95 teesi

Presidendikandidaat Indrek Tarandi teesid

Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa! (Martin Luther)

Eesti edulugu on vaieldamatu. Oleme küll väike riik, aga meie vaim on olnud suur ning see on aidanud meil paremini keerulises maailmas orienteeruda, pelgamata julgeid väljakutseid.

Täna on Eesti ees hoopis teised ülesanded kui olid enne liitumist euroliidu ja NATO-ga. Või ühildumist euroalaga. Kas me tahame ja suudame uusi väljakutseid sõnastada, teades et senine arengumudel võib olla ammendunud? Teatud rahulolu ja mugavus on siin kerge ligi hiilima, ent me peame oskama neist jagu saada, nagu ka inertsist ja arrogantsist. Võimalik, et meie senisel edulool on ka liiga suur sotsiaalne hind ja edasine areng nõuab teistmoodi lähenemist.

Presidendil kui ühiskonna mentaalse struktuuri kesksel kõnelejal on siin täita oma roll, mistõttu seda ametit ei tohi pidada igavuse ja masinlikkusega. Niisamuti ei tohi unustada, et selle väärika institutsiooni mõte on tasakaalustada, mis argielus tähendab nõrgema kaitsmist.  Institutsioon tuleb täita inimesega!

Sestap, mina, Indrek Tarand, luban järgmist:

  1. Püüan viia presidendi otsevalimised rahvahääletusele.
    Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema. Toetan valimisõiguse andmist rahvale, sest see välistab aina tõrjuvama valitsemisviisi. Presidendi otsevalimiste üle on viimase 20 aasta jooksul korduvalt arutatud, kuid tulemusteta. Kõige õigem on usaldada kodanikke ja mõõta rahva arvamust – on tarvis rahvaküsitlust!
  2. Lähtun oma töös põhiseaduse terviklikust mõttest.
    Luban ülima missioonitundega esindada põhiseadust, sealhulgas preambulas sisalduvat lauset: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Presidendi roll on laiem kui ainult põhiseaduse kaitsja – ta on vaimne liider, kes kuulab ja vajadusel võimendab ühiskonna südametunnistuse häält. Selleks on presidendil kasutada rohkem hoobasid kui ümarlauad, kõned ja pressiteated. Luban ilmutada presidendina mitte ainult reageerimisvõimet ja kõneoskust vaid ka algatusvõimet ja tegutsemistahet!
  3. Kaitsen kodanikku parteilise omavoli ja ignorantsi eest.
    President peab astuma välja kodanike kaitseks, kui parteiline mõtteviis hakkab pärssima mõtte- ja tegutsemisvabadust. Sundparteistamine, telefoniõigus, munitsipaalkorruptsioon jne takistavad kodanikuühiskonna arengut. Vaid terved, tugevad ja rõõmsameelsed kodanikud suudavad iseenese ja ühiskonna huvide eest laiemalt seista. Ilma hirmuta! Maksimaalselt vabana. Kaasahaaravalt. Rõõmsalt.
  4. Kaitsen omavalitsusi keskvõimu liialduste ja partokraatliku süsteemi eest.
    Kohalik omavalitsus on OMA valitsus, mitte parteide poolt erakonnastatud toiduahela osa ja parteiliste töökohtade loomise süsteem. Omavalitsuse mõte on edendada kohalikku elu ja teenida kohaliku kogukonna huve. Sellisena on ta sätestatud põhiseaduses ja presidendi ülesanne on valvata selle järgimist. President ei tohi välja kuulutada seadusi, mis ahistavad omavalitsuste tulubaasi, kitsendavad tegevusvõimalusi ja ei ole suunatud võimu detsentraliseerimisele. Tugevat kodanikuühiskonda ei saa ehitada ilma piisava tulubaasi ja keskvõimust sõltumatute omavalitsusteta, ent Eestis on omavalitsuse funktsioonid oluliselt väiksema mahuga kui enamikes ELi liikmesmaades.
    Seisan  initsiatiivikalt riigikogu ees ja taotlen võimalusi omavalitsuste tulubaasi taastamiseks ja isegi suurendamiseks. Siis lähevad asjad tasakaaluasendisse ning lõppeb parteiliste eelistuste alusel projektide rahastamine! Erakondade eelarveline diktaat ja endale meelepäraste poliitjõudude võimule upitamine peab kaduma!
  5. Olen riigikaitse kõrgeim juht selle sõna täies tähenduses ja algatan põhiseaduse tagasimuutmise.
    Kaitseväe juhataja mõiste kaotamine põhiseadusest oli andestamatu viga, mis võttis seni toiminud tsiviilkontrollilt tasakaalustava hoova ja pani Eesti riigikaitse juhtimise sõltuvusse parteide tagatubade tõmbetuultest. President oleks pidanud kaitsma nõrgemat – ja paradoksaalsel moel on selles olukorras kaitsevägi nõrgem pool, sest kaitseväe teenistuse seaduse kohaselt meie ohvitserkond poliitilises väitluses ei osale.
  6. Innustan kaasahaaravamat ja sidusamat avalikku arutelu. Kodanikualgatusi ei tule toetada ainult sõnadega vaid ka praktiliselt. Lisaks mittetulundusühingute sihtotstarbelisele finantseerimisele on arukas muuta nende juhtimine paindlikumaks ja pehmeid väärtusi esindavaks. Selle nimel edutan igal võimalusel naisi ja lammutan machomentaliteeti!
  7. Leian Eestile ainitise majanduskasvu asemel parema eesmärgi. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei saa olla Eesti riigi arengu põhieesmärk. Ainult selle mõõdikuga Eestit  piitsutades jõuame peagi olukorda, kus inimvara asemel jääb alles vaid vara. Ning inimvared. SKTl põhinev arvestus ei näita meie rahva tegelikku heaolu, sest see ei arvesta inimeste tervist, hariduse kvaliteeti ega majandustegevuse mõju keskkonnale. SKT võib tõusta ka õhku täispumbatud kinnisvarahindadest, sestap ei saa poliitiline arutelu ja tulevikuotsused tugineda üksnes sellel mõõdikul. Presidendina algatan ekspertide arutelu alternatiivsete mõõdikute kasutusele võtmiseks, nagu säästva majandusliku heaolu indeks või Rohelise SKT indeks.
  8. Tagan erakondadele tasuta võõrutusravi neid vaevavast rahanarkomaaniast. Parteide riigieelarvest rahastamise skeem, mis praegu Eestis käibel on, pole ei demokraatia, poliitilise kultuuri ega maksumaksja huvidest lähtuv lahendus. Kes ihkab võimu, finantseerigu ise oma selleks suunatud tegevusi. Parteid tohivad raha saada ainult ja üksnes liikmemaksudest ning liikmete annetustest! Ainult nii on võimalik vabaneda korruptsioonist ja tagada riigieelarve miljonite otstarbekas kasutamine. Selleks palun Riigikogu liikmeid  algatada erakonnaseaduse muudatust.
  9. Olen välispoliitika aktiivne teostaja. Riigi rahvusvaheline maine sõltub ka presidendi tõsiseltvõetavusest. President peab sõnastama Eesti seisukohti ning veenma kogemuste ja oskuste toel teiste riikide kolleege neid seisukohti toetama. President juhindub valitsuse ja riigikogu välispoliitilisest joonest ning võtab endale kohustuse selle kujundamisel ja elluviimisel aktiivselt osaleda.

