine tulemus, oleks EL tervikuna jõudnud eelnevalt välja töötada reeglid eurotsoonist lahkumise kohta ja neid rakendada. Ning ehk poleks Kreeka pankrot olnudki nii katastroofiliselt kaootiline
kui seda Komisjon kirjeldada armastab. Ühtlasi oleks selline referendum kindlasti vähendanud ka paljukirutud demokraatia defitsiiti EL-s.

Eesti Vabariigi valitsusjuht on proovinud võtta kriisi ohjamisel liidrirolli, saates kolleegidele kirja, et keskenduma peaks mitte niivõrd päästepakettidele, vaid “struktuursete reformide kaudu majanduskasvu tagamisele”. Pole teada, mis sellest algatusest arvasid Merkel ja Cameron, Juncker ja Radicova. Küll on aga teada, et Eestis eneses ei ole majanduskasvuga lood just sellised nagu meile veel kolm kuud tagasi lubati. Ja veel on peaminister proovinud oma alamate, rahaturgude ja kolleegide meeleolu tõsta (sest eks majandusprotsessides ole ju suur psühholoogiline elementki) lausudes veel 14. septembril: “Euro ei ole kriisis”.

Riigikogu võiks aga hoolikalt uurida kahte probleemi. Esiteks – kas mõni meie parlamendis esindatud erakond lubas tõesti valimiste eel senisest föderalistlikumat fiskaalpoliitikat EL raames ja meie rahandusministeeriumi ning parlamendi rolli vähendamist selle arvelt? Teiseks oleks tarvis alustada väitlust, et sõnastada Riigikogu otsus selle kohta, missuguseid Lissaboni Lepingu muutusi me oleme valmis toetama ning milliseid me ei toeta mitte
mingil juhul. Ja miks mitte, äkki soovime teha ka ise mõned muudatusettepanekud, selmet lakkamatult Berliinist korraldusi oodata. Kui viimane variant huvi pakub, siis olen lahkesti omapoolset abi pakkumas.

20110413_0283

Spitsbergeni leping

18. oktoobril esitles asepresident Diana Wallis raamatukest, mis küllap Eestilegi tähendust omab. Raamat käsitleb Spitsbergeni ehk Tervamägede Lepingu võimalikku ajakohastamist, sest Esimese Ilmasõja järel ilmavalgust näinud leping ei ole Arktikas toimunud ja toimuvate looduslike muutuste ning poliitiliste protsesside suhtes enam ilma vastuoludeta.

Omas ajas oli Spitsbergeni Leping väga innovaatiline ja radikaalseid uuendusi pakkuv. Ning kuna noor Eesti Vabariik oli 1920datel just innovaatiline ja uuendusmeelne, siis pole ime et meie samuti selle Lepingu liikmesriigiks saime. Paljuski on Teravmägede Leping vaimses mõttes aluseks pärast Teist Maailmasõda tehtud Antarktika Lepingule. Demilitariseerituse nõue on sarnane, samas majandustegevuse regulatsioonid sootuks erinevad.

Arktika geopoliitika on vägagi vaikselt kulgev protsess, milles sisalduvad ent küllaltki suured pinged ja ohud. Seepärast on soovitud, et Arktika puhul kehtiks samasugune rezhiim kui Lõunamandril. Millele ent avaldavad vastupanu nn rannikuriigid, eeskätt Venemaa ja USA aga mitte vähem ka Norra ja Taani. Potentsiaalsed maavara kaevandamise tulud on silmipimestavad. Samas on kliimamuutusega kaasnev jääkilbi vähenemine avamas uusi laevateid, mis lühemad ja piraadivabamad kui hetkel Aasiast Euroopasse kaupu toovad veeteed. See lisab Põhja Jäämere ka Hiina, Jaapani, Korea ning Euroopa Liidu kui terviku huvisfääri. Poliitiliselt väljendub see soovides saada täiskohaga vaatleja staatus Arktika Nõukogus. Mida omakorda ei soovi arktika põlisrahvad.

Kuigi Antarktika on manner ja Arktika on ookean (sestap ka rannikuriikide veendumus, et Arktika kasutamist reguleerib piisavalt rahvusvaheline mereõigus) on neil looduslike protsesside mõttes palju sarnast. Ning seda kummalisem oli lugeda, et Eesti Vabariik soovib end taandada Antarktika Lepingu lisast, nn Madridi Protokollist. Karismaatiline riigikogulane Karel Rüütli sooviks koguni Antarktika Lepingust välja astuda. Püha lihtsameelsus küll!

