glad_pask_fran_iceland-2

Lihavõtte postkaart Islandilt

Tere kullakesed!

Reykjavikki hakkab kevad kohale jõudma. Päike soojendab, tuul tasane. Inimesed usuvad fraasi “meile tuli kriis esimesena kallale ja meie saame temast esimesena jagu!” Kinnituseks edu IMF-i programmist vabaks saamisel, 3% prognoositav majanduskasv ja kerge tagasitõmbumine tööpuuduse arvus. Kuigi Islandi ajaloos on 7% ikka kõrge näitaja, millega raske harjuda. Aga aasta pärast on tulemas valimised ja kõik pingutavad.
Valitsuse populaarsus on madalavõitu. Ning kauaaegne valitseja – Iseseisvuspartei on opositsioonis olles oma reitingut kergitanud. Asjatundjad ent kinnitavad kui ühest suust, et mingit tegelikku nõudlust nende võimulenaasmiseks pole. Ehk sama asi paljuski kui Eestis – usaldus seniste parteipoliitika nippide vastu on madal. Sestap ennustatakse, et ruumi uutele tulijatele on küllaga. Eestis oli vist küsitletutest 37%, kes ei tahtnud eelistada ühtegi olemasolevat parlamendiparteid. Siin hinnatakse suurusjärku, kes võiks uute erakondade poolt olla 33% peale. Muidugi kinnitatakse vanade parlamendiparteide poolt refräänina, et “Uutel pole maailmavaadet! Uutel pole valitsemiskogemust! Uued ona vahetevahel tulnud, kuid imetakse siis vanadesse või kaovad areenilt!” Kui enam muud üle ei jää, öeldakse – nad on populistid! Siiski, on tõestus, et need väited ei pruugi paika pidada, sest pealinnas Reykjavikis puhta töö teinud “The Best Party” saab väga hästi hakkama ja nende linnapea Jon Gnarr`i reiting on vägagi kõrge. Just seepärast, et temal on võime kaasata väljaspool traditsioonilisi poliitraame erinevaid andekaid inimesi ning tavapärastest parteilistest persooniküsimustest üle olla. Aga tegemist on endise punkari ja boheemiga. Üleriigilisteks valimisteks valmistub ta uue nime “Parema tuleviku Partei” all. Arvatakse, et uusi tulijaid on veelgi.

Pea neli kuud tagasi otsustas Islandi parlament pea 2/3 enamushäältega, et Island peab tunnustama Palestiinat iseseisva riigina 1967. aasta sõjaeelsetes piirides. Muidugi pole see võrreldav Eesti iseseisvuse tunnustamisotuse epohhiloova iseloomuga, sest sama on teinud juba 130 maailma riiki. Ent Euroopa riikide seas ollakse ses asjas esimene. Valitsus allus parlamendi otsusele, ehkki teatud koordinatsiooniraskusi esines nii koostöös Põhjala riikide kui ka Euroopa Liiduga tervikuna. Sama välispoliitiline dilemma ei kao mitte kuskile ka Eesti välispoliitikast, ehkki insulaarse sõltumatuse luksust meie ei naudi…

20 aastat tagasi oli Islandil üle 200 omavalitsuse, tänaseks on neid jäänud 76. Millest omakorda geograafiliselt väga eraldatud väikeseid (kuni 500 inimest) on 26. Maakonnatasandit kui riigi parteilist käepikendust siin ei tunta. Omavalitsuste ülesandeks on paljud ebaseksikad probleemid nagu haridus, veevärk, prügikäitlus jne. Tehakse ka regionaalset koostööd, kus külavanematel, kes kohalike poolt valitud, on suur vabadus aga ka vastutus. Probleemiks on et rohkem kui 50% elanikkonnast on koondunud pealinna, kurdetakse, et mujal sureb elu tasapisi välja.

Aga 20. märtsil võttis parlament vastu resolutsiooni rohelise majanduse arendamisest riigis ja peaministri ametnikud peavad nüüd töötama seadusettepanekute kallal, mis seda realiseerima hakkaks. Muuhulgas leidub ka soovitus hakata GDP kõrval kasutama ka loodusvarade tarbimist arvestavat mõõdikut! Suuri lootusi pannakse ka Data-Farming`ule (andmeaiandusele), kus hiidserverite elektri ja jahutamisvajadust saaks rahuldada odava geotermilise energia abil. Vaja vaid kiiret infovahetust lubavad kaablid mere alt mandrile lasta. See on nii suur ahvatlus, et laupäeval käis saareriigis omapoolseid pakkumisi tegemas ka Vene valitsuse esindaja kindral Patrushin…

Kaunist Lihavõttepüha kõigile kodustele!