„Eesti poliitika põhiküsimuseks on  truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele kust me tuleme, kuhu läheme!“ (Lennart Meri)

parlament

Euroopa Parlamendi esimese poolaja kokkuvõte 2009-2011

Tänavu talvel saab kaks ja pool aastat viieaastasest mandaadist täis. Siin on mõned teemad, mida eurosaadik Indrek Tarand ajanud on.

Tugevusteks võiks lugeda :

  1. sihipärane töö Islandi delegatsiooni vallas (läbi erinevate tegevuste,variraportöörluse,artiklite väljenduv järjepidevus, kindlasti ka vaalade parandusettepanek).
  2. Internetivabadus ja sõnavabadus – seminarid, tugevad kontaktid IMMI inimestega, fraktsioonideülene koostöö
  3. Eesti asja ajamine – IT agentuur, Ždanoka ja Reva kahjutuks tegemine, Disko ja Tuumasõda, Teeme ära! ja kirjalik deklaratsioon
  4. Eesti delegatsioon – katsed seda kokku saada ja ühiselt Eesti asja ajada.
  5. VASTUSEKS kriitikale, et Indrek Tarandist pole midagi kuulda ja valimislubadus sündmusi kajastada on kuidagi täitmata jäänud, siis palun vaadake edaspidi minu kodulehte – seal on olemas informatsioon kõikide minu tegevuste kohta, kõnede ja sõnavõttude kohta. Ma ei saada pressiteateid, vaid teen sisulist tööd.