Alguses arvasin, et sellised ideekesed sünnivad lihtsalt hariduse puudusest, mis noorpoliitikute puhul ju üsna tavaline. Kuid hiljuti sain kirja Austraalia senaatorilt Brownilt, kes osutab murelikult Venemaa uuele Antarktika strateegiale. Strateegias pole puudu putinlikust pompöössusest ja soovunelmatest (näiteks laevastiku saatmine Lõunamerele). Kumab läbi ka Põhjapoolusel juba katsetatud vapipaigalduse impeeriumi-nostalgia. Aga tõsisem on varjatud soov Antarktika Lepingu rikkumist ette valmistada: maavarade kasutuselevõtuvõimaluse loomiseks tegevusi alustades.

Loomulikult kutsub selline tegevus esile vastutustundlike riikide vastuargumendid ja -tegevuse. Seda üllatavam, et Eesti näikse sedapuhku marssivat ühte jalga hoopis Vene Föderatsiooniga. Teisiti ei saa Madridi Protokolliga mitteühinemist kuidagiviisi mõista. Loodan, et see samm ikkagi tekkib lollusest, mitte mõnede asjassepuutuvate isikute soovist Venemaale teeneid osutada. Ent kui ehk varsti hakatakse ehk ka Spitsbergeni Lepingust lahkumisest rääkima, siis saavad kinnitust minu kõige halvemad kartused.

Viited:


toompea

Kiri riigikogu liikmetele

Lugupeetav Riigikogu liige,

Pöördun tänasel päeval Teie poole, et meenutada vajadust kohendada kaasaegsemaks kurioosseid olukordi tekitav Vabariigi Presidendi valimise seadus.

Mitmed Riigikogu liikmed on mulle eravestlustes kinnitanud, et nad toetavad seda algatust.  Veelgi enam, Põhiseaduskomisjoni Esimees hr. Rait Maruste, kelle kogemustepagas Euroopa Kohtus ja Riigikohtus annab vaieldamatu autoriteedi vastavate seadusmuudatuste menetlemiseks, on ideed kehtivat korda muuta nimetanud teostatavaks (ETV “Foorum” 24.08.2011; Postimees 24.08.2011)  Arto Aas on aga lausunud sotsiaalmeedias, et tema fraktsioonikaaslased ei näe muutuste esilekutsumises probleemi.

Muidugi võib lausuda, et meil on tervelt viis aastat aega ja hetkel on akuutsemaid teemasid. Kurvastusega osutan Eesti Vabariigi kogemusele, et otsemaid härjal sarvist haaramata lendab viis aastat linnutiivul ja midagi ei juhtu, (vt. Rain Rosimannuse lubadused 5 aasta eest). Sestap utsitangi Teid tagasihoidlikult kodanikupositsioonilt, et võtaksite oma rolli täie tõsidusega ning küllap midagi samalaadset paneb Teile südamele ka täna ametivannet andev president T.H.Ilves.

Olen täiesti teadlik, et lihtsad asjad on keerulised ning sissetöötatud mõttestampidest eemaldumine keeruline ja poliitiku eksistentsiaalses aspektis ehk ohtlikki. Siiski usun, et hea tahte korral on  lihtsad parandused võimalikud.

Teine asi on poliitiline tava, mille loomisele saavad Riigikogu liikmed samuti soovi korral kaasa aidata. Otsesõnu ei ole Eestis keelatud teha seda, mis on elementaarne ja vägagi mõistlik. Lisan viite ajalehe “Sirp” juhtkirjale (K. Tarand “Kuidas saaks veel paremini?”, Sirp 02.09.2011).  Ei ole mõistlik mitte lubada silmast silma kontakti “tööandja” ja “töölesoovijate” vahel. See vaieldamatult elavdaks poliitilist arutelu ja avardaks poliitilist kultuuri. Veelgi enam – just sellise kandidaatide küsitluse/katsumise läbiviimine Riigikogu saalis tõstaks parlamendi rolli sellele kõrgusele, kus too parlamentaarses riigis kahtlemata olema peaks. Ühtlasi looks see head võimalused ka asjast huvitatud kodanikele poliitilise protsessi jälgimiseks, rääkimata siis protsessi enese avatumaks muutmiseks.  Taoline protseduuri täiustamine ei vaja mingeid Põhiseaduse muutmisi, kuid pakub subtiilset lahendust ka presidendivalimiste 2. ja 3. voorus võimalikult esitatavate uute kandidaatide samaväärseks kohtlemiseks (“pimedusest väljatoomiseks”), kui saab osaks paratamatult rohkem rambivalgusse sattuvaile esimese vooru kanadidaatidele.

