Category Archives: Miks sõltumatu?

termite

Üksildus tipus

Tõlkisin ajaviiteks ajakirjast The Economist ühe mulle meeldinud artikli, mis kui rusikas silmaauku tabab Eestigi suuremaid parteisid. Ühtlasi jookseb ajakirjaniku mõte paralleelselt Andrus Saare poolt esitatud küsimusega – Mida teha, kui 40 protsenti valijatest ei usalda ühtegi erakonda?

Kas massiparteid on välja suremas? Ning kas sellel on tähtsust?

Kuulumine poliitilisse parteisse pole kunagi olnud odavam. Vaid 20 euro eest aastas saab olla Prantsusmaa Sotsialistliku Partei liige. Briti Konservatiivne Partei palub liikmel aastamaksuks välja käia kõigest 25 naela (39 USD). Uued poliitilised liikumised panevad lati veel madalamale (12 naela on aastamaksuks kehtestanud Briti Piraadipartei) või ei taha ülepea parteiks muutuda, eelistades jääda sotsiaalvõrgustikuks. Näiteks USA “Tea Party” liikmeks astumiseks piisab registreerumisest online`is.
Paraku pole partei liikmeks olemine ka selliste atraktiivsete hindade juures populaarne. Liikmete arv on vähenenud juba aastaid, kuid nüüd näib, et see langustrend kiireneb ja on võtmas teistsuguseid vorme. Massiparteid tekitanud tegurid on kadumas ning nende taastumine tundub vähetõenäoline. Viimast väidab Ingrid van Biezen koos oma kolleegidega Leideni Ülikoolist kirjatöös, millel sobilik pealkiri “Läheb, läheb … läinud?”
Parteide liikmete arv Euroopas on vähenenud juba alates 1980ndatest ja seda eriti kiirelt selle sajandi esimesel kümnendil. Laias laastus kümne aastaga kuni 2008. aastani kukkus parteilaste arv Saksamaal 20%, Rootsis 27% ja Norras 29%. Inglismaal, kus parteilaste vähenemine on veel silmatorkavam (36%), on olukord selline, et Caravan Club`is on rohkem liikmeid kui kõikides parteides kokku. Kuid see trend pole valdav kõikjal. Näiteks on Austrias või ka Itaalias parteilaste arv veidi isegi kasvanud, seda eelkõige tänu uutele parteidele, nagu näiteks “Põhja Liiga” Itaalias. USA-s, kus inimesed saavad väljendada oma parteilisust valimistele registreerumise kaudu, jõudis inimeste osakaal, kes ei identifitseeri end ühegi parteiga ja kutsuvad end iseseisvateks, eelmisel aastal 40%-ni. Kuigi iseseisvate osakaal langeb presidendivalimiste aastal tavaliselt, siis selle aasta maikuus oli see hoopis 44%. See on 9 protsendipunkti kõrgem kui sama aega võrrelda 2008. aasta kampaaniaga.
Inimestel on muidugi palju põhjusi parteides pettumiseks ja nende mittearmastamiseks. Komplitseeritud globaliseeruvas maailmas kahtleb suur osa valijatest poliitikutes ja nende võimes probleeme lahendada. Individualismi tugevnedes on poliitiline klannitsemine nõrgenenud. Ametiühingute allakäik on nõrgendanud vasakpoolseid erakondi.
Kuid ka muutused meedias ja tehnoloogias omavad mõju. 40 aastat tagasi võisid poliitilised parteid siiski loota enamasti tõrjutavale (deferential) meediale. Nüüd aga võimaldab internet arvukalt politicosi areenile hõljuma. Paljud valijad näevad oma hääle kuuldavakstegemiseks paremaid võimalusi kui partei liikmelisus. Partei liikmelisuse kaudu otsuste mõjutamist nimetab California Ülikooli õpetlane Russell Dalton vanaks tehnoloogiaks. Blogimine annab palju huvitavamaid foorume kui parteikoosolekud ealeski on võimaldanud. Internet vähendab ka poliitilise identiteedi kehtestamise hinda. Milleks täita liitumisankeete ja kanda kaasas parteipiletit, kui sa võid lihtsalt anda allkirja petitsioonile internetis? Säutsu, kanna randmepaela ja näita sedakaudu, et hoolid!
Paralleelselt areneb aga ka uut tüüpi valija, keda härra R.Dalton nimetab “parteivastasteks”. See ei ole lihtsalt uus sõna sildistamaks kõikuvaid valijahulki, mis tuulelippudena reageerivad parteide lubadustele. Pigem on tegu, seletab Dalton, “steroide tarvitavate ujuvate valijatega” Need on noored, haritud ja hääletavad peaaegu sama osalusprotsendiga kui parteilased. Nad võivad paikneda nii vasakul kui paremal. Neid ei huvita parteilised sidemed ja parteide soov omi programme neile selgitada. Vastupidi, nad üritavad panna parteisid aktsepteerima nende inimeste arusaamu asjades, millest parteivastased hoolivad.
Muidugi – ühe-teema survegrupid on alati poliitikas olemas olnud, aga sel aastal näeme, et Ameerika valimised võivad otsustada parteivastased. Üks näide on Tea Party. Aga sellised nähtused on juba olemas ka Euroopa poliitikas. Arvestuslikult terve 1/5 Saksamaal ja Šveitsis. Nende hääletuseelistused on ülimalt liikuvad, näiteks Saksamaa 2009. aasta valimistel kinnitasid pooled parteivastastest valijatest, et tegid oma otsuse alles viimasel nädalal enne valimisi.