Mõned punktid

  • Internetivabadus ja intellektuaalse omandi kaitse
    • Internet Core Group – Indrek Tarand on selle liige ja seal on käsitletud kõiki allpool olevaid teemasid.
    • Gallo raport
      • Sügisel 2010 jõudis Euroopa Parlamendi täiskogu ette Prantsuse saadiku Michelle Gallo (EPP) intellektuaalse omandi kaitse teemaline raport ehk nn Gallo raport. Õiguskomisjonist (JURI) kevadel läbi käinud tekst oli kõikides fraktsioonides kõvasti kirgi üles kütnud. Teema: piraatlus, organiseeritud seaduslik alla-üleslaadimine VS kodanikuõigused-vabadused. Piirideta reporterite hinnang:
      • “The report fails to take account of studies that cast doubt on the negative impact of file-sharing and the damage resulting from illegal downloading,” Reporters Without Borders added. “The repressive measures it recommends would also be completely ineffective while violating such fundamental rights as freedom of expression, access to culture and the right to due process. Creativity is stimulated by online exchanges. Once again, a balance must be found between intellectual property rights and free expression.”
  • ACTA
    • http://www.tarand.ee/2010/09/acta-3/
    • (Anti Counterfeit Trade Agreement) on hetkel läbirääkimisfaasis olev rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping. Teema jällegi kaubanduslepped, piraatlus VS vabadused-õigused.
    • HEA NÄIDE ROHELISTE INITSIATIIVIST JA „VÕIMUKUSEST: EPs tõusis teema 2009 sügisel, rohelised rääkisid selle esmalt (Albrecht), et KOM rikub leppeid ja teeb asju EPd teavitamata. Umbes kuu ignoreeriti ja siis võeti teema üles, sest saadi aru kui kuum see on. Euroopa Komisjon väitis, et läbirääkimised on kogu aeg olnud avalikud, aga mõistagi ainult selle astmeni, kuhu sõlmimisjärgus olevate rahvusvaheliste lepete puhul minna saab.
    • Paraku polnud Euroopa Parlament asjaga nõus. 9. märtsil 2010 võeti EPs vastu resolutsioon, kus kritiseeritakse senist läbirääkimiste läbipaistmatust ja kulgu ning mainitakse, et EP on oma õiguste nimel valmis minema isegi Euroopa Kohtusse.
  • EPFSUG – European Parliament Free Software User Group- tegeleb vaba tarkvara vabastamisega EP ja muude institutsioonide arvutites-võrkudes. Et saaks kasvõi Mozillat, Skype’i, ID kaardi lugejat ja muid asju kasutada.
    • On korraldatud mitmeid kokkusaamisi, 7.septembril on kavas järgmine, räägitakse programmist nimega Freedom Box. See juba seostub aga Araabia kevadega ja muud represseeritud riikidega nagu Venemaa. Kaido Kikkas on juba toodud sinna kõnelema sel kevadel. Tema kokkuvõte Freedom Boxist:
      • Privaatsusekaitsega e-posti- ja telekommunikatsioonivahend, mis on raskesti pealtkuulatav vaenulike režiimide tingimustes tegutsevatele demokraatiaaktivistidele mõeldud organiseerimisvahend.
      • Mõned võimalikud kasutusvaldkonnad:
      • krüpteeritud puhverserver. Freedombox’id võimaldavad suunata võrguliikluse tsenseerimata asukohtadest ümber sinna, kus liiklust tsenseeritakse (nii saaksid näiteks hiinlased riigi tsensuurist vaba ligipääsu kogu Internetile). hajutatud sotsiaalvõrgustik. Senine kogemus näitab, et tsentraliseeritud võrgustikud nagu Twitter on kergesti võimude poolt jälgitavad (nii kogus USA riigivõim andmeid näiteks Wikileaksi kohta).

  • SWIFT
    • http://www.tarand.ee/2010/01/swift-lepingust-ja-andmekaitsest/
    • 2010.a 1. veebruarist pidi ELi ja USA vahel hakkama kehtima nn SWIFT leping, mis seisnes lühidalt omavahelises pangaandmete jagamises. USA soovis andmetele ligi pääseda seoses terrorismivastase võitlusega. Euroopa Parlament nägi hea eesmärgi nimel püstitatud abinõus aga ohtu oma kodanike turvalisusele ja privaatsusele.
  • Freedom of expression online – Interplay of Human Rights and ICT  (5.05.2011)
    • Jan Philipp Albrecht, Eva Lichtenberger, Heidi Hautala, Indrek Tarand. Nende MEPide poolt korraldatud seminar, kus oli koos eksperte vaba tarkvara vallast, KOMist, Egiptuse juhtivaid blogijaid, Smari McCarthy (IMMI).
  • IMMI – Icelandic Modern Media Initiative
    • Marietje Schaake (ALDE, NE) ja Indrek Tarandi korraldatud seminar ekspertidega siit ja sealt, whistle-blowing, Islandi teedrajav vaba ajakirjanduse paradiisi loomine (20.04.2011)
Untitled-16 copy

Presidendivalimised: mitte tehtagu, vaid teeme ära!