Teie mõistvale suhtumisele ja resoluutsele tegutsemisele parlamentaarses vabariigis lootma jäädes.

P.S. Ideaalis ma sooviksin ka, et arutaksite presidendivalimiste asjas kodanikkonna tahte väljaselgitamiseks ka varianti rahvaküsitluse korraldamiseks. Mõistan, et see nõuab Teilt suuremat tsiviilkuraasi võrreldes kehtivas partokraatlikus süsteemis teile harjumusliku olekuga. Sestap ei kiirustagi ma Teid tagant.  Aga seadusemuutmisega ei ole põhjust venitada, uued presidendivalimised on tegelikult juba ukse ees!

Tervitades ja riigitarkust soovides,

Indrek Tarand

EV Kodanik

x-02e284b8-2d01-4f49-a2a6-11f4df5b5474

Euroala diskussioon Euroopa Parlamendis

Küsimuste vastuste tunnis esines Eurogrupi president Jean Claude Juncker, keda pinnisid alguses erakondade presidendid, seejärel ka mõned tavalisemad parlamendiliikmed. Peamiseks etteheiteks parlamendi poolt oli muidugi liigne aeglus Ülemkogus tehtavate otsuste puhul, kuid ka soovimatus võtta kasutusele Euroopa võlakirja.  Osutati ka sellele, et euro eest on vastutamas liiga palju asjamehi, alustades Van Rompuyst ja Olli Rehnist ning lõpetades Junckeri, Sarkozy ja Merkeliga. Ansipit diskussioonis ei mainitud…:).

Daniel Cohn-Bendit läks nii kaugele, et viitas vajadusele Komisjoni president Barroso välja vahetada, sest Komisjon pole seisnud ülesannete kõrgusel… Konservatiivide nimel kõneles Jan Zahradil, kes uuris Tshehhi Vabariigi ja teiste euroga mitteliitunud riikide jaoks võimalust, et muuta lepingu tingimusi ja mitte ühineda. Juncker andis selgelt eitava vastuse, meenutades, et leping on leping ja kuulub täitmisele. 

Guy Verhofstadt rõhutas Lissaboni Lepingu artiklit 133, mis annab justkui Euroopa Parlamendile õiguse võtta euro asjus seadusi vastu.  Toetades parlamentarismi printsiipi ka ise, ei ole ma kindel, et nimetatud artikkel just Euroopa Valuutafondi loomist silmas peab… Domineerib siin Strassburgis arvamus, et valitsustevaheline meetod ei ole suutnud ja ei suudagi rahuldavat lahendust tuua, seega peab pöörduma tagasi kommunitäärse mehhanismi manu.

Kuid siit nüüd Eesti juurde:
Mina olen osutanud eurokriisiga tegelemise vajadusele Riigikogus nii avalikult kui mitteavalikult juba rohkem kui aasta. Uut Riigikogu koosseisu adresseerisin avalikult selle aasta märtsis. “Praegu ei ole veel hilja, et Eesti oma selge seisukoha ütleb. Ja debatt peab toimuma ka riigikogus. Samas on salastatust harrastavale valitsusele ka küsimus: kas keegi üldse kõrgel kohtumisel sõna võttis või nõustuti Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga naeratades?” Vastuseks on paremal juhul süüdistus, et mina olen ebaadekvaatne. (A.Ansip) Täna osutavad Riigikogu rollile nii Presidendi nõunik Ülle Madise kui ka õiguskantsler Indrek Teder. Ja uus idee laual on Euroopa Valuutafond ning euroopa võlakirjad. Meie aga räägime alles EFSF-st, ehk stabiilsusfondist. Ja seda ka seaduskvaliteedi poolest mitte väga vajalikul tasemel.  Oleksime alustanud aasta tagasi, siis ei peaks niisuguses olukorras olema.  Indrek Neivelt on samuti püüdnud diskussiooni eurokriisi küsimuses algatada juba pikka aega, samuti asjatult. Sest valitsus pole soovinud ja üllataval kombel pole ka Riigikogu liikmed seda soovinud.