Samas on traditsioonilised parteid vaatamata liikmeskonna vähenemisele siiski väga jõulised. Paljukiidetud võrgustikupõhine “Americans Elect” projekt, mille eesmärgiks oli leida tsentristlikku presidendikandidaati, kes esitaks väljakutse domineerivale kaheparteisüsteemile, ei osutunud edukaks. Uued või väiksemad parteid on saanud häid tulemusi Euroopas, kuid kellelgi neist pole õnnestunud otseteed võimule saada.
Mõned arvavad, et vanad parteid võivad teha isegi come-back`i, eelkõige just pikaleveninud majanduslike murede tõttu. Proua Van Biezen rõhutab “erakondade taaspolitiseerumist”. Näitena kasvõi Kreeka, kus vasakpoolsete rühmituste lõdvalt seotud allianss Syriza suutis end muuta peamiseks kasinusmeetmete vastaseks erakonnaks. Siiski on tõenäolisem, et erakondade ja valijate kindlad seosed lahustuvad. Kuid mida see võiks kaasa tuua?
Erakonnajuhte see ehk muretsema ei pane. Saabki ilma nende tülikate siseopositsionääride ettepanekuteta parteikoosolekuid läbi viia. Ja kuigi on kampaaniaid ehk keerulisem läbi viia, kui vabatahtlikku tööjõudu vähem käsutada on, siis ei ole see ju tingimata valitsemist kahjustav. Ideaalis võiks poliitikud lihtsalt senisest enam avalikku arvamust kuulama hakata, arvab Dalton.
Samas on medali teine pool tumedam. Ilma maksumaksvate liikmeteta peavad erakonnad üha rohkem otsima lisarahastamist. See teeb nad rohkem sõltuvaiks erihuvisid esindavatest annetajatest. Paul Whiteley Essexi Ülikoolist toonitab ohtu poliitika kasvavast eraldumisest ühiskonna muudest arengutest. 1950dail aastail oleks enamik britte teadnud oma tutvusringkonnas mõnda parteilast. Praegu teavad üksnes vähesed. Proua Van Biezen leiab, et parteide “õõnsamaks muutudes” (või ridade hõrenedes) hakkavad domineerima kuulsused ja dünastilised poliitikud. Ning fragmenteeritum poliitiline väli muudab raskemaks valitsuste moodustamise.
Massiparteid näivad, vaatamata neid hülgavate liikmete arvukusele, endiselt tugevad. Aga vaid hetkeni, mil nad raginal kokku kukuvad. Ajalugu on rikas institutsioonidest, mis kord olid nii dominantsed, et ilma nendeta polnud mõeldav miski. Kuid nemadki muutusid õõnsaks ja varisesid ootamatult kokku. Selline murdepunkt võibki olla lähedal ja seda eriti Euroopas. Ja kui viimane saab tõeks, siis Euroopa poliitiline maastik võib meile ühtäkki näida täiesti tundmatuna.

Viited:


yksik.puu

Why Independent?

There were two main challenges in the context of the European Parliament elections in Estonia in 2009. One of them was the election system, that did not give people the possibility to decide who to vote for (so-called “closed lists”) – the parties’ leaders comfortably deciding themselves. Furthermore, this is related to an even larger – and still existing – problem.

People in Estonia are too often forced into party membership. They are left with no other choice when they wish to do business in certain areas, build a house, expand their company’s market share, have job at a ministry, etc. I decided I want to contribute to finding a solution, instead of whining about the situation. Moreover, I thought my contribution would make a rather good one, as there is currently only 1 politician from Estonia who happens to have more experience in foreign affairs matters than my 17 years and that is my colleague in the EP, Mr Tunne Kelam. As an independent candidate, I offered the people a little diversity in this context during the last elections and it seemed to resonate with quite a few people.

I have been interested in politics ever since I was little, but I haven’t joined any party. Being in the party during the Soviet occupation was out of the question for understandable reasons. After Estonia had restored its independence, I thought it would be more suitable for a free country to have an apolitical civil service. Even later, when I was the advisor to the Prime Minister and chancellor of the Ministry of Foreign Affairs, it was unthinkable that the civil service could belong to a party. I still believe that top officials without party membership are much better than bureaucrats with a party membership.

I acknowledge different ways of thinking, hobbies etc, because they enrich society on the whole. However I cannot say that I could belong to any of the two parties in Estonia that call themselves liberal on a European level because in my opinion they are not. In some things I am rather conservative, maybe even a bit nostalgic. This would however relate only to the Republic of Estonia before World War II. But unlike our conservatives, I am able to interact with the Russians – I can present my thought to them in an understandable way and sometimes even earn their respect. I don’t worship money, though it’s natural that it motivates people rather often. Should I have more money left over, I would prefer it to be given for those in need. Therefore I may say that I also have a social-democratic part in me.

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, Rahvaliit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam.

Viimane tilk minu karikasse langes siis, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (tegevus, mis mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast.

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid.

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi… Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.

Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, R-Liit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam. 

Viimane tilk minu karikasse langes, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast. 

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid. 

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi … Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.