„Kuna praegu ei ole riigi rahaline seisukord kõige roosilisem, tuleks kohe ka märkida, et presidendi otsevalimised nõuaks riigilt edaspidi täiendavate kulutuste kandmist. Kuid miks me ei võiks kulutada pisut rohkem selleks, et rahvas saaks senisest rohkem oma riigi asjades kaasa rääkida.“
Kes on nii kirjutanud? See on väljavõte Toomas Hendrik Ilvese 1999. aastal kirjutatud artiklist. Selles väitis ta, et Eesti riigis võiks presidendi valida rahvas ja võiks korraldada rahvahääletuse põhiseadusega kehtestatud valimiskorra muutmiseks. Ilvese toonane kirjatükk on ehe näide sellest, kuidas juba 12 aastat tagasi tunnetati ühiskonnas vajadust kaasata rahvast rohkem poliitilistesse otsustesse, ometi on kõik jäänud sinnapaika. Põhjusi me ei tea, nagu ka seda, miks mõnest söakast idee pooldajast on saanud hiljem meelemuutja või lihtsalt vaikija.  Nukker teadmatus meie lähiloo arengute kohta. Kas varsti katab seda kõike ka veel arhiivitolm?
2003. aastal jõuti koguni nii kaugele, et 71 Riigikogu liiget, nende hulgas Siim Kallas, Ene Ergma, Sven Mikser, Märt Rask, Jürgen Ligi ja paljud teised, algatasid eelnõu presidendi valimiskorra muutmiseks. 71 häält – see on selge enamus rahva esindajatest, kes olid andnud oma hääle põhiseaduse muutuse poolt. Mis aga sai? Eelnõu pandi kalevi alla. Suuremat silmakirjalikkust ja kodanike tüssamist annab Eesti ajaloost otsida.
Selline tagatoapoliitika peegeldab usaldamatust oma rahva suhtes. Sotsioloogid kirjutavad rahva võõrandumisest, poliitikud heal juhul kostavad
vastu, et täisväärtuslik kodanikuühiskond vajab küpsemiseks aega või et vabatahtlik isoleerumine on samuti osa demokraatiast. Ise on poliitikud küpsenud kiiremini, sisendades endile, et korra valituks osutununa tõustakse seisusesse, millega kaasneb piiramatu tarkus ja õigus langetada otsuseid mis tahes küsimustes, sealhulgas Eestile parima presidendi valimises. Seejuures peljatakse presidendi otsevalimisi, sest rahva poolt võib valituks saada kandidaat, kes hakkab ametisse saades korda saatma populistlikke otsuseid, või kes lihtsalt ei sobi võimuerakondadele.
Nii olemegi täna olukorras, kus on poliitiliselt korrektne rääkida parlamentaarsest vabariigist, mille president peab olema minimalistlik konstitutsioonitõlgendaja. Pärast otsevalimiste vajalikkuse  tõstatamist käimasolevas debatis on mind rünnatud vanade etteheidetega: populism, näilise demokraatia õhutamine. On koguni öeldud, et otsevalimised on pseudoteema ja parem sooviks kuulda “arvamusi Eesti elu ja tuleviku kohta“.
Minu arvamus on järgmine. Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on väga lühinägelik poliitika, mis juhib meid kiirenevas tempos tupikusse.
Kui see ei ole Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema, siis mis veel. Ega ometi jätkuv pürgimine Euroopa viie rikkama riigi hulka? Sotsioloog Andrus Saar on tabavalt märkinud, et selle eesmärgiga oma rahvast piitsutades võime jõuda olukorrani, kus „inimvarast on jäänud alles ainult vara”. Ehk inimVARAST jääb alles inimVARE.
Tänane erakonnapoliitika omab administratiivset ressurssi ja avalikkusega manipuleerimise oskust. Sellise olukorra teket oleme ise soosinud ja poliitikud on „tädi Maali” armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli. Toomas Hendrik Ilvesest eristab mind näiteks see, et siin 47 aastat elanud inimesena tajun neid tendentse tundlikumalt, lausa ohumärgiliselt. Kui nõukaajal oli eemalehoidmine „partei ja valitsuse tegemistest” osa meie kaitserefleksist, siis nüüd on see ju hoopis tõrjutus meie OMA riigist.  Rahvatarkus ütleb, et  mida külvad, seda lõikad: poliitikute sebimisele vastab rahvas parastamisega, üha ülbavam partokraatia toodab üha massilisemalt protestihääli (tõsi, kui meenutada kasvõi minugi valimislugu eurosaadikuks, siis olevat need hääled juhuslik nähtus ja pigem saatanast) . Kõik see on oma olemuselt  valus protsess, kogu iseseisvusaate justkui hiiliv õõnestamine.
„Tule taevas appi!” tavatses  Lennart Meri vahel absurdset olukorda illustreerides öelda. Pean küll kohe möönma, et mõni osav poliitik on  selle rahvapärase ütluse üles korjanud ja sarnaselt  „tädi Maali” kujundiga üle pruukinud. Heakene küll, jäljendas siis jäljendas, keelata seda ei saa ja siin reguleerib vaid igaühe haritus, ent see ei ole peamine – kutsun parem üles meenutama Lennart Meri hüüde konteksti, tema elukreedot, sest ega ta ei teinud pelgalt emotsionaalseid avaldusi, mis jäänuks  õhku kaikuma. Tema mõte oli ju utsitada sellega meis iseolemise julgust, pealehakkamist, otsustustahet, südikust.
Nüüd on Eesti tee jõudnud järjekordsesse käänukohta ja õige aeg on oma peaga mõelda.
Tasakaalustamaks erakondade tagatubade võimu, on vaja enamat kui minimalistlikult põhiseadust tõlgendavat presidenti. Tarvis on välja selgitada kodanike arvamus otsevalimiste suhtes – selleks tuleb korraldada rahvahääletus!
Tegelikult saab ka sel korral igaüks presidendivalimistel oma hääle anda, olgugi et kaudselt. Riigikogu liikmed, kes hakkavad 29. augustil presidenti valima, on kohustatud kuulama oma valijate arvamust ja sellega arvestama. Te kõik olete saatnud riigikokku oma esindaja ja teil on õigus anda talle teada, kumba kandidaati eelistate. Piisab vaid võtta Riigikogu kodulehelt saadiku meiliaadress ja saata talle e-kiri. Kel sellist tehnilist võimalust pole, ärgu häbenegu kasutada muid sotsiaalse kontrolli võimalusi, sest Eesti on õnneks väike ja võimalus saadikul nö hõlma hakata täiesti arvestatav. Võin omast kogemusest kinnitada, et sellised ekspromptkohtumised, olgu tänavanurgal või kaupluses ja kasvõi ühe-kahelauselised, on värskendavad ja tulevad oma mõtete kraadimisele kasuks. Võtke oma piirkonnast valitud  saadikuga ühendust ja tuletage talle meelde, et 29. augustil tuleb talitada oma mõistuse ja südametunnistuse, mitte parteidistsipliini järgi!
tursk