EFSFi asjus on rahandusminister esitanud seletuse, milles ta peab justkui ühte Eestis neljapäeviti ilmuvat lehte eurokriisi peasüüdlaseks. Minister tunnistab, et ta on alla kirjutanud liitumise EFSF-ga, kuid edasine mõttekäik rõhutab, et keegi Eestist ei osale Kreeka abistamises:

Jürgen Ligi:
Aitäh! Ma räägikski sellest. Euroopa stabiilsusmehhanism käivitub 1. juulil kahe aasta pärast ja see mehhanism ei ole veel loomulikult kedagi aidanud. Küll aga on praegu toimimas kaks abiprogrammi: üks on Kreeka, kus osalevad riigid, kes olid eurotsoonis sel ajal, kui see mehhanism loodi, aasta tagasi. Eesti ei olnud siis eurotsoonis, järelikult ei osale. Ja FSF (Euroopa Finantsstabiilsuse Fond), mis on juba allkirjastatud – sellele andis rahandusminister allkirja eelmisel nädalal. Aga ma hea meelega kommenteeriks sellega seoses, sest on ilmselge, et niimoodi vahelduva eduga püütakse sel teemal Eesti Valitsusega tüli üles kiskuda, mis on kuidagi veider ja kuidagi ebaõiglane. Koguaeg puudutatakse Kreeka teemat, ja eriti järjekindel on selles üks nädalaleht, mis ilmub neljapäeviti, mis saab mõne inetuse ja rumalusega nüüd igal nädalal hakkama, kuigi peatoimetaja on minu ees lausa kirjalikult selle hoiaku eest vabandanud. Veel kord, Eesti ei osale Kreekas, need etteheited, mida Eesti valitsusele esitatakse, on tihti selle maiguga, et me just kui räägiks liiga vähe; on seda maiku, et räägime liiga palju; ja on ka seda, et me just kui oleksime ka Kreeka probleemides ise süüdi. Üks juhtkiri siin mõni päev tagasi ütles, et Eesti valitsus keskendub liiga palju Kreeka aitamisele, aga selle asemel peaks hoopis Kreekast õppust võtma. Kujutage nüüd ette, see on juhtkirja tasemel, suurim meediaportaal tuleb meile ütlema, et me peaks võtma kuidagi Kreeka eelarvepoliitikast õppust. Me oleme täiesti vastupidise eelarvepoliitika ajaja olnud pikki aastaid. Ei ole kuidagi selle olukorra loojad seal ega ole ka selle abimehhanismi loojad. Ma rõhutan veel, et me ei ole loonud Kreeka abimehhanismi. See on loodud meist sõltumata ja me ei ole seal ka osalised. Selles mõttes ei ole, et me ei saa siin aidata, kui jälle etteheited tulevad. Me ei ole ka läinud ega minemas Kreekasse raha teenima, nii nagu tänane number kirjutas; me ei ole sinna raha andnud; ei ole kunagi öelnud, et me läheme raha teenima abipakettidesse.

Pikantse nüansina osutan taaskord, et 21. juulil 2011 Euroopa Nõukogus ei võtnud Eesti Vabariigile finantskohustusi ei keegi muu kui riigipea isiklikult.  Kes aga paraku ei vastuta parlamendi ees ilma volitusteta võetud kohustuste pärast. Taavi Rõivas Euroopa Asjade Komisjoni nimel ei saa selliseid volitusi anda, ergo — volitust polnud!  Seega ma ei imestaks kui Eesti ühiskonnas hakkab kerkima konsensus, mis nõuab valitsuse tagasiastumist.  Just valitsuse, mitte üksnes Jürgen Ligi tagasiastumist.  Sest Ligi on vähemalt sõnades soovinud parlamendi kaasamist.  Aga ajal kui IMFi juht, Maailmapanga juht, USA president ja teised on veendunud, et “Eurokriis on maailmamajandusele ohtlik”, lausub Eesti peaminister midagi täiesti vastupidist: “Euroala ei ole kriisis!” Mu meelest oleks aeg hakata võtma kurikuulsat poliitilist vastutust…

Ma ei oska veel ütleda, mida peab tegema president.  Aga ma mõtlen sellele ja annan talle kindlasti head nõu!