"Kala hakkab mädanema peast, läbirääkimised sabast" (Euroopa vanasõna)

Et Island meie omariikluse taastamisele esimesena tunnustuse andis ja seeläbi ilmutas nii julgust kui ka Eesti edasikestmise tuumküsimuse mõistmist, siis võiksime meiegi huvi tunda Islandi jaoks ülioluliste küsimuse vastu. Selles võtmes ja 20. augustit 1991 soojalt meenutades, kirjutasin artikli Islandi positsioonist läbirääkimistel Euroopa Liiduga. Nii nagu meie teekonna alguses vabasse Põhjalasse aitas meid Island, nii on ehk meil võimalik neile abiks olla nende praegusel Euroopaga liitumist arutaval ajal. Neid mõista püüdes.

P.S. Kuna „Diplomaatia“ toimetaja kirjutas mulle, et selle loo avaldab, siis ei pannud enne oma kodulehele, aga kui ma sain ehk valesti aru meilis kirjapandust, siis vabandust IAM mõtete „valesti“ lugemise eest. Austan kindlasti toimetajate vaadet, et kandideerimise ajal kandidaatide mõtteid ei avaldata. Ehkki minu hinnangul tasuks neid just siis avaldada. Meenutan ka, et ametlikke kandidaate pole Eesti seaduse mõttes veel olemas.

selle meilivahetuse paneme siia vahele faksiimilena;)

—–Original Message—–
From: Iivi Anna Masso
Sent: Wed 6/8/2011 6:28 PM
To: TARAND Indrek
Subject: Re: tervitus
Tere ja aitäh,

kindlasti sobib, päris huvitav asi. Meil läks juuni-juuli number just trükki ja järgmine ilmub augustis – s t kui seal on midagi, mis augusti alguseks peaks ajakohastamist nõudma, siis tahad ehk loo veel üle vaadata, enne kui toimetame ja trükki laseme? Kui vaja, võin meelde tuletada ja üle küsida, kui see aeg lähemal on.

tervit.
Iivi

On 8 Jun 2011, at 18:53, TARAND Indrek wrote:

Tere sulle kui Diplomaatia toimetajale. Tegin ajaviiteks tillukese jutu Islandi kohta. Arvasin ise, et äkki sobib sinu ajalehte ka panna. Eks sa ise otsusta ja ütle mulle, mis arvad.

Tervitades
<ISLAND08062011.doc>

Tsiteerides endist Islandi suursaadikut ELi juures ning praegust liitumiskõneluste pealäbirääkijat Stefan Haukur Johannssoni: “Fisheries is the backbone of our economy”, saab lühidalt kokku võtta Islandi ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimised. Kalal on teadupärast võrdlemisi habras selgroog… Kuid kala selgroogu on raskem murda kui imetaja oma.

Islandlaste üks suurim mure seoses liitumisega on Euroopa Liidu ühtne kalanduspoliitika (ÜKP), mis ei soosi nende kalandustraditsioone ja -süsteeme ning seetõttu ei olda mitte kuidagi nõus oma suveräänsusest loobuma. ÜKP kohta on Euroopa komisjon andnud hinnangu, et praegune regulatsioon lihtsalt ei toimi ning seepärast on 1983. aastal loodud ning korra juba 2002. aastal muudetud kord ka läbivaatamisel. Reformimisega  tahetakse ühele poole jõuda 2012. aastaks.  Reform ei tule lihtsalt, sest vaatamata kalameeste arvu vähesusele on võitlus nende ressursside üle alati kirglik.  Eks meenu ju meilegi emotsioonid Läti ja Eesti “kilusõja” aegadest, mis kulmineerusid kohati ka sellega, et Eesti piirivalvelaevad sõitsid Läti traaleritel Ruhnu lähistel lihtsalt traalid tagant maha…

Kui Island liituks ELiga, siis lubaks ÜKP kalandussektorisse välisinvesteeringud ning ühtlasi  tähendaks see seda, et 200 miili raadiuses majandusvööndis kehtivad püügikvoodid ja muud suunised otsustataks Brüsselis.  Praegu on Islandil aga välisinvesteeringud seadusega keelatud, et kohalik majandus kalatööstuse tulust võimalikult palju kasu saaks.

Liikmesriigina osaleks Island täielikult otsustamisprotsessis, ent vastuargumendi pooldajaid on rohkem. Väikeriigil poleks oma suuruse tõttu piisavalt jõudu otsuste langetamist ELi tasandil mõjutada. Liitudes ELiga läheks seadusandlik võim Islandilt üle Euroopa Nõukogule, kus neil poleks piisavat jõudu. Nõukogus oleks neil 3 häält 348-st ning neil oleks vaja suurt enamust (73,9%), et otsuseid nende kasuks vastu võetaks- tervelt 255 häält 345-st! Näiteks Hispaanial on 27 ja Inglismaal 29 häält! Isegi Luksemburgi leping, mis kutsub üles lepitusele ning mõistvale suhtumisele kui ühe liikmesriigi olulise tähtsusega rahvuslikud huvid on kaalul, ei suuda islandlaste arvates neid päästa.

Islandi majanduse peamise alustala, kalanduse, tähtsusest annavad aimu eelnevate aastate näitajad. Kalatooted moodustavad pea poole (42%) Islandi eksporditulust ja tervelt 9% SKT ‘st ning kalandussektoris on hõives 4,1% tööjõust. 4/5 eksporditavast kalast läheb Euroopa Liitu, millest 34% omakorda Suurbritanniasse ja 12% Hispaaniasse. Island püüab iga elaniku kohta 4 tonni kala,  ELi keskmiselt kõigest 10 kg! Kes nüüd on kalanduse suurriik?

2007. aastal moodustas Islandi kalapüük tervelt 1,6% maailma kogupüügist, asetades nad maailma edetabelis Lõuna-Korea ja Bangladeshi järel 16. kohale. Nimistu ladvikusse kuuluvad sellised suured “kalad”, nagu Hiina, USA, Norra jne. Pisikese saareriigi kalandusest saadav sissetulek inimese kohta on kordades suurem kui üheski EL liikmesriigis.

Islandil on küll võrdlemisi avatud turg seoses Euroopa Majanduspiirkonna liikmeksolekuga, kuid näiteks välisalustele Islandi sadamatesse ja sadamateenustele ligipääs puudub. Sellist sorti piirangud ei ühti aga kauba vaba liikumise acquis‘ga ning Island peaks liitumisel vabaturureeglitega nõustuma.  Lisaks kehtestab näiteks ÜKP, et mistahes liikmesriigi alusel peab olema õigus liigipääsule teise liikmesriigi vetesse. Seda küll eraldi kokkulepitud reeglite kohaselt.

Endine EL-i laienemisvolinik Olli Rehn on kasutanud metafoori, et just lõpp on maratoni kõige raskem osa. Antud liitumiskõneluste puhul tundubki, et just lõpp võib erakordselt vaevanõudvaks osutuda, kuna 27. juuni Liitumiskonverentsiga (Accession Conference) avatud esimesed peatükid olid kergemast kaalukategooriast, ning  kalandust ja põllumajandust käsitletakse viimases järjekorras.

Olgugi, et tõenäoliselt viivad prognoositavad muutused ÜKPs selle Islandi mudelile veidi lähemale, põhinevad liitumisläbirääkimised siiski praegusel õigustikul ning sellest tulenevalt peitub protsessis üsna mitu tüliõuna. Kalandus on ja jääb liitumiskõnelustel kõige olulisemaks teemaks, mille kohta Islandi saatkonna kalandusnõunik Steinar I. Mathíasson on öelnud: “It’s going to be a crucial point. Either make it or brake it”. Isiklikult loodan, et kalad n.ö. kuivale ei jää ja EL suured liikmesriigid nõustuvad pigem Islandi meetodeile lähenema, selmet vastupidi.

Ka Euroopa Parlamendi märtsi täiskogul vastuvõetud resolutsioon Islandi 2010. aasta eduaruande kohta ütleb, et kuna ÜKP on hetkel läbivaatamisel ning seda võidakse enne Islandi ühinemist veel muuta, tuleb kõnealusele läbirääkimiste peatükile läheneda konstruktiivselt. Viimasele mõistele annavad sisu läbirääkijad ise.

Paljudes liikmesriikides on kulu ja toetused kalandussektorile suuremad kui püügi otsene majanduslik tulu. Valitsuste ning Euroopa Kalandusfond (European Fisheries Fund) poolt pakutud rasvaste toetuste tõttu on tekkinud kalandussektoris ülevõimsus, mis tähendab sisuliselt seda, et suured kalalaevad sõidavad meredel ringi, saades selle traavimisele kulutatud energiaga võrreldes väga vähe püütud. Euroopa komisjoni 2008. aasta aruanne ütleb, et mõnedes liikmesriikides opereeritakse kalandussektoris 2-3 korda suurema võimsusega, kui jätkusuutlik oleks.

Islandi erilisus seisnebki just tõigas, et riigi ja kalurite vahel on kokkulepe: kalandussektor jääb otsetoetustest puutumata! ELi liikmesriikides on aga kalandussektor priskelt subsideeritud. Toetuseid on erisuguseid, ning mõne puhul ei ole esmalt kohe nähagi, et tegemist võiks toetusega olla. Otsene toetus on näiteks Euroopa Kalandusfondist (European Fisheries Fund — EFF) saadav toetus. Lisaks sellele võib iga liikmesriik oma kalureid (loe: kalapüügiga tegelevaid ettevõtteid või üksikuid aluseid) toetada kuni 30000 euro suuruse de minimis toetusega, mis on antud kolme aasta peale. Viimasel täiskogu istungil Strasbourgis läks läbi Alain Cadec’i (EPP, Prantsusmaa) raport, mille kohaselt tahetakse toetuse hulk kahekordseks tõsta ning seda põhjendusel, et globaalse naftakriisi tõttu on kütusehinnad tõusnud. Siinkohal tasub aga mainida, et lisaks lennutranspordi kütusele, on ka laevandussektoris kasutatav kütus maksuvaba (nii heitgaasi- kui ka käibe-). Antud maksusoodustust võiks seega ju samuti toetuseks lugeda… Lisaks saab EL osta kolmandate riikide vetes püüdmiseks oma liimesriikide kalameestele litsentsi (instrumendi nimi on individuaalsed kalanduse partnerluslepingud — Fisheries Partnership Agreements) . Näiteks Mauritaanias oli 2010. aastal ELi poolt makstavaks summaks 73 milj. EUR ning kui vaadata, milline liikmesriik antud piirkonnas põhiliseks püüdjaks oli (Õige vastus: Hispaania!), siis ei ole kahtlustki, et EL-i poolt kinnimakstud sedasorti lepingud on samuti toetuseks.

ELi ja Islandi vahel käiv makrellisõda on liitumiskõnelustele samuti üsna tumedat varju heitnud. Nimelt on kliimasoojenemise tõttu makrell usinalt Islandi külje alla ujunud. 2010. aastal oli lausa 23% kogu makrellivarust Islandi rannikul. Island kehtestas seejärel ühepoolselt püügikvoodid – 2011. aastal on see 146,818 t, mis moodustab 17% soovitatavast lubatud kogupüügist maailmas. EL ja Norra tõstsid mõistagi protestikisa ning jaanuaris teatas EL, et kuniks makrellipüügi osas lahendust pole leitud, on Islandi lipuga laevadel keelatud ELi sadamates makrelli maha laadida.

Island on aga alates 1999. aastast palunud luba osaleda makrellipüügi rannikuriikide (EL, Norra, Fääri saared…) nõupidamistel, kuid palvet on seni ignoreeritud põhjusel, et teised riigid ei tunnista Islandit kui makrellipüügi rannikuriiki. Mereõiguse omapärane tõlgendamine, ei muud. Teised rannikuriigid jagasid seega Islandit kaasamata kalavarud ära ning nüüd imestavad, miks Island omakorda ühepoolselt püügikvoote määrama asus. Nüüd ajavad Norra ja EL oma jonni edasi, olles 2011. aastal kehtestanud kahepeale püügikvoodiks 583,882 t, mis moodustab aga soovituslikust kogupüügist üle 90%! Kui sinna juurde nüüd lisada Islandi 147,000 ning Fääri saarte 150,000 t kvoodid, siis makrellivarudest ei jää pea miskit järele. Toimub vägikaikavedu, mis, piinlik küll, ka mõni aeg tagasi Oslos peetud olulisel kohtumisel leevendust ei saanud.

Kuid lisaks eelmainitutele, tekitab Islandile muret kalade vette tagasilaskmine ja ülepüük, mis ELis on tõsiseks probleemiks. Kalade vettelaskmine on Islandil seadusega keelatud, kuid ÜKP ei luba üle kvoodi püütud ja alamõõdulise kala lasti kaldale tuua ning et suurtest trahvidest hoiduda, visatakse üle normi püütud ja alamõõdulised kalakesed vette tagasi. Ka sellisel puhul toimub vette tagasilaskmine, kui on tahetud püüda vääriskala, kuid saadud midagi kehvemapoolset…. Kõik on ühesõnaga õigustiku tõlgendamise küsimus. Nüüd tahab Komisjon muidugi asja parandada, tehes ettepaneku, et kõik kala tuleb tuua kaldale. Siis oleks vähemalt võimalik saada adekvaatsemat informatsiooni püütud kala hulga kohta.

Kuna Islandi ühiskond on niivõrd väike, siis on loomulik, et huvirühmadel on väga tihedad ja isegi lausa isiklikud sidemed valitsusega ning et nad osalevad aktiivselt poliitilises protsessis. Riigi kalandusalane lobitöö on antud poliitilises protsessis vägagi mõjukas ning ei tasu ka unustada, et Islandi praegune välisminister Össur Skarphéðinsson on endine kalur…

Muidugi on läbirääkimiste käigus eriarvamusi nii põllumajanduspoliitika kui ka vaala- ja hülgepüügi osas, samuti ei pruugi islandlased enam soovida euroala liikmeks saamist. Kuid need probleemid on lihtsamini lahendatavad kui kalandus. Islandlased teavad, et kultuuriliselt ja poliitiliselt on nad Euroopa Liitu kuulumise poolt.  Ent pisiasjade saatan võib seda poolehoidu tugevalt kõigutada. Erinevalt Eestist on Islandil Euroopa Liidule arvestatav alternatiivgi olemas. Kala tahavad süüa ka USA ja Kanada inimesed. Ning kui nemadki peaks Euroopa Liidu pealekäimisel Islandi laevadele sadamad sulgema on ukse taga ootel Hiina. Kus kehtib ju vanasõna “Anna näljasele õng, mitte kala!”

Mõningaid võrdlusandmeid kalandussektori kohta valitud liikmesriikides

Riik Püügilaevade arv Kogumahutavus (GT) Ühenduse abi kalandussektorile Euroopa Kalandusfondist (EFF) aastal 2008 Toetuse hulk Euroopa Kalandusfondist aluse kohta (EUR) Kogupüük (total catches live weight, t)
DE 1 870 69 000 20 248 368 10 828,00 229 000
EE 961 19 365 9 212 468 9 586,34 101 000
ES 11 420 461 071 147 695 785 12 933,08 919 000
PT 7353 80 180 31 495 483 4 283,35 240 000
UK 6 676 217 000 17 651981 2 644,10 594 000

Viited ja lisainfo:

Komisjoni otsus EKF kulukohustuste assigneeringute kohta
Euroopa Ühine Kalanduspoliitika arvudes
Eurostat’i statistilised andmed kalanduse kohta
Infoleht EL-i individuaalse kalanduse partnerluslepingu (FPA) kohta Mauritaaniaga
Euroopa Komisjoni Kalanduse peadirektoraat
Euroopa Komisjoni kalandussektori analüüs (2010)
European Commission Joint Research Centre (JRC) Annual Economic Report on the European Fishing Fleet, 2010